Mayoral kids fashion. Mayoral lastemood

Ühel kenal laupäeval, kui lapsed tegid modellitööd. Kohapeal valitses paras möll ja kaos, aga pilte vaadates tundub, justkui käisid kõik nööri mööda. Klient: KidZone Modellid: Elsa (3), Taaniel (4), Hannes (peaaegu 5) ja Sonja (5) Stiil: Kairit Järvekald Set: Katrin Press Rekvisiidid: The Pier

DSC_0511-Edit_WEB
DSC_0511-Edit_WEB
DSC_0580_WEB
DSC_0580_WEB
DSC_0599-Edit-3_WEB
DSC_0599-Edit-3_WEB
DSC_0612_WEB
DSC_0612_WEB
DSC_0688_WEB
DSC_0688_WEB
DSC_0631_WEB
DSC_0631_WEB
DSC_0775_WEB
DSC_0775_WEB
DSC_0783-Edit
DSC_0783-Edit

Eesti toidu lugu 1

Ma olen väga õnnelik! Tegelikult juba pikemat aega. Õnn on kasvanud sammhaaval hetkest, mil kaamera kätte võtsin ja vahel tundub, et see enam suuremaks minna ei saa - aga ikka saab. Just selline on kontekst, milles alustan oma esimest kirjatükki Eesti toidust. See on selline teema, mis on mind ümbritsenud nii kaua, et raske on hoiduda tervet oma elulugu kirja panemast ja olulist ebaolulisest eristada. Igatahes väga paljudest asjadest tingituna hakkasin mingil hetkel mõtlema, et lahe oleks pildistada lisaks valmis toitudele ka seda, kust toiduained pärit on ja kuidas nad meie toidulauale jõuavad. Üks ajendeid oli ka mõne aasta tagune Rootsis käik koos toidublogijatega, restorani Gastrologik külastus ja kingituseks kaasa saadud trükis, milles mõnusa skandinaavialiku esteetikaga oli dokumenteeritud tolle restorani tooraine päritolu. Kohe tekkis endal ka tahtmine minna samasuguse tundega pilte tegema!

Peast käisid läbi märksõnad: projekt, põllumajandusministeerium, Eesti toit jne, aga nagu ikka, tulid pakilisemad asjad vahele ja sinna paika see mõte jäi. Paariks aastaks või nii. Kuni - mõni päev peale Telliskivi loomelinnakus toimunud tänavatoidu festivali sain kõne - põllumajandusministeeriumist! Natuke häbi on kõlada nii pateetiliselt, aga "do what you love" võtab selle kõik kokku. Otsustasin, et pean sinna festivalile kaamera kaasa võtma, sest see on nii minu teema. Olen üldiselt üpris laisk ja naljalt midagi lihtsalt oma lõbuks, ilma tellimuseta ei pildista. Lisaks võtsin ka aja, panin pildid blogisse ja - mul vedas! Keegi pani mind tähele.

Kohtumisele põllumajandusministeeriumis võtsin kaasa kogu oma aastate jooksul kogunenud õhina ja rootslaste raamatu. Vastu sain pika nimekirja toidu tootmise valdkondadest, millest pilte soovitakse. Kodus katsusin need kõik loogiliselt kalendrisse paigutada ja nii mu põllumajandusreporteri karjäär alguse sai.

Päris esimese etapi tegin Peipsi ääres ja see väärib kindlasti ka kirjapanemist, kuid värskemad muljed tulid peale ja need on vaja kärmelt maha laadida.

VILI

Teravili kui selline ei ole mulle päris võõras, sest mu kodutalu ümber on paarkümmend hektarit maad, mis on talunikele välja renditud. Viljapõllud on erineval aastaajal erinevalt ilusad ja see on ka kõik, millest ma siiani hoolinud olen. Kaera tunnen ära, aga rukis-nisu-oder on kama kaks.

Olin jõudnud just välja mõelda, et peaks hakkama teravilja teemaga tegelema, kui minu akna taha ilmusid kombainid. Oodake! Pidage, mul on vaja pilti teha! Haarasin siis kiirelt kaamera ja tormasin õue. Suured mürisevad masinad, kuldsed torkivad kõrred, kuumus ja peenike kleepuv tolm, mida vist ka mu kaamera sensor tunda sai. See haaras mind täielikult, nagu spordivõistlus. Kui veel kohale ilmusid "frakkides kohtunikud" oli päev korda läinud!

Kuna ministeerium soovis pildi juures märkida, millise viljaga on tegu, tegin kõne põllumehele. "Varane oder", tuli vastuseks. Küsisin veel paari asja kohta nõu ja muu seas tuli välja, et Sangaste rukkiga, mis mul nimekirjas seisis, tuleb kiirelt tegelda.

PMvili1-212-Edit-2PMvili1-249-Edit-2

PIIMATÖÖSTUS

Sain ministeeriumist Saidafarmi kontaktid, peremehega kiirelt kaubale ja väljasõit! Saidafarm on eelkõige kuulus oma mahedate piimatoodete poolest. Aga Sangaste rukis kasvab neil ka. Sain teada, et lisaks terale on selle väärtuseks pikk kõrs, millest saab lehmadele allapanuks palju head põhku.

Kõigepealt läksin koos juhataja Juhan Särgavaga tootmist vaatama. Loomulikult kandsin samasugust meeliülendavat kostüümi, nagu pildil näha ja siniseid haiglasussikesi. Kahju, et selfie tegemata jäi :)

_DSC2492_WEB

Et väljas hakkas kallama tohutut padukat ja viljapõllule minna ei saanud, läksime hoopis lauta. See oli minusuguse linnalapse jaoks päeva põnevaim osa! Tootmisest tenniste otsa jäänud kilesussidest oli kummikute puudumisel palju kasu, sest otsustasin elamuse nimel vapralt sõnnikut trotsida. Tabasin end mõttelt: millal üldse viimati lauta asja oli? Tundub, et see käik jäi ikka lapsepõlve. Suurt lauta olin enne ka näinud, kuna mu vanemad on EPA-kad ja katselaut, kust mannerguga koju piima toodi, oli jalutuskäigu kaugusel. Võib-olla just seetõttu hakkas lisaks uudishimule tööle veel mingi teine, nostalgiline mõõde.

Kuidas portreteerida lehma?

Siin ma nüüd olen, kaamera käes, abivalmilt selja taga seisva farmidirektori tiheda tööpäeva kell kuklas tiksumas. Siin on laut, need on lehmad - teeme pilti! Aga kuidas? Üldised kaadrid tehtud, teeks mõnest vissist portree ka. Pime on. Hakkan valguslaigus seisva uudishimuliku modelliga suhtlema.

"Oi kui nunnu nina sul on!" (Oot, aga miks su silmad ninast nii kaugel asuvad?! Ma ei saa ju neid selles valguses korraga teravaks. Silmad või nina? Silmad-nina, silmad-nina...) "Kena vissi, tubli vissi..." (Ah, teeks siis hoopis profiilis.) "Vissi-vissi, ilus vissi." (Oi, kuhu teine silm kadus!? Ah need asuvad teine teisel pool pead!) "Tubli vissi, lahke vissi. Mina saan pildi, aga mida sina saad...?

Eks see suurfarm paratamatult üks konveier ole: puhkeruum, ooteruum, lüpsiala. Sellest hoolimata pole side looma ja inimese vahel kadunud. Igal lehmal on mõistagi nimi ja inimesed, kes nendega tegelevad, tunnevad suuremat osa neist nimepidi. "Päris kõiki ei tunne, aga mul on omad lemmikud," ütleb karjak ühega kaelakuti koos poseerides. "Mallu ju paremale poole ei tule (lüpsile)!" hõikab lüpsja karjakule, kui viimane loomi lüpsijärjekord ajab. Põnev on vaadata, kuidas heinapall kerib end lahti nagu rullbiskviit. Kus üks lõpeb, on teine juba traktoriga ette veetud - selle töö mees teab täpselt, mitme meetri jagu ninaesist ühest pallist saab. Palju rasket ja musta tööd, kuid lõpuks ta kogumisnõusse voolab - värske piim.

_DSC2546_WEB_DSC2606_WEB

SANGASTE RUKIS

Sõidame Juhani rohelise neliveolisega põldude vahel ja otsime paremat vaadet. Farmer ajab oma "tanki" peaaegu vilja sisse, et ma kastile ronides ülevalt paremaid kaadreid saaks. Selle 3-astmelise trepiga, mille oma auto pagasiruumi unustasin, poleks siin midagi teha olnudki. Kui mees põllu sisse astub, saan aru, mis selles sordis nii erilist on - ta on kõrge ja graatsiline. Mõned kõrred ulatuvad keskmisest pikemal mehel üle pea. See on ka põhjus, miks Sangaste rukis lamandumisele nii aldis on. Kui päike pilve tagant välja tuleb, lööb põld särama nagu hiiglaslik kuldse niidi pusa!

See ongi üks õnne avaldusmisvorme, mille eest ma saatust piisavalt tänada ei jõua!

_DSC2815_WEB_DSC2874_WEB mak-embleem-horisontaal-400

Minu Põhjaka

Igal eesti toiduhuvilisel käib ühes kohas Tartu maanteel jõnks südame alt läbi ja rool hakkab kõrvalteele kiskuma. Minu järjekordne Põhjaka külastus oli enne jaanipäeva koos Oma Maitsega (juuli 2014). Loe ajakirjast, mis mulje Tiiu Suvil jäi. Minu poolt väike pildirida lisaks neile paarile, mis ajakirja mahtusid. * * * Põhjaka has a special place in all Estonian foodies' hearts. It's rather difficult to stay on the highway between the two main cities Tallinn and Tartu without a little (3 course) coffee break in Põhjaka. I was commissioned by magazine Oma Maitse to visit this lovely restaurant again this June. Here are the vibes.

_DSC5590-Edit_WEB_DSC5533_WEB_DSC5535_WEB_DSC5574_WEB-pohjaka-mois-katrin-press_DSC5551_WEB-pohjaka-mois-katrin-press_DSC5616_WEB_DSC5561_WEB_pohjaka_katrinpress

Piret Ilves for Mari. Making of.

Pildistasin Piret Ilvese disainitud rõivaid ajakirja Mari peatselt ilmuvasse novembrinumbrisse. Ajakirja läks 3 viisakamat pilt. Nende ülejäänud kaadritega mängimine aga oli lihtsalt pingevaba ja lõbus. Tuletas meelde, et peaksin tellimuste täitmise kõrvalt võtma rohkem aega iseenda ideede teostamiseks. Mul on hea meel, et suutsin töödekuhja alt korraks välja pugeda ja midagi ka blogisse ilmutada. See on alles algus!piretilves-035_WEBpiretilves-001_WEBpiretilves-021_WEBpiretilves-045_WEBpiretilves-099-2_WEBpiretilves-108_WEBpiretilves-179_WEBpiretilves-178_WEBpiretilves-269-Edit_WEB

AD: Kristi Jalakas Syle: Piret Ilves MUA: Reelika Magnus Model: Merlin

Võluvad tordimeistrid Anne & Stiili jaoks

Neli meistrit, neli maailma - magus, vaimustavalt kaunis ja hingega tehtud! Loe juuni Anne&Stiilist, kust tellida tort oma järgmiseks oluliseks tähtpäevaks! Särtsakas blondiin esimesel pildil on Olga Danilova, kes koos abilise Krista Heinmetsaga seab kokku tehniliselt keerukaid, kuid sisult imemaitsvaid torte. Tema valmistatud on ka allpool olev suhkrulilledest bukett - uskumatu, eks?! Habras kaunitar Jevgenia Bogens parempoolsel pildil on õppinud tekstiilikunstnikuks ja tõstab samuti mängleva kergusega põnevaid vorme ja detaile tordiks kokku. tordimeistrid2_DSC6526_suhkrulilled_tuunitud copy Maalikunst aga vaatab vastu Elina Sildre armsatelt martsipaniga kaetud tortidelt. Tema tordipiltide galeriid Facebooki lehel võib minu laps kümneid minuteid edasi tagasi lapata, nagu ka Mesimummi ajakirja, mida Elina illustreerib. elina21_DSC6289 copybwelina22 Kertu Lukas on kondiiter ja Ööbiku gastronoomiatalu perenaine. Tema šikid ja minimalistlikud tordid ei vihja millegagi, et on valminud Kuimetsa külas Raplamaal. kertu21kertu22

Suur tänu kõigile asjaosalistele selle võimaluse eest!

 

Fotograaf Katrin Press | Harilik Pliiats | Fotolavastus | Pulmafotograaf | Toidufoto

Choc&Go magusad poisid ja tüdrukud

Üks päev juhtus nii, et läksin pildistama tüdrukut tordiga, aga peale selle pildistasin veel ka üht magusat poissi. Habras ja kaunis Jevgenia Bogens teeb just selliseid enneolematult detailseid torte. Endise meremehe Andrei Volodini süda kuulub aga šokolaadile. Nende kätetööna valmivaid maiustusi müüb kohvik-kauplus Choc&Go.

Jevgeniast ja veel kolmest graatsilisest tordimeistrist saab lugeda peatselt ilmuvast juunikuu Anne&Stiilist.

jevgenia_andrei_katrinpressandrei3_katrinpress

 

 

Fotograaf Katrin Press | Harilik Pliiats | Fotolavastus | Pulmafotograaf | Toidufoto

Köögijutud Anne&Stiilis

Ühel toredal päeval saabus minu meilikasti kiri "Anne&Stiili pildistamine". Kõlab päris seksikalt, mõtlesin endamisi. Tegu pole muidugi mitte moeseeria ega kaanelooga, vaid paari toidupildiga, kuid alguseks asi seegi :) Kõnealune töö oleks mul peaaegu tegemata jäänud, kuna pidin just neil päevadel Tartus olema. Õnneks aga saatus halastas mu peale ja pani ajad klappima. Läks nii, et osa pilte, sh nähtava tulpidega avapildi tegi Maiken Staak ja kaks kokka ja rooga siis mina. Kõik 5 naiskokka ja nende 5 värskusest pakatavat rooga maikuu Anne&Stiilis! annestiil_mai Panen mõned suuremad pildid siia ka, sest portreedest ei jäänud ajakirjas suurt midagi järele. Aitäh Tiiu Oga, Angelica Udeküll ja Inga Paenurm! Ingalt lisaks üks võluv dessert, mille Anne&Stiil äkki ka kunagi oma Facebooki lehel avaldab. angelica2_katrin_pressinga2

 

 

Fotograaf Katrin Press | Harilik Pliiats | Fotolavastus | Pulmafotograaf | Toidufoto

Aianduse lainel

Ajakiri Mari on mind terve talve hoidnud aianduse lainel. See pole mulle kui algajale aiakirjanikule lihtne olnud, sest aiapidamine toimub ju enamasti soojal ajal õues. Kuid tänu kõikide asjaosaliste äärmisele vastutulelikkusele olen kohtunud mitmete toredate inimestega ja saanud taimemaailmast palju-palju uut teada. Läinud aasta lõpus tegin tutvust salapäraste orhideedega. Minu teejuhiks oli malbe ja kaunis Kristi Sootla lillepoest Orhideepesa, kuhu kõik orhideehuvilised on oma rõõmude ja muredega oodatud. Kristi kodus tunneb end mõnusasti pea 200 orhideed. "Täielik džungel!" ütleks mu laps lemmikkangelase Lotte eeskujul. Pikemalt saab lugeda Mari jaanuarinumbrist. orhidee3 *** Veebruarinumbri peategelased leidsin oma kodukülast Orust. Kuna kasvuhoonete kuma suurele teele ära ei paista, ei osanud kahtlustadagi, et siit tuleb suur osa kauplustes saadaolevatest värsketest ürtidest ja salatitest. Oma valdusi näitasid Hansa Herbs-i vedurid Hugh ja Tuuli Cartmill. orufarm Eriti rõõmus olen ma selle üle, et tänu väikesele utsitamisele võin nüüd oma küla poest samuti värskeid ürte osta. Iga külapood sellega uhkustada ei saa! _DSC0557 copy Lisaks salatikasvuhoonetele kuulub perekonnale ka õunaaed. Proovipartii naturaalset viljalihaga õunamahla valmis koostöös Polli aiandusuuringute keskusega ja on mitmetes hästi varustatud kauplustes saadaval. Mulle väga maitseb see ebatraditsiooniline mehu meenutav õunamahl. *** Lumi ei lõpe ka märtsis, aga sellest pole midagi. Mul käis külas särtsakas aiaentusiast Katrin Uverskaja. Mina tegin pilti ja tema külvas mulle kastitäie suvelilli, mis nüüd kenasti hanges tärkamist ootavad. _DSC1185 copy Talikülv on põnev taimede seemnest ettekasvatamise viis. Lühidalt kokku võttes käib asi nii. Seemned külvatakse täiesti harilikul viisil niiskesse külvimulda. Anumaks võivad olla mis tahes kerged plasttopsid ja -karbid. Need tõstetakse omakorda suuremasse valgust läbilaskvasse perforeeritud kaane ja põhjaga konteinerisse ehk minikasvuhoonesse. Konteiner jäetakse õue. Seemned ootavad seal õiget aega, mil päike käib juba piisavalt kõrgelt, et tärgata. Märtsikuu Mari kirjutab sellest ka pikemalt. kati2

Katrinil ilmus just Varraku abiga talikülvi tutvustav raamat. Et mõtekaaslastega kogemusi vahetada, käivitas ta ka veebilehekülje www.hobiaednik.ee ja loomulikult on Hobiaednik värskelt ka Facebookis jälgitav. ***

Eelreklaamiks võin öelda, et aprillikuu Mari aiandusrubriik on juba lumevaba :) Kuidas me selle saavutasime, näete viimastel märtsikuu päevadel ilmuvast ajakirjast ise. Juttu tuleb suvelilledest!

Head uut ja tagasivaade aastale 2012

_DSC0557 copy_tekstMa ei ole varem eriti hoolas kokkuvõtete tegija ega sihtide seadja olnud. Sain selle idee teisi blogisid lugedes ja mul on hea meel, et see tagasivaade tehtud sai. Endal on mõnus meenutada, mis oli läinud aastas head ja olulist.

Liiati veel, kuna aasta on alanud veidi tühja tundega. Mõte kipub juba eksistentsiaalsetele radadele ja see on kindel märk, et pühad on olnud liiga pikad ja tükk aega ei ole saanud tööd teha :) Kavatsesin ühtlasi lõpetuseks kirjutada ka sellest, mida ma alanud aastast ootan, aga kõik laused, mis ma kirja panin, laulsid sama refrääni: töö, töö, töö. Mis parata, ma armastan oma tööd.

On ainult üks asi, mis sellega konkureerib ja valiku hetkel esikohale asetub - see on minu pere. Möödunud aasta saavutuste eest pean tänama neid: oma meest ja poega. Liiga sageli, nagu praegugi, istun ma näoga ekraani ja seljaga nende poole. Pole lihtne, kui üks küpses eas koduperenaine töösse armub :) Kummardan maani ka oma ämma-äia ees, kes on meie vankumatu tugiüksus kõikidel rasketel hetkedel ja kelle juurde minu pisipõnn alati rõõmuga läheb. 2012_talv_web

TALV

Läinud aasta algas Austria lumistel nõlvadel ning koju jõudes oli kindlasti tarvis ära teha austerlaste rahvulslik magusroog Kaisershmarrn. Loodus oli lume all lookas ka läinud talvel. Jõuludeks kinkisin endale Wacomi digilaua ja pliiatsi, mida fototöötlusele lisaks on vahva kasutada ka joonistamiseks. Pidasin plaani veidi rohkem ka illustratsiooniga tegelda, kuid ajanappusel jäi see mannal kelgutajate pilt aasta ainsaks taieseks. Idee on aga endiselt jõus. See on just sedasorti plaan, mida rahulikult võib aastast aastasse kuni pensionipõlveni edasi lükata :) Esimest korda elus käisin öösel kaameraga õues - ja veel sellise käreda külmaga. Elamus oli võimas ja tulemust on veel ka täna hea meel vaadata. Õnneks oli mahti jäädvustada ka teisi enda kõrval, näiteks koer Baruto kasukakeerutamist. Käisime toidublogijatega Soomemaad avastamas. Millegipärast satun üle lahe alati siis, kui on jube vastik ilm :) Kõik muu oli seevastu põnev ja maitsev. Aasta alguses võtsin ette Oma Maitse lastetoitude rubriigi SuPraMag. Lisaks retseptidele püüdsin loovalt läheneda ka visuaalsele poolele. See sundis kokkamise kõrvalt ka joonistama ja meisterdama - mõlemad on mulle ülimalt meeltmööda. Sammhaaval sai selgemaks, et just visuaalne külg paelub mind selle töö juures kõige enam. Tuleb tunnistada, et kui pead ise kõik otsast lõpuni valmis tegema ja üles pildistama, siis on su põhiline mure, et kõik näeks hea välja. Peale pildistamist külmaks läinud toitu ei naudi keegi. Kokkamine on vahva ja loominguline tegevus, aga siis tuleb see toit ka kohe ära süüa, mitte sellega enam veiderdada! Läinud aasta alguse emotsionaalselt enim laetud postitus oli kindlasti see härmas aknaklaas. Tegelikult olen ikka veel jube rahul ka mõne interjööripildiga, mille tegin ühele kohalikule külalistemajale. Valguse mõttes on talv alati kõige raskem aeg. Mida aasta edasi, seda kärsitumalt ootan, et päevad vähehaaval pikemaks muutuksid.

2012_kevad_web KEVAD

Kevadel pildistasin raudselt kõige rohkem muffineid ja sparglit. Tänu ühele Oma Maitse loole õppisin kookide martsipaniga katmist ja kaunistamist. Tegin hulgaliselt lilli ja liblikaid ning elu esimese martsipanikattega tordi. Ah jaa - maapähklivõid proovisin ka elus esimest korda. Maitses. Käisin Martin Vuksi juhendataval stuudiofoto koolitusel ja puutusin esimest korda elus kokku valgusmaalinguga, mida sai testitud apelsinide ja riisi peal. Samuti võtsin esmakordselt ette beebiootuse pildistamise. Kaks kuud mässasin ROCCA kliendiajakirja kokkupanemise ja fotodega: tellisin, korraldasin ja pildistasin ise nii palju kui suutsin. Sain teada, mis tunne on, statiiv ja fotokott üle õla, mööda toidukohti käia. Kodus pildistasin kreemipurke ja šampoonipudeleid. Suurim väljakutse toiduvallas oli valmistada ja pildile seada koolilõpulaua toidud ja lauakate Oma Maitsele - vidinad-pudinad, nõud ja 6-7 rooga. Kõik laual koos ja pärast veel eraldi piltidel. Õnneks tuli kohe pärast lapse 2 aasta sünnipäev, milleks ükski pingutus ei ole ju liiga suur :) Et üks foto sellest seeriast valiti ka ajakirja kaanele, oli kirsiks tordil. Tõsi küll, originaalis oli pildi servadel liiga vähe vaba ruumi ja need siniste lehvidega marjašarlotid tuli mul nullist uuesti valmis teha ja pildistada. Vähehaaval olin inimeste pildistamiseks julgust kogunud ja kui läksin külla sõpradele Ööbiku talusse, otsustasin fotograafi mitte kaasa võtta. Maikuu lõpetas Oma Maitse kotletipäev Sadama Turul, kus panin end proovile toidukoolitajana. Ei olnudki väga hirmus. Kevadel hankisin endale ka objektiivi, mis on tänaseni mu hea sõber ja suurim tööloom: Nikkor 50 mm F1.4G.

2012_suvi_web

SUVI

Juuni alguses käisime toidublogijatega Rootsis ja ilm oli kuulu järgi hullem kui sama aasta jõulude ajal, kõik muu aga väga maitsev ja inspireeriv. Kuivi jalanõusid otsides läksin veidi hoogu ja jõudsin koju 4 paari uute kingadega. Umbes vaarikaajal saabus mu ammu igatsetud uus kaamera Nikon D700. Esimene suurem testimine toimus Lennusadamas jahil Blue Sirius koos äärmiselt fotogeeniliste mereröövliplikadega. Süüa ja toidupilti tegin suvekuudel vaid õige natuke. See-eest oli lausa kaks beebiootajat, üks vastsündinu, üks tüdrukuteõhtu ja ühed pulmad. Minu esimesed pulmad fotograafina! Olen seda pulmade pildistamise kogemust nüüd veidi seedinud ja otsustanud, et olen nõus selle tralli uuesti ette võtma. Mitte romantika ei pane mind kaamera järele haarama, vaid kogu see ilu ja toredus, mis selleks päevaks kokku sätitakse. Mind panevad ahhetama kõik need väikesed detailid: meik, soeng, riietus, ehted, lauakatted, lilleseaded jne jne. Muul ajal seda lihtsalt ei juhtu, et kõik, mis kaamera ette jääb, on nii ilus ja viimistletud.

2012_sygis_web

SÜGIS

Sügis on muidugi seened, aga ka šokolaad! Sügis tõi ka otsuse Ajakirjade Kirjastusest ära tulla. Kahjuks seega ka Oma Maitsest. Rõõmustav on aga see, et üht-teist olen ajakirja teinud ka hiljem. Loodus tühja kohta ei salli ja nii avastasin end sujuvalt naisteajakirjale Mari kaastööd tegemas. Hakkan vaikselt harjuma, et pildistan päris inimesi ja nende jaoks olen mina päris fotograaf. Aiad ja taimed on veel uus ja harjumatu valdkond, aga õnneks nad püsivad kenasti paigal nagu toitki. See töö on mulle pakkunud juba küllaga silmailu, väärtuslikke teadmisi ja kohtumisi eriti kenade ja südikate inimestega. Pühade-eelses ostupalavikus soetasin Sigma 28mm F2.8 lainurga, mis on mind paar korda kitsastes oludes välja aidanud, kuid tema täit potentsiaali, mis peaks minu ettekujutuses avalduma just interjöörides, pole ma veel kasutanud.  Vaevlesin kõvasti pika ja laia vahel valides, kuid õnneks või kahjuks on teleobjektiivid nii kallid, et need peab enne välja teenima. Uue nähtusena on tekkinud mõned kliendid - toitlustusasutused, kelle roogasid olen pildistanud. Koostöö päris kokkadega on asi, millest ammu puudust tundsin ja see on tõesti väga nauditav. Ikka veel tahaks kergendustundest ohata. Hilissügisel sain ka teist korda tädiks ning taas oli mul võimalus pisikeste inimeste pildistamist harjutada. Kuna aga väike Elsa ei ole veel blogisse jõudnud, jäi ta välja ka sellest kokkuvõttest. Omad inimesed peavad paraku pilte kõige kauem ootama. Sügis-talvest on veel nii mõnigi tähtajata töö kõvakettal kannatlikult ootel.

***

Tagasi vaadates tundub pilt üsna kena, nii et kui käesolev tuleks kasvõi veidi läinud aasta moodi, oleksin täitsa rahul.

***

Wordpressi nobedate näppudega ahvid rehkendasid kokku ka minu lehe ametliku statistika. Arvestades, et käivitasin selle lehekülje alles oktoobris ja et midagi kasulikku antakse siin haruharva, olen hästi rõõmus, et mind ikka nii palju vaadatakse.

 

Maitsev kingiidee - punase sibula moos

Kohe-kohe on ilmumas Oma Maitse jõulunumber. Pärast pisikest hingetõmbeaega veetsin kohe mitu päeva vaaritades ja pildistades söödavat kraami jõuluvana kingikotti. Retseptid tulevad Oma Maitse innukalt lugejalt Inglismaalt. Peibutuseks aga sibulamoos, mille retsepti leiab Oma Maitsest.

Tuleb tunnistada, et üks pisike purk on mul juba pintslisse pistetud.  Jagus nii pardifileega salatisse kui veini ja juustu kõrvale. Seekordse moosilaari retsepti ma enne ajakirja ilmumist ei avalda, kuid varem olen alati kasutanud seda retsepti. Mõlemad on oivalised!

Sibulamoos balsamiäädikaga

Sobib nii liharoogade kui juustude lisandiks. Punased sibulad annavad ilusa värvi, kuid sobivad ka teised. Sellest kogusest saab u 2-3 dl moosi.

6 keskmist (punast) sibulat 2 sl (pruuni) suhkrut õli 5 sl balsamiäädikat soola soovi korral sidrunimahla ja tüümianilehti

Koori sibulad, lõika pikuti pooleks ja seejärel õhukesteks viiludeks. Vala potipõhja sorts õli, tõsta potti sibulad ja suhkur ning hauta tasasel tulel, aeg-ajalt segades 20-30 minutit, kuni sibul on pehmenenud. Lisa palsamiäädikas ja sool ning hauta ja sega veel, kuni sibul on täiesti pehme ja kogu vedelik aurustunud. See võib võtta kuni tund aega. Maitse ja lisa hautamise käigus soovi korral sidrunimahla ja tüümianit. Pane purki ja säilita jahedas.

Ühtekokku tegin ajakirja jaoks 6 erinevat suupärast kingitust. On nii tulist, magusat kui seespidiselt soojendavat - vutt-vutt läbi hangede ajakirja tooma! :)

Kõnelused kõrrelistega

Siin on minu teine lugu ajakirja Mari novembrinumbrisse. Katsusin kõrreliste maailma sisse elada, teejuhiks maastikuarhitekt ja kõrreliste asjatundja Helle Väärsi. Kogu see kaunidus ei saa lihtsalt külmaks jätta. Enne lume tulekut jõudsin "sisse teha" ka detsembri aialoo, mis tuleb veelgi värviküllasem. Need kohtumised annavad nii palju ideid ja inspiratsiooni, et olen kodus juba poetanud paar lauset teemadel, kuidas võiks ühe või teise aianurga lahendada. Kardan, et see haigus on süvenev. Tänan õnne, et vahepeal on mõned kuud aega rahuneda.

Käi läbi roosipõõsaste...

Kes aias, kes aiasMesilane aias Mis nimi, mis nimi Merilen ta nimi...

Merilen on kaunis ja andekas naine, kes jäi minu kaamera ette tänu uuele naisteajakirjale Mari. Tema põneavast elukäigust ja julgetest valikutest kirjutab Lea Larin ajakirja Mari novembrinumbris. Etteruttavalt võin öelda, et aed ja roosipõõsad on selles loos kesksel kohal :)

Pildistamist kokku leppides seisime silmitsi tujuka sügisilmaga. Veel hommikul enne Merileni juurde minekut kallas nagu oavarrest ja tumehall vaheldus vaid veel tumedama halli taevaga. Kuid nagu tellimise peale jäi sadu keskäeva paiku hõredamaks ja kohati piilus isegi päike pilve tagant välja.

Kõik pildid mõistagi ajakirja ei mahu, sestap näitan siin mõningaid oma lemmikuid.

Mari jõudis minuni igati sobilikul ajal, kui olin just otsustanud omal käel edasi tegutseda ja palgatööle Ajakirjade Kirjastuses joone alla tõmmata. Oktoobrist olen niisiis iseenda kubjas ja peremees.

Esimese hooga pakuti mulle muidugi kirjutamist, mida olen pikemalt harjutanud. Aianduse teema, mis välja pakuti, pani esialgu pisut kõhklema.  Aianduspisikut jätkub mul tavaliselt vaid selleks, et seemnepakid või istikud aiaärist koju tuua.  Suure surmaga saab midagi maha ka ja kui kasvama hakkab, siis ürgsest kasvamise tungist, mitte minu käe puudutusest.

Võib-olla ma liialdan pisut, sest enne lapse sündi ma siiski ostsin ka mõned aiaraamatud, rajasin labida ja kondijõu abil uudismaad, käisin isegi permakultuuri loengus jne. Kuid selleks, et end mitte liialt tagant piitsutada, otsustasin, et kõigepealt kasvatan last ja alles siis, kui sellest võhma üle jääb, kõike muud. Tänavu suveks oli poiss kasvanud nii suureks, et ei olnud mul enam püksisääres kinni.  Aeg-ajalt tuli teda mööda õue taga otsida ja vaadata, et ta mingit jama kokku ei keeraks. Niisiis, väike lootus jääb, et tuleval suvel on mu lillepeenras juba veidi vähem naati ja rohkem õisi.

Minu suureks rõõmuks lubas Mari toimetus mul kirjutamisele lisaks esineda ka fotograafina. Veel suurem on mu heameel, et kõik ka tulemusega rahule jäid.  Otsast lõpuni enda tehtud aialoo ja pildid panen järgmisse postitusse.

 

Persooniloo fotod Riina Sildosest

Erakordne oli käesolev Oma Maitse number minu jaoks ka seetõttu, et võtsin südame rindu ja mängisin fotograafi ka persooniloo juures. Fotograafitöö kõiki nüansse pole võimalik "kuivalt" harjutades käppa saada, nii et olen väga tänulik inimestele, kes lubavad mul enda peal praktiseerida. Päris imelik on see ümberkehastumine - ühel päeval ajakirjanik, teisel fotograaf. Jah, õnneks ei pidanud neid rolle päris üheaegselt täitma - sain vahepeal koju riideid vahetama ja mõtteid korrastama. Tegelikult nautisin kogu protsessi väga. Sain lugu illustreerida täpselt nii, nagu ise tahtsin. Kõik, mis tegemata jäi, oli mu enda viga ja kedagi teist pole süüdistada.

Siin ka väike eelvaade lõpptulemusele ja mõned pildid.