Maailm ei ole valmis. Mina ei ole valmis.

Inspireeritud Jonas Petersoni sõnavõtust Baltikumi fotofestivalil

Alustan seda juttu tegelikult lõpust. Võtan ette kõige suurema üldistuse, milleni mu ekslevad mõtted viisid: maailm ei ole valmis; mina ei ole valmis. Valmis nagu lõpetatud või lõplik. Sellest eeldusest lähtuvalt on elamine suhe kahe objekti vahel, mis on teatud osas pidevas muutumises. Miks see on oluline?

Olgu ääremärkusena öeldud, et kõik see, millest juttu tuleb, on teatud mõttes hiljutise fotofestivali kokkuvõte. Mõte, et ma pean mingi kokkuvõtte tegema näris juba kuklas, kui üks sõber, fotograaf, küsis:

Sa oled seal neid ettekandeid mitmeid aastaid kuulanud, on seal siis nii palju põnevat ja kasulikku infot?“

Kõige lihtsam on juhtumeid analüüsida tagantjärele, kui on käes mingi resultaat, pulbitsemine on lõppenud, kõik on tardunud. Inimese seisukohalt – postuumselt. On asjad, mis said tehtud ja asjad, mis jäid tegemata. Enda analüüsiks on sellest teadmisest vähe kasu.

Milles üldse peab ennast analüüsima? See on meetodi valiku küsimus. Igaüks leiab ise viisid, kuidas ta toimib. Mina kirjutan oma olemise viisist, mis viib teatud asjade, olgu kasvõi piltide, ärategemiseni.

Eneseväljendus

Olen veendunud, et protsessi ei saa lõpptulemusest lahutada. See on suhteliselt kulunud ja universaalne tõde, mille alusel kunstiteoorias igasugust loomingut ja loojat koos vaadeldakse. Loomingu sünonüümina kasutatakse eesti keeles vahel ka väljendit eneseväljendus. See on liitsõna – enese + väljendus. Mitte kliendiväljendus, ülesandeväljendus ega eelarveväljendus. (Kuigi, olles need mõisted paberile pannud, tekib mul tõenäoliselt kiusatus neid tulevikus teatud olukordede kirjeldamiseks kasutama hakata.)

Praktilisel tasandil tähendab see minu jaoks seda, et ma ei saa midagi teha, kui ei ole enda jaoks asju selgeks mõelnud. See on ka põhjus, miks tegelen täna tähemärkide ritta seadmisega, mitte pakilisemate asjadega. Sest kogu värk käib seestpoolt väljapoole. Siin tuleb vist mängu tehnilise ja loova töö erinevus. Tehnilist tööd tehes ei ole vaja pidevalt jalgratast leiutada.

Connection – side, kontakt

Festivalil esinenud maailma kümne parima pulmafotograafi hulka kuuluv Jonas Peterson manifesteerib oma kirjutistes mõistet connection ja rääkis sellest ka oma ettekandes. Ma ei hakka praegu leiutama, kuidas seda oleks kõige täpsem eesti keelde tõlkida. Piisab sellest, et saame tema väidetest aru. Tema sõnul on oluline enda kohta infot välja anda, antud juhul siis kirjalikus vormis, veebis ja sotsiaalmeedias, et inimestel tekiks sinuga side. Et neil oleks infot, mille põhjal otsustada, kas nad soovivad sinuga tegemist teha või mitte. Eeldusel, et looja paratamatult väljendab ennast ka kliendile töötades, peab klient teadma, millise maailmaga ta kohtub. Kõlab loogiliselt ja selle idee ellurakendamine ongi Petersoni edu alustalasid ning sellest jutlustamine pildistamise kõrval tema peamine leib.

Minu jaoks ei ole see esimene kord Petersonist kirjutada ja tema peale mõelda. Olin tema kommunikatsioonist siiras vaimustuses nagu sajad tuhanded teised fännid üle maailma. Ütlen meelega kommunikatsioonist, sest kui aus olla, meeldivad mulle tema sõnad rohkem kui pildid. (Andestage mulle mu lapsesuu, kui võite.)

Ta räägib just nendest asjadest, mis iga loovisikut üle maailma kõnetavad – tunnetest. Erinevatest segastest tunnetest, isiklikest asjadest ja seikadest elus, mis võimaldavad paljudel end temaga samastada. I want them to like me! deklareerib Peterson, sest kui ma neile meeldin, ei küsi nad esimese asjana: „Kui palju see maksab?“ Ja maksab mitte vähe. Jonase pulmapaketid algavad 5000 Austraalia dollarist. Nii et kuigi ma olen endiselt suuremast osast tema sõnavõttusest pisarateni liigutatud, ei saa ma jätta tähelepanuta tõsiasja, et see just ongi tema eesmärk.

Mina ei läinud seda ettekannet kuulama sooviga saada 10 nippi oma äri eduks. Ma tahtsin mõista inimest, kelle sõnad mulle korda lähevad. Tahtsin aru saada, kas on connection või ei ole ja – miks? Kui ma ei suuda ära seletada – miks? siis see jääbki mind painama.

Põhjused, miks ma Petersoni vastu huvi tunnen, tulenevad samuti otseselt tema nn meetodist ehk infost, mida ta on avalikustanud oma tausta kohta. Tal on meedia- ja reklaamitaust, ta on leiba teeninud reklaamtekstide kirjutamisega. Ironic. Ta justkui hüppas teise paati nagu minagi ja enam ei kirjuta, aga tegelikult – ta pole kunagi pastakat käest pannud. Nüüd ta teeb seda sama asja endale – ja ta on selles nii kuradi hea, et tõesti, ajab lausa vanduma.

Kuigi tema on superstaar ja mina lihtsalt mingi Ida-Euroopa koduperenaine, arvan ma ometi mõistvat, kuidas kõik alguse sai. Kujutlegem korraks tundelist ja omajagu kompleksides meest, kes oli just teinud lõpparve okseleajavalt pealiskaudse reklaamimaailmaga, kellel oli harjumus toota teksti ning kes avastas endas oskuse pildistada pulmasid. Ta lihtsalt oli edasi tema ise: pildistas, kirjutas ja turundas. Temast sai internetiajastu ikoon – blogija. Siinkirjutaja läks toiduajakirjast lapsepuhkusele ja sai aru, et ei suuda samuti vait olla ning alustas toidublogi. Ülejäänu on tegelikult puhas mastaabivahe.

Üks kirjutas kirglikult, sageli, inglise keeles ja kindlasti ka väga hästi ning sai endale kõigepealt miljon laiki ja siis miljon dollarit. See omakorda motiveeris kõike veel rohkem ja veel paremini tegema.

Minu küsimus Jonasele oli:

Kas pole mitte isekas nii palju iseendast kirjutada?

Ma ei saa edasi anda, mis ta vastas, sest küsimine pani mu südame nii kõvasti vasardama, et adusin ainult vastaja miimikat ja žeste, aga mitte jutu sisu. (Keegi hea inimene, kes kohal oli ja mäletab, võib mulle vastuse kommentaaridesse panna.) Ma pakun, et vastus oli midagi sellist, et kõik tahavad infot, mille põhjal sinu üle otsustada.

- F*ck, they don't! They don't know who you are and they don't care!

Mina arvan, et on küll isekas. Selle mitte tunnistamine ei tee kellelegi au. Keegi, kes ei pea ennast huvitavaks inimeseks, ei hakka mina-vormis kirjutama. Samas, ma ei kujuta ka ette inimest, keda tema enda sisemaailm ei huvita. Niisiis sõltub ego suurusest, kui huvitavaks inimeseks keegi end peab. Ja sõltub ka sellest, kuhu keegi tõmbab piiri isikliku ja avaliku info vahele. Nii et pole vaja teeselda, nagu teeksid kellelegi teene endast kirjutades.

Mis meid välja vabandab?

Olles Jonasega samas paadis ei ole mu eesmärk kedagi hukka mõista. Ikka ainult mõista. Mina ei kirjuta niivõrd selleks, et kellelegi teisele midagi selgitada või küüniliselt võttes – maha müüa, vaid selleks, et oma mõtteid struktureerida. Mõtted ei tule ju kindlas järjekorras ega selgelt sõnastatud lausetena, vaid mingi tulva või pistetena näiteks autoga sõites, kõndides või duši all. Sellised korrastamata mõtted aga ei ole praktiliselt kuigi kasulikud. Niisiis vahel lihtsalt tuleb võtta aega ja hakata maniakaalselt klahve toksima. Nii et üks asi, mida ma õppisin Jonaselt, on iseenda regulaarne süstemaatiline analüüs kirjalikus vormis. Iseendast arusaamiseks - hindamatu.

Siis äkki on sinu ees mitu lehekülge teksti ja mitu oma parimate oskuste kohaselt lihvitud mõtet, mille tekitamiseks on kulunud, oletame, pool päeva. Olenemata sellest, kui vilunud grafomaan oled, on see suur töö. Kuidagi ei raatsi seda enda teada jätta. Ei taha ka, sest sisimas igatsed, et keegi sind mõistaks. Mitte sedapidi, et sina pakud kellelegi lahendusi. Mäletad, nad ei tea, kes sa oled...

Mommy, I've created a monster

Muidugi, ühel hetkel, kui saad sadu fännikirju päevas ja pead avama uusi pangaarveid, et raha ära mahuks, nagu Jonas, hakkab koletis kusagil kuklas kuju võtma. Võib olla päris painav muutuda iseenda jutustuse elavaks peategelaseks. Sõnad, mis kunagi tulid südamest, on ammu oma siiruse kaotanud – aga neid loetakse ühe uuesti ja uuesti, sest need on mustvalgel kirjas ning iga tähemärk on väärt hunnikut raha.

Tegelane, kelle sa endast lõid on pisut säravam ja vaimukam kui sa ise, sest sa oled hea kirjutaja, aga mitte superkangelane. Igaühel on õigus samastada end ükskõik millise mõtte või lausega – fantaseerida, rebida neid kontekstist välja ja ka valesti aru saada. Sadade inimeste ootused sinu suhtes on rajatud nende fantaasiatele, mis läksid lendu sinu kunagisi sõnu lugedes. Sa ei ole enam see värisevate kätega tundeline reklaaminohik, kellega alustavad fotograafid end samastavad, aga sa ei saa seda neile näkku öelda. Sul on uued probleemid ja sa jätkad kirjutamist, sest see on sinu eneseväljendus. Selle koletise nimi turunduse keeles on personal brand – ka sellest oli ettekandes möödaminnes juttu.

Kui ma oleksin valmis...

Katsun nüüd otsad kokku võtta. Kui ma oleksin valmis toode, siis oleks vaatluse ja katsetega võimalik välja selgitada, milleks ma kõlban. Kui ma oleksin valmis inimene, siis kõik need väited, millega esinen täna, peaksid paika ka homme. Aeg on näidanud, et see nii ei ole. Andke mulle andeks.

Kui maailm oleks valmis...

Kui maailm oleks olnud valmis enne, kui Jonas Peterson hakkas pulmablogijaks, ei oleks seal tema jaoks kohta olnud. Kui maailm oleks valmis täna, peaksin mina otsima kohta, kuhu sobituda. Õnneks ei ole mitte midagi muutunud. Maailm ei ole ikka veel valmis saanud. See on ikka veel pehme ja amorfne ning reageerib inimestele ja ideedele. Küsimus on, kui meeleheitlikult sa tahad selle maailmaga sidet luua.

Nii et, miks ma käin koolitustel? Võib-olla selleks, et tunda, kuidas maailmas on ruumi hulludele ideedele. See mõjub nii mõnusalt ajuvereringele.

P.S. Mu teine küsimus Jonasele oli: "Kas Baltikumi fotograafid, kes tahavad saada laiemat tuntust, peaksid blogima inglise keeles?" Vastus oli lühidalt: jah. Siin ma nüüd siis olen, tõmblen pidevalt kahe keele vahel ja just seekord, nagu kiuste, otsustasin esmalt eesti keeles kirjutada. Ma ei ole veel valmis :)

Procrastination 2: prop styling

I knew it! There will be more posts on procrastination, because I'm the worst kind of procrastinator :) This is hardcore. Prepping and propping for yet another cookbook, playing with my camera and stuff. I could do it for hours. Actually I did it for hours. More to come :)

Lihtne on olla ebanormaalne Nii võib juhtuda, kui oma rekvisiitide kollektsiooni kappidest välja tood. Ainuke vabandus on see, et üks järjekordne kokaraamat on tulemas.

props styling

Everyday Magic

It's a story of transformation in 8 frames and in 3 minutes 30 seconds. I was waiting for a wedding ceremony to start at Tallinn Town Hall when I saw what was happening in front of the building. There was this guy making soap bubbles, speaking Italian and smiling. He took me to travel in time and space. For a short while I felt like I was in Italy. Everybody looked so happy around me chasing bubbles. The moment was fragile like a soap bubble - now it's here and now it's gone! Still makes me smile.

magic_KatrinPress-0156magico_KatrinPress-0162magic_KatrinPress-0177magico_KatrinPress-0164RMwedding_KatrinPress-0176bubble_KatrinPress-0180magic_KatrinPress-0181magic_KatrinPress-0182

A Statement: connection, vulnerability, beauty, love

Every once in a while I write a long story. The time is right for a new chapter. I know it's going to take me long and keep me away from the work that I ought to do instead, but it's necessary. Connection, vulnerability, beauty and love - these are the subjects that I tackle all the time when I work and live. Life and work are inseparable for me, because as an artist, everything goes through me, believe it or not. I had this story in mind for a long time, but just now I stumbled upon it in so many ways that I can't postpone it. Let's start with an example of a good photograph. I'm not going to speak about the rules. It's very subjective, but these are the questions I often ask:

"Is it beautiful?" "Is it personal?" "Does it tell a story?" "Does it make me feel?"

untitled shoot-1200

In order to make something that matters you need to think about it a lot. It's easiest to start talking about business first. I get all kinds of requests every day and I answer them the best I can. Some are very personal and I know right away that I'll have a good working relationship with them. The others are more formal inquiries about the price and other conditions. And then there are the competitions - I don't know how to call them otherwise. These are the inquiries sent to a large group of different photographers in order to get the lowest price and more favorable conditions for the client.

It works fine in the business world where you have similar ready made products. It might also work with some kind of photography where the aim is to capture only the visual aspects of reality. In terms of business it's best to be as numb as possible. Being an entity where business and emotional sides are inseparable makes you wonder who you want to be as a person as well as a professional service provider?

This brings me down to where it all started... And where I want it to evolve. It all started with being true to myself. The reason I'm happy today is that I started doing something I loved. Started making less compromises. See where I'm pointing?

I'm very open about how happy photography makes me and how lucky I am to be able to do what I'm passionate about, so every now and then I get asked for an advice. I'm trying hard not to make a fuss about it, but if my example ads to the set of experiences and helps someone make a shortcut, it's worth an effort. There are benefits for me too that you're about to discover :)

Thinking back to my innocent childhood when I was not yet aware of limitations, I wanted to become an artist and a storyteller. My favorite children's program on TV was where the presenter was an artist drawing and telling a fairytale at the same time (Onu Raivo aka Raivo Järvi, Estonian national TV). I was practicing it a lot. (A photo by my dad.)

minaise-1200

What happened? To cut a long story short: I got scared. I grew up a nice, obedient, helpful girl that most people liked. I did lots of great and interesting stuff for other people that I don't regret, but I wasn't happy. I felt lost and useless, I had no purpose in life, I was not enough. I thought that there are millions of people much better than me in so many ways that I shouldn't even try anything, because the world doesn't need me.

Then I almost died. I was diagnosed with so called pre-cancer and had a surgery before I could even realize it fully. After I was confirmed healthy my nerves burnt out: I had depression and panic attacks. I was medicated and saw a therapist for a couple of month.

Then the healing begun. I realized I was given a second chance. I promised to myself that I won't waste it. I will live for me. The world doesn't need me, but f*** it! I need me! I started making choices for me, turned down the jobs that made me miserable, moved to the country, took a cat and a dog, gave birth to my son... And photographed the whole way.

I didn't think of me as an artist until recently. I was talking to an artist in a bar and he addressed me saying: "Artists like us..." I objected him saying I wasn't an artist, just a commercial and family photographer. I realized only weeks later that it explains everything. Trying hard not to be an artist was what I was doing wrong all my previous life.

Creativity as such has been my interest along the way. First I encountered this iconic essay of Peter Lindbergh and couldn't agree more.

Then I saw this article by photographer Ryan Muirhead a while after it was published. I cried. But I was not ready to embrace my own condition.

Then a similar piece was written by one of my favorite photographers Jonas Peterson who also used to be a writer before falling for photography. He's really good. I only try to make myself understood in a foreign language.

The last drop to the cup was that the two photographers announced they gonna have a workshop together in the manner of "hey let's sit in a circle for two days and leave more confused than when we arrived" also saying that "We want to leave with tools to go forward, to break out of creative ruts and ways to create truly meaningful art." Sounds really good. If they decide bring it to Europe I consider joining.

Last but not least. If you haven't cried yet, watch this TED talk by a social scientist Brene Brown on The Power Of Vulnerability. This explains my way of thinking and what's my benefit of telling too much.

I started this journey looking for beauty, now I'm looking for a connection. I value imperfection and try to develop more meaningful relationships. Curious to see what else is there for me :)

http://youtu.be/iCvmsMzlF7o