Limited Edition Postcards

Ho! Ho! Ho! Pühad lähenevad ja mul tekkis idee trükkida oma fotodega postkaarte! Ilma pikema jututa - neid saab tellida siit! Postkaardid on u A5 mõõdus e küljepikkusega 19,5 x 13 cm, mahuvad C5 ümbrikku. Paber on hästi kvaliteetne kergelt akvarellipaberit meenutava tekstuuriga Vibrance Rag USA firmalt Breathing Colour. Kaardi tagakülg on sile ja valge ning sobib hästi kirjutamiseks.

Kasutame spetsiaalselt fotode trükkimiseks mõeldud tehnoloogiat, mis tagab suurepärase kvaliteedi, kuid on enamjaolt käsitöö. Teeme nii palju kui nõudlust on ja nii palju kui jõuame ja see ongi asja mõte. Samal viisil olen trükkinud kaarte ka oma klientidele ja nad on väga rahule jäänud. Sellest idee tekkiski.

Soovijaile annab see võimaluse tellida kasvõi ainult ühe postkaardi. Kogun soovid kokku, trükime ära ja jagame uuesti laiali. Tarneaeg seetõttu u 10 päeva. Kohaletoimetamine Smartposti või Eesti Posti kaudu. (Pakiautomaadi kasutamiseks palun sisesta kindlasti nii mobiilinumber kui sobiva pakiautomaadi asukoht lahtrisse "order notes"!)

Kuna trükipäkapikkude liinid jooksevad pühade eel umbe, siis ole kiire ja telli kohe!

Vabandan juba ette, kui mu e-pood vigurdama hakkab - me alles kohaneme teineteisega. Kirjuta mulle ja kõik saab korda!

Trükkida aitab

logo-minuprint

 

Ho! Ho! Ho! It's a holiday season and I came up with some postcards for you! They can be ordered here!

As I'm very new to e-commerce I'm not sure where and how I will ship them internationally. I will probably add a printable too very soon. If you fail to order, please drop me a line and I will deal with it the best I can :)

postcards-006-Edit_WEB

Sööme kala! Kokaraamat. Cookbook: Let's Eat Fish!

Six month ago I was working on this cookbook about Baltic sea fish. The book was published in May 2014, then the summer started and I almost forgot about it. The reason why I'm talking about it now is that there will be a so called part 2. A book about meat. Me with my camera and a good appetite and my foodie friend, a recipe goddess Liina Karron in the kitchen again! I moved in to her place today with my loads of gear and props. We will heat up the kitchen for 7 to 8 days and what will come out of this you will see already before christmas. For now enjoy the fish book.

I will make a giveaway also. Go to my Facebook page, like the page and write a comment under the post about the book giveaway. I will give at least 2 (maybe 3, depending on how many want it) copies of the book, signed by both of us. Go check it out! :)

* * *

Kuus kuud tagasi töötasime koos Liina Karroniga selle raamatu kallal. Siis tuli suvi ja kõigil mõlkus meeles vaid koos kaladega meres ujumine, mitte niivõrd kokkamine. Seetõttu vajus raamat ka minu poolt veidi unustuse hõlma. Põhjus, miks ma sellest praegu räägin, on uudis - sellele tuleb järg! Me sööme liha!

Täna kolisin kõige oma varustusega Liina juurde sisse. Me kütame köögi kuumaks ja seda, mis välja tuleb, saab käes hoida juba enne jõule.

Seniks aga naudi kalaraamatut!

Et nauding oleks täielik, annan ära vähemalt 2 (võib-olla 3, olenevalt soovijate arvust) eksemplari meie mõlemi autogrammidega :P Loosimises osalemiseks mine minu Facebooki lehele, lisa leht meeldivaks ja jäta osalemissoovi kohta märge kalaraamatu postituse alla! Head loosiõnne ja mõnusat kokkamist!

kalaraamat1-015_WEBmeri-465_WEBkalaraamat2-065_WEBkalaraamat2-138_WEBkalaraamat2-184_WEBkalaraamat2-262-2_WEBkalaraamat2-288_WEBkalaraamat2-392_WEBkalaraamat4-075_WEBkalaraamat5-048_WEBkalaraamat6-336_WEBkalaraamat7-256_WEBkalaraamat8-103-Edit_WEBmeri-150_WEBuntitled shoot-039_WEBmeri-182_WEBuntitled shoot-042_WEBmeri-306_WEBmeri-423_WEB

Procrastination 2: prop styling

I knew it! There will be more posts on procrastination, because I'm the worst kind of procrastinator :) This is hardcore. Prepping and propping for yet another cookbook, playing with my camera and stuff. I could do it for hours. Actually I did it for hours. More to come :)

Lihtne on olla ebanormaalne Nii võib juhtuda, kui oma rekvisiitide kollektsiooni kappidest välja tood. Ainuke vabandus on see, et üks järjekordne kokaraamat on tulemas.

props styling

Beetroot love

I'm in love with this beetroot! Maakeeli: ma istun ja vaatan seda peeti, tema paakunud nahka ja kühmusid, neid peeneid narmasjuuri, seda murdunud lehte, neid sügavaid punaseid ja lillasid, mis vastanduvad lehtede kollakasrohelisele, ja kogu elu, mis täidab selle pisikese pinna, seda kerget liivasegust mulda, nende kollaseõielisi umbrohtude tekitatud haldjatolmu, krabisevat kõdu ja torkivat leheserva - ja olen sõnatu. Alandlik ja tänulik, et võin olla samasugune.

beetroot love

Interior: My own queendom

I finally moved in to my den, an office in the attic. Renovation of the house took much longer than expected, but isn't it always so :) Main inspiration for the office was the colour - grey. A medium grey to be precise. Like the background you can choose in Lightroom and Photoshop (#626262). So it has been a bit conceptual from the very beginning. It was about the same time of year in 2013 when I had to choose the colors for the walls. Everything around me felt so grey. It was sad and comforting at the same time. I went out wondering around the house and came home with a bunch of pics on a subject grey. It stuck in my brain for a long time, even bought many grey outfits. So that's the story. Walls are a background and when life around you gets too colorful it's nice to have a neutral space where to rest your eyes. It's also good for showcasing various art, especially black and white. My walls are still empty, but not for long, I promise. It's pretty obvious that I chose black and white for secondary colors. Accents, browns and greens, just happened. The white and the grey wall is also for shooting portraits in case of an emergency ;) There are very few items that I have bought especially for this room. One is the ladder like shelf that I got hold of during a photo shoot (in the Red interior) and didn't return to shop (paid still). The 70's Ikea chair and the suitcase are flee market finds. The desk belonged to my granny and I had no heart to throw it out in order to get something more modern like that of Warm North or a similar from Ikea. How can you throw out a worn out desk that tells the stories of 3 generations? My mother's love letters were once kept in it's drawer... If anyone is interested there's a Pinterest board I made for my room. Some ideas not yet carried through. The small step ladder I use at work and it often lives in the back of my car. The fact that some electric cord is still hanging out of the sealing doesn't bother me at all. There's enough window light during the day (need to get some blinds) and at night I sit in front of my computer anyway. The matter of fact there are really a very few hours and days when I do something else in my office. So the Elinchrom flash is just a show off and lives in the trunk of my car as well. The rest is just my memorabilia that have waited a lifetime in boxes. Of course it all arranged and color coordinated now, but it will probably be the first and the last time for me to do something like that for myself. Usually it's just a mess. It's already a mess, cause my son wanted to paint with my acrylics (for 2 minutes) :D For the last part of my post I let you to look at my desk. Who doesn't like to snoop in other people's stuff!? ;) Of course it's now the cleanest it can get. This is how my coffee usually looks like, when I finally come down to drink it. And yes, it's an accident waiting to happen on a work desk. Like to live dangerously :P There are the two external hard drives where everything is kept (may god have mercy on me). I do read a camera manual sometimes and I keep task list on paper. There are also some screen wipes because believe it or not the the warm and illuminated screen is a fly magnet and they shit on it on a daily basis.

In Estonian? Can't make it. Have to start working. Palun vabandust!

kodu-0004kodu-0002_WEBkodu-0041kodu-0003_WEBkodu-0037_WEBkodu-0013_WEBkodu-0016_WEBkodu-0009_WEBkodu-0006_WEB

Eesti toidu lugu 1

Ma olen väga õnnelik! Tegelikult juba pikemat aega. Õnn on kasvanud sammhaaval hetkest, mil kaamera kätte võtsin ja vahel tundub, et see enam suuremaks minna ei saa - aga ikka saab. Just selline on kontekst, milles alustan oma esimest kirjatükki Eesti toidust. See on selline teema, mis on mind ümbritsenud nii kaua, et raske on hoiduda tervet oma elulugu kirja panemast ja olulist ebaolulisest eristada. Igatahes väga paljudest asjadest tingituna hakkasin mingil hetkel mõtlema, et lahe oleks pildistada lisaks valmis toitudele ka seda, kust toiduained pärit on ja kuidas nad meie toidulauale jõuavad. Üks ajendeid oli ka mõne aasta tagune Rootsis käik koos toidublogijatega, restorani Gastrologik külastus ja kingituseks kaasa saadud trükis, milles mõnusa skandinaavialiku esteetikaga oli dokumenteeritud tolle restorani tooraine päritolu. Kohe tekkis endal ka tahtmine minna samasuguse tundega pilte tegema!

Peast käisid läbi märksõnad: projekt, põllumajandusministeerium, Eesti toit jne, aga nagu ikka, tulid pakilisemad asjad vahele ja sinna paika see mõte jäi. Paariks aastaks või nii. Kuni - mõni päev peale Telliskivi loomelinnakus toimunud tänavatoidu festivali sain kõne - põllumajandusministeeriumist! Natuke häbi on kõlada nii pateetiliselt, aga "do what you love" võtab selle kõik kokku. Otsustasin, et pean sinna festivalile kaamera kaasa võtma, sest see on nii minu teema. Olen üldiselt üpris laisk ja naljalt midagi lihtsalt oma lõbuks, ilma tellimuseta ei pildista. Lisaks võtsin ka aja, panin pildid blogisse ja - mul vedas! Keegi pani mind tähele.

Kohtumisele põllumajandusministeeriumis võtsin kaasa kogu oma aastate jooksul kogunenud õhina ja rootslaste raamatu. Vastu sain pika nimekirja toidu tootmise valdkondadest, millest pilte soovitakse. Kodus katsusin need kõik loogiliselt kalendrisse paigutada ja nii mu põllumajandusreporteri karjäär alguse sai.

Päris esimese etapi tegin Peipsi ääres ja see väärib kindlasti ka kirjapanemist, kuid värskemad muljed tulid peale ja need on vaja kärmelt maha laadida.

VILI

Teravili kui selline ei ole mulle päris võõras, sest mu kodutalu ümber on paarkümmend hektarit maad, mis on talunikele välja renditud. Viljapõllud on erineval aastaajal erinevalt ilusad ja see on ka kõik, millest ma siiani hoolinud olen. Kaera tunnen ära, aga rukis-nisu-oder on kama kaks.

Olin jõudnud just välja mõelda, et peaks hakkama teravilja teemaga tegelema, kui minu akna taha ilmusid kombainid. Oodake! Pidage, mul on vaja pilti teha! Haarasin siis kiirelt kaamera ja tormasin õue. Suured mürisevad masinad, kuldsed torkivad kõrred, kuumus ja peenike kleepuv tolm, mida vist ka mu kaamera sensor tunda sai. See haaras mind täielikult, nagu spordivõistlus. Kui veel kohale ilmusid "frakkides kohtunikud" oli päev korda läinud!

Kuna ministeerium soovis pildi juures märkida, millise viljaga on tegu, tegin kõne põllumehele. "Varane oder", tuli vastuseks. Küsisin veel paari asja kohta nõu ja muu seas tuli välja, et Sangaste rukkiga, mis mul nimekirjas seisis, tuleb kiirelt tegelda.

PMvili1-212-Edit-2PMvili1-249-Edit-2

PIIMATÖÖSTUS

Sain ministeeriumist Saidafarmi kontaktid, peremehega kiirelt kaubale ja väljasõit! Saidafarm on eelkõige kuulus oma mahedate piimatoodete poolest. Aga Sangaste rukis kasvab neil ka. Sain teada, et lisaks terale on selle väärtuseks pikk kõrs, millest saab lehmadele allapanuks palju head põhku.

Kõigepealt läksin koos juhataja Juhan Särgavaga tootmist vaatama. Loomulikult kandsin samasugust meeliülendavat kostüümi, nagu pildil näha ja siniseid haiglasussikesi. Kahju, et selfie tegemata jäi :)

_DSC2492_WEB

Et väljas hakkas kallama tohutut padukat ja viljapõllule minna ei saanud, läksime hoopis lauta. See oli minusuguse linnalapse jaoks päeva põnevaim osa! Tootmisest tenniste otsa jäänud kilesussidest oli kummikute puudumisel palju kasu, sest otsustasin elamuse nimel vapralt sõnnikut trotsida. Tabasin end mõttelt: millal üldse viimati lauta asja oli? Tundub, et see käik jäi ikka lapsepõlve. Suurt lauta olin enne ka näinud, kuna mu vanemad on EPA-kad ja katselaut, kust mannerguga koju piima toodi, oli jalutuskäigu kaugusel. Võib-olla just seetõttu hakkas lisaks uudishimule tööle veel mingi teine, nostalgiline mõõde.

Kuidas portreteerida lehma?

Siin ma nüüd olen, kaamera käes, abivalmilt selja taga seisva farmidirektori tiheda tööpäeva kell kuklas tiksumas. Siin on laut, need on lehmad - teeme pilti! Aga kuidas? Üldised kaadrid tehtud, teeks mõnest vissist portree ka. Pime on. Hakkan valguslaigus seisva uudishimuliku modelliga suhtlema.

"Oi kui nunnu nina sul on!" (Oot, aga miks su silmad ninast nii kaugel asuvad?! Ma ei saa ju neid selles valguses korraga teravaks. Silmad või nina? Silmad-nina, silmad-nina...) "Kena vissi, tubli vissi..." (Ah, teeks siis hoopis profiilis.) "Vissi-vissi, ilus vissi." (Oi, kuhu teine silm kadus!? Ah need asuvad teine teisel pool pead!) "Tubli vissi, lahke vissi. Mina saan pildi, aga mida sina saad...?

Eks see suurfarm paratamatult üks konveier ole: puhkeruum, ooteruum, lüpsiala. Sellest hoolimata pole side looma ja inimese vahel kadunud. Igal lehmal on mõistagi nimi ja inimesed, kes nendega tegelevad, tunnevad suuremat osa neist nimepidi. "Päris kõiki ei tunne, aga mul on omad lemmikud," ütleb karjak ühega kaelakuti koos poseerides. "Mallu ju paremale poole ei tule (lüpsile)!" hõikab lüpsja karjakule, kui viimane loomi lüpsijärjekord ajab. Põnev on vaadata, kuidas heinapall kerib end lahti nagu rullbiskviit. Kus üks lõpeb, on teine juba traktoriga ette veetud - selle töö mees teab täpselt, mitme meetri jagu ninaesist ühest pallist saab. Palju rasket ja musta tööd, kuid lõpuks ta kogumisnõusse voolab - värske piim.

_DSC2546_WEB_DSC2606_WEB

SANGASTE RUKIS

Sõidame Juhani rohelise neliveolisega põldude vahel ja otsime paremat vaadet. Farmer ajab oma "tanki" peaaegu vilja sisse, et ma kastile ronides ülevalt paremaid kaadreid saaks. Selle 3-astmelise trepiga, mille oma auto pagasiruumi unustasin, poleks siin midagi teha olnudki. Kui mees põllu sisse astub, saan aru, mis selles sordis nii erilist on - ta on kõrge ja graatsiline. Mõned kõrred ulatuvad keskmisest pikemal mehel üle pea. See on ka põhjus, miks Sangaste rukis lamandumisele nii aldis on. Kui päike pilve tagant välja tuleb, lööb põld särama nagu hiiglaslik kuldse niidi pusa!

See ongi üks õnne avaldusmisvorme, mille eest ma saatust piisavalt tänada ei jõua!

_DSC2815_WEB_DSC2874_WEB mak-embleem-horisontaal-400

Ülbe hall e kevad põhjarannikul

Usu või ära usu, aga meretuulega on põhjarannikul veel paras novembriilm, kuid halbade mõtete minemauhtumiseks sobib sama hästi kui reis Prantsuse Rivierasse. Leidsin sealt endale sobiva majakese ka. Part käis korstna otsas tiibu puhkamas. Ausõna. Nii et kui eelmine postitus tundus pisut liiga ühetooniline, siis siin on veidi värvi ka. Õige veidi.

meri-412-Edit-katrin-pressmeri-439-Edit-2meri-345-Editmeri-088-Edit_WEBmeri-442-Edit-katrin-pressmeri-391-Editmeri-280-Edit-katrin-pressmeri-258-Edit

Fotograaf Katrin Press | Harilik Pliiats

Sweet Valentine's!

Kes ütles, et täna ei võiks piparkooke küpsetada?! Ühe 3-aastase kuti jaoks oli juba liiga palju aega jõuludest möödas. Nii palju, et kogu külmkappi varutud piparkoogitainas oli otsa saanud… Üks sai oma piparkoogid, mina vastutasuks mõned pildid tehtud… Vähemalt tulid kõik piparkoogid täna südamekujulised. Retsepti leiab siit.

Magusat sõbrapäeva!

***

My 3-year-old son asked me today to bake some gingerbread cookies. All the leftover dough had long ago vanished from our fridge. Why not start from scratch. It was surprisingly fast and effortless for me today. Don't know why it always makes me sweat (and swear) before Xmas :)

Sweet Valentine's!

piparkook-029_webpiparkook-006-2web

Embrace the grey e kallista halli

Hall on. Nii ängistavalt hall, et ongi kaks võimalust, kas üritada selle vastu võidelda või see omaks võtta. Läksin toast välja kindla sihiga otsida hallimast hallimat - teha ilma värvita pilte. Kondasin koos oma halli kassiga kõige kõledamal tühermaal ja kõige tolmusemates nurkades. Aga värvid olid kohal. Oleksin võinud need hiljem arvutis maha nühkida, kuid kahju hakkas. Las olla, nagu on. Juba hakkas parem.grey-106_WEB_text_katrinpressgrey-029_WEBgrey-022_WEBgrey-049_WEB_katrinpressgrey-052_WEBgrey-065_WEBgrey-063_WEB_katrinpressgrey-102_WEBgrey-110_WEBgrey-097_WEB_kass_katrinpressgrey-123-2_WEBgrey-139_WEBgrey-013_WEB_linses_katrinpressgrey-150_WEB_linses_katrinpress

Koolitus: lillede pildistamine

Eile andsin kodukandis oma esimese fotokoolituse. Rääkisin Karla küla aiandustalude korraldatud Lillerallil lillede pildistamisest.Kuna aiahuviliste seltskond oli kirju ja erineva tasemega alustasin A-st ja B-st ning katsusin teha nii, et jutt sobiks ka kompaktkaamera omanikele. Et kohapeal näitliku materjali kasutamise võimalust ei olnud, panen koolituse slaidid (Klikka linki, lae alla ja paki lahti. Slaidid on pdf-failina.) ja näitliku materjali koos kommentaaridega sellesse postitusse. Mainisin koolitusel ja kordan ka siin üle, et lilled ei ole minu spetsiifiline huviala. Kuna elan maal ja mulle vahel lihtsalt meeldib kaamera jalutama viia, siis on ka mõned lilled kaadrisse sattunud. Lisaks kõpitsen vähehaaval majaümbrust ja dokumenteerin vahel, mis peenardes toimub. Kolmandaks põhjuseks lilli pildistada on naisteajakirja Mari aiarubriik, mida ma toimetan ja kuhu lugude tarvis pilte teen. Nii et see, mida ma jagan on lihtsalt vähene elu jooksul kogunenud üldine fototarkus. 20130623-_DSC1880_WEB_katrin_pressDSC_7524_ed_WEB_Katrin_press Selle pildivalik sai siia illustreerimaks mõtet, et enne nupule vajutamist võiks teadvustada, kas meid huvitab üldplaan - maastik, taimede grupp või üksik õis. Samuti leiab siit rõhutatult staatilist, tsentraalset kompositsiooni. Ja kui meil mõlgub meeles mõni pildilugu, siis tasuks pildistades hoolitseda selle eest, et leiduks nii detaile, keskplaani kui üldisi kaadreid. Kompositsiooni teemas oli juttu kuldlõikest, mille olemuse avamisega ma toime ei tule, kuid praktikas on mu meelest piisav ka teadmine, et selline asi on olemas. Fotograafias kasutatakse laialdaselt kuldlõike printsiibist tuletatud kolmandiku reeglit, mis lihtsustatult soovitab mitte paigutada foto peamist objekti/subjekti pildi keskele, vaid kuhugi kolmandiku peale. Pildi komponeerimisel on abiks ka geomeetriliste kujundite, korduste ja mustrite tähelepanemine. Lisaks sai mainitud, et diagonaalid tekitavad liikumise muljet ning et staatilisel kompositsioonil ei ole iseenesest ju ka midagi viga, kui see on taotluslik. DSC_7667_WEB_katrin_press_DSC2721-2013-07-03 Kaevandi-KatrinPress_WEB _DSC6857 copy_WEB_Katrin_press Lühidalt puudutasin pildi tekitamise peamisi muutujaid: ava, säri ja ISO. Rääkisime "õigest" säritusest: millistel juhtudel seda on tarvis. Näiteks pildipaar, mis on tehtud mõnekümnesekundise vahega, kaameras erinevalt säritades ja pisut muutes kaamera nurka (valgusallika suhtes). _DSC7099 copy_WEB_katrin_press Ava puhul tuli jutuks teravussügavus - kuidas ava kinni või lahti keeramine pilti muudab ja kuidas lahtist ava kasutades objekti taustast eraldada. _DSC8584-Edit copy_WEB_katrin_press Et head näited said otsa, leiab ülejäänud märksõnad slaididest.

Tänan kõiki koolitusel osalejaid ja ka teisi, kes viitsisid selle postituse läbi lugeda!

Fotograaf Katrin Press | Harilik Pliiats | Fotolavastus | Pulmafotograaf | Toidufoto

Head uut ja tagasivaade aastale 2012

_DSC0557 copy_tekstMa ei ole varem eriti hoolas kokkuvõtete tegija ega sihtide seadja olnud. Sain selle idee teisi blogisid lugedes ja mul on hea meel, et see tagasivaade tehtud sai. Endal on mõnus meenutada, mis oli läinud aastas head ja olulist.

Liiati veel, kuna aasta on alanud veidi tühja tundega. Mõte kipub juba eksistentsiaalsetele radadele ja see on kindel märk, et pühad on olnud liiga pikad ja tükk aega ei ole saanud tööd teha :) Kavatsesin ühtlasi lõpetuseks kirjutada ka sellest, mida ma alanud aastast ootan, aga kõik laused, mis ma kirja panin, laulsid sama refrääni: töö, töö, töö. Mis parata, ma armastan oma tööd.

On ainult üks asi, mis sellega konkureerib ja valiku hetkel esikohale asetub - see on minu pere. Möödunud aasta saavutuste eest pean tänama neid: oma meest ja poega. Liiga sageli, nagu praegugi, istun ma näoga ekraani ja seljaga nende poole. Pole lihtne, kui üks küpses eas koduperenaine töösse armub :) Kummardan maani ka oma ämma-äia ees, kes on meie vankumatu tugiüksus kõikidel rasketel hetkedel ja kelle juurde minu pisipõnn alati rõõmuga läheb. 2012_talv_web

TALV

Läinud aasta algas Austria lumistel nõlvadel ning koju jõudes oli kindlasti tarvis ära teha austerlaste rahvulslik magusroog Kaisershmarrn. Loodus oli lume all lookas ka läinud talvel. Jõuludeks kinkisin endale Wacomi digilaua ja pliiatsi, mida fototöötlusele lisaks on vahva kasutada ka joonistamiseks. Pidasin plaani veidi rohkem ka illustratsiooniga tegelda, kuid ajanappusel jäi see mannal kelgutajate pilt aasta ainsaks taieseks. Idee on aga endiselt jõus. See on just sedasorti plaan, mida rahulikult võib aastast aastasse kuni pensionipõlveni edasi lükata :) Esimest korda elus käisin öösel kaameraga õues - ja veel sellise käreda külmaga. Elamus oli võimas ja tulemust on veel ka täna hea meel vaadata. Õnneks oli mahti jäädvustada ka teisi enda kõrval, näiteks koer Baruto kasukakeerutamist. Käisime toidublogijatega Soomemaad avastamas. Millegipärast satun üle lahe alati siis, kui on jube vastik ilm :) Kõik muu oli seevastu põnev ja maitsev. Aasta alguses võtsin ette Oma Maitse lastetoitude rubriigi SuPraMag. Lisaks retseptidele püüdsin loovalt läheneda ka visuaalsele poolele. See sundis kokkamise kõrvalt ka joonistama ja meisterdama - mõlemad on mulle ülimalt meeltmööda. Sammhaaval sai selgemaks, et just visuaalne külg paelub mind selle töö juures kõige enam. Tuleb tunnistada, et kui pead ise kõik otsast lõpuni valmis tegema ja üles pildistama, siis on su põhiline mure, et kõik näeks hea välja. Peale pildistamist külmaks läinud toitu ei naudi keegi. Kokkamine on vahva ja loominguline tegevus, aga siis tuleb see toit ka kohe ära süüa, mitte sellega enam veiderdada! Läinud aasta alguse emotsionaalselt enim laetud postitus oli kindlasti see härmas aknaklaas. Tegelikult olen ikka veel jube rahul ka mõne interjööripildiga, mille tegin ühele kohalikule külalistemajale. Valguse mõttes on talv alati kõige raskem aeg. Mida aasta edasi, seda kärsitumalt ootan, et päevad vähehaaval pikemaks muutuksid.

2012_kevad_web KEVAD

Kevadel pildistasin raudselt kõige rohkem muffineid ja sparglit. Tänu ühele Oma Maitse loole õppisin kookide martsipaniga katmist ja kaunistamist. Tegin hulgaliselt lilli ja liblikaid ning elu esimese martsipanikattega tordi. Ah jaa - maapähklivõid proovisin ka elus esimest korda. Maitses. Käisin Martin Vuksi juhendataval stuudiofoto koolitusel ja puutusin esimest korda elus kokku valgusmaalinguga, mida sai testitud apelsinide ja riisi peal. Samuti võtsin esmakordselt ette beebiootuse pildistamise. Kaks kuud mässasin ROCCA kliendiajakirja kokkupanemise ja fotodega: tellisin, korraldasin ja pildistasin ise nii palju kui suutsin. Sain teada, mis tunne on, statiiv ja fotokott üle õla, mööda toidukohti käia. Kodus pildistasin kreemipurke ja šampoonipudeleid. Suurim väljakutse toiduvallas oli valmistada ja pildile seada koolilõpulaua toidud ja lauakate Oma Maitsele - vidinad-pudinad, nõud ja 6-7 rooga. Kõik laual koos ja pärast veel eraldi piltidel. Õnneks tuli kohe pärast lapse 2 aasta sünnipäev, milleks ükski pingutus ei ole ju liiga suur :) Et üks foto sellest seeriast valiti ka ajakirja kaanele, oli kirsiks tordil. Tõsi küll, originaalis oli pildi servadel liiga vähe vaba ruumi ja need siniste lehvidega marjašarlotid tuli mul nullist uuesti valmis teha ja pildistada. Vähehaaval olin inimeste pildistamiseks julgust kogunud ja kui läksin külla sõpradele Ööbiku talusse, otsustasin fotograafi mitte kaasa võtta. Maikuu lõpetas Oma Maitse kotletipäev Sadama Turul, kus panin end proovile toidukoolitajana. Ei olnudki väga hirmus. Kevadel hankisin endale ka objektiivi, mis on tänaseni mu hea sõber ja suurim tööloom: Nikkor 50 mm F1.4G.

2012_suvi_web

SUVI

Juuni alguses käisime toidublogijatega Rootsis ja ilm oli kuulu järgi hullem kui sama aasta jõulude ajal, kõik muu aga väga maitsev ja inspireeriv. Kuivi jalanõusid otsides läksin veidi hoogu ja jõudsin koju 4 paari uute kingadega. Umbes vaarikaajal saabus mu ammu igatsetud uus kaamera Nikon D700. Esimene suurem testimine toimus Lennusadamas jahil Blue Sirius koos äärmiselt fotogeeniliste mereröövliplikadega. Süüa ja toidupilti tegin suvekuudel vaid õige natuke. See-eest oli lausa kaks beebiootajat, üks vastsündinu, üks tüdrukuteõhtu ja ühed pulmad. Minu esimesed pulmad fotograafina! Olen seda pulmade pildistamise kogemust nüüd veidi seedinud ja otsustanud, et olen nõus selle tralli uuesti ette võtma. Mitte romantika ei pane mind kaamera järele haarama, vaid kogu see ilu ja toredus, mis selleks päevaks kokku sätitakse. Mind panevad ahhetama kõik need väikesed detailid: meik, soeng, riietus, ehted, lauakatted, lilleseaded jne jne. Muul ajal seda lihtsalt ei juhtu, et kõik, mis kaamera ette jääb, on nii ilus ja viimistletud.

2012_sygis_web

SÜGIS

Sügis on muidugi seened, aga ka šokolaad! Sügis tõi ka otsuse Ajakirjade Kirjastusest ära tulla. Kahjuks seega ka Oma Maitsest. Rõõmustav on aga see, et üht-teist olen ajakirja teinud ka hiljem. Loodus tühja kohta ei salli ja nii avastasin end sujuvalt naisteajakirjale Mari kaastööd tegemas. Hakkan vaikselt harjuma, et pildistan päris inimesi ja nende jaoks olen mina päris fotograaf. Aiad ja taimed on veel uus ja harjumatu valdkond, aga õnneks nad püsivad kenasti paigal nagu toitki. See töö on mulle pakkunud juba küllaga silmailu, väärtuslikke teadmisi ja kohtumisi eriti kenade ja südikate inimestega. Pühade-eelses ostupalavikus soetasin Sigma 28mm F2.8 lainurga, mis on mind paar korda kitsastes oludes välja aidanud, kuid tema täit potentsiaali, mis peaks minu ettekujutuses avalduma just interjöörides, pole ma veel kasutanud.  Vaevlesin kõvasti pika ja laia vahel valides, kuid õnneks või kahjuks on teleobjektiivid nii kallid, et need peab enne välja teenima. Uue nähtusena on tekkinud mõned kliendid - toitlustusasutused, kelle roogasid olen pildistanud. Koostöö päris kokkadega on asi, millest ammu puudust tundsin ja see on tõesti väga nauditav. Ikka veel tahaks kergendustundest ohata. Hilissügisel sain ka teist korda tädiks ning taas oli mul võimalus pisikeste inimeste pildistamist harjutada. Kuna aga väike Elsa ei ole veel blogisse jõudnud, jäi ta välja ka sellest kokkuvõttest. Omad inimesed peavad paraku pilte kõige kauem ootama. Sügis-talvest on veel nii mõnigi tähtajata töö kõvakettal kannatlikult ootel.

***

Tagasi vaadates tundub pilt üsna kena, nii et kui käesolev tuleks kasvõi veidi läinud aasta moodi, oleksin täitsa rahul.

***

Wordpressi nobedate näppudega ahvid rehkendasid kokku ka minu lehe ametliku statistika. Arvestades, et käivitasin selle lehekülje alles oktoobris ja et midagi kasulikku antakse siin haruharva, olen hästi rõõmus, et mind ikka nii palju vaadatakse.