Procrastination 2: prop styling

I knew it! There will be more posts on procrastination, because I'm the worst kind of procrastinator :) This is hardcore. Prepping and propping for yet another cookbook, playing with my camera and stuff. I could do it for hours. Actually I did it for hours. More to come :)

Lihtne on olla ebanormaalne Nii võib juhtuda, kui oma rekvisiitide kollektsiooni kappidest välja tood. Ainuke vabandus on see, et üks järjekordne kokaraamat on tulemas.

props styling

Beetroot love

I'm in love with this beetroot! Maakeeli: ma istun ja vaatan seda peeti, tema paakunud nahka ja kühmusid, neid peeneid narmasjuuri, seda murdunud lehte, neid sügavaid punaseid ja lillasid, mis vastanduvad lehtede kollakasrohelisele, ja kogu elu, mis täidab selle pisikese pinna, seda kerget liivasegust mulda, nende kollaseõielisi umbrohtude tekitatud haldjatolmu, krabisevat kõdu ja torkivat leheserva - ja olen sõnatu. Alandlik ja tänulik, et võin olla samasugune.

beetroot love

Interior: My own queendom

I finally moved in to my den, an office in the attic. Renovation of the house took much longer than expected, but isn't it always so :) Main inspiration for the office was the colour - grey. A medium grey to be precise. Like the background you can choose in Lightroom and Photoshop (#626262). So it has been a bit conceptual from the very beginning. It was about the same time of year in 2013 when I had to choose the colors for the walls. Everything around me felt so grey. It was sad and comforting at the same time. I went out wondering around the house and came home with a bunch of pics on a subject grey. It stuck in my brain for a long time, even bought many grey outfits. So that's the story. Walls are a background and when life around you gets too colorful it's nice to have a neutral space where to rest your eyes. It's also good for showcasing various art, especially black and white. My walls are still empty, but not for long, I promise. It's pretty obvious that I chose black and white for secondary colors. Accents, browns and greens, just happened. The white and the grey wall is also for shooting portraits in case of an emergency ;) There are very few items that I have bought especially for this room. One is the ladder like shelf that I got hold of during a photo shoot (in the Red interior) and didn't return to shop (paid still). The 70's Ikea chair and the suitcase are flee market finds. The desk belonged to my granny and I had no heart to throw it out in order to get something more modern like that of Warm North or a similar from Ikea. How can you throw out a worn out desk that tells the stories of 3 generations? My mother's love letters were once kept in it's drawer... If anyone is interested there's a Pinterest board I made for my room. Some ideas not yet carried through. The small step ladder I use at work and it often lives in the back of my car. The fact that some electric cord is still hanging out of the sealing doesn't bother me at all. There's enough window light during the day (need to get some blinds) and at night I sit in front of my computer anyway. The matter of fact there are really a very few hours and days when I do something else in my office. So the Elinchrom flash is just a show off and lives in the trunk of my car as well. The rest is just my memorabilia that have waited a lifetime in boxes. Of course it all arranged and color coordinated now, but it will probably be the first and the last time for me to do something like that for myself. Usually it's just a mess. It's already a mess, cause my son wanted to paint with my acrylics (for 2 minutes) :D For the last part of my post I let you to look at my desk. Who doesn't like to snoop in other people's stuff!? ;) Of course it's now the cleanest it can get. This is how my coffee usually looks like, when I finally come down to drink it. And yes, it's an accident waiting to happen on a work desk. Like to live dangerously :P There are the two external hard drives where everything is kept (may god have mercy on me). I do read a camera manual sometimes and I keep task list on paper. There are also some screen wipes because believe it or not the the warm and illuminated screen is a fly magnet and they shit on it on a daily basis.

In Estonian? Can't make it. Have to start working. Palun vabandust!

kodu-0004kodu-0002_WEBkodu-0041kodu-0003_WEBkodu-0037_WEBkodu-0013_WEBkodu-0016_WEBkodu-0009_WEBkodu-0006_WEB

Kuidas ma oma sparglit suretasin

Sparglihooaeg on jälle käes! Selleks piisab mul kasvõi oma kodulehe statistikat vaadata - spargli kasvatamise ja retseptide vastu on huvi jätkuvalt väga suur. Kuna olen sellel teemal iga aasta kirjutanud ja minult on lausa otse nõu küsitud, siis otsustasin oma järjejuttu jätkata. Eelmiste osade ja retseptidega saab tutvuda piltidele klikates. ***

Short summary: I'm lucky to have an asparagus in my garden. I had to move it and I almost killed it. Fortunately it still has a couple of green sprouts.

Niisiis oleme järjega eelmises suves, kui minu aknaalune asparaagus oli maja fassaaditööde tõttu sunnitud kolima. Kõige viimasemal võimalikul hetkel asusin põõsast teisaldama. Teadupärast kasvatab see suveks endale umbes minupikkused oksad ja õrnadest võrsetest saavad sõrmejämedused puitunud varred. Selleks, et juurtele ligi pääseda, tuli kõigepealt pealsed maha lõigata. Järgnes kesksuvises tuhkkuivas mullas labidaga abitute liigutuste tegemine. See päädis sellega, et ilmnesid juurepalli mõõtmed - umbes 1 kuupmeeter tihedat juuremassi, mille kondijõul teisaldamine näis selgelt üle jõu käivat.

Kuna kopp pidi niikuinii vundamendi lahti kaevama, siis tõstis see välja ka minu asparaaguse ja asetas veidi eemale murule. Nüüd järgneb see osa jutust, mis mitte kellelegi au ei tee ja mis annab aimu sellest, milline aiapidaja ma tegelikult olen. See juurepundar jäi sinna vedelema terveks suveks ja sügiseks ja talveks ja kevadeks. Nii kauaks, kui oli tarvis uuesti muru niita ja mees küsis, kuhu see hunnik viia. Ma võin küll rääkida, et see pundar oli õudselt suur ja raske ning et mul ei olnud mahti talle uut kohta ettevalmistada jne, aga see pole mingi õigustus.

Alguses ma ignoreerisin teda, sest selle õnnetusehunniku vaatamine kriipis hinge. Aga kui ümberringi hakkas taas roheliseks minema, käisin teda siiski togimas ja vaatamas, kas ehk annab ime läbi elumärki. Tundus surnd mis surnd.

Eile, kui hakkasin peenrakasti porgandit ja salatikraami külvama, jäi ta mulle sõna otseses mõttes uuesti jalgu. Kuna pikast kuivamisest ja edasi-tagasi solgutamisest oli pusa pea poole väiksemaks jäänud, hakkasin teda otsast harutama. Ja leidsin keskelt rohelised ninakesed!!! Muidu ma ju sellest ei kirjutaks, eksju.

Peale kõiki neid vintsutusi sai ta endale kõige pehmema ja rammusama kodukese sealsamas porgandite ja salatite kõrval, tuulevarjus ja lõunaküljes. Eraldatud suuremale pahmakale andsin samuti teise võimaluse veidi lihtsama eluaseme näol kompostihunniku vahetus naabruses. Nüüd pöidlad pihus, et hakkaks kosuma!

Ehk siis sellest loost võime järeldada, et kui kellelgi on kusagil mõni vana ja suur asparaagus, siis sellele võib suht julgelt labida ja kirvega kallale minna. Pole teda nii kerge välja suretada ühti!

Ööbiku talu sõprade õhtusöök

Möödunud esmaspäeval pakkus Ööbiku gastronoomiatalu sõpradel õhtusööki, et enne tänast pop-up restorani ametlikku avamist oma valmisolekut testida. Kiirkorras söögisaaliks kohandatud kõrvalhoones pakuti metssiga, linaskit, värsket kartulit, kukeseenekastet, pisikesi pannkooke metsamarjade ja omatehtud kohupiimajäätisega ning muraka-šokolaadimakroone. Katusealune istumine õigustas end tujuka ilmaga suveõhtus igati, sest vaheldumis tuli nii päikest kui vihma.

Pikemalt polegi vist mõtet kirjutada, sest piltidelt on kogu see ehedus ja mõnus atmosfäär, mille pärast Kuimetsa sõita tasub, hästi näha. Soovin pererahvale edu ja palju häid kliente!

Lisainfo ja laudade broneerimine www.oobiku.ee _DSC2100-Edit-2_DSC1996-Edit_DSC2270-Edit66biku21_DSC2027-Edit66biku26_DSC2076-Edit_DSC2072-Edit_DSC2090-Edit66biku22_DSC2054-Edit_DSC2240-Edit_DSC2282-Edit_DSC2254-Edit-2_DSC1986-Edit_DSC2107-Edit_DSC2111-Edit_DSC2114-Edit_DSC2292-Edit_DSC2294-Edit66biku2366biku25_DSC2290-Edit_DSC2297-Edit66biku24_DSC2301-Edit_DSC2316_DSC2248-Edit-266biku27

Aianduse lainel

Ajakiri Mari on mind terve talve hoidnud aianduse lainel. See pole mulle kui algajale aiakirjanikule lihtne olnud, sest aiapidamine toimub ju enamasti soojal ajal õues. Kuid tänu kõikide asjaosaliste äärmisele vastutulelikkusele olen kohtunud mitmete toredate inimestega ja saanud taimemaailmast palju-palju uut teada. Läinud aasta lõpus tegin tutvust salapäraste orhideedega. Minu teejuhiks oli malbe ja kaunis Kristi Sootla lillepoest Orhideepesa, kuhu kõik orhideehuvilised on oma rõõmude ja muredega oodatud. Kristi kodus tunneb end mõnusasti pea 200 orhideed. "Täielik džungel!" ütleks mu laps lemmikkangelase Lotte eeskujul. Pikemalt saab lugeda Mari jaanuarinumbrist. orhidee3 *** Veebruarinumbri peategelased leidsin oma kodukülast Orust. Kuna kasvuhoonete kuma suurele teele ära ei paista, ei osanud kahtlustadagi, et siit tuleb suur osa kauplustes saadaolevatest värsketest ürtidest ja salatitest. Oma valdusi näitasid Hansa Herbs-i vedurid Hugh ja Tuuli Cartmill. orufarm Eriti rõõmus olen ma selle üle, et tänu väikesele utsitamisele võin nüüd oma küla poest samuti värskeid ürte osta. Iga külapood sellega uhkustada ei saa! _DSC0557 copy Lisaks salatikasvuhoonetele kuulub perekonnale ka õunaaed. Proovipartii naturaalset viljalihaga õunamahla valmis koostöös Polli aiandusuuringute keskusega ja on mitmetes hästi varustatud kauplustes saadaval. Mulle väga maitseb see ebatraditsiooniline mehu meenutav õunamahl. *** Lumi ei lõpe ka märtsis, aga sellest pole midagi. Mul käis külas särtsakas aiaentusiast Katrin Uverskaja. Mina tegin pilti ja tema külvas mulle kastitäie suvelilli, mis nüüd kenasti hanges tärkamist ootavad. _DSC1185 copy Talikülv on põnev taimede seemnest ettekasvatamise viis. Lühidalt kokku võttes käib asi nii. Seemned külvatakse täiesti harilikul viisil niiskesse külvimulda. Anumaks võivad olla mis tahes kerged plasttopsid ja -karbid. Need tõstetakse omakorda suuremasse valgust läbilaskvasse perforeeritud kaane ja põhjaga konteinerisse ehk minikasvuhoonesse. Konteiner jäetakse õue. Seemned ootavad seal õiget aega, mil päike käib juba piisavalt kõrgelt, et tärgata. Märtsikuu Mari kirjutab sellest ka pikemalt. kati2

Katrinil ilmus just Varraku abiga talikülvi tutvustav raamat. Et mõtekaaslastega kogemusi vahetada, käivitas ta ka veebilehekülje www.hobiaednik.ee ja loomulikult on Hobiaednik värskelt ka Facebookis jälgitav. ***

Eelreklaamiks võin öelda, et aprillikuu Mari aiandusrubriik on juba lumevaba :) Kuidas me selle saavutasime, näete viimastel märtsikuu päevadel ilmuvast ajakirjast ise. Juttu tuleb suvelilledest!

Head uut ja tagasivaade aastale 2012

_DSC0557 copy_tekstMa ei ole varem eriti hoolas kokkuvõtete tegija ega sihtide seadja olnud. Sain selle idee teisi blogisid lugedes ja mul on hea meel, et see tagasivaade tehtud sai. Endal on mõnus meenutada, mis oli läinud aastas head ja olulist.

Liiati veel, kuna aasta on alanud veidi tühja tundega. Mõte kipub juba eksistentsiaalsetele radadele ja see on kindel märk, et pühad on olnud liiga pikad ja tükk aega ei ole saanud tööd teha :) Kavatsesin ühtlasi lõpetuseks kirjutada ka sellest, mida ma alanud aastast ootan, aga kõik laused, mis ma kirja panin, laulsid sama refrääni: töö, töö, töö. Mis parata, ma armastan oma tööd.

On ainult üks asi, mis sellega konkureerib ja valiku hetkel esikohale asetub - see on minu pere. Möödunud aasta saavutuste eest pean tänama neid: oma meest ja poega. Liiga sageli, nagu praegugi, istun ma näoga ekraani ja seljaga nende poole. Pole lihtne, kui üks küpses eas koduperenaine töösse armub :) Kummardan maani ka oma ämma-äia ees, kes on meie vankumatu tugiüksus kõikidel rasketel hetkedel ja kelle juurde minu pisipõnn alati rõõmuga läheb. 2012_talv_web

TALV

Läinud aasta algas Austria lumistel nõlvadel ning koju jõudes oli kindlasti tarvis ära teha austerlaste rahvulslik magusroog Kaisershmarrn. Loodus oli lume all lookas ka läinud talvel. Jõuludeks kinkisin endale Wacomi digilaua ja pliiatsi, mida fototöötlusele lisaks on vahva kasutada ka joonistamiseks. Pidasin plaani veidi rohkem ka illustratsiooniga tegelda, kuid ajanappusel jäi see mannal kelgutajate pilt aasta ainsaks taieseks. Idee on aga endiselt jõus. See on just sedasorti plaan, mida rahulikult võib aastast aastasse kuni pensionipõlveni edasi lükata :) Esimest korda elus käisin öösel kaameraga õues - ja veel sellise käreda külmaga. Elamus oli võimas ja tulemust on veel ka täna hea meel vaadata. Õnneks oli mahti jäädvustada ka teisi enda kõrval, näiteks koer Baruto kasukakeerutamist. Käisime toidublogijatega Soomemaad avastamas. Millegipärast satun üle lahe alati siis, kui on jube vastik ilm :) Kõik muu oli seevastu põnev ja maitsev. Aasta alguses võtsin ette Oma Maitse lastetoitude rubriigi SuPraMag. Lisaks retseptidele püüdsin loovalt läheneda ka visuaalsele poolele. See sundis kokkamise kõrvalt ka joonistama ja meisterdama - mõlemad on mulle ülimalt meeltmööda. Sammhaaval sai selgemaks, et just visuaalne külg paelub mind selle töö juures kõige enam. Tuleb tunnistada, et kui pead ise kõik otsast lõpuni valmis tegema ja üles pildistama, siis on su põhiline mure, et kõik näeks hea välja. Peale pildistamist külmaks läinud toitu ei naudi keegi. Kokkamine on vahva ja loominguline tegevus, aga siis tuleb see toit ka kohe ära süüa, mitte sellega enam veiderdada! Läinud aasta alguse emotsionaalselt enim laetud postitus oli kindlasti see härmas aknaklaas. Tegelikult olen ikka veel jube rahul ka mõne interjööripildiga, mille tegin ühele kohalikule külalistemajale. Valguse mõttes on talv alati kõige raskem aeg. Mida aasta edasi, seda kärsitumalt ootan, et päevad vähehaaval pikemaks muutuksid.

2012_kevad_web KEVAD

Kevadel pildistasin raudselt kõige rohkem muffineid ja sparglit. Tänu ühele Oma Maitse loole õppisin kookide martsipaniga katmist ja kaunistamist. Tegin hulgaliselt lilli ja liblikaid ning elu esimese martsipanikattega tordi. Ah jaa - maapähklivõid proovisin ka elus esimest korda. Maitses. Käisin Martin Vuksi juhendataval stuudiofoto koolitusel ja puutusin esimest korda elus kokku valgusmaalinguga, mida sai testitud apelsinide ja riisi peal. Samuti võtsin esmakordselt ette beebiootuse pildistamise. Kaks kuud mässasin ROCCA kliendiajakirja kokkupanemise ja fotodega: tellisin, korraldasin ja pildistasin ise nii palju kui suutsin. Sain teada, mis tunne on, statiiv ja fotokott üle õla, mööda toidukohti käia. Kodus pildistasin kreemipurke ja šampoonipudeleid. Suurim väljakutse toiduvallas oli valmistada ja pildile seada koolilõpulaua toidud ja lauakate Oma Maitsele - vidinad-pudinad, nõud ja 6-7 rooga. Kõik laual koos ja pärast veel eraldi piltidel. Õnneks tuli kohe pärast lapse 2 aasta sünnipäev, milleks ükski pingutus ei ole ju liiga suur :) Et üks foto sellest seeriast valiti ka ajakirja kaanele, oli kirsiks tordil. Tõsi küll, originaalis oli pildi servadel liiga vähe vaba ruumi ja need siniste lehvidega marjašarlotid tuli mul nullist uuesti valmis teha ja pildistada. Vähehaaval olin inimeste pildistamiseks julgust kogunud ja kui läksin külla sõpradele Ööbiku talusse, otsustasin fotograafi mitte kaasa võtta. Maikuu lõpetas Oma Maitse kotletipäev Sadama Turul, kus panin end proovile toidukoolitajana. Ei olnudki väga hirmus. Kevadel hankisin endale ka objektiivi, mis on tänaseni mu hea sõber ja suurim tööloom: Nikkor 50 mm F1.4G.

2012_suvi_web

SUVI

Juuni alguses käisime toidublogijatega Rootsis ja ilm oli kuulu järgi hullem kui sama aasta jõulude ajal, kõik muu aga väga maitsev ja inspireeriv. Kuivi jalanõusid otsides läksin veidi hoogu ja jõudsin koju 4 paari uute kingadega. Umbes vaarikaajal saabus mu ammu igatsetud uus kaamera Nikon D700. Esimene suurem testimine toimus Lennusadamas jahil Blue Sirius koos äärmiselt fotogeeniliste mereröövliplikadega. Süüa ja toidupilti tegin suvekuudel vaid õige natuke. See-eest oli lausa kaks beebiootajat, üks vastsündinu, üks tüdrukuteõhtu ja ühed pulmad. Minu esimesed pulmad fotograafina! Olen seda pulmade pildistamise kogemust nüüd veidi seedinud ja otsustanud, et olen nõus selle tralli uuesti ette võtma. Mitte romantika ei pane mind kaamera järele haarama, vaid kogu see ilu ja toredus, mis selleks päevaks kokku sätitakse. Mind panevad ahhetama kõik need väikesed detailid: meik, soeng, riietus, ehted, lauakatted, lilleseaded jne jne. Muul ajal seda lihtsalt ei juhtu, et kõik, mis kaamera ette jääb, on nii ilus ja viimistletud.

2012_sygis_web

SÜGIS

Sügis on muidugi seened, aga ka šokolaad! Sügis tõi ka otsuse Ajakirjade Kirjastusest ära tulla. Kahjuks seega ka Oma Maitsest. Rõõmustav on aga see, et üht-teist olen ajakirja teinud ka hiljem. Loodus tühja kohta ei salli ja nii avastasin end sujuvalt naisteajakirjale Mari kaastööd tegemas. Hakkan vaikselt harjuma, et pildistan päris inimesi ja nende jaoks olen mina päris fotograaf. Aiad ja taimed on veel uus ja harjumatu valdkond, aga õnneks nad püsivad kenasti paigal nagu toitki. See töö on mulle pakkunud juba küllaga silmailu, väärtuslikke teadmisi ja kohtumisi eriti kenade ja südikate inimestega. Pühade-eelses ostupalavikus soetasin Sigma 28mm F2.8 lainurga, mis on mind paar korda kitsastes oludes välja aidanud, kuid tema täit potentsiaali, mis peaks minu ettekujutuses avalduma just interjöörides, pole ma veel kasutanud.  Vaevlesin kõvasti pika ja laia vahel valides, kuid õnneks või kahjuks on teleobjektiivid nii kallid, et need peab enne välja teenima. Uue nähtusena on tekkinud mõned kliendid - toitlustusasutused, kelle roogasid olen pildistanud. Koostöö päris kokkadega on asi, millest ammu puudust tundsin ja see on tõesti väga nauditav. Ikka veel tahaks kergendustundest ohata. Hilissügisel sain ka teist korda tädiks ning taas oli mul võimalus pisikeste inimeste pildistamist harjutada. Kuna aga väike Elsa ei ole veel blogisse jõudnud, jäi ta välja ka sellest kokkuvõttest. Omad inimesed peavad paraku pilte kõige kauem ootama. Sügis-talvest on veel nii mõnigi tähtajata töö kõvakettal kannatlikult ootel.

***

Tagasi vaadates tundub pilt üsna kena, nii et kui käesolev tuleks kasvõi veidi läinud aasta moodi, oleksin täitsa rahul.

***

Wordpressi nobedate näppudega ahvid rehkendasid kokku ka minu lehe ametliku statistika. Arvestades, et käivitasin selle lehekülje alles oktoobris ja et midagi kasulikku antakse siin haruharva, olen hästi rõõmus, et mind ikka nii palju vaadatakse.

 

Kõnelused kõrrelistega

Siin on minu teine lugu ajakirja Mari novembrinumbrisse. Katsusin kõrreliste maailma sisse elada, teejuhiks maastikuarhitekt ja kõrreliste asjatundja Helle Väärsi. Kogu see kaunidus ei saa lihtsalt külmaks jätta. Enne lume tulekut jõudsin "sisse teha" ka detsembri aialoo, mis tuleb veelgi värviküllasem. Need kohtumised annavad nii palju ideid ja inspiratsiooni, et olen kodus juba poetanud paar lauset teemadel, kuidas võiks ühe või teise aianurga lahendada. Kardan, et see haigus on süvenev. Tänan õnne, et vahepeal on mõned kuud aega rahuneda.

Käi läbi roosipõõsaste...

Kes aias, kes aiasMesilane aias Mis nimi, mis nimi Merilen ta nimi...

Merilen on kaunis ja andekas naine, kes jäi minu kaamera ette tänu uuele naisteajakirjale Mari. Tema põneavast elukäigust ja julgetest valikutest kirjutab Lea Larin ajakirja Mari novembrinumbris. Etteruttavalt võin öelda, et aed ja roosipõõsad on selles loos kesksel kohal :)

Pildistamist kokku leppides seisime silmitsi tujuka sügisilmaga. Veel hommikul enne Merileni juurde minekut kallas nagu oavarrest ja tumehall vaheldus vaid veel tumedama halli taevaga. Kuid nagu tellimise peale jäi sadu keskäeva paiku hõredamaks ja kohati piilus isegi päike pilve tagant välja.

Kõik pildid mõistagi ajakirja ei mahu, sestap näitan siin mõningaid oma lemmikuid.

Mari jõudis minuni igati sobilikul ajal, kui olin just otsustanud omal käel edasi tegutseda ja palgatööle Ajakirjade Kirjastuses joone alla tõmmata. Oktoobrist olen niisiis iseenda kubjas ja peremees.

Esimese hooga pakuti mulle muidugi kirjutamist, mida olen pikemalt harjutanud. Aianduse teema, mis välja pakuti, pani esialgu pisut kõhklema.  Aianduspisikut jätkub mul tavaliselt vaid selleks, et seemnepakid või istikud aiaärist koju tuua.  Suure surmaga saab midagi maha ka ja kui kasvama hakkab, siis ürgsest kasvamise tungist, mitte minu käe puudutusest.

Võib-olla ma liialdan pisut, sest enne lapse sündi ma siiski ostsin ka mõned aiaraamatud, rajasin labida ja kondijõu abil uudismaad, käisin isegi permakultuuri loengus jne. Kuid selleks, et end mitte liialt tagant piitsutada, otsustasin, et kõigepealt kasvatan last ja alles siis, kui sellest võhma üle jääb, kõike muud. Tänavu suveks oli poiss kasvanud nii suureks, et ei olnud mul enam püksisääres kinni.  Aeg-ajalt tuli teda mööda õue taga otsida ja vaadata, et ta mingit jama kokku ei keeraks. Niisiis, väike lootus jääb, et tuleval suvel on mu lillepeenras juba veidi vähem naati ja rohkem õisi.

Minu suureks rõõmuks lubas Mari toimetus mul kirjutamisele lisaks esineda ka fotograafina. Veel suurem on mu heameel, et kõik ka tulemusega rahule jäid.  Otsast lõpuni enda tehtud aialoo ja pildid panen järgmisse postitusse.

 

I

Kõik, kellele vähegi pildistada meeldib ja kellel mingil põhjusel oli kuldne sügis veel jäädvustamata, mäletavad, milline ilm oli eile. Neil on sellest ka kindlasti terve mälukaardi täis pilte. Mul küll on.

Õnneks ajas üks töö kaameraga välja ja kodust kaugele. Koju jõudsin lõpuks alles pimedas, kaasas liiga palju pilte, et oleks mingitki lootust neid ühe päevaga ära sorteerida ja korvipõhjas mõned seened ka.

Ajendatuna mõnest hiljutisest kirjutisest siin ja siin pealkirjastan pilte nüüd mõnda aega numbritega ja ei kirjuta rohkem, kui tore mul ikka tegelikult tol päeval ringi jalutades oli :) See on muidugi nali. Kuigi s**ast on viimasel ajal kuidagi palju juttu, olen kirjameestega suurtes piirides ühte meelt.

Satas lummõ

Täna tuli sobivalt lapse lõunaune ajal nii laia lund, et oli vaja kaameraga õues käia.Loomulikult polnud mul aimugi, mis settingutega lumesadu pildistatakse. Krahmasin ikka statiivi kaasa ja sättisin ISO kvaliteetselt madalaks. Peale mõningast klõpsimist sain aru, et pika säriga pole siin midagi teha. Selleks ajaks oli objetiiv mõnusalt lund täis sadanud ja nii ma tulingi tuppa. Vaatasin, et pliidipuid oleks juurde vaja, käisin korviga kuuris ära. Mõtlesin järele. Kui uuesti trepil seisin ja üle õla vaatasin, ei saanud ikka jätta. Puudekorv käest, fotokas kuivaks ja uuesti õue. Teisel katsel ISO 1000 juures umbes ja 1/125 säriga hakkas juhtuma. Kusjuures müra nagu polekski...

Jõulutunnelma

Ei saa parata, oli selline tegus päev. Hommikul kattis maad krõbe härmatis.

Lumetutsukesi pidi hoolega otsima.

Oli sombune ja tibas uduvihma.

Aga siis, kui pimedaks läks, hakkas lund sadama. Ja mul ei jäänud muud üle, kui õue minna.

Külma käes oli mõnus aknast sisse vaadata.

Ja mitte vähem tore polnud valgusega mängida.

Homme ei tee enam kriipsugi. Ausõna.

Petersellipesto

Käisin eile aias üle oma maitsetaimed ja seadsin talvekorda. Korjasin salvei paljaks ja panin lehed sügavkülma. Tõin pool tüümiani potiga aknale, et oleks värsket alati võtta. Avastasin rõõmuga, et mu terve suve kidunud petersell oli äkki mühinal kasvama hakanud. Kaevasin ka sellest osa välja ja potitasin. Ülejäänust tegin maitsvat pestot, mida isegi mu pooleteistaastane laps põnevusega röstsaia pealt mekkis. Retseptitarkust nõutasin Nami-namist, aga tulemus on nagu ikka loominguline. Minu arust ei saa põhikomponente veidi varieerides midagi halba juhtuda, nii et vabalt võib kasutada just selliseid pähkleid, mida kodus leidub. Küüslauk on toorena päris vänge, nii et sellega ei soovita liialdada, kuigi olen suur küüslaugusõber ja soojadesse toitudesse panen enamasti topeltkoguse. No ja kui alguses tulebki liiga tihke, siis õli saab ju alati juurde valada.

suur kimp siledalehist peterselli 3 küünt küüslauku 50 g riivitud parmesani väike peotäis piiniaseemneid väike peotäis kõrvitsaseemneid 50 g india pähkleid 1-2 dl külmpressitud oliiviõli soola musta pipart

Pese petersell, kuivata. Nopi petersellilehed jämedamate varte küljest. Peenikesed võivad sisse jääda. Pane petersellilehed, küüslauk, parmesan, pähklid ja oliiviõli köögikombaini ning töötle ühtlaseks püreeks. Maitsesta soola ja pipraga.

Uus toidutrend - peenralt patta

Täna pistsin nina oma mutiurust välja ja käisin vaatamas, kuidas tänavustele parimatele restoranidele diplomeid jagati. Eesti Maitsete koostatud nimekiri 50 parimast söögikohast on alati heaks abiliseks, kui vaja meelde tuletada, kuhu tasub sööma minna. Kipub ju nii olema, et esimese hooga ei meenu tavaliselt midagi peale 3-4 harjumuspärase lõunatamiskoha. Kõik olid kohal, võõrustas F-hoone, peeti kõnesid ja maitsti suupisteid.  Kohe, kui aukirjad jagatud, tõusis kokarahvas, nagu üks mees püsti ja läks tööle. Alles jäid vaid (b)logardid. Aga mitte sellest ei tahtnud ma pajatada.

Muu jutu sees märkis Eesti Maitsete pealik Aivar Hanson, et briti parimate restoranide hindajad olid üles tähendanud ka tulevikutrende toidumaailmas. Ürdipeenrad restoranide tagaaias on juba tavaliseks muutunud. Nüüd minnakse veelgi kaugemale - hakatakse ise kasvatama ka vajaminevat köögivilja. Kas ise kasvatamist mõista sõna-sõnalt või tähendab see koostööd kutseliste põllumeestega polegi oluline. Tähtis on soov kontrollida toidu maitset päris algusest peale.

Seda juttu kuuldes tabas mind rõõmus äratundmine. Olin just hakanud mõtlema, kas peaksin ehk oma blogi teemavaldkonda muutma, kuna viimasel ajal veedan rohkem tunde aias kui köögis. Või noh, tegelikult olin just jõudnud arusaamisele, et kirjutada tuleb sellest, mis hetkel aktuaalne ja mitte üritada seda pidevalt lahterdada. Elamise viisina ju tundub igati õige ja mõnus olla õues, kui ilm on ilus. Üks grillib lakkamatult liha, teine peenras urvitades oma tagumist poolt.

Tegelikult sähvatas mul juba varem korra. Siis, kui selgus, et Ajujahi konkursi võitnud parim äriidee on Virtual Garden - linnainimestele virtuaalse aia pidamise võimaluse pakkumine, koos kaasnevate söödavate hüvedega. Ja siis ma lugesin veel, et Tartu linna serva rajatakse taas aianduskooperatiiv - põllumaa, millest iga soovija saab endale platsikese osta, et seal perega kohmitseda ja värsket õhku hingata. Nii et aiandus on kahtlemata IN!

Näiteks sellel õhtuhämaruses jäädvustatud maalapil esinevad eest vasakult: murulauk - päranduseks saadud ja ümber istutatud; salvei - talvest räsitud, ent mitte päris surnud; tüümian - alustab samuti uut aastaringi värskel kohal. Teise rea moodustab püsik-rukola, millel on juba ilusad pisikesed lehed. Murulaugu taga kolletab kahtlaselt toast potist toodud basiilik, mille ettekülvi tegin aprilli keskel. Basiilikust järgmine, lillakate vartega on aed-piparrohi, mida prooviks sipsisin ka külvikasti. Temast paremal on koriander ja petersell, mis naudivad aknalaualt ära kolimist täiel rinnal. Tagant poolt tuleb veel lehtsalatit ja rukolat. Ja päris pildi ülemises servas on pastinaagid koos porrudega.

Kõik, kes aiaga alustanud, teavad seda maniakaalset ostuhullust, mis tuleb peale seemnepakkide riiulite vahel. Mina lõpetasin sel aastal u 50 pakikesega. Paar õhtut istusin ja veeretasin neid ühest käest teise. Siis sain aru, et mul on vaja masterplaani. Kaaludes, kas hakata pidama märkmikku või aiablogi, meenus mulle lause Andrus Purde artiklist: “There’s an app for that” ehk “Selle jaoks on rakendus”. Ja oligi! Folia - social garden tracker & organiser. Ma rohkem ei jaksa praegu kirjutada. Minu aeda võib detailsemalt näha siit. Olekski juba aeg, et mõni asjalik eestlane selle rakendusega liituks.

Asparaaguse lillepeenrast pistan nahka!

Kes seda enam mäletab, millal see maha pandi, et oleks silmal ilus vaadata ja käel kerge kimpudesse sulgjaid oksi noppida. Minu aknaalust lillepeenart ehib see teist aastat, kuid tänavu võtsime pere keskel vastu otsuse, need varred ära süüa, enne kui nende ilu nautida õnnestub. Maitse asi. Või on asi hoopis maitses - mine võta kinni :) Pildilolev isend maitses soolvees blanšeeritult täitsa nagu päris. Ootan põnevusega uusi võrseid.

Edasine plaan on juurt jagada ja teha endale järgmisteks aastateks veel rohkem sparglit ning kolida see lillepeenrast sobivamasse maasektorisse. Allpool veidi aiatarkust kasutatud kirjandusest.

Spargel (Asparagus officinalis) on juba iidsetest aegadest tuntud juurvili, mida hakati Põhjamaades kasutama juba 17.–18. sajandil. Spargel valmib mais, st ajal, kui aiast ei saa veel muud värsket söögipoolist. Sparglit on kahte sorti – valge ja roheline. Valge spargel tuleb koristada enne, kui võrse latv tõuseb mullast välja. Valge spargli koristamine on töömahukas ning selle toitaineväärtus ei ole sama hea kui rohelisel sparglil, mistõttu on mõttekam kasvatada rohelisi sparglit.

Spargel on mitmeaastane taim ja sellepärast tuleb kasvukohta hoolega valida. Kasvukoht peab olema soe ja tuulevaikne ning kasvualuses ei tohi olla mitmeaastaseid umbrohtusid. Spargel tunneb end kõige paremini huumuserikkas liivapinnases, mille pH-tase on vähemalt 6,5, see tähendab, et muld peab olema hästi lubjatud.

Spargel hakkab saaki andma alles mitme aasta pärast. Taime võib külvata seemnest või istutada peenrale istikud. Istiku kasvatamine enne peenrale istutamist kestab kaks aastat. Taimed istutatakse vakku, mille põhja on pandud huumuserikast komposti. Taimed istutatakse u 40 cm vahedega vähemalt 15 cm sügavusse vao põhja. Istutamisaasta sügisel täidetakse vagu mullaga. Mida sügavamale spargel istutatakse, seda paremini talub ta talvekülma. Istutamise ajal tuleb taimi korralikult kasta ja istutussuvel tuleb jälgida, et neil oleks piisavalt niiskust.

Sparglil lastakse kasvada ja juurestikku kasvatada vähemalt kogu istutamise aasta ja veel 1–2 aastat pärast seda. Kasvuperioodil taimi väetatakse ja rohitakse, sügisel korjatakse kokku küpsed võrsed.
Väetamine. Kui spargel küpseb, kandud suurem osa toitainetest juurestikku. Saagiperioodi algul on toitained seal olemas seetõttu on kasulikum väetada taimi kohe pärast saagikoristamist, mitte enne.
Saagikoristus. Sparglit korjatakse esimesel saagiaastal (kui taim on vähemalt kolmeaastane) ühe nädala jooksul. Järgmistel aastatel võib saagikoristamisperioodi pikendada kuu ajani. Liiga pikalt kestev saagikoristamine vähendab taime süsivesikusisaldust ning seetõttu kannatab järgmise aasta saak. Saaki koristatakse paari päeva tagant; korjatavate võrsete sobiv pikkus on umbes 15 cm. Võrsed lõigatakse või murtakse maapinnalt või pisut altpoolt.

Kasutamine. Spargel sisaldab palju vitamiine, kuid vähe energiat. Rohelist sparglit ei ole vaja koorida, vaid selle võib kohe salatisse hakkida. Sparglit võib ka kimpu seotuna aurutada ja süüa näiteks sulavõi või hapukoorekastmega. Sparglist saadakse hõrgutavat püreed eelroaks, samuti võib seda pakkuda juustuga paneerituna põhiroa kõrvale. Rohkem retsepte siis, kui on, mida süüa.