Procrastination 2: prop styling

I knew it! There will be more posts on procrastination, because I'm the worst kind of procrastinator :) This is hardcore. Prepping and propping for yet another cookbook, playing with my camera and stuff. I could do it for hours. Actually I did it for hours. More to come :)

Lihtne on olla ebanormaalne Nii võib juhtuda, kui oma rekvisiitide kollektsiooni kappidest välja tood. Ainuke vabandus on see, et üks järjekordne kokaraamat on tulemas.

props styling

Beetroot love

I'm in love with this beetroot! Maakeeli: ma istun ja vaatan seda peeti, tema paakunud nahka ja kühmusid, neid peeneid narmasjuuri, seda murdunud lehte, neid sügavaid punaseid ja lillasid, mis vastanduvad lehtede kollakasrohelisele, ja kogu elu, mis täidab selle pisikese pinna, seda kerget liivasegust mulda, nende kollaseõielisi umbrohtude tekitatud haldjatolmu, krabisevat kõdu ja torkivat leheserva - ja olen sõnatu. Alandlik ja tänulik, et võin olla samasugune.

beetroot love

Interior: My own queendom

I finally moved in to my den, an office in the attic. Renovation of the house took much longer than expected, but isn't it always so :) Main inspiration for the office was the colour - grey. A medium grey to be precise. Like the background you can choose in Lightroom and Photoshop (#626262). So it has been a bit conceptual from the very beginning. It was about the same time of year in 2013 when I had to choose the colors for the walls. Everything around me felt so grey. It was sad and comforting at the same time. I went out wondering around the house and came home with a bunch of pics on a subject grey. It stuck in my brain for a long time, even bought many grey outfits. So that's the story. Walls are a background and when life around you gets too colorful it's nice to have a neutral space where to rest your eyes. It's also good for showcasing various art, especially black and white. My walls are still empty, but not for long, I promise. It's pretty obvious that I chose black and white for secondary colors. Accents, browns and greens, just happened. The white and the grey wall is also for shooting portraits in case of an emergency ;) There are very few items that I have bought especially for this room. One is the ladder like shelf that I got hold of during a photo shoot (in the Red interior) and didn't return to shop (paid still). The 70's Ikea chair and the suitcase are flee market finds. The desk belonged to my granny and I had no heart to throw it out in order to get something more modern like that of Warm North or a similar from Ikea. How can you throw out a worn out desk that tells the stories of 3 generations? My mother's love letters were once kept in it's drawer... If anyone is interested there's a Pinterest board I made for my room. Some ideas not yet carried through. The small step ladder I use at work and it often lives in the back of my car. The fact that some electric cord is still hanging out of the sealing doesn't bother me at all. There's enough window light during the day (need to get some blinds) and at night I sit in front of my computer anyway. The matter of fact there are really a very few hours and days when I do something else in my office. So the Elinchrom flash is just a show off and lives in the trunk of my car as well. The rest is just my memorabilia that have waited a lifetime in boxes. Of course it all arranged and color coordinated now, but it will probably be the first and the last time for me to do something like that for myself. Usually it's just a mess. It's already a mess, cause my son wanted to paint with my acrylics (for 2 minutes) :D For the last part of my post I let you to look at my desk. Who doesn't like to snoop in other people's stuff!? ;) Of course it's now the cleanest it can get. This is how my coffee usually looks like, when I finally come down to drink it. And yes, it's an accident waiting to happen on a work desk. Like to live dangerously :P There are the two external hard drives where everything is kept (may god have mercy on me). I do read a camera manual sometimes and I keep task list on paper. There are also some screen wipes because believe it or not the the warm and illuminated screen is a fly magnet and they shit on it on a daily basis.

In Estonian? Can't make it. Have to start working. Palun vabandust!

kodu-0004kodu-0002_WEBkodu-0041kodu-0003_WEBkodu-0037_WEBkodu-0013_WEBkodu-0016_WEBkodu-0009_WEBkodu-0006_WEB

Kuidas ma oma sparglit suretasin

Sparglihooaeg on jälle käes! Selleks piisab mul kasvõi oma kodulehe statistikat vaadata - spargli kasvatamise ja retseptide vastu on huvi jätkuvalt väga suur. Kuna olen sellel teemal iga aasta kirjutanud ja minult on lausa otse nõu küsitud, siis otsustasin oma järjejuttu jätkata. Eelmiste osade ja retseptidega saab tutvuda piltidele klikates. ***

Short summary: I'm lucky to have an asparagus in my garden. I had to move it and I almost killed it. Fortunately it still has a couple of green sprouts.

Niisiis oleme järjega eelmises suves, kui minu aknaalune asparaagus oli maja fassaaditööde tõttu sunnitud kolima. Kõige viimasemal võimalikul hetkel asusin põõsast teisaldama. Teadupärast kasvatab see suveks endale umbes minupikkused oksad ja õrnadest võrsetest saavad sõrmejämedused puitunud varred. Selleks, et juurtele ligi pääseda, tuli kõigepealt pealsed maha lõigata. Järgnes kesksuvises tuhkkuivas mullas labidaga abitute liigutuste tegemine. See päädis sellega, et ilmnesid juurepalli mõõtmed - umbes 1 kuupmeeter tihedat juuremassi, mille kondijõul teisaldamine näis selgelt üle jõu käivat.

Kuna kopp pidi niikuinii vundamendi lahti kaevama, siis tõstis see välja ka minu asparaaguse ja asetas veidi eemale murule. Nüüd järgneb see osa jutust, mis mitte kellelegi au ei tee ja mis annab aimu sellest, milline aiapidaja ma tegelikult olen. See juurepundar jäi sinna vedelema terveks suveks ja sügiseks ja talveks ja kevadeks. Nii kauaks, kui oli tarvis uuesti muru niita ja mees küsis, kuhu see hunnik viia. Ma võin küll rääkida, et see pundar oli õudselt suur ja raske ning et mul ei olnud mahti talle uut kohta ettevalmistada jne, aga see pole mingi õigustus.

Alguses ma ignoreerisin teda, sest selle õnnetusehunniku vaatamine kriipis hinge. Aga kui ümberringi hakkas taas roheliseks minema, käisin teda siiski togimas ja vaatamas, kas ehk annab ime läbi elumärki. Tundus surnd mis surnd.

Eile, kui hakkasin peenrakasti porgandit ja salatikraami külvama, jäi ta mulle sõna otseses mõttes uuesti jalgu. Kuna pikast kuivamisest ja edasi-tagasi solgutamisest oli pusa pea poole väiksemaks jäänud, hakkasin teda otsast harutama. Ja leidsin keskelt rohelised ninakesed!!! Muidu ma ju sellest ei kirjutaks, eksju.

Peale kõiki neid vintsutusi sai ta endale kõige pehmema ja rammusama kodukese sealsamas porgandite ja salatite kõrval, tuulevarjus ja lõunaküljes. Eraldatud suuremale pahmakale andsin samuti teise võimaluse veidi lihtsama eluaseme näol kompostihunniku vahetus naabruses. Nüüd pöidlad pihus, et hakkaks kosuma!

Ehk siis sellest loost võime järeldada, et kui kellelgi on kusagil mõni vana ja suur asparaagus, siis sellele võib suht julgelt labida ja kirvega kallale minna. Pole teda nii kerge välja suretada ühti!

Ööbiku talu sõprade õhtusöök

Möödunud esmaspäeval pakkus Ööbiku gastronoomiatalu sõpradel õhtusööki, et enne tänast pop-up restorani ametlikku avamist oma valmisolekut testida. Kiirkorras söögisaaliks kohandatud kõrvalhoones pakuti metssiga, linaskit, värsket kartulit, kukeseenekastet, pisikesi pannkooke metsamarjade ja omatehtud kohupiimajäätisega ning muraka-šokolaadimakroone. Katusealune istumine õigustas end tujuka ilmaga suveõhtus igati, sest vaheldumis tuli nii päikest kui vihma.

Pikemalt polegi vist mõtet kirjutada, sest piltidelt on kogu see ehedus ja mõnus atmosfäär, mille pärast Kuimetsa sõita tasub, hästi näha. Soovin pererahvale edu ja palju häid kliente!

Lisainfo ja laudade broneerimine www.oobiku.ee _DSC2100-Edit-2_DSC1996-Edit_DSC2270-Edit66biku21_DSC2027-Edit66biku26_DSC2076-Edit_DSC2072-Edit_DSC2090-Edit66biku22_DSC2054-Edit_DSC2240-Edit_DSC2282-Edit_DSC2254-Edit-2_DSC1986-Edit_DSC2107-Edit_DSC2111-Edit_DSC2114-Edit_DSC2292-Edit_DSC2294-Edit66biku2366biku25_DSC2290-Edit_DSC2297-Edit66biku24_DSC2301-Edit_DSC2316_DSC2248-Edit-266biku27

Aianduse lainel

Ajakiri Mari on mind terve talve hoidnud aianduse lainel. See pole mulle kui algajale aiakirjanikule lihtne olnud, sest aiapidamine toimub ju enamasti soojal ajal õues. Kuid tänu kõikide asjaosaliste äärmisele vastutulelikkusele olen kohtunud mitmete toredate inimestega ja saanud taimemaailmast palju-palju uut teada. Läinud aasta lõpus tegin tutvust salapäraste orhideedega. Minu teejuhiks oli malbe ja kaunis Kristi Sootla lillepoest Orhideepesa, kuhu kõik orhideehuvilised on oma rõõmude ja muredega oodatud. Kristi kodus tunneb end mõnusasti pea 200 orhideed. "Täielik džungel!" ütleks mu laps lemmikkangelase Lotte eeskujul. Pikemalt saab lugeda Mari jaanuarinumbrist. orhidee3 *** Veebruarinumbri peategelased leidsin oma kodukülast Orust. Kuna kasvuhoonete kuma suurele teele ära ei paista, ei osanud kahtlustadagi, et siit tuleb suur osa kauplustes saadaolevatest värsketest ürtidest ja salatitest. Oma valdusi näitasid Hansa Herbs-i vedurid Hugh ja Tuuli Cartmill. orufarm Eriti rõõmus olen ma selle üle, et tänu väikesele utsitamisele võin nüüd oma küla poest samuti värskeid ürte osta. Iga külapood sellega uhkustada ei saa! _DSC0557 copy Lisaks salatikasvuhoonetele kuulub perekonnale ka õunaaed. Proovipartii naturaalset viljalihaga õunamahla valmis koostöös Polli aiandusuuringute keskusega ja on mitmetes hästi varustatud kauplustes saadaval. Mulle väga maitseb see ebatraditsiooniline mehu meenutav õunamahl. *** Lumi ei lõpe ka märtsis, aga sellest pole midagi. Mul käis külas särtsakas aiaentusiast Katrin Uverskaja. Mina tegin pilti ja tema külvas mulle kastitäie suvelilli, mis nüüd kenasti hanges tärkamist ootavad. _DSC1185 copy Talikülv on põnev taimede seemnest ettekasvatamise viis. Lühidalt kokku võttes käib asi nii. Seemned külvatakse täiesti harilikul viisil niiskesse külvimulda. Anumaks võivad olla mis tahes kerged plasttopsid ja -karbid. Need tõstetakse omakorda suuremasse valgust läbilaskvasse perforeeritud kaane ja põhjaga konteinerisse ehk minikasvuhoonesse. Konteiner jäetakse õue. Seemned ootavad seal õiget aega, mil päike käib juba piisavalt kõrgelt, et tärgata. Märtsikuu Mari kirjutab sellest ka pikemalt. kati2

Katrinil ilmus just Varraku abiga talikülvi tutvustav raamat. Et mõtekaaslastega kogemusi vahetada, käivitas ta ka veebilehekülje www.hobiaednik.ee ja loomulikult on Hobiaednik värskelt ka Facebookis jälgitav. ***

Eelreklaamiks võin öelda, et aprillikuu Mari aiandusrubriik on juba lumevaba :) Kuidas me selle saavutasime, näete viimastel märtsikuu päevadel ilmuvast ajakirjast ise. Juttu tuleb suvelilledest!

Head uut ja tagasivaade aastale 2012

_DSC0557 copy_tekstMa ei ole varem eriti hoolas kokkuvõtete tegija ega sihtide seadja olnud. Sain selle idee teisi blogisid lugedes ja mul on hea meel, et see tagasivaade tehtud sai. Endal on mõnus meenutada, mis oli läinud aastas head ja olulist.

Liiati veel, kuna aasta on alanud veidi tühja tundega. Mõte kipub juba eksistentsiaalsetele radadele ja see on kindel märk, et pühad on olnud liiga pikad ja tükk aega ei ole saanud tööd teha :) Kavatsesin ühtlasi lõpetuseks kirjutada ka sellest, mida ma alanud aastast ootan, aga kõik laused, mis ma kirja panin, laulsid sama refrääni: töö, töö, töö. Mis parata, ma armastan oma tööd.

On ainult üks asi, mis sellega konkureerib ja valiku hetkel esikohale asetub - see on minu pere. Möödunud aasta saavutuste eest pean tänama neid: oma meest ja poega. Liiga sageli, nagu praegugi, istun ma näoga ekraani ja seljaga nende poole. Pole lihtne, kui üks küpses eas koduperenaine töösse armub :) Kummardan maani ka oma ämma-äia ees, kes on meie vankumatu tugiüksus kõikidel rasketel hetkedel ja kelle juurde minu pisipõnn alati rõõmuga läheb. 2012_talv_web

TALV

Läinud aasta algas Austria lumistel nõlvadel ning koju jõudes oli kindlasti tarvis ära teha austerlaste rahvulslik magusroog Kaisershmarrn. Loodus oli lume all lookas ka läinud talvel. Jõuludeks kinkisin endale Wacomi digilaua ja pliiatsi, mida fototöötlusele lisaks on vahva kasutada ka joonistamiseks. Pidasin plaani veidi rohkem ka illustratsiooniga tegelda, kuid ajanappusel jäi see mannal kelgutajate pilt aasta ainsaks taieseks. Idee on aga endiselt jõus. See on just sedasorti plaan, mida rahulikult võib aastast aastasse kuni pensionipõlveni edasi lükata :) Esimest korda elus käisin öösel kaameraga õues - ja veel sellise käreda külmaga. Elamus oli võimas ja tulemust on veel ka täna hea meel vaadata. Õnneks oli mahti jäädvustada ka teisi enda kõrval, näiteks koer Baruto kasukakeerutamist. Käisime toidublogijatega Soomemaad avastamas. Millegipärast satun üle lahe alati siis, kui on jube vastik ilm :) Kõik muu oli seevastu põnev ja maitsev. Aasta alguses võtsin ette Oma Maitse lastetoitude rubriigi SuPraMag. Lisaks retseptidele püüdsin loovalt läheneda ka visuaalsele poolele. See sundis kokkamise kõrvalt ka joonistama ja meisterdama - mõlemad on mulle ülimalt meeltmööda. Sammhaaval sai selgemaks, et just visuaalne külg paelub mind selle töö juures kõige enam. Tuleb tunnistada, et kui pead ise kõik otsast lõpuni valmis tegema ja üles pildistama, siis on su põhiline mure, et kõik näeks hea välja. Peale pildistamist külmaks läinud toitu ei naudi keegi. Kokkamine on vahva ja loominguline tegevus, aga siis tuleb see toit ka kohe ära süüa, mitte sellega enam veiderdada! Läinud aasta alguse emotsionaalselt enim laetud postitus oli kindlasti see härmas aknaklaas. Tegelikult olen ikka veel jube rahul ka mõne interjööripildiga, mille tegin ühele kohalikule külalistemajale. Valguse mõttes on talv alati kõige raskem aeg. Mida aasta edasi, seda kärsitumalt ootan, et päevad vähehaaval pikemaks muutuksid.

2012_kevad_web KEVAD

Kevadel pildistasin raudselt kõige rohkem muffineid ja sparglit. Tänu ühele Oma Maitse loole õppisin kookide martsipaniga katmist ja kaunistamist. Tegin hulgaliselt lilli ja liblikaid ning elu esimese martsipanikattega tordi. Ah jaa - maapähklivõid proovisin ka elus esimest korda. Maitses. Käisin Martin Vuksi juhendataval stuudiofoto koolitusel ja puutusin esimest korda elus kokku valgusmaalinguga, mida sai testitud apelsinide ja riisi peal. Samuti võtsin esmakordselt ette beebiootuse pildistamise. Kaks kuud mässasin ROCCA kliendiajakirja kokkupanemise ja fotodega: tellisin, korraldasin ja pildistasin ise nii palju kui suutsin. Sain teada, mis tunne on, statiiv ja fotokott üle õla, mööda toidukohti käia. Kodus pildistasin kreemipurke ja šampoonipudeleid. Suurim väljakutse toiduvallas oli valmistada ja pildile seada koolilõpulaua toidud ja lauakate Oma Maitsele - vidinad-pudinad, nõud ja 6-7 rooga. Kõik laual koos ja pärast veel eraldi piltidel. Õnneks tuli kohe pärast lapse 2 aasta sünnipäev, milleks ükski pingutus ei ole ju liiga suur :) Et üks foto sellest seeriast valiti ka ajakirja kaanele, oli kirsiks tordil. Tõsi küll, originaalis oli pildi servadel liiga vähe vaba ruumi ja need siniste lehvidega marjašarlotid tuli mul nullist uuesti valmis teha ja pildistada. Vähehaaval olin inimeste pildistamiseks julgust kogunud ja kui läksin külla sõpradele Ööbiku talusse, otsustasin fotograafi mitte kaasa võtta. Maikuu lõpetas Oma Maitse kotletipäev Sadama Turul, kus panin end proovile toidukoolitajana. Ei olnudki väga hirmus. Kevadel hankisin endale ka objektiivi, mis on tänaseni mu hea sõber ja suurim tööloom: Nikkor 50 mm F1.4G.

2012_suvi_web

SUVI

Juuni alguses käisime toidublogijatega Rootsis ja ilm oli kuulu järgi hullem kui sama aasta jõulude ajal, kõik muu aga väga maitsev ja inspireeriv. Kuivi jalanõusid otsides läksin veidi hoogu ja jõudsin koju 4 paari uute kingadega. Umbes vaarikaajal saabus mu ammu igatsetud uus kaamera Nikon D700. Esimene suurem testimine toimus Lennusadamas jahil Blue Sirius koos äärmiselt fotogeeniliste mereröövliplikadega. Süüa ja toidupilti tegin suvekuudel vaid õige natuke. See-eest oli lausa kaks beebiootajat, üks vastsündinu, üks tüdrukuteõhtu ja ühed pulmad. Minu esimesed pulmad fotograafina! Olen seda pulmade pildistamise kogemust nüüd veidi seedinud ja otsustanud, et olen nõus selle tralli uuesti ette võtma. Mitte romantika ei pane mind kaamera järele haarama, vaid kogu see ilu ja toredus, mis selleks päevaks kokku sätitakse. Mind panevad ahhetama kõik need väikesed detailid: meik, soeng, riietus, ehted, lauakatted, lilleseaded jne jne. Muul ajal seda lihtsalt ei juhtu, et kõik, mis kaamera ette jääb, on nii ilus ja viimistletud.

2012_sygis_web

SÜGIS

Sügis on muidugi seened, aga ka šokolaad! Sügis tõi ka otsuse Ajakirjade Kirjastusest ära tulla. Kahjuks seega ka Oma Maitsest. Rõõmustav on aga see, et üht-teist olen ajakirja teinud ka hiljem. Loodus tühja kohta ei salli ja nii avastasin end sujuvalt naisteajakirjale Mari kaastööd tegemas. Hakkan vaikselt harjuma, et pildistan päris inimesi ja nende jaoks olen mina päris fotograaf. Aiad ja taimed on veel uus ja harjumatu valdkond, aga õnneks nad püsivad kenasti paigal nagu toitki. See töö on mulle pakkunud juba küllaga silmailu, väärtuslikke teadmisi ja kohtumisi eriti kenade ja südikate inimestega. Pühade-eelses ostupalavikus soetasin Sigma 28mm F2.8 lainurga, mis on mind paar korda kitsastes oludes välja aidanud, kuid tema täit potentsiaali, mis peaks minu ettekujutuses avalduma just interjöörides, pole ma veel kasutanud.  Vaevlesin kõvasti pika ja laia vahel valides, kuid õnneks või kahjuks on teleobjektiivid nii kallid, et need peab enne välja teenima. Uue nähtusena on tekkinud mõned kliendid - toitlustusasutused, kelle roogasid olen pildistanud. Koostöö päris kokkadega on asi, millest ammu puudust tundsin ja see on tõesti väga nauditav. Ikka veel tahaks kergendustundest ohata. Hilissügisel sain ka teist korda tädiks ning taas oli mul võimalus pisikeste inimeste pildistamist harjutada. Kuna aga väike Elsa ei ole veel blogisse jõudnud, jäi ta välja ka sellest kokkuvõttest. Omad inimesed peavad paraku pilte kõige kauem ootama. Sügis-talvest on veel nii mõnigi tähtajata töö kõvakettal kannatlikult ootel.

***

Tagasi vaadates tundub pilt üsna kena, nii et kui käesolev tuleks kasvõi veidi läinud aasta moodi, oleksin täitsa rahul.

***

Wordpressi nobedate näppudega ahvid rehkendasid kokku ka minu lehe ametliku statistika. Arvestades, et käivitasin selle lehekülje alles oktoobris ja et midagi kasulikku antakse siin haruharva, olen hästi rõõmus, et mind ikka nii palju vaadatakse.