Oma Maitse Kotletipäev ja retseptid

Laupäeval peeti Tallinnas Sadama Turul meeleolukat Oma Maitse kotletipäeva. Peakangelased olid 11 kotletiküpsetustiimi üle Eesti, kes pakkusid uudistajatele oma parimate retseptide ja oskustega tehtud kotlette. Valiti välja ka Eesti parim kotlet, milleks osutus Kuusalu Söögitoa koka valmistatud "Mehine suutäis".  Viimane sisaldas muu hulgas marineeritud kurki ja soolaseeni.

Siin on usinad kotletisportlased end tegusalt ritta võtnud. Nende ees laual pliidid, kus vahel on voolu ja siis jälle pole. Kuid hea tujuga saadakse kõigest üle. Liha ja tarkusega toetas Rakvere.

Minu etteaste oli lisandite ja kastmete teemal. Inimesed kes mu töölaua ette uudistama tulid, olid hästi toredad ja jutukad. Küsiti retsepte ja jagati kiitust, nii et kokkuvõttes pakkus üritus palju rõõmu.

Nüüd aga lubatud retseptid.

Kuskussi-aedviljasalat 4–6-le

225 g kuskussi 1/2 tassi (tihedalt) petersellilehti väike peotäis koriandrit 1 punane sibul 1 pikk kurk 1 sidruni mahl ja viljaliha 50 g röstitud päevalilleseemneid 20 g röstitud (musti) seesamiseemneid 4 sl oliiviõli soola, pipart

Aja keema kaks korda sama palju vett, kui on kuskussi e umbes ½ liitrit. Vala keev vesi kuskussile ja lase u 10 min tõmmata. Kui kuskuss on paisunud ja kogu vee endasse tõmmanud, lisa oliiviõli ja sega kahvliga läbi, et mass muutuks sõmeraks. Haki sibul hästi peeneks. Kurgil eemalda pehme sisu ja ülejäänu tükelda pisikesteks kuubikuteks. Haki maitseroheline. Koori ja fileeri sidrun, tükelda viljaliha ja ülejäänust pigista mahl köögiviljadele. Sega kõik värsked komponendid ning seemned omavahel ja seejärel kuskussi hulka. Maitsesta soola ja pipraga. Vajadusel lisa maitse järgi oliiviõli ja sidrunimahla.

Marineeritud sibularõngad

Mina paneksin neid koos mahlase veiselihapihvi ja kurgi-tomativiiluga burgerikukli vahele.

Lõika sibul õhukesteks viiludeks. Mida teravama maitsega sibul, seda õhemaks. Punasest sibulast tulevad efektsed roosad rõngad. Sega kokku 1 osa veiniäädikat või sidrunimahl ja 2 osa oliiviõli, lisa maitse järgi soola ja suhkrut. Tõsta sibularõngad laiapõhjalisse nõusse, vala marinaad peale ja sega sibulatega korralikult läbi. Marineeri paar korda läbi segades vähemalt 15 min, kuni üle öö.

Sibulamoos balsamiäädikaga

Sobib nii liharoogade kui juustude lisandiks. Punased sibulad annavad ilusa värvi, kuid sobivad ka teised. Sellest kogusest saab u 2-3 dl moosi.

6 keskmist (punast) sibulat 2 sl (pruuni) suhkrut õli 5 sl balsamiäädikat soola soovi korral sidrunimahla ja tüümianilehti

Koori sibulad, lõika pikuti pooleks ja seejärel õhukesteks viiludeks. Vala potipõhja sorts õli, tõsta potti sibulad ja suhkur ning hauta tasasel tulel, aeg-ajalt segades 20-30 minutit, kuni sibul on pehmenenud. Lisa palsamiäädikas ja sool ning hauta ja sega veel, kuni sibul on täiesti pehme ja kogu vedelik aurustunud. See võib võtta kuni tund aega. Maitse ja lisa hautamise käigus soovi korral sidrunimahla ja tüümianit. Pane purki ja säilita jahedas.

Jogurti-mündikaste

Sobib kõige paremini lambalihast kotlettidele.

1/2 tassi (tihedalt) piparmündilehti keskmine peotäis murulauku keskmine peotäis tilli 1 sl külmpressitud oliiviõli 1 sl sidrunimahla 300-400 g kreeka jogurtit soola, pipart

Haki maitseroheline hästi peeneks või pane koos oliiviõli ja sidrunimahlaga köögikombaini ning purusta, kuni moodustub pasta taoline mass. Sega kõik jogurti hulka. Maitsesta soola ja pipraga. Lase enne serveerimist maitsetel 30 min jahedas ühtlustuda. Paku lambalihakotlettide ja grillitud pita või gruusia leivaga.

Kolme peaga draakon ehk maitsering keskajas

Kus asub restoran III Draakon? Pole aimugi. Ja mis nimi see üldse on! Seisin üprist nõutult keset Tallinna Raekoja platsi ja lasin pilgul üle restoranisiltide libiseda. Teadsin, et kusagil siin see peab olema, kuna Eesti Maitsete eestvedaja oli blogijad ühiskülastusele palunud. Viimane koht, kuhu pilgu heitsin, oli raekoja võlvistik. Seal - hoone fassaadi kaunistava kahe draakonipea naabruses - on nüüdsest ka Kolmas Draakon. Asub ruumides, kus varem tegutses Tristan ja Isolde.

Uksest sisse astudes on elamus garanteeritud: ringiliikumine toimub alguses käsikaudu, kuni silmad hämarusega ära harjuvad. Siin on kitsas, kivine ja - lärmakas. Piisab kasvõi ühest külastajast, et kõrtsiemand rolli sisse elaks. Käre mutt, keda leti taga viibiv naine kehastab, teeb üheselt ja viisakusi valimata selgeks, kuidas siin asjad käivad. Kõik söögid maksavad ühe ning joogid kaks raha. Südikus, millega ta oma osa etendab, väärib rahvateatrite kategoorias kindlasti äramärkimist. Abilinegi ei jää näitlejavõimetelt palju maha, nii et esimesed viis minutit mööduvad nende toimetusi ja seda saatvat jutuvada jälgides üsna lõbusalt. Kõrtsirahva kiituseks peab veel ütlema, et ühtviisi ladusalt käib suhtlus nii eesti kui inglise keeles, nii et külalised sõu nüanssidest ilma ei jää.

Kui saabub aeg toidud lauale anda, muutub emanda võimukas hoiak: "lusikas peab endal kaasas olema", "vaadake, et te seda ära ei varasta" jms, juba pisut häirivaks. Seltskond hakkab nohisema, julgemad vastu lõõpima.

Pakutakse  põdrasuppi ja ahjusooja pirukat. Kõrvale keskmiselt kanget ja üpriski lääget ürdinapsu.  Kiusu pärast on tops tehtud sellise kujuga, et tühjaks joomata seda lauale toetada ei saa, ilma et sisu maha voolaks. Mõni saab kõhutäie naerda, aga puht praktiliselt on ikkagi häiriv, kui sa asja, mis sulle ei maitse, käest panna ei saa. (Pildil näib teistsugune tops olevat.)

Supp saab söödud parasjagu nii kiiresti, et emandaga tülli minna veel ei jõua. Pirukas oli tõesti värske ja maitsev. Argirutiin sai korraks maha raputatud ja täiesti teises maailmas ära käidud.

Kuigi ma olen hästi kuri igasuguste pulmavanade, klounide, tootemaskottide ja muu rahvateatri kaadriga, tuleb auväärt kõrtsiemanda ees siiski müts maha võtta. Ilma temata oleks see lihtsalt üks vanaaegse kolaga sisustatud pime urgas. Võib-olla ta pingutab suurema seltskonna ees veidi üle, aga saabujat pannakse tähele ja temaga hakatakse kohe tegelema. Meil levinud suhteliselt osavõtmatus teeninduskultuuris on see pigem positiivne kogemus.

Märkimisväärselt head oli muudki. Näiteks pisikesed lauad, kus paari-kolmekesi mõnus istuda. Iseäranis see pildil olev aknaalune.

Menüü ja hinnapoliitika on nutikas: kõik söögid 1 ja joogid 2 eurot. Valik on mõistlikult väike. Vahel ongi tore, kui asjad on lihtsad. Kõik see kokku võib vabalt anda piisava põhjuse veel korra elus keskaega põigata.

Võrdluseks käisime sarnaste ambitsioonide ja õhustikuga kohas nimega Glad Estlander. (Taevas, anna kannatust! Nimest räägin.) Olgu taustaks öeldud, et mõlemad söögikohad on Olde Hansa vaesed sugulased ja kuuluvad koos Clazziga Auri Hakomaa firmale Starmaker. Kuigi Estlanderi piigad olid tasasemad ja kalasupp oivaline, jättis interjöör veidi liiga kõleda mulje. Ehk on asi ka selles, et estlanderid on alles hiljuti sisse kolinud, igatahes praegu oli seal see miski veel puudu, mis ühe suvalise uulitsal hulkuja sinna tagasi tooks. Grupitoitlustus on teine teema.

Kolmandaks käisime Liisu Juures, mis on üks hästi varjatud uks Maharaja maja küljes. Oli ajaränd seegi, aga kuhugi kolletunud kaheksakümnendatesse. Pakutud seašnitsel kartulilootsikute, riivitud porgandi-kaalika ja marineeritud kurgi ratastega jäi ka sobivalt samasse aega. Näpistame end eduunest üles ja tuletame kenasti meelde, et kunagi käisimegi sedasorti toitu restoranis söömas. Seevastu kaasaegsest espressomasinast väljunud soe piim ei saaks ka läbi kõigi kümne sõrme vaadates capuccino nime kanda.

Raekoja platsi ümber käib põnevate pakkumistega ringmäng 18. märtsini. Rohkem infot siit.

Puhkus - see on lumi ja Kaiserschmarrn!

Võtsin nädalaks aja maha ja tõepoolest ei teinud ühtegi toidupilti. Isegi ei mõelnud kordagi blogimise peale ja see oli paganama värskendav! Tõsi paar korda käis ikka mõte peast läbi, et peaks taldrikul olevat pildistama, aga õnneks ei olnud fotokat käepärast. Selle asemel tegin hoopis süüa neljale suurele ja ühele väikesele mehele - selline juhtus olema meie reisiseltskond, kõik puha püksikandjad. Zillertali suusakuurort Austria Alpides võttis meid vastu lumesaju ja libeda teega, nii et paari autot nägime ka kraavis ja oli tükk tegemist, et mäkke oma majakese juurde jõuda. Sadu jätkus ka järgmisel päeval ning suusatajad-laudurid pidid pingutama, et ninaotsast kaugemale näha. See-eest milline pehme ja kohev lumi!

Esimesel päeval olin koduperenaiseks ja keerasin kokku nii nigela bolognese, et ise oleks ka tahtnud ketšupit lisada. Juhtus see paljude pahade asjade koostoimel: ürdid ja õli ei olnud veel poest tulnud, kui üüratu kogus pennesid juba valmis sai. Olin makaronide kogust kõvasti üle hinnanud - tavaliselt ei ole 5 meest toita, eks - ja need sunnikud, mingi 7-liitrine potitäis, mitte ei jahtunud pärast nõrutamist, vaid järelvalmisid omaenda kuumuses. Al dente my a**! Nii palju söögist.

Päeval käisin väikese mägilasega jalutamas ja lumememme tegemas.

Järgmisel päeval sain juba ise mäge nühkida ja eriti isuäratavaid rajakõrvaseid värske lumega servasid nillida. Päris off-piste-sse ikka ei julgenud, sest korra pikali kukkudes on ikka kõvasti tegemist uuesti jalule saamisega - hanged on põhjatud!

Ühel päikeselisel päeval otsustasin, maksku, mis maksab, (peegel)kaamera mäkke kaasa  võtta. Lühidalt öeldes maksis see ühe sõidupäeva, sest nii jänes püksis pole veel kunagi olnud. Nii õnnestuski mul tõusta ühte juhuslikku vahejaama, seal veidi ringi jalutada, teha u 20 klõpsu ja siis värisevate jalgadega ja peamiselt (lumelaua) tagumise kandi peal alla suusalaenutusse lohiseda. Seal pistsin koti kappi luku taha, aga päeva see ei päästnud. Oleksin ma rummikakao varem avastanud, oleks ehk aidanud :)

Pastacas, Öötähtedena (Snatsit Some Si Si, 2008)

Lõunaks tarbis meie mehine seltskond nõlvapubis valdavalt viini šnitslit friikatega ja muidugi õlut. Ei saanud ise ka kehvem olla ja päeva lõpuks nullis toit ja jook alati ära ükskõik kui suure sportliku pingutuse ja kalorikaotuse. Viimasel päeval nägin, kuidas neid šnitslilahmakaid masinlikult fritüüri loobiti ja teisest friikaid kõrvale kallati. Ei tea, mis ma arvasin, aga seda oma silmaga näha oli päris vastik - järgmine kord tellin midagi muud.

Lapsega mäel käies maiustasime õunastruudliga, mis oli muidu igati hea, aga ma ei saa aru, mis taaskasutatud plastikust seda vaniljekastet tehakse! Minu meelest oli see lisaks plastmassimaitsele ka kergelt rohekat värvi. Ju on odav kraam, sest kokku nad seal sellega ei hoia.

Suveniiridest sai kaasa ostetud mõistagi kohalik toiduajakiri Gusto. Ajakirja lapates tundsin ühtaegu rõõmu kui pisukest kurbust. Rõõmu sellepärast, et Oma Maitsel pole vaja häbeneda ei sisu ega paberi kvaliteedi pärast. No ja samal põhjusel oli veidi kurb ka, et tahaks ikka eriti šeffi vällamaa-ajakirja. Kaanehind 3.20 eur ka meiega täitsa sama masti, aga võib arvata, mis kasum sellest omanikele jääb.

Näidisleheküljeks valisin meelega sellise rubriigi, kus iga toidu sisse üritatakse Wurst ära peita. See on lihtsalt veidi koomiline, et ostad täiesti juhusliku ajakirjanumbri ja seal on ikka mõni klišeelik Wurst sees. No ja ega need kaanel ilutsevad moosipallid ka just kännust kaugele kuku. Seda enam olen ostuga rahul, sest neid spetzialitäte on päris põnev ajaviiteks ise katsetada.

Lugeja kostitamiseks valisin välja Kaiserschmarrni mitmel põhjusel. Esiteks, see jäi kohapeal proovimata. Teiseks, olen seda kunagi ammu teinud ja tean, et suht kiire ja lollikindel magustoit, kuid samavõrd sõltuvust tekitav. Kolmandaks, kõik vajaminev on igaühel kodus olemas. Retsepti võtsin meelega nii originaalsest allikast kui võimalik ehk siis Austria toiduportaalist GuteKueche, mitte mõnest ingliskeelsest kõiketeadjate omast ;) Retsept on eestindatud vabas vormis, mitte sõna-sõnalt tõlgitud. Kes ei usalda ja oskab, tõlgib ise.

Kogus 4-le (seda on ikka võimsalt. Ma tegin pooleks, lapsega mõlemad veeresime ringi ja jäi veel ülegi.)

4 muna 250 g jahu 30 g suhkrut 1 tl vanillisuhkrut ½ l piima 30 g rosinaid näputäis soola 40 g võid tuhksuhkrut

Alustuseks kohe väike extra: ühes teises retseptis soovitati rosinaid rummis leotada ja ega see paha tee :P

1 Eralda munakollased valgetest. Hõõru kollased suurema osa suhkruga ja vanillisuhkruga veidi vahule.

2 Lisa jahu ja piim ning klopi tainas ühtlaseks. Teate küll, selle pannkooginipiga, et enne paksem tainas ja tükid välja, siis alles kogu piim sisse.

3 Munavalgetele lisa suts soola ja vahusta, kuni tipud on teravad, seejärel lisa allesjäänud veidike suhkrut ja vahusta veel.

4 Aja pann keskmiselt kuumaks, pane või (ja sortsuke õli kärssamise vastu) sulama.

5 Ühenda tainas ja vaht õrnalt segades.

6 Olenevalt taina kogusest ja panni suurusest tuleb tõenäoliselt küpsetada mitu korda. Vala u 0,5 cm kiht tainast kuumale pannile. Nõruta rosinad ja puista tainasse.

6 Küpseta ühelt pool ilusti pruuniks, seejärel keera ringi ja tükelda ebakorrapärasteks palakesteks. Küpseta, kuni ei ole enam kuskilt vedel. Korda tegevust, kuni tainast jätkub.

7 Söö soojalt, raputa peale tuhksuhkrut (millesse on segatud veidi vanillisuhkrut, sest nii on veel parem), kõrvale paku moosi, kompotti, vaniljekastet või -jäätist.

***

Kuna ma vaatasin teise retsepti ka enne tegemist välja, siis panen samuti kirja, et kunagi ära proovida. See õuntega variant oli kohapeal ka väga popp. Valmistamine sarnaselt eelmisele retseptile või järgi pealkirjas toodud linki.

Apfelschmarren

2-le

1 sl võid 1 muna 2 ½ sl suhkrut 60 g jahu 100 ml koort (kohalikus keeles Obers, protsendi jään hetkel võlgu, aga lähtudes semantikast soovitab sõna justkui seda "ülemist", mis piima pealt riisutakse ja % sõltub siis sellest, mida lehmale süüa anda :) Naljast saavad paremini aru need, kes kohapeal kõigis mõeldavates ja mõeldamatutes kohtades laudahõngu on tundnud.) 2 tükeldatud õuna soola tuhksuhkrut 1 sl sidrunimahla (õunatükkidele, et ei läheks pruuniks)

Soome II: Eat & Joy talukaup

Toidurahva möödunud nädala Helsingis käigu teiseks sihtkohaks oli Eat & Joy Maatilatori ehk eesti keeles võiks öelda: talukaup. Tegemist on poega Kluuvi kaubanduskeskuse keldrikorrusel, kus müüakse kõike, mis Soome väiketootjad on valmistanud ehedalt ja mahedalt.

Lisaks poele tegutseb samas ka kohvik ja piimabaar. Idee on kohviku kaudu anda inimestele proovida tooteid, mida poest osta saab, samuti kasutada ära kõik jäägid - väga mõistlik säästlik mõtteviis. Seega ongi menüü peamiselt üles ehitatud päevapakkumistele. Näiteks lõunaks oli üks supp (kapsasupp lambalihaga) ja kaks salatit (ahjulõhega ja Brie juustuga). Mina sain ca 10 eur maksnud lõhesalatist ja leivaviilust igatahes kõhu täis. Kuid selge on ka see, et soomlased saavad/oskavad meist rohkem hinnata ausat ja omamaist toidukaupa.

Miljöö on põhjanaabritele omaselt hele ja hoogsalt eklektiline. Söömas märkasin valdavalt nooremat rahvast, kuid kauplust külastasid võrdselt igas eas inimesed. Allpool üks pilt ka selle tõestuseks :)

Veetsime seesinatses asutises ikka mitu tundi. Pealik Aki Arjola rääkis Soome väiketootmise argipäevast, mis on meile nii sarnane - ranged nõuded, väikese kasumid ja järjest nukramaks muutuv statistika. Lohutav, ent samas hirmutav oli seda kuulda, sest kui kolm korda suuremas riigis pole olukord parem, ei jäta see meilegi palju lootust.

See aga, mis poelettidelt paistis, jättis mulje, et kõik on kõige paremas korras. Erilise õhinaga rääkis Aki soome metsikutest lehmadest (kyytö),  kes on pisikesed, toituvad metsakarjamaadel ja annavad hoopis teise maitsega piima. Teine tõmbenumber oli väikene teraviljaveski, milles saad ise endale sobivat jahu jahvatada. Väidetavalt on värskelt jahvatatud jahu hoopis parema maitsega. (Seda saame vasti teada, sest osa toidublogijaid jahvatas endale kotikese kaasa.) Teatud juhtudel on värske jahu leebem ka neile, kellele kauaseisnud püül seedimisprobleeme tekitab. Seetõttu on inimesed neid miniveskeid (valdavalt Austria päritolu) ka endale koju ostma hakanud.

Piimabaar Muuuu pakub toorpiimast jooke, värske piimaga kohvi ja omavalmistatud jäätist.

Esimesed kaks pilti ei vaja vist pikemat selgitust. Kolmandal on jook nimega Boris, mis on valmistatud hapendatud Soome köögiviljadest (ka punapeedist, kui värvi vaadata), marjadest ja ürtidest, sisaldab piimhappebaktereid ja muid kasulikke ühendeid. Soovitatakse juua klaasitäis enne hommikusööki.

Köögiviljasahvris leidus väga nunnusid mõhnlikke ja pahklikke juurikaid, millest vaieldamatuks hitiks kujunes siiruviiruline peet.

Last but not least, saime kokku Soome toidublogijate julge ainuesindaja Jenniga. Jenni Häyrinen peab blogi Liemessä ning pürib lisaks toidust kirjutamisele ka fotograafiks, mis oli mulle kohe eriti südamelähedane.

Soome toidublogindusest saime teada, et nagu meilgi blogib enamik oma tarbeks ja muu töö kõrvalt. Teenistust annab blogiga seonduv (toidust kirjutamine, stilistika, pildistamine) kolmele soomlasele. Tuleneb see meie blogijate aktiivsusest või igapäevatöö paremast tasustamisest Soomes, aga Eestis kipub see number juba pea poole suurem olema. Igatahes sai räägitud, et Soome blogijate igasuvine ühispiknik võiks sel aastal toimuda Eestis.

P.S. Soomlased kirjutavad meist siin.

Soome kolleegidel külas

Möödunud nädala keskel viis laev kümneliikmelise seltskonna toidust kirjutajaid üle lahe Helsingisse, eesmärgiga heita pilk, kuidas sünnib meediakontserni A-Lehdet väljaantav toiduajakiri Maku. Võõrustajad olid meie tulekuks hästi valmistunud. Õnnestus kohtuda poolte toimetuseliikmetega, piiluda fotostuudiosse, kööki(desse) ja saada üsna põhjalik ülevaade ajakirja tööpõhimõtetest. Tutvumine algas peatoimetaja Marita Joutjärvi tervituse, marjasmuuti ja puuviljadega.

Marita rääkis A-Lehdet kontsernist üldisemalt, seejärel jagunesime kahte gruppi. Üks läks ringkäigule stuudiosse ja teine kuulas tegevtoimetaja Helena Saine-Laitineni ettekannet ajakirjast.

Maku ilmub 6 korda aastas. Ajakirja sisu peamisteks lähtekohtadeks on 1) hooaeg, 2) pühad ja tähtpäevad, 3) kokkamine kui harrastus, oma kätega tegemine, 4) pere ja inimesed meie ümber. Lugejad ootavad ajakirjast uuringu kohaselt eelkõige argiroogade retsepte (80%), aga ka argisemaid küpsetisi (71%), küpsetisi tähtpäevadeks (62%) ja toite pidulikeks puhkudeks. Niisiis, põhirõhk on retseptidel.

Töökorraldusse puutuv kõlas kui unelm. Loovjuht e AD koostab terveks aastaks ette visuaalse stiili lähtekohad sh iga ajakirjanumbri värvikaardi. Sellest tulenevalt teab toimetus juba praegu järmiste jõulude värve. Isegi osa miljööfotosid jõuludeks ja jaanipäevaks tehakse õige ilmaga aasta aega ette. Samuti on terve vihik juhiseid keelekasutuse, stiili jms kirjalikku väljendusse puutuva kohta, mida lahkelt tutvustatakse freelanceritele, kellel õnnestub ajakirjale kaastööd teha. Suuremas osas saadakse siiski hakkama oma toimetuse või kontserni jõududega, vaid veinirubriigi toimetaja on väljastpoolt. Toimetuses on 7 palgalist töötajat, kelle hulka ei kuulu fotograafid. Kirjastuse 7 fotograafist on 3 väga head toidupildistajad ja nendega tehakse suurem osa tööst. Kasutatakse ka 3 freelancerit.

Ringkäigule minnes näidati meile kõigepealt kirjastuse suurt stuudiot, kuhu võib vabalt autoga sisse sõita või mitmetoalise näidiskorteri ehitada. Stuudis töötab perenaine, kes alati teab, kes, mis, kus ja millal ning veel ka ehitusmees, kes vajadusel püstitab rekvisiite. Valguspargist ma parem ei räägigi - softboksid olid ikka muljetava suurusega. Kööke, kus valmistatakse ja pildistatakse toitusid, on kaks. Rohkem kui köögisisustus jäi mulle silma rekvisiitide rohkus. Nõud ja linikud, mis ei olnud üheks korraks laenatud, vaid riiulite kaupa igasugust aegade jooksul kogunenud träni. Võrdluseks, Ajakirjade Kirjastuse köögis on üks serviis. Kõik pildistatav laenatakse ja viiakse uuesti poodi tagasi ning enamik toidustiliste töötab üldse kodus oma isiklike varudega.

Pilti teevad köögitoimetaja ja fotograaf kahekesi. Tavalisemate ülesannete juures eraldi stilisti ei ole. Kõik pildistatavad toidud on söödavad.

Meie külastuse ajal oli lauale valmis sätitud moussaka. Veel jäi silma, et köök oli ikkagi planeeritud nii, et lõviosa ruumist võttis enda alla pildistamisala, kuhu sai püstitada sobiva suurusega laua ükskõik millise katteplaadiga, mitte aga mingi mööblit täis tuubitud pugerik. Kui meil aetakse enamasti läbi 2-3 valgusallikaga, siis antud pildi juures oli neid 4-5. Pole ime, et põhjanaabrite ajakirjafotod on kirkamad ja ruumilisemad.

Kirjastuse hoone on vaatamisväärsus omaette - fuajees köeb kamin, akna taga loksuvad lained või laiub otsatu jääväli. Istud mugavas, kergelt karuse riidega tugitoolis ja suunad pilgu kaugusse...

Enamik meist oleks olnud kohe nõus sinna tööle jääma. Töötasu poleks samuti probleemiks. Khm-khm :)

Suurimad tänud vastuvõtjatele ja korralduskomiteele.

Kuidas blogardid Neh-i köögi vallutasid

Kui ma Neh-i uksest sisse astusin, oli kümmekond toidublogijat juba restorani köögi ummistanud. Lärmasid seal, vahuveini klaasid käes - väga piinlik. Õnneks jätkus personalil meelekindlust meid söögi ajaks ülemisele korrusele puksida. Aga kui kõht täis, tormasime uuesti trepist alla. Nii palju siis lühidalt ja naljaga pooleks. Tegelikult oli ülakorrusele kaetud laua taga kümmekond toidulembi. Peakokk Peeter Pihel oli meile valmistanud 4-käigulise söömaaja. Igat rooga saatis sobiv vein või naps. Kuna mina olin seekord peamiselt fotoka taga kummargil, siis läks suur osa sisulist infot minust mööda. Sestap ei oska ka roogasid väga detailselt kirjeldada ning kardetavasti läks ka suur osa nõidusest minu jaoks kaotsi. Alati ei ole need objektiivsed põhjused, mis elamust kujundavad.

Olles kogetul nüüdseks veidi settida lasknud iseloomustab Neh-i minu jaoks läbimõeldus viimase kui detailini. Pole midagi imestada, sest see kõik on ju juba Pädastest tuttav. Kui mõnes teises fine dining asutuses on võimalik sisekujundus, teenindus, toit ja müügimull lahku lüüa ja neid eraldi vaagida, siis Pädaste pundi puhul on need lahutamatud. Nii näiteks oleks mõeldamatu "kogu tooraine Prantsusmaalt tellida," nagu soovitas üks restoraniäris kogenud lauakaaslane. Kui tahad müüa legendi Muhu metsadest nopitud oblikast, pead päris elus ettetulevad vangerdused hankesektoris enda teada jätma. Aga nüüd venis jutt juba pikale.

Mõnikord on vähem rohkem: pilt, mille mu aparaat ilma abivahenditeta suutis esile manada hakkas mulle nii meeldima, et ei kavatsegi "tuld põlema panna".

Pimedas on kõik kassid hallid ja keegi ei saa kurta, et kortsud paistavad välja.

Esiteks lajatati lauale (pardon, asetati graatsiliselt) kivilahmakas, millega oli nii kõvasti nuga teritatud, et sälgud olid sisse jäänud. Prigudest aga paistsid lapsevanema unelmate tšipsid: peedist, porgandist, pastinaagist... Leiba, õli ja ürdiremulaadi.

Esimeseks päris söögiks oli 62-kraadi muna. Noh - või peaks ütlema neh - minu arvates on see sedasorti veidrus, mis on huvitav ainult üks kord. Samas ega ta halb ole. Ma ei teagi, kas see on kriitika või kompliment, kuid roog maitses mulle nagu üks mõnus kodune hommikusöök, kus on silku, muna ja kardulast. Ainult et hirmus peeneks pudistatud ja kenasti kokku sätitud. Hitiks olid aga marineeritud karulauguõied. Nägid välja veits nagu noor spargel.

Vaevalt jõudsime "hommikusöögi" lõpetada, kui toodi supp. "Jõevähi- ja kõrvitsasupp, pirnikompott ja jõevähiõli" seisab neil menüüs ja ju seda pakutigi. See oli minu nämma-elamus soolase poole pealt. Leem oli nõnna tummiseks keedetud. Miski selles eestipärases menüüs ikka mõjub alateadvusele, sest keelekasutus kisub juba õige ruraalseks. (Tahtsin kirjutada rustikaalseks, aga ÕS pakkus lõbusama keeleharjutuse.)

Lammast ma rohkem vaatasin kui maitsesin, aga otsa sai ikka. Eriti nunnud olid need rohelised pudinad, mis taldrikuservadele puistatud. "Raudrohi!" ahhetas keegi. (Klõpsake suureks!)

Üllatuseks toodi ka eelmaius, mis maitses nagu... ei-tule-meelde ja maasikas. Oleksime ka sellega leppinud, aga päris dessert oli siiski märksa muljetavaldavam.

Ebaküdooniahüüve, kibuvitsajäätis ja heinatuha- speltajahupuru. Kui seda hüüvet millegagi võrrelda, siis oli see nagu erit hea piimakissell. Ega see võrdlus väga vale saagi olla, sest ebaküdooniasiirupist ja koorest see ollagi kokku keedetud. Puru oli maitsvam ja vähem hirmuäratav kui nimetus. See tuha värk jäi küll pisut painama, sest ainus koht, kus ma tean seda kasutatavat on koerte kuivtoit. Tuleb vist veits internetis kaevata ja asja uurida, enne kui pliidi alla kogunevat ollust toiduga segama hakata.

Kohvikõrvaseks olid veel linupesasse pistetud tillukesed mustikamuhvinid. Lõpetuseks jõudsime ikkagi uuesti kööki, sest meile ei andnud rahu masin nimega termomix, mis jutu järgi teeb mida iganes. Umbes nagu Kessu ja Tripi Supramag, kust väljus nii supp, praad, magustoit kui mis iganes. Selleks ajaks olime juba täitsa ähmased, nagu näha juuresolevalt pildilt.

Kuna reklaami ei õnnestunud siia müüa, siis tuleb tunnistada, et rahakott sai jällegi kergem. Südametunnistus mõistagi ka.

Restoraninädala menüü Bordoos

Fakt, et ma istun kell 1 öösel arvuti taha ja hakkan kirjutama räägib iseenda eest. Õhtusöök, mida pakkus hotelli Kolm Õde restoran Bordoo Tallinna Restoranide Nädala raames oli täiuslik. Ja nüüd oluline info otse köögist peakokk Tõnis Siigurilt: helistage Bordoosse ja küsige vabu kohti. Tundub, et restoraninädala kõnekeskus ei suuda siiski hallata kõiki broneeringute tühistamisi ja tegelikkuses võib siiski saada veel soodsa hinnaga lõuna- ja õhtusööke. Mul ei olnud vähimatki kavatsust sellest kirjutada, sest tõttöelda kartsin 20 euroses komplektmenüüs pettuda. On täiesti arusaadav, et selline summa iseenesest ei motiveeri söögikohti pingutama. Sestap ootasin konveierit, kus parimal juhul tuuakse lauda laitmatult valmistatud road ja oodatakse, et kampaaniaklient kiiresti koha vabastab. Andke mulle andeks, kui kedagi solvasin, kuid turumajanduses on selline eeldus minu arvates täiesti omal kohal. Kuna õhtuhämaruses või välku kasutades ei saa ka head pilti, jätsin kaamera rahumeeli koju. (Allolev pilt on laenatud Bordoo kodulehelt.)

See, mis mulle koos kolme toidublogijaga osaks sai, oli aga äärmiselt sisukas õhtu võrratult mitmekesiste toiduelamustega. Eelnevalt välja kuulutatud menüü oli selline:

Tartar lihaveis. Estragon, kartul, baklazhaan, tomat, kitsejuust. Lammas. Tomat, munataim, küüslauk, kartul, kappar, või, sinep, ürdid. Variatsioon marjadest, juustukreemist, šokolaadikoogist.

Üllatused aga ei lasknud end oodata. Esiteks serveeriti amuse-bouche või peakoka tervitus, kuidas soovite - topsike kohevat, hapukat õuna-kaneelivahtu ja imeõhukesed peeditšipsid. Seda saatis assortii kohapeal valmistatud leibadest ja maitsevõidest. Leibasid, mis me kamba peale ära proovisime, oli vähemalt 4 sorti. Lemmikuid, pisikesi musta leiva kukleid küsisime lausa lisaks. Teine tervitussuupiste nägi välja nagu sigar ja ka suitses nagu sigar, kuid oli ometi otsast lõpuni söödav, nii et isegi tuha võis taldrikult kokku kraapida. Teadjamad on seda legendaarset sigarit juba kohanud Kaberneemes Oko menüüs. Uudishimulikud näevad pilti siin.

Lihaveise tartar ehk ülipeeneks hakitud värske veisefilee peitis endas baklažaanikreemi, tipnes kitsejuustuvahuga, millel estragoniga vürtsitatud täpid ja mini-mini kartulipallikesed. Mahlakust lisas tomati consommé. Nii kahju, et sööma pidi noa ja kahvliga, sest selle maitsva vedeliku oleks tahtnud ka taldrikupõhjast kokku kraapida. Lammas oli minu jaoks kõige traditsioonilisem - ürdikoorikus karree, kuid roa väljanägemine oli sellegipoolest väga ahvatlev ja maitse mitte vähem hea. Desserdis mängisid kokku rammus ja pehme šokolaadikook, šokolaadi- ja keefirijäätis (Tahan järele teha!), kirsikaste ning igasugu põnevad purud, laastud, beseed ja tšipsid värvigammas valgest sügavpruunini, aktsendiks pistaatsiaroheline. Nüüd oleks fotokat vaja olnud!

Istusime lauda õhtul kell 7 ja püsti tõusime 11 paiku ja ma ei tea, kuhu see aeg kadus! Eks oma osa oli ka sellel, et mõttekaaslased ümber laua koos ja juttu oleks veelgi jätkunud. Kõige magusam hetk saabus pärast desserti, kui meil lubati keldrikorrusel asuvasse kööki piiluda ja kokkasid tüüdata. Peakokk Tõnis Siigur kannatas heatujuliselt ära meie wannabe küsimused erinevate masinate ja purkide sisu kohta. Kohvikõrvaseks komplimendiks pakuti veel erinevaid maiustusi. Pole ime, et ajataju ära kadus. Meie teenindaja oli oma ülesannetest sujuvalt üle ehk oskas minu meelest vastata alati pisut põhjalikumalt kui temalt oodati ega näidanud välja mingit tüdimust, kui ebaviisakalt kauaks istuma jäime.

Kõige selle peale tahaks ju võõrustajatele öelda, et tulen varsti jälle. Paraku saab seda täishinnaga endale lubada vaid erilistel puhkudel. Kuid siis on Bordoo minu eelistustes esimeste hulgas. Olen Tõnis Siigurit fännanud juba Stenhusis, talle Bocuse d'Or'i eelvõistlusel pöialt hoidnud ja mul on hea meel, et leidsin ta uuest kohast vanas headuses jälle üles.

Skeptikutele lisan veel, et ka naaberlaudasid võõrustati samamoodi. Ning igaüks meist maksis oma söögi ja joogi eest ise.

Tchaikovsky featuring Olo (FIN)

Reedel töötas restoran Tchaikovsky soomlasest peakoka Pekka Terävä juhtimisel, sest külas oli põhjanaabrite toidutempel Olo. Olo on viimane Soome Michelini tärniga restoran, kes Eestis 7-käigulise külalisõhtusöögi andis. Väga valitutel õnnestus sellest ka osa saada ning sellest võib kindlasti juba lähiajal lugeda Mari-Liisi, Tuuli või Silja blogist. Rõõmsad olid aga ka ülejäänud kümmekond toidublogijat, kellega peakokad kohtusid järgmisel päeval FoodStudio köögis. Meie uudishimulike pilkude all valmis kolm eelmise õhtu menüüs olnud rooga.

Muu seas, Pekka Terävä on ka restorani Tchaikovsky kontseptsiooni autor ning Vladislav Djatšuki esimene praktika juhendaja, kelle õpetused on tal meeles siiani. Esimeseks roaks valmistati langusti pelmeenid. Üldse iseloomustas menüüd lihtsus ja napisõnalisus, mis tekitas meeldiva kontrasti taldrikul leiduvaga. Pakutav koosnes paljudest väikestest komponentidest, mis kokku moodustas lummava terviku nii maitsemeelele kui silmale.

Peakokad jagasid meeleldi selgitusi ja andsid osalejatele lihtsamaid ülesandeid, nagu erinevate komponentide taldrikule asetamine.

Ühiste pingutuste tulemusena sündis pearoog - põhjapõdra antrekoot puravikkudega, millele pakkusid seltsi orsotto, pisikesed karamellitud naerid ja värvikirevad peedid-porgandid.

Meeliülendav ei olnud mitte ainult toit, vaid kogu atmosfäär. Suurtest akendest voogav valgus, pottidst kerkiv aur, erksad värvid, isuäratavad lõhnad. FoodStudio on väheseid kööke, kus on külluses loomulikku valgust, mis teeb õnnelikuks nii kokad, sööjad kui pildistajad.

Kui desserdid hakkasid ilmet võtma, oli see nagu tulevikulinna makett. Kuubid ja koonused meenutasid maju, mille vahel lookles valgest šokolaadist teid ja sildu.

Selliste kaunite fantaasiamaailmade avastamine lubab tunda lapselikku rõõmu, mis süttib aina uuesti, kui tänaseid pilte vaatan.

Rohkem pilte siin ja siin.

Meie naudingud maksis kinni Dansukker. Aitäh!

Restoraninädal muudab gastronoomia tipud taskukohaseks

1. – 7. novembrini esmakordselt teoks saaval Tallinna Restoranide Nädalal pakuvad 25 tipprestorani lõuna- ja õhtusööke eriti soodsalt.

Eesti Restoranide Liidu ja sihtasutuse Tallinn 2011 koostööna toimuva nädala eesmärk on tuua toidukultuuri tallinlastele lähemale, populariseerida ja elavdada kodust väljaspool söömist kui ühte kultuurielamuse ja suhtlemise võimalust.

"Tallinna restoranivaldkond on viimase 15 aasta jooksul teinud läbi tohutu arengu. Ükski teine Läänemere-äärne linn ei saa kiidelda selliseses tempos uute kõrgetasemeliste restoranide avamisega nagu Tallinn.  Oleme pälvinud rohkelt positiivset kajastust nii kodumaises kui ka rahvusvahelises meedias," seisab restoraninädala pressiteates.  "Meie restoranide tase ja kvaliteet on saanud võrdseks maailma menukate metropolide tasemega ning me võime selle üle uhked olla! Meie soov on pakkuda linnaelanikele ja Tallinna külalistele võimalust seda kõike ise kogeda."

Avamisel kõnelnud linnapea Edgar Savisaar tõdes, et elujõuline toitlustussektor elavdab majandust laiemalt, andes tööd mitte ainult selles valdkonnas tegutsejatele, vaid ka paljudele teistele põllumeestest sisekujundajateni.

Tallinna restoranide nädalal osalevad 25 väljapaistvat restorani. Talinna Restoranide Nädala külalistele on reserveeritud rohkem kui 3000 kohta.  Lõunasöök maksab 10 eurot ja õhtusöök 20 eurot. Menüüd on koostatud restoranide tavapäraste a’la carte menüüde alusel. Restoranide ja menüüdega saab tutvuda aadressil www.tallinnrestaurantweek.ee. Kohti saab broneerida numbril 630 4050 või booking@tallinnrestaurantweek.ee. Restoranidest otse pakkumist osta ei saa. Pakkumine kehtib ainult ette broneerides.

Ettevõtmine on juba osutunud erakordselt populaarseks, sest mõni tund pärast avamist oli nooblimates söögikohades nädalalõpu õhtuteks saada vaid loetud kohad.

Restoranide nädal on New Yorkist alguse saanud ülemaailmselt populaarne turundusaktsioon. Sarnaseid üritusi korraldatakse lisaks New York’ile sadades linnades üle maailma, nagu näiteks Londonis, Amsterdamis, Barcelonas, Bostonis, Atlantas, St. Moritzis. Tallinna Restoranide Nädala toetajad on Tallinna Linn, SA Tallinn 2011, LHV Pank ja Tallink.

Udused mälestused Restoranifestivalist

Perfektne suveõhtu mõnusa tuulekese, toidukese ja veinikesega. Meeleolu loovad kenad Sfääri poisid. Mitte ainult ilusad, vaid ka osavad. Valmib eriti värske kergsoola siia ampsuke.

Väidetavalt kusagil Otepääl pesitsev Lumi saab parima presentatsiooni auhinna. Aga oli ka vaeva nähtud - puulasstukese sisse oli uuristatud auk joogitopsi ja munakoore tarvis. Munakoores oli hernepüree vaht suitsujuustuga, mida mu laps pistis hea meelega. Ainult et leivakrõpsuga oli koorikut raske tühjendada. Kapsaleht hoidis koos suitsuheeringaga sushit. Pelmeeninupsik šokolaadi ja pähkliga oli veidi kõvapoolne ja vaarika-mustsõstra jäätee vaevutuntava maitsega. Aga igati leidlik sooritus uustulnukalt.

Moon vist oli minu ülilemmik, igatahes jäi hästi pildile ja mõjus tervikuna hästi soojalt ja koduselt.

Sõin maitsvat boršši, mis oli vist ürituse suurim portsjon - paras kõhutäis. Mooni special Napoleoni tort oli tõepoolest eriline - tihke ja tummine. Sellele võiks lausa mingi uue peene nime panna.

Chedi dim sum-id seente ja köögiviljadega ning krevettidega tuntud headuses, taustal peakokk.

Küüslaugurestoranis Balthasar proovisin uudishimust küüslaugujäätist. Jäätis oli hästi rammus, mulle mitte eriti mokkamööda, kuid küüslaugu olid nad päris hästi osanud sinna ära peita. Maitse oli vaevutuntav, kuid tekstuuris jäid keelele peened küüslaugutükikesed. Retsepti saladus on küüslaugu keetmine koos meega.

Ribe põrsas oli mõnus pehme ja meeldis eriti minu poisipõnnile, kes kodus lõunaks vaid köögivilju nokkis. Ema süda oli kohe rahul.

Antoniuse hotelli tütarlapsed andsid vanale vahvlimasinale kuuma ning täitsid tuutusid kamavahuga. Jõhvikatega, kõigile!

Järgmisel aastal tahan uuesti tulla!

Kel võimalus, minge maitsma homme, laupäeval, alates kl 12 Rotermanni platsil. Iga portsjon maksab ainult 2 eutot!