Koogine oktoober

Neil pävil ilmub Oma Maitse oktoobrinumber, mis on kaanest kaaneni kooke täis. Kaanepilti ja sisuviiteid võib ajakirja Facebooki lehel juba uudistada. Kaanele valiti minu tehtud ja pildistatud šokolaadi-toorjuustukook. Kahjuks mitte see pilt, mida ise oleksin seal meelsamini näinud, nii et on põhjust pikemalt kirjutada.

Ülal on siis näha värske ajakirja kaas ja põnevad teemad, millest juttu tehakse. Aga näidata tahtsin ma tegelikult hoopis teist pilti. Seda.

Vahel kohe on nii, et mõni pilt tundub endale eriti hea ja siis ei malda tagasihoidlik olla ja teistelt kiitust oodata, vaid tahaks kohe ise endale vastu rinda taguda ja ahvi kombel möirata, üles-alla hüplemisest rääkimata. Praegu on see hetk.

Too pilt sündis nii lihtsalt ja valutult.  Lõpetasin ühe teise koogi pildistamist, kui oli juba hämar. Käesolev eksemplar oli just ahjust tulnud - soe ja lõhnav... Kõik oli veel eelnevast aktsioonist pilla-palla ja siis ma lihtsalt vaatasin talle otsa ja panin ta toolile, mis oli jalust ära lükatud.  Kõik need värvid ja tekstuurid hakkasid omavahel mängima. Ka serveerimisriistad, mida ma juba mitme pildi juures normaalses valguses olin kasutanud, mõjusid hämaras hoopis teistena. Paari klõpsuga oli pilt tehtud ja hetk hiljem kadus viimanegi valgus.

Ma nägin oma kujutluses seda pilti juba kujundatuna ajakirjalettidel, kreemikates toonides pealkirja ja tekstidega - see oleks olnud nagu mõni välismaa ajakiri, mida ise olen imetlenud. Müstiline, minimalistlik, kiiksuga...

* * *

Valituks osutunud kaanefotoga alustasin uut päeva. Kook oli tahenenud ja tarvis vormist kätte saada. Kõik vead (praod ja ebatasasus), mis vormis ja hämaras mängisid meeleolule kaasa, tuli nüüd ära lappida. Vilunud koogivõluritel oleks kook ka ilma dekoreerimata kena välja näinud, aga mina olen siiski tavaline asjaarmastaja. Lühidalt - lõikasin koogi pealt tasaseks, sulatasin šokolaadi ja katsin ära, puistasin jõhvikad peale ja triibutasin sulatatud valge šokolaadiga.  Pole lootusetuid olukordi, vaid vähe fantaasiat!

Kõik see leiutamine võttis mul tegelikult vastikult kaua aega. Külapoes oli ainult maasikatükkidega valget šokolaadi ja siis ma pidin seda peale sulatamist veel läbi sõela ajama, nagu veel küllalt rassimist ei oleks. Sellist ilusat valgust, nagu eelmisel õhtul juhtus olema, polnud loomulikult kusagilt võtta. Valmis ta siiski lõpuks sai, aga ta pole mu lemmik just kõigil nimetatud põhjustel.

Tuleb tunnistada, et ülimaitsev oli ta sellegipoolest ning oleks kuritegu mitte retsepti jagada. Algidee eest olen tänulik Kristelile.

Šokolaadi-toorjuustukook

 20 cm vormi

170 g digestive küpsiseid

70 g võid

2 sl pruuni suhkrut

800 g toorjuustu

2,5 dl hapukoort

2 dl suhkrut

3 muna

2 tl vanillisuhkrut

2 tl suhkruta kakaopulbrit

150 g tumedat šokolaadi

Kaunistamiseks

150 g tumedat või piimašokolaadi või kuvertüüri

1 sl õli

70 g valget šokolaadi

peotäis jõhvikaid

1. Purusta küpsised ning sega sulatatud või ning suhkruga. Suru küpsisepuru küpsetuspaberiga vooderdatud 20 cm koogivormi põhja.

2. Mikserda toasoe toorjuust suhkru ja vanillisuhkruga. Mikserda juurde hapukoor ning ükshaaval munad. Vala 2/3 toorjuustusegust küpsisepõhjale.

3. Sulata veevannil või mikrolaineahjus šokolaad. Järelejäänud segule mikserda juurde kakaopulber ja sulatatud šokolaad. Vala segu vormis olevale toorjuustu segule ning tõmba noa abil koogile siksakke, kuni tekib muster.

4. Küpseta 160 C juures 1h 20 minutit. Küpsemisaja lõppedes keera kuumus maha ning jäta kook ahju tahenema. Jahtunult aseta vormile peale toidukile või foolium ning hoia üleöö külmkapis.

5. Sulata kattešokolaad ja õli veevannil või mikrolaineahjus, lase veidi jahtuda ja määri spaatliga koogile. Kaunista jõhvikatega. Sulata ka valge šokolaad ja joonista pritskoti abil koogile triipe ja sikk-sakke. Hoia kooki serveerimiseni külmkapis.

Maast lahti!

Aeg on äratuskell üles keerata, et õigeks ajaks kooli või lasteaeda jõuda. Teeme oma lastele esimeste uniste hommikute leevenduseks hommikusööke, mille nimel tasub tõusta. Noh, nüüd ma tean juba ise ka, et paljud lapsed saavad esimese toidukorra lasteaias. Mu enda nubinal on varsti esimene lasteaianädal selja taga. Tuleb tunnistada, et esimesel kolmel poolikul lasteaiapäeval ei puutunud ta sealset hommikusööki isegi mitte lusikaotsaga. Ehk jõi paar lonksu piima. Neljandal päeval (täna) söötsin kodus kõhu täis. Kuid toiduga seonduv on tegelikult ju ainult väike osa kohanemisest. Olen tuleviku suhtes optimistlik!

Siin aga mõned värske Oma Maitse jaoks läbi proovitud retseptid ja ideed hommikusöögi vastu huvi äratamiseks.

Prantsuse praesai õunatäidisega 2-3 tk

2 sl võid 1 sl pruuni suhkrut 1 õun 2 sl piima 4–6 viilu saia 1 muna jahvatatud kaneeli õli või võid praadimiseks tuhksuhkrut

Kreem: 2 sl u 70 g toorjuustu 1-2 sl hapukoort 1 tl suhkrut tilk vanilliessentsi ½ tl sidrunimahla või sidrunivõiet

Tükelda õun väikesteks kuubikuteks. Sulata potipõhjas või, lisa suhkur ja sega mõni minut, kuni suhkur on veidi lahustunud. Seejärel lisa õunad ja lase üpris suurel kuumusel podiseda, pidevalt segades umbes 3-4 minutit. Lisa 2 sl piima ja hauta veel 2 minutit, kuni õunad on pehmed, kuid veel päris ei lagune, siis tõsta segu kõrvale. Jaga õunasegu võrdselt 2 või kui jagub, siis 3 saiaviilu vahel. Kata täidis teise saiaviiluga ja suru kihid veidi tihedamaks. Klopi muna kaneeliga lahti laias lamedapõhjalises kausis, et oleks mugav praesaiu sisse kasta. Soovi korral lisa munasegusse ka pisut suhkrut. Leota täidisega saiu mõlemalt poolt munasegus ja prae pannil kahelt poolt kuldseks. Raputa saiadele tuhksuhkrut ja paku koos toorjuustukreemi või vahukoorega. Kreemi jaoks hõõru kõik ained koos ühtlaseks.

Väikese piloodi kurgivõileib 4 kolmnurka

Nende võileibade võlu seisneb pigem vormis kui sisus. Diagonaalis laotud õhukesed kurgiribad muudavad tavalise võileiva põnevaks ja pidulikuks, kuid nõuavad pisut sättimist. Sobivad ka täiskasvanute suupistelauale.

2 sl naturaalset toorjuustu 1 sl majoneesi 1/2 tl hakitud tilli soola 2 suurt viilu neljakandilist mitmevilja röstsaia ½ pikka kurki musta pipart kaunistuseks mozzarellakirsse ja kirsstomateid

Haki till peeneks. Hõõru toorjuust ja majonees ühtlaseks, lisa hakitud till ja maitsesta vajadusel soolaga. Lõika saiaviiludel koorikud ära. Määri toorjuustukate saiaviiludele. Lõika koorimisnoaga kurgist õhukesed ribad ja lao need ülekattega diagonaalselt võileibadele nii, et ka kurgiribade otsad ulatuvad üle saiaääre. Seejärel patsuta kurk õrnalt toorjuustu külge kinni ja keera võileib kattega vastu lõikelauda. Lõika kõigepealt terava noaga piki saiaserva ära üleulatuvad kurgiotsad ja seejärel poolita võileib kolmnurkadeks. Korda sama teise saiaga. Lao võileivad taldrikule. Jahvata peale pisut musta pipart. Kaunista hambatikku ja fantaasiat kasutades mozzarellakirsside ja kirsstomatitega. Idee: Toorjuustukreemile võid soovi korral lisada ka veidi peeneks hõõrutud (tuuni)kalakonservi.

Suupisteomletikesed 10-12 tk

4 suurt muna 60 ml rõõska (35%) või hapukoort (20%) soola, musta pipart

Täidiseks: suvikõrvitsaribasid singi- või vorstikuubikuid sektoriteks lõigatud kirsstomateid riivjuustu hakitud maitserohelist

Eelsoojenda ahi 180 kraadini. Määri 12 auguga tavasuuruses (põhi 5 cm) muhvinipann õliga. Klopi munad koorega kergelt vahtu, maitsesta soola-pipraga. Täida ½ muhvinipesa munaseguga. Lisa igasse pessa u 2 tl jagu (erinevaid) täidiseid. Raputa peale riivjuustu ja küpseta umbes 20 minutit, kuni on vormidest välja kerkinud ja pisut pealt pruunistunud. Vajadusel aita leivanoaga omletikesed vormidest välja. Paku röstsaia ja värske salatiga.

Kergeks ja krõmpsuvaks

Kuivatamine on lihtne ja looduslik viis toiduaineid säilitada. Õigesti kuivatades jääb alles suur osa vitamiine ja mineraalained.

Algselt levis toiduainete kuivatamine just kuuma kliimaga maades, kus muud toidu säilitamise viisid olid pideva kõrge temperatuuri tõttu sobimatud. Ent kuivatamist kasutasid toiduainete säilitamiseks ka vanad eestlased.

Loomulikus soojuses kuivatamiseks on vajalik püsivalt kõrge õhutemperatuur ja otsese päikesekiirguse eest varjatud koht, kuna ultraviolettkiirgus lagundab vitamiine ja kutsub esile rasvade rääsumist. Meie kliima on päikesesoojuses kuivatamiseks sageli ebasobiv, sest vaja on vähemalt 3 järjestikust päeva, mil temperatuur on üle 25°C ja õhuniiskus on madal.

Kuivatamisel eemaldatakse viljadest suurem osa vett. Kui värske puuvili, marjad, köögivili ja seened sisaldavad 65-96% vett, siis kuivatatult on neis ainult 10-20% vett. Vee kõrvaldamine toiduainest (tavaliselt kuni 10–20% veesisalduseni) pidurdab mik­roobide elutegevust ja aeglustab biokeemiliste protsesside kulgemist.

Kuivatatud aia- ja metsasaadustest saab kerge vaevaga valmistada kisselle, küpsetisi, kastmeid ja muid roogasid.

Parimate omadustega kuivatatud puuviljade, marjade, köögiviljade ja seente saamiseks on vajalikud järgmised tingimused:

• kuivatatavad viljad ja taimed peavad olema värsked, mitte ülevalminud ja kuiva ilmaga korjatud; • ühel alusel kuivatatav materjal peab olema ühest sordist või liigist ja ühesuuruselt tükeldatud; • kuivatamine peab toimuma võimalikult kohe peale viljade koristamist ja igale viljale nõutava temperatuuri juures; • kuivamise ajal tuleb tagada kuivatatavale materjalile võimalikult rikkalik sooja või kuuma õhu juurdevool, selle põhjalik kokkupuutumine kuivatatava materjaliga ning niiske õhu äravool.

Kodustes tingimustes võib kuivatamiseks kasutada erinevaid küttekehi. Levinuimaks on praeahi, kuid kuivatada saab ka puukütteahju, -pliidi või radiaatori peal. Pliidi soojust võib kasutada ka nii, et kuivatatavad õunad või seened aetakse kas nöörile või happekindlale metallvardale, mis kinnitatakse pliidi kohale.

Ahjus kuivatades tuleb küpsetusplaat katta puhta paberiga (nt küpsetuspaber). Paberi alla on soovitav panna lehtpuupuupilpaid ja paber tihedalt peenikesi auke täis torkida, et võimaldada sooja õhu juurdepääsu ka altpoolt. Samuti sobib kasutada küpsetusresti.

Kuivatamine võib toimuda erinevatel temperatuuridel. Liiga jahedas kuivatamisel on vee aurumine väga aeglane ja toiduained võivad hallitama minna. Liigne kuumus põhjustab küpsemist või kõrbemist.

Mida kuivatada? Kuivatamiseks sobivad õunad, erinevad marjad, seemned, tomatid ja seened. Kuivatada on mõttekas just väiksemaid vilju, kuna need kuivavad kiiremini ja paremini, suuremad aia- või metsasaaduses tuleb lõikuda väikesteks tükkideks. Enamikku kuivatamiseks minevaid saadusi ei tohiks eelnevalt pesta, et vältida vee imendumist neisse. Kuna viljad on erineva struktuuri ja kõvadusega, siis võtab nende kuivatamine ka erinevalt aega.

Kuidas säilitada? Õigete hoiutingimuste korral säilivad kuivatatud toiduained aastaid, kuid nende vitamiinide sisaldus ajapikku väheneb. Alla 15% veesisalduse puhul on toiduainetes mikroobide elutegevus soikunud, kuid osa mikroobe säilitab eluvõime. Kuivatatud toiduainete niiskumisel hakkavad eluvõime säilitanud mikroobid kiiresti arenema ja põhjustavad toiduainete riknemist. Seetõttu tuleb kuivatatud toidukraami hoida õhukindlalt suletuna jahedas ja kuivas kohas. Kuivatatud toiduained ei ole mikroobivabad ehk steriilsed. Kui neid süüakse naturaalselt, siis tuleb neid eelnevalt pesta, eriti kehtib see lahtiselt müüdava kuivatatud puuvilja suhtes.

Puuviljad ja marjad

Kuivatatud puuviljad peavad jääma kauni värvuse ja meeldiva lõhnaga, puhta, terve pealispinnaga ning elastsed. Neid säilitatakse kuivas, jahedas ja õhurikkas kohas. Kuivatatud marjad ja puuviljad sobivad omavalmistatud müslidesse, kisselli sisse kui ka niisama nosimiseks - lastele on need eriti sobilikud kommi asemel pakkumiseks. Kuivatatud puuvilja plussiks on kõrge süsivesikute, mineraalaineta ja kiudainete sisaldus. Kuivatamisel eemaldatakse põhiosa veest ning seetõttu kõik teised toitained kontsentreeruvad.

Kibuvitsamarjad Väikesed marjad kuivata tervelt. Suuremad poolita ja eemalda neist seemned, et marjade kuivamist kiirendada. Kuivatamisel ei tohi temperatuur tõusta üle 40°C.

Mustikad Kuivata valminud, kuiva ilmaga korjatud terveid marju üks päev õues (õhulises ja varjulises kohas), kuni marjad on närbunud ning järelkuivata ahjus või pliidil. Ahju või pliidi soojuses kuivatamiseks sobib algul 40-45°C, millega väldid marjade lõhkemist ning kleepumist kuivatussõela või üksteise külge. Lõpeta kuivatamine 45-50°C juures. Korralikult kuivatatud mustikad ei tohi sõrmede vahel pigistamisel puruneda, vaid peavad olema elastsed ja mitte eraldama mahla.

Kuivatatud õunad Õunadest sobivad kuivatamiseks kõige paremini küpsed, hapud ja magushapud kõvema viljalihaga õunad. Õunad vajavad kuivamise algul kõrgemat, umbes 80°C ja lõpul jahedamat nii 40°C temperatuuri. Kuivamise aeg oleneb õunte suurusest ja sordist. Keskmiselt kestab see kunstlikus soojuses kuivatamisel 6–7 tundi. Pärast kuivatamist lase õuntel 1–2 päeva lahtiselt õhu käes seista, neid vahetevahel segades. Tumenemise vältimiseks võib õunad kohe pärast koorimist ja tükeldamist asetada 1-2 minutiks 0,1% sidrunhappelahusesse, mille järel õunad tahendatakse ja asetatakse restile. Soovi korral võid kuivatada ka õunakoored, sest neist saab valmistada maitsvat teed.

Päikesekuivatatud tomatid Kuivatamiseks sobivad väikesed või ploomikujulised punased tomatid. Tomatid tuleb pesta ja kuivatada, lõigata piki vilja pooleks või neljaks ja eemalda vesine seemnete osa. Seejärel asetada ahjuplaadile foolium, selle peale rest ning tomatid panna restile lõikepinnaga allapoole ja kuivatada 110°C juures 7-8 tundi. Säilitada korralikult suletavas purgis oliiviõlis; sobib lisada ka maitseaineid.

Seened Kuivatada sobib mürkleid, puravikke, tatikuid, kukeseeni, austerservikuid, sirmikuid, lambaseenikut, hobuheinikut, kännumamplit, šampinjone, mahedamaid pilvikuid, harilikku põdramokka, männiliimikut, kuuse- ja porgandiriisikat. Kuivatada võib ka kevadkogritsaid, sest kuivamisel kaob nende mürgisus. Kuivatamisel seente maitse tugevneb, mõnel isegi paraneb. Seened korjatakse kuiva ilmaga, puhastatakse harja või laia pintsliga metsaprahist ja mullast, väiksemad seened kuivatakse tervelt, suuremad lõigatakse pooleks või neljaks. Suurtel seentel lõika kübar jala küljest, kübara alt eemalda lehekesed või torukesed ning lõika seenejalg ja -kübar tükkideks. Seenejalad, eriti puravikkudel, kuivatatakse eraldi. Mürkleid ja kogritsaid kuivatada tervena. Seeni võib kuivatada mitmeti: ahjus restil või plaadil, nöörile aetult sooja pliidi kohal või nöörile aetult väljas päikesepaistel. Praeahju aseta seened kuivama õhukese kihina algul 50°C, hiljem 70-80°C juures. Seeni tuleb kuivatada seni, kuni neist pigistamisel enam mahla ei eraldu, kuid nad on veel painduvad ega murdu. Olenevalt liigist ja kuivatusviisist kestab kuivamine mõnest tunnist mõne päevani. Liiga kuivad seened on rabedad ja pudenevad ning neist võiks valmistada seenepulbrit, mis on väga hea kastmete, suppide jm roogade maitsestamiseks.

Kalad Kuivatusprotsess koosneb kahest põhietapist – kala eelsoolamisest ning alles seejärel põhilisest ehk kala kuivatamisest, mille tulemusel kala omandab selle spetsiifilise lõhna ja maitse. Peamised kalad, keda kuivatatakse on särg, roosärg ning latikas. Väiksemad kalad puhastamist ei vaja, need kuivatatakse koos saba ja sisikonnaga, samas kui suuremad isendid tuleks siiski eelnevalt puhastada, et vältida nende roiskuma minemist kuivamisprotsessi käigus. Pese kalad külma veega ja lao nad kohe soolaga vaheldumisi kihtidena suurde nõusse, (soovitavalt puidust tünni). Pealmine kiht kalu lao hästi hoolikalt teineteise kõrvale. Seejärel kata anum kaane või plaadiga, mis ei toetu mitte anuma servadele, vaid pealmisele kalakihile. Kaanele aseta raskus. Anumat hoia jahedas ja pimedas. Soolvesi hakkab tekkima paari-kolme tunni möödudes. Väikest kala hoia soolas kolm päeva. Keskmiste või suurte kalade puhul kannata kauem – viis kuni kümme päeva. Seejärel võta kalad anumast välja ning pese soolast puhtaks ning jäta nad paariks tunniks külma vette ligunema ja liigsest soolast vabanema. Kala kuivatatakse varjus ja hea õhu ringlusega kohas. Kuivama riputamiseks on mitmeid viise, kas läbi silma või hoopis sabast. Kala valmidust hinnatakse tema vintskuse järgi. Painuta ühe kala saba ülespoole keerdu ja lase lahti. Kui kala hüppab kohe sirgu tagasi, on ta valmis, kui ei, peab veel ootama. Kuivatatud kala tuleb säilitada kuivas ning jahedas, pakendatuna pärgamenti või kaanega suletud metallnõus. Selliselt säilitab ta oma toiteväärtuse mitme kuu vältel.

 

Šokolaadibraunid kõrvitsaga

Igasuguste ajakirjatöödega on alati see jama, et neid ei saa näidata siis, kui need valmis saavad ja kui ise neist parasjagu vaimustuses oled.

Siin on üks veel kaamerasoe pilt tänasest päevast, ühest tööst, mis ilmub umbes septembri lõpus. Üle tüki aja sain niimoodi pildistada, et selg ei ole toidutegemisest märg. Retseptid tegi ja söögid valmistas Silja Luide (blogi: Jagatud rõõm).

Lisaks sain minna Prismasse ja sealt kõik tarvilikud (sügisesed) nõud ja linikud valida, millega road lauale sättida oli jällegi puhas nauding. Kõigi nende mõnusate emotsioonide  tõttu ma ei suuda kannatada ajakirja ilmumiseni. Selleks ajaks tavaliselt pole mul enam midagi öelda. Pealegi - ajakirja jaoks jääb veel õige mitu retsepti ja pilti.

Retsepti autor Silja blogist Jagatud rõõm.

100 g tumedat (70% kakaosisladusega) šokolaadi 400 g puhastatud ja kooritud kõrvitsat 4 muna 200 g (rafineerimata roo-)suhkrut 100 g naturaalset kakaopulbrit 2 spl nisu- v rukkijahu 2 tl küpsetuspulbrit noaotsatäis soola tuhksuhkrut (soovi korral)

Puhasta ja viiluta kõrvits u 2 cm tükkideks ning hauta potis pehmeks. Haki šokolaad. Nõruta kõrvits ja lisa hakitud šokolaadile. Töötle segu köögikombainis ühtlaseks püreeks.

Vahusta munad suhkruga heledaks vahuks. Sega omavahel jahu, sool, kakao- ja küpsetuspulber ning sega õrnalt munavahu hulka. Seejärel lisa tainale šokolaadi-kõrvitsapüree. Vala tainas võiga määritud küpsetuspaberiga kaetud 20X20 cm vormi ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 20-25 minutit. Lase koogil vormis enne lahtilõikamist vähemalt 1 h taheneda. Lõika ruutudeks ja sõelu peale tuhksuhkrut.

 

Till & Kummel - lõhnab nagu Eestimaa suvi

Tallinna vanalinnas on napilt kuu aega tegutsenud kohvik Till & Kummel, mis, nagu nimigi ütleb, pakub valdavalt kodumaisest toorainest lihtsat toitu.

Sattusin sinna esimest korda sõbranna käekõrval juba avamisjärgsel päeval ning istusime viimasesse vabasse lauda. Personal oli elevil, juhtus andestatavaid väikesi viperusi, kuid toit oli maitsev ja meeleolu hea. Siis soovitasin seda ka Oma Maitse kolleegidele ja uuesti käisime nädal tagasi hommikupoolikul. Hinnangud toidule olid taas kiitvad. Siis ma klõpsisin ajakirja uudise tarvis ka paar pilti. Kuna ajakirja läheb ehk üks tikutopsisuurune kaader, siis väga vaeva ei näinud ja paraku jäid tegemata ka pildid toitudest. Aga minge ja proovige ise!:)

Suvisest menüüst võis näiteks leida soolasiiaga kartulisalti või kukeseenerisoto. Mitmed road sobivad hästi hommikusöögiks, mis teeb kohvikust hiliste ärkajate või niisama unistajate lemmiku. Miks ei võiks suhkru ja kaneeliga praesaia süüa kodu asemel kohvikus?! Kuid sisse astuma ei pea pelgalt toidu pärast. Ruum on soe ja kutsuv ning veel on ilusa ilma korral võimalik einet võtta linnamüüri äärses sisehoovis. Till&Kummel on perenaise, endise riigiametniku Nele-Marit Orase ammune unistus, mille teostumiseks nüüd tekkis õige aeg ja koht. Ettevalmistused kestsid vaid napid paar kuud. Kohviku käivitamisest saadik on perenaine ise pidevalt klientide heaolu eest hoolitsenud. Köögipoole eest vastutab noor ja andekas Jürgen Lip.

Till&Kummel, Nunne 7, Tallinn. Avatud E–N 11–22:00, R–L 11–24:00. P suletud. Info ja laudade broneerimine kohvik@till-kummel.ee, +372 670 1077

Avokaado-mangosalat

Üks hästi mõnus eksootiline salat (fotol keskel) suvisele peolauale. Lisandiks sobivad krevetid.

*Kogu see laual näha olev küllus sai tehtud maikuu (2012) Oma Maitsesse ja jõuab ka ühekaupa blogisse.

Avokaado-mangosalat 4-le

200 g värskeid salatiürte 1 suur küps mango 2 väiksemat avokaadot värsket koriandrit

Kastmeks: 2 sl peeneks hakitud šalottsibulat 4 tl valge veini äädikat 1 tl Dijoni sinepit 3 sl oliiviõli soola, pipart

Poolita ja koori mango ja avokaadod, lõika mõlemad õhukesteks ribadeks. Nopi koriandrilehti ja sega salati hulka. Sega kokku salatikaste ning maitsesta soola ja pipraga. Sega salatiürdid suures kausis osa kastmega läbi. Seejärel laota peale avokaado ja mangoviilud ning piserda kastmega üle.

Kae Ööbikut!

Ants Uustalu ja Kertu Lukase Ööbiku talus Raplamaal keeb 100-liitrises katlas kastmepõhi mitmele pealinna restoranile ning valmivad unelmkaunid koogikesed. Muu seas kaetakse laud kasvõi presidendile endale. Vaata, kust tahes – see tundub päris kreisi ettevõtmine. Ilmunud 2012 mai Oma Maitses

Praegu veel ei viita väliselt mitte miski sellele, et selle väikese kolkaküla teeäärses talumajas, mille katuski veidi kiiva kisub, valmistatakse peeneid roogasid kokteilipidudeks ja tõsiselt edevaid kondiitritooteid. Tasa ja targu teostavad seal oma unistust Soome saatkonna peakokk ja Terevisiooni kööginurgast tuntud Ants Uustalu ning tema kondiitrist elukaaslane Kertu Lukas.

Unistustes on gastronoomiatalul muidugi mastaapi ja haaret. Kunagi peaks ka siin kohapeal hakkama süüa saama. Rehealune ootab söögisaaliks väljaehitamist ja köögi laiendust. Teisele korrusele ja saunamajja on kavandatud külalistetoad. Järge ootab väliköögi, viljapuuaia ja kasvuhoone rajamine.

Kuid eriti aruka mulje jätab see, et paar pole asunud raha puitu ja kivisse matma, vaid leidnud hulga nutikaid lahendusi, kuidas seda kõigest hoolimata hoopis juurde teenida. Köök on vaat et ainus ruum majas, mis on saanud värske väljanägemise ja tööks vajaliku sisustuse. Veel pool aastat tagasi tuli vesi ämbriga kaevust. Nüüd jookseb mööda seina äärt „kuum sektsioon“ nagu peremees seda kokakeeles kutsub – pliit, ahi ja hiiglama suur läikiv pada – kõik profiköökidele mõeldud pillid. Tööpinnadki on tervisekaitse tädide silma paitavalt roostevabad ja põrand plaaditud. Eks nende allkirjad tuleb ju ka paberitele saada.

Pajavalves Samal ajal kui Ants pealinnas Soome saadikut kostitab, valvab noorik talus pada ja treib torte. See tüse 100-liitrine katel, mille kõrval perenaise habras olek eriti teravalt silma torkab, keedab mitu korda nädalas 24–36 tundi jutti peenetele restoranidele demi-glace’i ehk kastmete tegemiseks tarvilikku tummist puljongit. Korraga läheb patta 20–30 kilo veisekonte, vahepeal lisatakse köögivilju ja hiljem keedetakse leem kokku, nii et 100 liitrist jääb järele umbes 20. See läheb jagamisele praeguse seisuga 6 restorani vahel.

„Kuna paljudel restoranidele ei ole piisavalt ruumi katla tarbeks või vaba pliidipinda, on puljongi järele suur nõudlus,“ räägib Ants. „Analoogsed tooted on tööstuslikud ning sageli on neis kasutatud kunstlikke lõhna- ja maitselisandeid või paksendajaid. Meie tehnoloogia põhineb aga pikaajalisel keetmisel, mida kvaliteetrestoranid hinnata oskavad.“

Aga kavas on hakata seda toodet müüma ka tavatarbijale parimates toidupoodides. Sel juhul jääb ühest katlast juba väheks. Sama puljongi baasil on välja töötatud ka kastmed (nt punaveini, tüümiani), mis samuti lähiajal kaubandusse jõuavad.

Kertu ei passi mitte niisama kodus potivalves, vaid valmistab imeilusaid, -maitsvaid ja paksukstegevaid kondiitritooteid. Kuna erirenevalt suurtest kondiitritöötustest valmivad Ööbiku talu tordid naturaalsetest koostisosadest ja kaunistada on võimalik ka ilma sünteetiliste toiduvärvideta, tellib Kertu torte ka Presidendi Kantselei, kus puhtaid tooraineid vägagi tähtsaks peetakse.

Kui alguses olid ülekaalus tellimustööd, siis nüüdseks on ta välja nuputanud mõned retseptid, mida ka jaemüügis proovida. Kuna kõik valmib algusest lõpuni tema kätetööna, ei hakka kogused kuigi suured olema. Nii et tema maiuspaladega saavad tulevikus uhkustada vaid paar–kolm väljavalitud koogikohta.

Oma jõudluse kohta ütleb naine ise, et „oleneb sellest, mis kell ma ärkan ja kui keerulisi kooke vaja on. Eritellimusel nikerdamiskooke jõuab 2–3 päevas teha, lihtsamaid rohkem. Tahan teha pigem vähem ja hästi, müüa üksikutes kohtades, kui hakata mahtu taga ajama. Tahaks, et see jääks ikka naudinguks, mitte ei tekitaks tülpimust.“

Trendimaius – makroon

Üks uus maiustus, mille poole teadjamad juba õhkavad, on imelised, õrnad ja krõbedad, erinevate täidistega makroonid. Neil magusatel ampsukestel on potentsiaali saada uueks toorjuustukoogiks või brüleekreemiks – trendimaiuseks, mida iga endast lugupidav kohvik tahab pakkuda. Siin-seal on neid juba näha, kuid tase on väga erinev. Ent isegi pildilt võib näha, et Kertu omad on veatud ja maitse poolest mitte vähem täiuslikud. Kui ta nii metsas ei elaks, oleks tema ukse taga pidev maiasmokkade järjekord.

Kuidas üldse juhtus, et noored ja tegusad linnainimesed otsustasid end nõnda... maale matta, võiks ju lausa naljaga pooleks küsida. Alles möödunud suvel kostitas paar Viru Keskuse Katusekino terrassil sumisevaid lounge’i-kärbseid. Ja nüüd niimoodi kassi ja koeraga kodus, linnas vaja käia vaid „kauba järel“!?

Lühidalt: vist sai villand. Või nagu Kertu meenutab: „see vist sai alguse sellest, et kui me linnas elasime, käsime igal nädalavahetusel metsas telkimas – et linnast ära saada. Linn tundus kuidagi ahistav ja stressitekitav. Siis hakkas idanema mõte soetada endale mingi väike kohake, nagu suvila või nii.“

Toiduturismi võimalikkusest Kuna sobivat kohta otsiti päris pikalt – „esimese ringi kohad, millest rahakott üle käis olid sellised, kus ainult korstnajalg püsti – oli aega ideed seedida. Siis hakkasime otsima veidi Tallinnast kaugemalt. Selle maja puhul juba arvestasime ka võimalusega siia toidukoht rajada.

Ehk hakkab aeg sellisteks kolkarestoranideks vaikselt küpsema. Veel mõni aasta tagasi oleks idee tipptasemel restoranist ei-tea-kus kõlanud hullumeelsusena. Aga nüüd on meil Tammuri talu ja Põhjaka mõis – mõlemad elus juba mitmendat aastat.

„Meil ei ole plaanis siia suurt personali palgata ega püsivalt ühte menüüd hoida, sestap ei tohiks ka lahtihoidmise kulud olla kuigi suured,“ arutleb perenaine. „Renti me kellelegi ju ei maksa – millega meil hävida?“

Mõtteid, millega kliente köita paaril jagub. Lisaks restoranis pakutavale, mis on valmistatakse enamjaolt kohalikust toorainest ja slow food traditsiooni järgides, on võimalik tellida toidukoolitusi, minna koos giidiga metsa seenele või marjule, nautida privaatset õhtusööki vabas looduses.

Jah, suur osa sellest on praegu veel paberil, kuid sammud selle tegelikkuseks saamise suunas on astutud. Näiteks pakub Ants Oma Maitsele kohalikult talunikult ostetud pardimunast valmistatud rooga, kuna äsja Ööbiku talusse kolinud viis munejat parti veel kohanevad uute oludega. Varsti hakkavad õuel siblima ka kanad. Ants unistab kitse võtmisest, et kitsepiim oleks omast käest võtta.

Killukese sellest, mida kord oma rehetares pakkuda tahavad, panevad nad lauale iga kord, kui mõne ürituse toitlustamist korraldavad. Ahjud ja pliidid huugavad seal juba nüüdki vahetpidamata ja niisama lobiseda ei ole aega, sest küll on tarvis keeta-küpsetada või siis sõita linna kauba järele.

Ööbiku talu tegemistel saad silma peal hoida Facebookis.

Maikuu Oma Maitse staarid: väikesed marja-šarlotid

Armusin nende koogikeste väljanägemisse esimesest silmapilgust (kusagil internetiavarustes) ja tahtsin kohe järele teha. Seoses Oma Maitse koolilõpulaudade looga avaneski hea võimalus. Ja selgus, et ma polnud ainus, kes end võluda lasi. Nendest sai minu esimene Oma Maitse kaanepilt. Igatahes on need praegu, marjaaja ootuses, täisti omal kohal.

Väikesed marja-šarlotid 6 tk

1 pakk (30–40 tk) ladyfingers biskviitküpsiseid (sobivad ka Keelekesed) 6 digestiivküpsist vm sobivas mõõdus pehmemat küpsist või biskviiti kaunistamiseks marju (mustsõstrad, vaarikad, maasikad)

Mustsõstrakreem: 125 ml (suhkruta) mustsõstrapüreed või ühtlase konsistentsiga moosi 2-3 sl suhkrut (kui kasutad moosi, vähenda suhkru kogust) 125 ml 35%-list koort 2 lehte želatiini (või vastavalt pakil toodud juhisele)

Vaarikakreem: 125 ml (suhkruta ja seemneteta) vaarikapüreed (nt värsketest v külmutatud marjadest) 2-3 sl suhkrut 125 ml 35%-list koort vanillisuhkrut 2 lehte želatiini (või vastavalt pakil toodud juhisele)

Koogikeste kokkupanekuks vajad rõngaid, mis oleksid ligikaugu sama läbimõõduga kui põhjaks olev küpsis. Spetsiaalsete rõngasvormide puudumisel saab ühest 0,5-liitrisest plekist joogipurgist lõigata 2 u 5 cm kõrgust rõngast, nii et kokku vajad 3 joogipurki.

Mõlemad täidised valmista sarnasel viisil. Leota želatiinilehti külmas vees. Vahusta koor suhkru ja vanillisuhkruga. Kuumuta marjapüreed keemiseni, eemalda tulelt ja sega hulka paisunud želatiinilehed. Lase marjapüreel enam-vähem toatemperatuurini jahtuda, seejärel sega vahukoore hulka. Kui kreem on liiga vedel, lase sellel veidi külmkapis taheneda, enne kui pritskotti tõstad.

Kokkupanekuks vali tasane alus, millega saad valmis koogid külmkappi panna. Tõsta põhjaks olevad küpsised alusele ja aseta rõngas ümber küpsise. Rõnga sisse säti vertikaalselt üksteise kõrvale 5–6 küpsist, et moodustuksid seinad. Seejärel täida tekkinud anum pritskotti kasutades poolenisti mustsõstrakreemiga. Kindluse mõttes võid kreemi lusika või näpuga tihedaks patsutada. Kui täidis on veel vedelapoolne, tõsta koogid enne teise kihi lisamist umbes pooleks tunniks külmkappi tahenema. Teise kreemikihiga toimi analoogselt. Ülemisse otsa jäta u 1 cm vaba ruumi marjade jaoks. Lase kreemidel täielikult tahkuda (u 4 tundi kuni üle öö), enne kui eemaldad toestuseks olevad rõngad (sikutades või kääridega katki lõigates). Koogid peaksid nüüd ise vormi hoidma, pael on vaid kaunistuseks. Aseta šarlotid kuni serveerimiseni külmkappi. Kaunista marjadega vahetult enne lauale andmist.

Kuna ma olen neid nüüd kaks korda teinud - alguses loo jaoks ja siis kaane jaoks uuesti, sest algne pilt ei olnud kaane jaoks kõige paremini kadreeritud, siis tahan veel soovitada kasutada võimalikult õhukesi küpsiseid. Usun, et ka kodumaised Keelekesed peaksid sobima. Aga et oleks kõige parem, tuleks küpsised ka ise teha. Selle tarvis lingin algse retsepti.

Ja siin on see pilt ka, mis ajakirjas sees retsepti juures oli.

Väikese Muti sidrunitort

Rõõm, millega laps oma erilist ja ainulaadset torti uudistab, korvab nähtud vaeva mitmekordselt. Ei loe isegi see, kui ta su püüdlikult voolitud mutti hülgeks peab, sest kindlasti lubab ta ka sinul tordist osa saada. Tegin selle tordi oma lapse 2 aasta sünnipäevaks. Et kõik ausalt ära rääkida, siis valmis see tegelikult mõned päevad hiljem ja retsept pidi minema Oma Maitse värskesse e mainumbrisse. Kuna ma aga nii tohutult üle pingutasin, et ükski normaalne inimene ei viitsi seda retsepti isegi mitte lõpuni lugeda, järele tegemisest rääkimata, siis jäi see ajakirjast välja.

Vaevlesin ideepuuduses ikka päevi, kui mitte nädalaid. Kõik normaalsed tordid on minu meelest kohupiimaga ja nii miljon korda ära tehtud, et ma ise ei vaataks poolegi. Sööks muidugi hea meelega, aga ajakirjast lugeda ei tahaks. Leidsin siis lõpuks asjanduse, nagu angel food cake, mis on sisuliselt ainult munavalgetest koosnev biskviit või siis jahuga besee, kuidas soovite. Vahele tegin toorjuustu-võikreemi, mille juhis on ka üpriski tüütu. Kokku tuli küll väga hea, aga võin rahuliku südamega öelda, et tavaline biskviit on siin ikkagi õigem. Inglite kooki passib paremini niisama süüa või kiirelt ja lihtsate lisanditega pakkuda. Kreemiga kihiti seismine talle hästi ei mõju.

Kui juba pihtimiseks läks, siis see oli mul esimene kord iseseisvalt martsipanikatet paigaldada - sellest ka pildil näha olevad kortsud. Tagumisel küljel olid veel hullemad ;) Aga, mis ei tapa, teeb... osavaks!

Martsipanist voolinud ma ka ei ole, küll aga plastiliinist. Viimati ca 30 aastat tagasi. Sellegipoolest, kaunistamine oli lemmikosa. Ma oleks sinna ikka veel kõvasti igast träni kuhjanud, aga külalised olid juba ukse taga ja pilt veel tegemata. Ei ole lihtne see toiduajakirja töö lapse uneaegadel :)

Kokkuvõttes - mitte miski pole päris nii nagu peab, aga uhke olen ikkagi, sest tegin oma lapsele (lõpuks ikkagi) tema lemmiku Väikese Mutiga tordi ära! Tema nägu, kui ta torti nägi, ei lähe mul elu lõpuni meelest ära. Moraal on, et tehke ikkagi, mis sest, et ei oska!

Väikese Muti sidrunitort

Läbimõõt 22 cm

Põhi:

125 g nisujahu 300 g suhkrut 360 ml e 7–10 munavalget 1 tl viinakivi* 1/2 tl soola 1 sl sidrunimahla 2 tl vanilliekstrakti 1/2 tl mandliekstrakti

* Viinakivi ehk kremortartar tekib kõrvalsaadusena viinamarjaveinide valmistamisel. Hapukat pulbrit kasutatakse toiduaine- ja keemiatööstuses. Antud juhul kasutatakse munavalgete vahustamisel õhulisema vahu saamiseks.

Siirup:

50 ml vett 1 suure sidruni mahl 50 g suhkrut 1 tl peenikesi sidrunikooreribasid

Kreem:

2 munavalget 100 g peeneteralist suhkrut 125 g võid 1/2 tl vanilliekstrakti 200 g toorjuustu 2 sl sidrunimahla vahele määrimiseks sidrunikreemi (lemon curd)

Kate:

1 pakk Odense lahtirullitud martsipanikatet 100 g valget ja 50 g värvilist (kollane, roheline) martsipani kaunistamiseks 3 söetabletti

Valmistamine:

1 Eelsoojenda ahi 175 kraadini.

2 Sega kokku 150 g suhkrut ja jahu. Löö munavalged veidi vahule, lisa viinakivi, sidrunimahl ja sool ning jätka vahustamist, kuni tekivad ümarad tipud. Seejärel lisa vahustades 1 supilusika haaval ülejäänud 150 g suhkrut, kuni saad teravatipulise tiheda vahu. Viimaks vahusta sisse vanilli- ja mandliekstrakt.

3 Sõelu jahu-shkrusegu neljas osas munavalgetele, vahepeal õrnalt spaatliga segamini tõstes.

4 Kui kogu jahu on munavalgetega kokku segatud, vala tainas 22 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi ja libista nuga läbi taina, et vabaneda õhumullidest. Vormi ei tohi võiga määrida, sest kook peab saama kerkides mööda vormi seina üles ronida. Silu koogi pind ja küpseta ahju keskosas 40 – 45 minutit. Kook on valmis kui selle keskele torgatud puutikk jääb puhtaks.

5 Peale ahjust välja võtmist keera vorm restile kummuli – nii vajub kook vähem lössi. Eemalda vorm, kui kook on jahtunud. Lõika kook kaheks või kolmeks kettaks.

6 Keeda kokku siirup. Selleks pane kõik siirupi komponendid väikesesse kastrulisse ja keeda 10-15 minutit, kuni umbes kolmandik vedelikus on aurustunud ja siirup kergelt viskoosseks muutunud. Immuta tordipõhjad siirupiga.

7 Kreemi jaoks tükelda või ja jäta toatemperatuurile. Sega kuumakindlas nõus kokku munavalged ja pool suhkrust. Tõsta kauss keeva vee nõu kohale, pista sisse termomeeter ja vispelda, kuni segu saavutab 71 kraadi ja suhkur on lahustunud – umbes 5 minutit. (See on vajalik võimaliku salmonellabakteri hävitamiseks, kuid julged võivad selle etapi vahele jätta ja munavalged lihtsalt suhkruga vahtu lüüa.)

8 Kui temperatuur on saavutatud, lõpeta kuumutamine ja hakka mikserdama kõrgetel pööretel. Vahusta, kuni teravate tippude staadiumini. Seejärel vähenda mikseri pöördeid poolele võimsusele ja hakka 1 sl kaupa lisama toasooja võid. Pärast iga lisamist vahusta nii kaua, kuni või on munamassis korralikult lahustunud. Kui kogu või on lisatud, hakkab kreem moodustuma ja saavutab ettenähtud paksuse. Lõpuks sega sisse vanilliekstrakt.

9 Toorjuust hõõru teise poole suhkruga ja sidrunimahlaga ühtlaseks ja lisa seejärel valmis võikreemile. Mikserda korralikult ühtlaseks.

10 Tordi kokkupanekuks (3 kihist) määri esimesele põhja kettale õhuke kiht toorjuustu-võikreemi, aseta peale teine koogiketas. Teisele kihile määri koonerdamata sidrunikreemi (lemon curd) ja tõsta peale kolmas ketas.

11 Kata tort nii pealt kui külgedelt õhukese toorjuustu-võikreemi kihiga. Rulli martsipanikate koos pakendis oleva alusega lahti ja silu tainarulliga kortsud välja. Kata tort martsipaniga ja lõika üle ulatuv serv ära. Ülejääki saad samuti kasutada kaunistamiseks. Kaunistuste tegemiseks kasuta oma fantaasiat, õpetusi leiad ka 2012 a. aprilli Oma Maitsest.

Riisitoidud ja valgusmaaling

Eile käisin ühes vahvas fotoringis valgusmaalingut õppimas. Käepärastest asjadest sai kokku laotud kompositsioon, valgustatud, pildistatud. Kui hakkasin mõtlema, et võiks seda esimest katsetust teistelegi näidata, meenus üks varem tehtud retsept, mis siia juurde passiks.

Kanapilaff 4-le

2 kanafileed 2 porgandit 1 sibul 2 dl basmati riisi 50 g kuivatatud aprikoosi 2 sl rosinad 1 apelsini mahl või ½ klaasi apelsinimahl kodumaiseid (supi)ürte: petersell, seller, leeskputk õli praadimiseks soola, musta pipart serveerimiseks hapukoort ja maitserohelist

1 Tükelda kanafileed suupärasteks palakesteks. Riivi porgand jämeda riiviga, haki sibul peeneks. 2 Prae kana, porgandit ja sibulat potipõhjas või sügaval pannil õlis 5 minutit. Lisa riis ja prae aeg-ajalt segades veel 3–4 minutit. 3 Lisa peeneks hakitud aprikoosid, rosinad, apelsinimahl, ürdisegu ja nii palju vett, et riis oleks kaetud. Hauta tasasel tulel, aeg-ajalt segades, 25–30 minutit, kuni vedelik aurustub ja riis on valmis. Maitsesta soola ja pipraga. 4 Lauale andes raputa peale värsket maitserohelist. Mõnedele väikestele sööjatele on törts hapukoort täpiks „i“ peal.

Tegelikult tegin märtsi Oma Maitse lasterubriiki hulgim riisitoite, mida polegi veel jõudnud blogida. Olgu siis seekord üle tüki aja kohe suurem ports. Pean vist ikka rääkima sellest ka, kui äge see protsess tervikuna oli. Hommikul istusin valitud retseptidega laua taga ja peas oli null ideed. Siis äkki toimus kirgastumine ja oli selge, et ma pean taustad ise maalima. Puhtalt sellepärast, et mul ei ole printerit, mis suureformaadilist trükki teeks, no ja siis veel autoriõiguste teema ka, kui kellegi teise pilti kasutan. Nii et põhimõtteliselt printisin internetist A4-le välja kellegi tehtud pildi ja siis püüdlikult või vähem püüdlikult (kuidas vaja oli) kandsin selle A3 formaadis joonistuspaberile.

Hakkasin toite tegema, järjest pildistama ja tegelasi juurde sirgeldama. Lindudega olin kõige rohkem hädas. Neid peab ikka oskama. No ja see bambus - jah, see peab bambus olema - pole pikemal vaatlusel ka eriti graatsiline. Ega paari tunniga ikka joonistama ei õpi, nii et ümber tegema ka ei hakanud eriti.

See suur kohmakas panda oli esimene. Igaks juhuks tegin veel väikeseid pandapoegasid ka, aga lõpuks jäin ikka suure juurde.

Karrine kõrvitsasupp kana ja metsiku riisiga 4-le

õli 1 väike sibul sõrmeotsa suurune tükk ingverit ½ tl hakitud sidrunheina ½ tl jahvatatud koriandrit ½ tl vürtsköömneid ½ tl mahedat karripastat ½ l vähesoolast kanapuljongit 3–4 dl kõrvitsapüreed 2–3 dl kookospiima ½–1 laimi mahl pruuni suhkrut 1 avokaado tükeldatud eelnevalt küpsetatud kanafileed keedetud metsikut riisi värsket koriandrit või rohelist sibulat

1 Aja õli potipõhjas kuumaks, lisa hakitud sibul ja vürtsid ning prae, kuni sibul on klaasjas. 2 Lisa kanapuljong ja kõrvitsapüree, lase keema, alanda kuumust ja jäta 15 minutiks kaane alla podisema. 3 Püreesta supp, seejärel lisa kookospiim, laimimahl ja karripasta, vahepeal maitstes, et liiga terav ei saaks. Soovi korral ka veidi suhkrut. 4 Serveerimiseks vormi sobiva anumaga riisist kuhjake, tõsta supp taldrikusse, aseta peale kanafilee ning avokaadoviilud, kaunista maitserohelisega. Maitse mahendamiseks sobib peale tõsta või sisse segada ka maitsestamata toorjuustu.

Siis mulle hakkasid meeldima need paberiservad, mida alguses plaanisin pildilt välja kadreerida.

Kookosriis mangoga

1 purk (4 dl) kookospiima 4 dl 3,5% piima 3 dl basmati riisi ½ dl suhkrut 2 mangot või mangokompotti 1 laimi koor ja mahl 1 sl suhkrut

1 Kuumuta piimad keemiseni, lisa riis. Keeda, kuni on pehme. Võta tulelt ja sega sisse maitse järgi suhkrut. 2 Jahuta toatemperatuuril ja hoia vähemalt 4 h külmikus. 3 Koori ja tükelda mangod. Lõika osa laimikoort peenikesteks ribadeks ja pane koos laimimahlaga kaussi. Kui kasutad toorest mangot, lisa soovi korral suhkrut. Jäta mango sinna 10–15 min maitsestuma. 4 Lauale andes kaunista külm magustoit mangosalatiga.

Linnud osutasid mulle tugevat vastupanu, mistõttu ainus võimalus oli need diskreetselt kinni katta. Joonistuse peale ei raatsinud rasvaplekke teha :)

Linnupete e riisipannkoogid kalakonserviga

3 dl jahtunud riisihelbeputru 1 dl piima 2 muna 3 sl nisujahu 1 dl riivjuustu 1 karp (175 g) tuunikalakonservi hakitud tilli soola, pipart praadimiseks õli

Peenesta nõrutatud kalakonserv ja sega ülejäänud ainetega. Lase 15 min seista. Vajadusel maitsesta soolaga. Tõsta lusikaga kuumale pannile väikesed koogid ja prae õlis mõlemalt poolt pruuniks. Paku külmalt või kuumalt jogurti- või majoneesikastmega.