Kassid moosi ei söö!

Mitte seda ei pidanud ma täna tegema! :S Aga noh, mängida on ju mõnus. Esimesed katsetused Helios 44-2ga kindlalt kere küljes kinni (adapteriga M42, aitäh, 35mm.ee). Ja töötlust polegi vaja!

Meeldiv on tõdeda, et silmanägemine veel korras ja käsi väga ei värise - manuaalselt teravustamine üpriski õnnestub. Samas, kassi sellega püüda on paras pähkel. Vedas!

Lõpus on see freelensing kaader, mis kassile meeldiks.

I

Kõik, kellele vähegi pildistada meeldib ja kellel mingil põhjusel oli kuldne sügis veel jäädvustamata, mäletavad, milline ilm oli eile. Neil on sellest ka kindlasti terve mälukaardi täis pilte. Mul küll on.

Õnneks ajas üks töö kaameraga välja ja kodust kaugele. Koju jõudsin lõpuks alles pimedas, kaasas liiga palju pilte, et oleks mingitki lootust neid ühe päevaga ära sorteerida ja korvipõhjas mõned seened ka.

Ajendatuna mõnest hiljutisest kirjutisest siin ja siin pealkirjastan pilte nüüd mõnda aega numbritega ja ei kirjuta rohkem, kui tore mul ikka tegelikult tol päeval ringi jalutades oli :) See on muidugi nali. Kuigi s**ast on viimasel ajal kuidagi palju juttu, olen kirjameestega suurtes piirides ühte meelt.

Midagi hingele. Ja kõhtu ka.

Täna oli üle pika aja mõnus hommik iseendaga ja võib vist isegi öelda, et endale :) Nautisin seda eelmisel õhtul külmkapis leiduvast kokku segatud riisi-kohupiimavormiga, kus heade lisanditega pole kokku hoitud. Ootasin seda harvaesinevat, lühikest pilvitut "akent" meie sombuses sügisilmas, et üks soolane pirukas loomuliku valgusega ära pildistada. Täna laabus kõik suurepäraselt - laps oli üle pika aja taas lasteaias, ümberringi rahu ja vaikus. Tegin tiiru aias ja noppisin viimaseid allesjäänud õisi - mõned nõgesed, kolm kannikest ja paar floksi, lisaks särtsakaid metsviinapuuvääte. Terve suve (kui seda oligi) olen elanud nina vastu ekraani ja maal elamise võlusid vaevu märganud. Ei tea, kuhu see suvi kadus... Kola üles sättides süvenes tunne, et pean pilti tegema ka sellest lihtsast magusast vormiroast, mida eelmisel õhtul perele  olin teinud.  Ammu ei ole pildistanud midagi lihtsalt oma rõõmuks. Nüüd oli selleks ometi võimalus.

Kõik sai alguse ühest keedetud riisi kotikesest, mis nukralt külmkapis oma aega ootas. See jäi ühes toidukorrast nii üle, et ma ei viitsinud isegi kotist välja valada. Praeahi oli seenepiruka küpsetamisest juba soe ja järgnev on tõesti ainult kokkusegamise vaev.

Riisi-kohupiimavorm porgandi ja kõiksugu heaga

riisi (keetmata kujul) 125 g e 1 keedukotike 400 g torukohupiima 2 dl suhkrut 1 tl vanillisuhkrut või -essentsi 3 muna 1/2 sidruni mahl ja riivitud koor 2-3 keskmist porgandit peotäis rosinaid peotäis kuivatatud jõhvikaid kuivatatud aprikoose 70 g valget šokolaadi võid

Kui riis on keetmata, siis ma vist üldse ei viitsiks seda magustoitu tegema hakata. Lihtsalt peaksin meeles, et järgmine kord, kui vaja riisi keeta, paneksin varuga keema. Keedetud riisi saab nii mitmeti ära kasutada, et seda pole patt liiaga keeta. Riisile lisa suhkur ja sega ühtlaseks, seejärel pigista juurde kohupiim, maitsesta vanilliga. Saadud massile lisa ükshaaval segades munad. Riivi sisse sidrunikoor ja pigista mahl. Kui tundub, et suhkrut on vähe, pane juurde, ma täpselt ei mõõtnud. Segu võiks olla pigem veidi liiga magus, sest küpsedes maitse maheneb. Liiga magedana pole see vorm ikka päris see. Seejärel riivi jämeda riiviga porgand ja sega tainasse. Edasine on vaid fantaasia küsimus: rosinad, hakitud aprikoosid, kuivatatud jõhvikad, hakitud valge šokolaad - mul lihtsalt olid mingid jäägid käepärast. Määri küpsetusvorm (26-28 cm või levinud kandiline a la Pyrex) võiga, kalla segu vormi ja küpseta 180-kraadises ahjus 30-45 min. Lõhnast saad aru, kui on valmis. Pealt on kena kuldne, servad pruunikad ja ei vetru ega võdise. Võib kohe lusika sisse lüüa ja jäätist või hapukoort kõrvale tarvitada. Järgmiseks hommikuks on kenasti tahenenud, maitsed veel paremini välja tulnud ja kõlbab isegi koogi asemel pakkuda.

See pole tegelikult ju mingi avastus. Sellest ajast, kui meie peres väike laps, tegelen pidevalt mingite pudrujääkide ja sarnase ollusega. Mõtlen, kuidas magusasse ka midagi kasulikku sisse segada - nt porgandit. See sobib kindlasti ka kõrvitsaga nii riivitud kui püree kujul, riivõunaga. Suvikõrvits läheks ehk ka, kuna seda koogi sissegi pannakse  - tasub proovimist.

Minu mõte oli see, et need lihtsad toidud, mida kokkuhoidliku meelega vanaema kunagi tegi (vähemalt mulle küll), kipuvad ehk mõnikord sisefilee ja kreembrülee varju jääma ja meelest ära minema. Nüüd olen väikese panuse mineviku pärandi edasikandmisse jälle andnud.

Meie lapse teine hitt on kakaopuder. Teete ikka seda, kui mannaputru hommikust üle jääb? Puder tilga piimaga potis uuesti kuumaks ja ühtlaseks, suhkrut ja kakaod sisse. Kui kohe ära ei sööda, siis kuumana vormi või tassikesse, jahtunult saab veel kenasti taldrikule kummutada ja kõiksugu lisandeid - piima, vahukoort, hapukoort või marju juurde lisada.

Kuna oli juba selline mõnus sissepoole päev, siis vaatasin korra otsa ka sellele tüdrukule, kes vanaemalt hommikusöögiks 3 päeva järjest pannkooke tellis. Ja sai. Neljandal enam ei tahtnud.

Kergeks ja krõmpsuvaks

Kuivatamine on lihtne ja looduslik viis toiduaineid säilitada. Õigesti kuivatades jääb alles suur osa vitamiine ja mineraalained.

Algselt levis toiduainete kuivatamine just kuuma kliimaga maades, kus muud toidu säilitamise viisid olid pideva kõrge temperatuuri tõttu sobimatud. Ent kuivatamist kasutasid toiduainete säilitamiseks ka vanad eestlased.

Loomulikus soojuses kuivatamiseks on vajalik püsivalt kõrge õhutemperatuur ja otsese päikesekiirguse eest varjatud koht, kuna ultraviolettkiirgus lagundab vitamiine ja kutsub esile rasvade rääsumist. Meie kliima on päikesesoojuses kuivatamiseks sageli ebasobiv, sest vaja on vähemalt 3 järjestikust päeva, mil temperatuur on üle 25°C ja õhuniiskus on madal.

Kuivatamisel eemaldatakse viljadest suurem osa vett. Kui värske puuvili, marjad, köögivili ja seened sisaldavad 65-96% vett, siis kuivatatult on neis ainult 10-20% vett. Vee kõrvaldamine toiduainest (tavaliselt kuni 10–20% veesisalduseni) pidurdab mik­roobide elutegevust ja aeglustab biokeemiliste protsesside kulgemist.

Kuivatatud aia- ja metsasaadustest saab kerge vaevaga valmistada kisselle, küpsetisi, kastmeid ja muid roogasid.

Parimate omadustega kuivatatud puuviljade, marjade, köögiviljade ja seente saamiseks on vajalikud järgmised tingimused:

• kuivatatavad viljad ja taimed peavad olema värsked, mitte ülevalminud ja kuiva ilmaga korjatud; • ühel alusel kuivatatav materjal peab olema ühest sordist või liigist ja ühesuuruselt tükeldatud; • kuivatamine peab toimuma võimalikult kohe peale viljade koristamist ja igale viljale nõutava temperatuuri juures; • kuivamise ajal tuleb tagada kuivatatavale materjalile võimalikult rikkalik sooja või kuuma õhu juurdevool, selle põhjalik kokkupuutumine kuivatatava materjaliga ning niiske õhu äravool.

Kodustes tingimustes võib kuivatamiseks kasutada erinevaid küttekehi. Levinuimaks on praeahi, kuid kuivatada saab ka puukütteahju, -pliidi või radiaatori peal. Pliidi soojust võib kasutada ka nii, et kuivatatavad õunad või seened aetakse kas nöörile või happekindlale metallvardale, mis kinnitatakse pliidi kohale.

Ahjus kuivatades tuleb küpsetusplaat katta puhta paberiga (nt küpsetuspaber). Paberi alla on soovitav panna lehtpuupuupilpaid ja paber tihedalt peenikesi auke täis torkida, et võimaldada sooja õhu juurdepääsu ka altpoolt. Samuti sobib kasutada küpsetusresti.

Kuivatamine võib toimuda erinevatel temperatuuridel. Liiga jahedas kuivatamisel on vee aurumine väga aeglane ja toiduained võivad hallitama minna. Liigne kuumus põhjustab küpsemist või kõrbemist.

Mida kuivatada? Kuivatamiseks sobivad õunad, erinevad marjad, seemned, tomatid ja seened. Kuivatada on mõttekas just väiksemaid vilju, kuna need kuivavad kiiremini ja paremini, suuremad aia- või metsasaaduses tuleb lõikuda väikesteks tükkideks. Enamikku kuivatamiseks minevaid saadusi ei tohiks eelnevalt pesta, et vältida vee imendumist neisse. Kuna viljad on erineva struktuuri ja kõvadusega, siis võtab nende kuivatamine ka erinevalt aega.

Kuidas säilitada? Õigete hoiutingimuste korral säilivad kuivatatud toiduained aastaid, kuid nende vitamiinide sisaldus ajapikku väheneb. Alla 15% veesisalduse puhul on toiduainetes mikroobide elutegevus soikunud, kuid osa mikroobe säilitab eluvõime. Kuivatatud toiduainete niiskumisel hakkavad eluvõime säilitanud mikroobid kiiresti arenema ja põhjustavad toiduainete riknemist. Seetõttu tuleb kuivatatud toidukraami hoida õhukindlalt suletuna jahedas ja kuivas kohas. Kuivatatud toiduained ei ole mikroobivabad ehk steriilsed. Kui neid süüakse naturaalselt, siis tuleb neid eelnevalt pesta, eriti kehtib see lahtiselt müüdava kuivatatud puuvilja suhtes.

Puuviljad ja marjad

Kuivatatud puuviljad peavad jääma kauni värvuse ja meeldiva lõhnaga, puhta, terve pealispinnaga ning elastsed. Neid säilitatakse kuivas, jahedas ja õhurikkas kohas. Kuivatatud marjad ja puuviljad sobivad omavalmistatud müslidesse, kisselli sisse kui ka niisama nosimiseks - lastele on need eriti sobilikud kommi asemel pakkumiseks. Kuivatatud puuvilja plussiks on kõrge süsivesikute, mineraalaineta ja kiudainete sisaldus. Kuivatamisel eemaldatakse põhiosa veest ning seetõttu kõik teised toitained kontsentreeruvad.

Kibuvitsamarjad Väikesed marjad kuivata tervelt. Suuremad poolita ja eemalda neist seemned, et marjade kuivamist kiirendada. Kuivatamisel ei tohi temperatuur tõusta üle 40°C.

Mustikad Kuivata valminud, kuiva ilmaga korjatud terveid marju üks päev õues (õhulises ja varjulises kohas), kuni marjad on närbunud ning järelkuivata ahjus või pliidil. Ahju või pliidi soojuses kuivatamiseks sobib algul 40-45°C, millega väldid marjade lõhkemist ning kleepumist kuivatussõela või üksteise külge. Lõpeta kuivatamine 45-50°C juures. Korralikult kuivatatud mustikad ei tohi sõrmede vahel pigistamisel puruneda, vaid peavad olema elastsed ja mitte eraldama mahla.

Kuivatatud õunad Õunadest sobivad kuivatamiseks kõige paremini küpsed, hapud ja magushapud kõvema viljalihaga õunad. Õunad vajavad kuivamise algul kõrgemat, umbes 80°C ja lõpul jahedamat nii 40°C temperatuuri. Kuivamise aeg oleneb õunte suurusest ja sordist. Keskmiselt kestab see kunstlikus soojuses kuivatamisel 6–7 tundi. Pärast kuivatamist lase õuntel 1–2 päeva lahtiselt õhu käes seista, neid vahetevahel segades. Tumenemise vältimiseks võib õunad kohe pärast koorimist ja tükeldamist asetada 1-2 minutiks 0,1% sidrunhappelahusesse, mille järel õunad tahendatakse ja asetatakse restile. Soovi korral võid kuivatada ka õunakoored, sest neist saab valmistada maitsvat teed.

Päikesekuivatatud tomatid Kuivatamiseks sobivad väikesed või ploomikujulised punased tomatid. Tomatid tuleb pesta ja kuivatada, lõigata piki vilja pooleks või neljaks ja eemalda vesine seemnete osa. Seejärel asetada ahjuplaadile foolium, selle peale rest ning tomatid panna restile lõikepinnaga allapoole ja kuivatada 110°C juures 7-8 tundi. Säilitada korralikult suletavas purgis oliiviõlis; sobib lisada ka maitseaineid.

Seened Kuivatada sobib mürkleid, puravikke, tatikuid, kukeseeni, austerservikuid, sirmikuid, lambaseenikut, hobuheinikut, kännumamplit, šampinjone, mahedamaid pilvikuid, harilikku põdramokka, männiliimikut, kuuse- ja porgandiriisikat. Kuivatada võib ka kevadkogritsaid, sest kuivamisel kaob nende mürgisus. Kuivatamisel seente maitse tugevneb, mõnel isegi paraneb. Seened korjatakse kuiva ilmaga, puhastatakse harja või laia pintsliga metsaprahist ja mullast, väiksemad seened kuivatakse tervelt, suuremad lõigatakse pooleks või neljaks. Suurtel seentel lõika kübar jala küljest, kübara alt eemalda lehekesed või torukesed ning lõika seenejalg ja -kübar tükkideks. Seenejalad, eriti puravikkudel, kuivatatakse eraldi. Mürkleid ja kogritsaid kuivatada tervena. Seeni võib kuivatada mitmeti: ahjus restil või plaadil, nöörile aetult sooja pliidi kohal või nöörile aetult väljas päikesepaistel. Praeahju aseta seened kuivama õhukese kihina algul 50°C, hiljem 70-80°C juures. Seeni tuleb kuivatada seni, kuni neist pigistamisel enam mahla ei eraldu, kuid nad on veel painduvad ega murdu. Olenevalt liigist ja kuivatusviisist kestab kuivamine mõnest tunnist mõne päevani. Liiga kuivad seened on rabedad ja pudenevad ning neist võiks valmistada seenepulbrit, mis on väga hea kastmete, suppide jm roogade maitsestamiseks.

Kalad Kuivatusprotsess koosneb kahest põhietapist – kala eelsoolamisest ning alles seejärel põhilisest ehk kala kuivatamisest, mille tulemusel kala omandab selle spetsiifilise lõhna ja maitse. Peamised kalad, keda kuivatatakse on särg, roosärg ning latikas. Väiksemad kalad puhastamist ei vaja, need kuivatatakse koos saba ja sisikonnaga, samas kui suuremad isendid tuleks siiski eelnevalt puhastada, et vältida nende roiskuma minemist kuivamisprotsessi käigus. Pese kalad külma veega ja lao nad kohe soolaga vaheldumisi kihtidena suurde nõusse, (soovitavalt puidust tünni). Pealmine kiht kalu lao hästi hoolikalt teineteise kõrvale. Seejärel kata anum kaane või plaadiga, mis ei toetu mitte anuma servadele, vaid pealmisele kalakihile. Kaanele aseta raskus. Anumat hoia jahedas ja pimedas. Soolvesi hakkab tekkima paari-kolme tunni möödudes. Väikest kala hoia soolas kolm päeva. Keskmiste või suurte kalade puhul kannata kauem – viis kuni kümme päeva. Seejärel võta kalad anumast välja ning pese soolast puhtaks ning jäta nad paariks tunniks külma vette ligunema ja liigsest soolast vabanema. Kala kuivatatakse varjus ja hea õhu ringlusega kohas. Kuivama riputamiseks on mitmeid viise, kas läbi silma või hoopis sabast. Kala valmidust hinnatakse tema vintskuse järgi. Painuta ühe kala saba ülespoole keerdu ja lase lahti. Kui kala hüppab kohe sirgu tagasi, on ta valmis, kui ei, peab veel ootama. Kuivatatud kala tuleb säilitada kuivas ning jahedas, pakendatuna pärgamenti või kaanega suletud metallnõus. Selliselt säilitab ta oma toiteväärtuse mitme kuu vältel.

 

Kevade ootamise pilt

Meedias töötamise kaasnähtus on see, et kõik uus tuleb varem kätte. Päevalehes tead homseid uudiseid ja kuukirjas mõtled-tegutsed kuu aega uuemas ajas. Nii on mul juba kevad. Kuna tegemisi on kuhjaga, siis praegu rohkem ei jõua jagada kui see kevadine meeleolu. Sündis see ühe tulevase asja kaasproduktina ning on mõeldud tänutäheks kõigile teile, kes mu tegemisi jälgite nii siin kui Facebookis.

Nii külm...

Nii külm, nii külm, seisan ja vaatanNii külm, nii külm, hingan ja ootan...

See meeleolu kummitas mind juba mitu päeva. Mis seal imestada, kui iga öö on külmarekord, kõige päikeselisemal hetkel ei tõuse termomeeter üle -23 ja toas sooja saamiseks kütmisest enam hästi ei piisa. Viimasel nädalal kipuvad kõik toidud, mis ma teen, sisaldama ingverit. Alustades klassikalise tom kha-ga (millest edasiarendus on siin), mis läks teisel päeval veel eriti õhetavalt heaks ja lõpetades tänase pangaasiusefileega, mis sai teriakist-ingverist-sidrunheinast marinaadi.

Lisaks kulub veel kõvasti seda va imejooki, millest mul isu täis ei saa.

Ei ole mingi uudis, et ingver, mesi ja sidrun koos kuuma veega on hea külmarohi. Sellegipoolest, hetkest, mil olin endale just kruusitäie kokku seganud, sügavas rahus köögis istusin ja aknast välja vaatasin, kuni tänaseni, olen selle kombinatsiooni peale palju mõelnud ja üht-teist enda jaoks uutki teada saanud. Näiteks, samalaadset jooki mõnes linna toidukohas tellides oli vedelik hoopis midagi muud kui ootuspärane. Ma ei tea, kas see on retsept, mugavus või mis, aga ingverit kiputakse teekannu panema suure tükina. Okei, see vajub siis kenasti põhja ja ei riiva silma. Häda aga selles, et kuni see jõuab maitset andma hakata, on vedelik pahatihti juba jahtunud või otsas.

Niisiis, mina kasutan üsna peenikest riivi. Kruusitäie kohta võtan poole pöidla suuruse tüki ingverijuurt, paksu viilu sidrunit ja hästi suure kuhjaga teelusikatäie mett. Sidrunist surun lusikaga tassipõhjas enne mahla välja, kui vee peale valan. Jah, sodi jääb tükiks ajaks pinnale hulpima. Kellele ei sobi, kurnaku ära. Minu arvates on suur vahe, kas ingver annab oma maitse välja kohe või pärast pikka ligunemist. Esimesel juhul tuleb kaasa ka hapukas-vürtsikas maitse, viimasel minu meelest ainult kibedus.

Täiesti juhuslikult tõin eile poest kookoseküpsiseid, paremat kaaslast on raske välja mõelda! Nüüd pole muud, kui ajakiri näppu ja diivanile lebotama!

Ajakiri on Sleek. Müncheni lennujaamast leidsin. Mind paelus must-valge fotoseeria, millest on ka kaanefoto. Terve seeria on väga minu maitse. Lemmik on vist see parempoolne. Täna, sirvima hakates leidsin ajakirja seljalt toreda lause: the moment you start to move the mountain starts to move. Vabas tõlkes või vähemalt nii, nagu mina tahtsin mõttest aru saada: hetkel, mil sina hakkad liigutama, hakkab ka mägi liikuma. Vt ka Muhamed ja mägi.

Soundtrack ka.

[youtube=http://www.youtube.com/watch?v=WngVidW2q90]