Sööme kala! Kokaraamat. Cookbook: Let's Eat Fish!

Six month ago I was working on this cookbook about Baltic sea fish. The book was published in May 2014, then the summer started and I almost forgot about it. The reason why I'm talking about it now is that there will be a so called part 2. A book about meat. Me with my camera and a good appetite and my foodie friend, a recipe goddess Liina Karron in the kitchen again! I moved in to her place today with my loads of gear and props. We will heat up the kitchen for 7 to 8 days and what will come out of this you will see already before christmas. For now enjoy the fish book.

I will make a giveaway also. Go to my Facebook page, like the page and write a comment under the post about the book giveaway. I will give at least 2 (maybe 3, depending on how many want it) copies of the book, signed by both of us. Go check it out! :)

* * *

Kuus kuud tagasi töötasime koos Liina Karroniga selle raamatu kallal. Siis tuli suvi ja kõigil mõlkus meeles vaid koos kaladega meres ujumine, mitte niivõrd kokkamine. Seetõttu vajus raamat ka minu poolt veidi unustuse hõlma. Põhjus, miks ma sellest praegu räägin, on uudis - sellele tuleb järg! Me sööme liha!

Täna kolisin kõige oma varustusega Liina juurde sisse. Me kütame köögi kuumaks ja seda, mis välja tuleb, saab käes hoida juba enne jõule.

Seniks aga naudi kalaraamatut!

Et nauding oleks täielik, annan ära vähemalt 2 (võib-olla 3, olenevalt soovijate arvust) eksemplari meie mõlemi autogrammidega :P Loosimises osalemiseks mine minu Facebooki lehele, lisa leht meeldivaks ja jäta osalemissoovi kohta märge kalaraamatu postituse alla! Head loosiõnne ja mõnusat kokkamist!

kalaraamat1-015_WEBmeri-465_WEBkalaraamat2-065_WEBkalaraamat2-138_WEBkalaraamat2-184_WEBkalaraamat2-262-2_WEBkalaraamat2-288_WEBkalaraamat2-392_WEBkalaraamat4-075_WEBkalaraamat5-048_WEBkalaraamat6-336_WEBkalaraamat7-256_WEBkalaraamat8-103-Edit_WEBmeri-150_WEBuntitled shoot-039_WEBmeri-182_WEBuntitled shoot-042_WEBmeri-306_WEBmeri-423_WEB

Procrastination 2: prop styling

I knew it! There will be more posts on procrastination, because I'm the worst kind of procrastinator :) This is hardcore. Prepping and propping for yet another cookbook, playing with my camera and stuff. I could do it for hours. Actually I did it for hours. More to come :)

Lihtne on olla ebanormaalne Nii võib juhtuda, kui oma rekvisiitide kollektsiooni kappidest välja tood. Ainuke vabandus on see, et üks järjekordne kokaraamat on tulemas.

props styling

Beetroot love

I'm in love with this beetroot! Maakeeli: ma istun ja vaatan seda peeti, tema paakunud nahka ja kühmusid, neid peeneid narmasjuuri, seda murdunud lehte, neid sügavaid punaseid ja lillasid, mis vastanduvad lehtede kollakasrohelisele, ja kogu elu, mis täidab selle pisikese pinna, seda kerget liivasegust mulda, nende kollaseõielisi umbrohtude tekitatud haldjatolmu, krabisevat kõdu ja torkivat leheserva - ja olen sõnatu. Alandlik ja tänulik, et võin olla samasugune.

beetroot love

Eesti toidu lugu 1

Ma olen väga õnnelik! Tegelikult juba pikemat aega. Õnn on kasvanud sammhaaval hetkest, mil kaamera kätte võtsin ja vahel tundub, et see enam suuremaks minna ei saa - aga ikka saab. Just selline on kontekst, milles alustan oma esimest kirjatükki Eesti toidust. See on selline teema, mis on mind ümbritsenud nii kaua, et raske on hoiduda tervet oma elulugu kirja panemast ja olulist ebaolulisest eristada. Igatahes väga paljudest asjadest tingituna hakkasin mingil hetkel mõtlema, et lahe oleks pildistada lisaks valmis toitudele ka seda, kust toiduained pärit on ja kuidas nad meie toidulauale jõuavad. Üks ajendeid oli ka mõne aasta tagune Rootsis käik koos toidublogijatega, restorani Gastrologik külastus ja kingituseks kaasa saadud trükis, milles mõnusa skandinaavialiku esteetikaga oli dokumenteeritud tolle restorani tooraine päritolu. Kohe tekkis endal ka tahtmine minna samasuguse tundega pilte tegema!

Peast käisid läbi märksõnad: projekt, põllumajandusministeerium, Eesti toit jne, aga nagu ikka, tulid pakilisemad asjad vahele ja sinna paika see mõte jäi. Paariks aastaks või nii. Kuni - mõni päev peale Telliskivi loomelinnakus toimunud tänavatoidu festivali sain kõne - põllumajandusministeeriumist! Natuke häbi on kõlada nii pateetiliselt, aga "do what you love" võtab selle kõik kokku. Otsustasin, et pean sinna festivalile kaamera kaasa võtma, sest see on nii minu teema. Olen üldiselt üpris laisk ja naljalt midagi lihtsalt oma lõbuks, ilma tellimuseta ei pildista. Lisaks võtsin ka aja, panin pildid blogisse ja - mul vedas! Keegi pani mind tähele.

Kohtumisele põllumajandusministeeriumis võtsin kaasa kogu oma aastate jooksul kogunenud õhina ja rootslaste raamatu. Vastu sain pika nimekirja toidu tootmise valdkondadest, millest pilte soovitakse. Kodus katsusin need kõik loogiliselt kalendrisse paigutada ja nii mu põllumajandusreporteri karjäär alguse sai.

Päris esimese etapi tegin Peipsi ääres ja see väärib kindlasti ka kirjapanemist, kuid värskemad muljed tulid peale ja need on vaja kärmelt maha laadida.

VILI

Teravili kui selline ei ole mulle päris võõras, sest mu kodutalu ümber on paarkümmend hektarit maad, mis on talunikele välja renditud. Viljapõllud on erineval aastaajal erinevalt ilusad ja see on ka kõik, millest ma siiani hoolinud olen. Kaera tunnen ära, aga rukis-nisu-oder on kama kaks.

Olin jõudnud just välja mõelda, et peaks hakkama teravilja teemaga tegelema, kui minu akna taha ilmusid kombainid. Oodake! Pidage, mul on vaja pilti teha! Haarasin siis kiirelt kaamera ja tormasin õue. Suured mürisevad masinad, kuldsed torkivad kõrred, kuumus ja peenike kleepuv tolm, mida vist ka mu kaamera sensor tunda sai. See haaras mind täielikult, nagu spordivõistlus. Kui veel kohale ilmusid "frakkides kohtunikud" oli päev korda läinud!

Kuna ministeerium soovis pildi juures märkida, millise viljaga on tegu, tegin kõne põllumehele. "Varane oder", tuli vastuseks. Küsisin veel paari asja kohta nõu ja muu seas tuli välja, et Sangaste rukkiga, mis mul nimekirjas seisis, tuleb kiirelt tegelda.

PMvili1-212-Edit-2PMvili1-249-Edit-2

PIIMATÖÖSTUS

Sain ministeeriumist Saidafarmi kontaktid, peremehega kiirelt kaubale ja väljasõit! Saidafarm on eelkõige kuulus oma mahedate piimatoodete poolest. Aga Sangaste rukis kasvab neil ka. Sain teada, et lisaks terale on selle väärtuseks pikk kõrs, millest saab lehmadele allapanuks palju head põhku.

Kõigepealt läksin koos juhataja Juhan Särgavaga tootmist vaatama. Loomulikult kandsin samasugust meeliülendavat kostüümi, nagu pildil näha ja siniseid haiglasussikesi. Kahju, et selfie tegemata jäi :)

_DSC2492_WEB

Et väljas hakkas kallama tohutut padukat ja viljapõllule minna ei saanud, läksime hoopis lauta. See oli minusuguse linnalapse jaoks päeva põnevaim osa! Tootmisest tenniste otsa jäänud kilesussidest oli kummikute puudumisel palju kasu, sest otsustasin elamuse nimel vapralt sõnnikut trotsida. Tabasin end mõttelt: millal üldse viimati lauta asja oli? Tundub, et see käik jäi ikka lapsepõlve. Suurt lauta olin enne ka näinud, kuna mu vanemad on EPA-kad ja katselaut, kust mannerguga koju piima toodi, oli jalutuskäigu kaugusel. Võib-olla just seetõttu hakkas lisaks uudishimule tööle veel mingi teine, nostalgiline mõõde.

Kuidas portreteerida lehma?

Siin ma nüüd olen, kaamera käes, abivalmilt selja taga seisva farmidirektori tiheda tööpäeva kell kuklas tiksumas. Siin on laut, need on lehmad - teeme pilti! Aga kuidas? Üldised kaadrid tehtud, teeks mõnest vissist portree ka. Pime on. Hakkan valguslaigus seisva uudishimuliku modelliga suhtlema.

"Oi kui nunnu nina sul on!" (Oot, aga miks su silmad ninast nii kaugel asuvad?! Ma ei saa ju neid selles valguses korraga teravaks. Silmad või nina? Silmad-nina, silmad-nina...) "Kena vissi, tubli vissi..." (Ah, teeks siis hoopis profiilis.) "Vissi-vissi, ilus vissi." (Oi, kuhu teine silm kadus!? Ah need asuvad teine teisel pool pead!) "Tubli vissi, lahke vissi. Mina saan pildi, aga mida sina saad...?

Eks see suurfarm paratamatult üks konveier ole: puhkeruum, ooteruum, lüpsiala. Sellest hoolimata pole side looma ja inimese vahel kadunud. Igal lehmal on mõistagi nimi ja inimesed, kes nendega tegelevad, tunnevad suuremat osa neist nimepidi. "Päris kõiki ei tunne, aga mul on omad lemmikud," ütleb karjak ühega kaelakuti koos poseerides. "Mallu ju paremale poole ei tule (lüpsile)!" hõikab lüpsja karjakule, kui viimane loomi lüpsijärjekord ajab. Põnev on vaadata, kuidas heinapall kerib end lahti nagu rullbiskviit. Kus üks lõpeb, on teine juba traktoriga ette veetud - selle töö mees teab täpselt, mitme meetri jagu ninaesist ühest pallist saab. Palju rasket ja musta tööd, kuid lõpuks ta kogumisnõusse voolab - värske piim.

_DSC2546_WEB_DSC2606_WEB

SANGASTE RUKIS

Sõidame Juhani rohelise neliveolisega põldude vahel ja otsime paremat vaadet. Farmer ajab oma "tanki" peaaegu vilja sisse, et ma kastile ronides ülevalt paremaid kaadreid saaks. Selle 3-astmelise trepiga, mille oma auto pagasiruumi unustasin, poleks siin midagi teha olnudki. Kui mees põllu sisse astub, saan aru, mis selles sordis nii erilist on - ta on kõrge ja graatsiline. Mõned kõrred ulatuvad keskmisest pikemal mehel üle pea. See on ka põhjus, miks Sangaste rukis lamandumisele nii aldis on. Kui päike pilve tagant välja tuleb, lööb põld särama nagu hiiglaslik kuldse niidi pusa!

See ongi üks õnne avaldusmisvorme, mille eest ma saatust piisavalt tänada ei jõua!

_DSC2815_WEB_DSC2874_WEB mak-embleem-horisontaal-400

Minu Põhjaka

Igal eesti toiduhuvilisel käib ühes kohas Tartu maanteel jõnks südame alt läbi ja rool hakkab kõrvalteele kiskuma. Minu järjekordne Põhjaka külastus oli enne jaanipäeva koos Oma Maitsega (juuli 2014). Loe ajakirjast, mis mulje Tiiu Suvil jäi. Minu poolt väike pildirida lisaks neile paarile, mis ajakirja mahtusid. * * * Põhjaka has a special place in all Estonian foodies' hearts. It's rather difficult to stay on the highway between the two main cities Tallinn and Tartu without a little (3 course) coffee break in Põhjaka. I was commissioned by magazine Oma Maitse to visit this lovely restaurant again this June. Here are the vibes.

_DSC5590-Edit_WEB_DSC5533_WEB_DSC5535_WEB_DSC5574_WEB-pohjaka-mois-katrin-press_DSC5551_WEB-pohjaka-mois-katrin-press_DSC5616_WEB_DSC5561_WEB_pohjaka_katrinpress

Tallinn Street Food Festival 2014

Telliskivi Loomelinnaku õu oli eile head lõhna, särisevaid panne ja uudishimulikke inimesi paksult täis. Kõrvuti endale juba nime teinud rahvusrestoranidega leidus selliseidki, kelle tähelend alles alguses. Esimene laine külastajaid tundus eelistavat klassikalist burgerit, mida pakuti eri variatsioonides kõige arvukamates kioskites, kuid sellest hoolimata said need festivalialalt esimesena otsa. Järgmisena hävitati kõik muu, mis saia vahele käis: burritod, tacod, falafael, döner jne. Seejärel kõik pannil ja vardas särisev: kanasüdamed, kana-teryakivardad, currywurst ja lõpuks pisteti nahka ka riisi-, nuudli- ja taimetoidud ning jäätis ja magusroad takkapihta. Paar tundi enne sulgemist jäi küll mulje, et kõik kauplejad võisid päevaga rahule jääda. * * *

Telliskivi Creative City (Telliskivi Loomelinnak) was filled with sizzling grills and food trucks yesterday as the Tallinn Street Food Festival took place. It was the first ever street food festival in the Baltics with more than 40 vendors. It seemed like the burger classic was the most common bite on the site, but hungry crowd finished it in no time. A few hours before the end of day there was nothing much left. Must have been a successful day!

telliskivi-201_WEBtelliskivi-011_WEB-katrinpresstelliskivi-025_WEB-katrinpresstelliskivi-023_WEBtelliskivi-056_WEB_katrinpresstelliskivi-017_WEB_katrinpresstelliskivi-135_WEBtelliskivi-139_WEB_katrinpresstelliskivi-052_WEBtelliskivi-124_WEBtelliskivi-140_WEB_katrinpresstelliskivi-155_WEBtelliskivi-178_WEBtelliskivi-117_WEB_katrinpresstelliskivi-193_WEB

Kuidas ma oma sparglit suretasin

Sparglihooaeg on jälle käes! Selleks piisab mul kasvõi oma kodulehe statistikat vaadata - spargli kasvatamise ja retseptide vastu on huvi jätkuvalt väga suur. Kuna olen sellel teemal iga aasta kirjutanud ja minult on lausa otse nõu küsitud, siis otsustasin oma järjejuttu jätkata. Eelmiste osade ja retseptidega saab tutvuda piltidele klikates. ***

Short summary: I'm lucky to have an asparagus in my garden. I had to move it and I almost killed it. Fortunately it still has a couple of green sprouts.

Niisiis oleme järjega eelmises suves, kui minu aknaalune asparaagus oli maja fassaaditööde tõttu sunnitud kolima. Kõige viimasemal võimalikul hetkel asusin põõsast teisaldama. Teadupärast kasvatab see suveks endale umbes minupikkused oksad ja õrnadest võrsetest saavad sõrmejämedused puitunud varred. Selleks, et juurtele ligi pääseda, tuli kõigepealt pealsed maha lõigata. Järgnes kesksuvises tuhkkuivas mullas labidaga abitute liigutuste tegemine. See päädis sellega, et ilmnesid juurepalli mõõtmed - umbes 1 kuupmeeter tihedat juuremassi, mille kondijõul teisaldamine näis selgelt üle jõu käivat.

Kuna kopp pidi niikuinii vundamendi lahti kaevama, siis tõstis see välja ka minu asparaaguse ja asetas veidi eemale murule. Nüüd järgneb see osa jutust, mis mitte kellelegi au ei tee ja mis annab aimu sellest, milline aiapidaja ma tegelikult olen. See juurepundar jäi sinna vedelema terveks suveks ja sügiseks ja talveks ja kevadeks. Nii kauaks, kui oli tarvis uuesti muru niita ja mees küsis, kuhu see hunnik viia. Ma võin küll rääkida, et see pundar oli õudselt suur ja raske ning et mul ei olnud mahti talle uut kohta ettevalmistada jne, aga see pole mingi õigustus.

Alguses ma ignoreerisin teda, sest selle õnnetusehunniku vaatamine kriipis hinge. Aga kui ümberringi hakkas taas roheliseks minema, käisin teda siiski togimas ja vaatamas, kas ehk annab ime läbi elumärki. Tundus surnd mis surnd.

Eile, kui hakkasin peenrakasti porgandit ja salatikraami külvama, jäi ta mulle sõna otseses mõttes uuesti jalgu. Kuna pikast kuivamisest ja edasi-tagasi solgutamisest oli pusa pea poole väiksemaks jäänud, hakkasin teda otsast harutama. Ja leidsin keskelt rohelised ninakesed!!! Muidu ma ju sellest ei kirjutaks, eksju.

Peale kõiki neid vintsutusi sai ta endale kõige pehmema ja rammusama kodukese sealsamas porgandite ja salatite kõrval, tuulevarjus ja lõunaküljes. Eraldatud suuremale pahmakale andsin samuti teise võimaluse veidi lihtsama eluaseme näol kompostihunniku vahetus naabruses. Nüüd pöidlad pihus, et hakkaks kosuma!

Ehk siis sellest loost võime järeldada, et kui kellelgi on kusagil mõni vana ja suur asparaagus, siis sellele võib suht julgelt labida ja kirvega kallale minna. Pole teda nii kerge välja suretada ühti!

Rannarootsi grill ja veidi toidupildistamise köögipoolest

Möödunud nädalal pildistasin Rannarootsi lihatööstuse uusi grilltooteid pressilõunal Eesti Vabaõhumuuseumis. Vihma tõttu toimus loodetud vabas õhus grillimise asemel tubane tegevus ning loodetud loomuliku valguse ja metsameeleolu asemel läks käiku plaan B ehk mobiilne stuudio. Kaasavõetud taust ja rekvisiidid kulusid samuti marjaks ära. Muuseumitöötajates tekitas eriti suurt uudishimu lauaplaadina kasutatud vanadest lauajuppidest kokku löödud plank. Vaatasid mind kahtlustavalt ja tulid isegi uurima ega ma mõnd nende eksponaati kuritarvita.

Toidud sobitas kokku Rannarootsi grillmeister Erlis Schönberg ja suurema osa lisanditest valmistasid EVM Kolu Kõrtsi kokad. Tellija: Idea PR.

* * *

Last week I shot some media images for Estonian meat packer Rannarootsi at the atmospheric Estonian Open Air Museum. Due to rainy weather the event took place indoors and I had to unpack my mobile studio and use some of my own props.

rannarootsi-092_6lles6bra_KatrinPress_WEB

rannarootsi-072_tomatigrillvorstike_KatrinPress_WEB

rannarootsi-064_puravikutoorvorstike_KatrinPress_WEB

rannarootsi-125_teriyaki_KatrinPress_WEB

rannarootsi-142_ribid_KatrinPress_WEB

Toidupildistamise köögipoolest

Kui inimesed saavad teada, et ma olen toidufotograaf, tekib sageli hetkeline vaikus, sest see info ei seostu vestluskaaslase peas mitte millegagi. See on täiesti arusaadav reaktsioon, sest kõik küll pildistavad, aga fotograafia kui selline pole siiski igapäevane kõneaine. See nišš aga tundub nii väike, et näib täiesti ebaloogiline, et keegi (peamiselt) sellega tegeleb. Otsustasin oma tööst veidi pikemalt kirjutada, sest pildid ise telgitagustest ei räägi ja need inimesed, kes sellest võiksid kõnelda, pole ka üleliia palju rääkinud.

Teine põhjus, miks ma otsustasin kirjutada, peitub selles, et pole äriklientide töödest eriti postitusi teinud. Olen pilte aeg-ajalt ilma igasuguste kommentaarideta susanud alajaotusse commercial, kust neid on keeruline leida ja kuhu need enam hästi ära ei mahu. Kuna sedasorti tööd kipub viimasel olema rohkem kui eraisikute pildistamist, siis vääriks see rubriik ka mõningast kohendamist. Esimene kohendamine ongi see, et tulevad postitused ja neid pilte on võimalik ka kategooriate alt ja arhiivist leida.

Niisiis esiteks, kuhu on tarvis toidupilte? Hästi üldiselt:

- kirjastamine: kokaraamatud, retseptikalendrid jms; - meedia: toiduajakirjad, retseptiportaalid, toidublogid jms; - pildipangad; - toidutootjate turundus ja reklaam: pakendid, reklaamtrükised, veeb jms; - toidu jae- ja hulgimüüjate turundus ja reklaam; - HoReCa e hotellide, restoranide ja cateringfirmade turundus ja reklaam; - muud teenused: toitumisnõustamine; - riik: toidu ja tervishoiuga seotud programmid; - kolmas sektor: toitumisega tegelevad kodanikuühendused.

Midagi läks kindlasti meelest, kuid sellest hoolimata on tööpõld piisavalt lai. Usun, et tänapäeva globaalses maailmas võib ära elada toidufotograafina, kes pildistab näiteks ainult pildipankadesse.

Mis puutub toidu pildistamisse, siis olen seda teinud kõikmõeldavatest kohtades, nt: - toidupoe müügisaali püsti pandud stuudioboksis, - toidupoe laoruumis, - toidutootja ruumides, - kokaraamatu autorite juures kodus, - restoranisaalis, -köögis, -õues, -trepil jne, - fotostuudios, - spetsiaalselt pildistamiseks valitud interjööris, - üritustel, presentatsioonidel, - looduses, - enda kodus, - saunas jne. Eesmärk pühendab abinõud ja koos kliendiga jõuame lahenduseni, mis talle kõige paremini sobib. Ülesandest lähtuvalt valin koha ja vahendid.

Kliendid küsivad sageli: "Mida sul meie poolt tarvis on?" Enamasti on see laud, mis võiks olla paarkümmend sentimeetrit laiem kui taldrik (või toode), aga mida suurem, seda parem. Aga nagu juba mainisin, olen pildistanud ka trepil, põrandal, murul, lumes jne. Sõltub asjast. Ideaalis võiks läheduses olla ka pistik, sest mugav, kuid mitte hädavajalik, on pildistada sülearvutisse ja tulemus suurelt ekraanilt kohe üle vaadata. Jällegi oleneb: kui tahta taldrikuga mööda õue ringi joosta ja vahvat tausta otsida, ei saa juhtmega läpaka küljes kinni olla. (Selle probleemi lahendab lähitulevikus wifi.) Vahel tahaks pistikusse torgata stuudiovälgu, aku- või moblalaadija. Elekter on hea, aga pilti saab teha ka päevavalguse või akudel töötavate väikeste välkudega. Tehnikast pole rohkem mõtet rääkida, sest kui mul on ülesanne selge, on kõik vajalik kaasas. Reeglina mahub väikese auto pakiruumi.

Toidustilistika

Ma pole varem pidanud vajalikuks eraldi välja tuua, et lisaks pildistamisele või koos pildistamisega teen ka toidustilistikat, aga tegelikult see ei ole enesestmõistetav ega käi vaikimisi fotograafitöö juurde. Selle loogika kohaselt peaks moefotograaf otsima modellile riided, kuid seda ta enamasti ei tee. Suurtel turgudel ja vastutusrikaste tööde puhul võib ka toidupildiga töötav tiim olla viieliikmeline või suurem: kokk, toidustilist (food stylist), rekvisiitor (prop stylist), fotograaf ja fotograafi assistent. Meil on enam levinud koka ja fotograafi koostöö, aga ka nn toidublogija lähenemine, kus üks inimene teeb kõik algusest lõpuni valmis.

Kuna ka mina olen olnud nii blogija kui toiduajakirja retseptitoimetaja, pole mulle ükski töö etapp võõras. Teisalt pole ma kunagi tundnud soovi ja vajadust omandada kulinaarseid peensusi, nii et mulle sobib väga hästi koostöö päris kokkadega. Valdkond, mida ma aga pidevalt suure huviga jälgin, on toidufotograafia ja -stilistika. Nii nagu igal alal, on siingi oma (kirjutamata) reeglid ja trendid.

Põhimõtteliselt on toidustilisti ülesanne tuua roa parimad küljed esile, luua selle ümber teemaga haakuv meeleolu ning muretseda selleks tarvilikud asjad. Näiteks restorani roogade pildistamisel võivadki stilisti ülesanded koka ja fotograafi vahel ära jaguneda. Kasutatakse restorani lauanõusid ja juurdekuuluvat, kokk ja fotograaf lepivad kokku toidu asetuse taldrikul, kokk serveerib, fotograaf sätib paika kompositsiooni ja pildistab.

Stilisti peale peaks mõtlema juhul, kui: a) kokk ei ole toidu väljapanekul väga osav, kompositsioonitunnetus jätab soovida ja puudub kogemus toidupildistamisega ehk kui tavapärased toiduportsjonid ei tundu pildi jaoks piisavalt kaunid; b) kui pildil soovitakse näha mingeid rekvisiite, mida endal ei ole; c) kui pilt peab edasi andma mingit sõnumit või meeleolu, kuid endal puudub ettekujutus, milliste vahenditega seda saavutada.

Kuna toitlustus on väga mitmekesine valdkond, siis iga toiduvalmistaja ei peagi looma kunsti taldrikul. Sageli on vaja pilte valmistoidust või pakendatud toodetest, kuid ka need ettevõtted vajavad isuäratavaid pilte ja siin on stlisti ülesanne need "ellu äratada". Seevastu gurmeerestoranides on väljapaneku vaatemängulisus sama oluline kui maitse ning tippkokkadel on enamasti ka selge ettekujutus, millised nende road pildil peavad välja nägema ja stilist on liigne. Suurem osa toidupildistamisi jääb kuhugi vahepeale ja pilt sünnib minu ja koka koostöös. Enne pildistamist uurin, millest roog koosneb, kui kiiresti see värskuse kaotab, milline on selle ülesehitus ja vorm taldrikul, millisel taldrikul see serveeritakse, mida ja kuidas pakutakse lisaks jne. Kui tundub vajalik, annan mõned üldised soovitused.

Antud juhul lähtusin Rannarootsi uute pakendite stiilist. Kuna ma ei soovinud taldriku alust lauda juhuse hooleks jätta, võtsin kaasa sobiva tausta, mille mõlema külje mõõdud on alla meetri ja seega pole seda üleliia tülikas transportida. Tausta mõõdud olenevad muidugi pildistatava objekti mõõtudest ja kasutatavast objektiivist. Teadsin, et road serveeritakse samadel väikestel taldrikutel jooksvalt nii pildistamiseks kui külalistele. Vahelduseks kasutasin kaasavõetud tekstiili, alustaldrikut, pipraveskit ja grilli juurde sobivaid nuge-kahvleid ning kohapealt hangitud savist õllekappa. Kaadritaguste abivahendite hulka kuulusid ka näpud, kahvel-nuga, toiduõli, peamiselt ikka näpud ja hunnik pabersalvrätte.

Selline sai sissejuhatus. Eks võtan mõni teine kord jälle vile üles :)

Fotograaf Katrin Press | Harilik Pliiats

Sweet Valentine's!

Kes ütles, et täna ei võiks piparkooke küpsetada?! Ühe 3-aastase kuti jaoks oli juba liiga palju aega jõuludest möödas. Nii palju, et kogu külmkappi varutud piparkoogitainas oli otsa saanud… Üks sai oma piparkoogid, mina vastutasuks mõned pildid tehtud… Vähemalt tulid kõik piparkoogid täna südamekujulised. Retsepti leiab siit.

Magusat sõbrapäeva!

***

My 3-year-old son asked me today to bake some gingerbread cookies. All the leftover dough had long ago vanished from our fridge. Why not start from scratch. It was surprisingly fast and effortless for me today. Don't know why it always makes me sweat (and swear) before Xmas :)

Sweet Valentine's!

piparkook-029_webpiparkook-006-2web