Katrin Press Photography

Blog

Love Bites ♡ Food & life captured with love. Armastuse Ampsud.

Kirev Sri Lanka

Selleks, et reis kenasti kokku võtta, tuleb küsida varsti 3-aastaseks saava reisumehe käest, mis talle kõige rohkem meeldis. Elevandid ja tuk-tuk. Veidi kaasa aidates meenuvad meri ja banaanipannkoogid. Kui väike vandersell pikale reisile kaasa võtta, keerleb kõik tema ümber ja mulle tundub, et see on pigem pluss kui miinus. Mõned tähelepanekud koos lapsega Sri Lanka avastamisest.DSC_0271 copy

Ettevalmistused Vaktsineerimine tuleks ette võtta mõni nädal enne lendu. Kuna meie 2 a. 9 kuud vanal kutil on kõik kohustuslikud vaktsiinid tehtud, pääses tema vaid ühe süstiga - A hepatiit. Täiskasvanud said A+B hepatiidi ja difteeria-teetanuse vastased süstid. Reisiapteeki soovitati  osta kõhuhädade vastast kraami: Enterol ja Rehydron (vedelikukaotuse vastu). Meil oli igasugu Smectad ja söetabletid ka kaasas. Samuti desinfitseerisime me alguses usinalt käsi ja kõike muud. See veidrus ununes õnneks üpris ruttu ja need pudelikesed vedasime sama targalt tagasi. Suur dilemma oli, kas võtta kaasa kergkäru või mitte. Otsustavaks sai ihnsus, sest selle kaasavedamine oleks maksnud rohkem kui käru ise. Seda otsust ei olnud vaja kahetseda. Meie marsruudi puhul ei olnud kärutatavaid teid ja vajadust pikalt jalutada just ülearu palju. Igale poole, kuhu jalgsi minna ei jaksa, ja 30-kraadises kuumuses on selleks kõik distantsid üle 500 meetri, viib tuk-tuk: kolmerattaline kabiiniga motikas. Tasu ei ole märkimisväärne. Kindlasti on abiks kõiksugu ajaviitekraam lapsele. Kuna meie ajasime läbi käsipagasiga (ujukad ja suveriided ju ei kaalu ega võta ruumi), pidid ka lõbustused olema kerged ja kompaktsed. Tahvelarvutist oli abi nii lendude eel kui ajal ning ka restoranides toitu oodates. Söögiga seal ei kiirustata. Võimalusel tasub lapsele ette või vähemalt esimesena ära tellida. Mul on reisides alati eluküsimus, kas ja milline fotovarustus kaasa võtta. On selge, et koos lapsega (ja isegi mehega) ei saa pildistamisele keskenduda. Ja kui käsipagasi lubatud kaal on 7-8 kg, siis on ligikaudu 1,5 kg kaaluv kaamera + objektiiv kõige raskem asi kohvris üldse. Pole mingit vahet kui palju kleite või aluspükse kaasa võtta või maha jätta, kui selline jurakas kaasa tahab tulla. Seekord olid mul ligi ammused tuttavad - Nikon D80 ja Sigma 18-50mm F2.8. Taustajõuks taskus Samsung Galaxy ja "assistendil" Sony Xperia telefon. Ma ei ole nii paadunud, et iga kord randa minnes peegelkaamera üle õla visata, küll aga piisavalt haige, et pildistamisvõimalusest puudust tunda, kui üldse mingit karpi käepärast ei ole. Pildid on siin nüüd ka läbisegi. Kahjuks esimest korda pidin D80 suutlikkuses veidi pettuma, kuid seda saab panna vaid parema tehnikaga harjumise süüks.

Colombo-Unawatuna Lend maandub pealinnast Colombost veidi põhja pool ja turistide meka, rannaparadiis asub lääne ja lõunarannikul, nii et sõita tuleb piki rannikut allapoole. Valisime esimeseks peatuskohaks Unawatuna küla (või linna - raske öelda), kus turismindus õitseb ja kõik puhkuseks vajalik on hästi sissetöötatud. Kuna meie lendamised kestsid reipalt üle 36 tunni, siis oli kõigepealt tarvis end koguda. Konditsioneeritud lennujaamast tänavale astudes lõik kuumus vaat et jalust maha selle 2 minutiga, mis kulus takso peale istumiseks. Kui on tarvis raha vahetada, siis ka seda on kasulik teha lennujaamas. Sularahaautomaate leidub suuremates asulates, aga kaardimakse ei ole väga levinud (isegi hotellides arveldasime sulas) ja seda ei peeta siit Euroopast vaadates ka eriti turvaliseks. Kohaliku rahaga saab end päris rikkurina tunda, kuna hinnasildid on kõik sadades ja tuhandetes ning paari päeva eelarve on üpris paks patakas. Taksosõit Colombost Unawatunasse võtab aega 2,5 tundi, millest suurem osa kulub teisele poole Colombo linna jõudmiseks. Edasi läheb juba kiirtee. Linna vahel sõitmine meenutab lõbustuspargi autodroomi, kus gaasipedaali vajutusele järgneb kohe pidurdus, et vältida kokkupõrget. Pidev signaalitamine on selle jõnksutamise kõrval ebaoluline nagu sääse pirin. See sõidumaneer tekitas iiveldust reisi lõpuni välja. Õhulisema seedimisega reisijatele ja lastele soovitaks varuda oksekoti. Meil kuulus selline peale esimest taksosõitu standardvarustusse.  On odavam, kui taksojuhile puhastusteenust maksta.

beach3

Unawatuna Enam vähem kõik Sri Lanka lääne- ja lõunaranniku rannad näevad välja nagu unistuste postkaardilt, kuid lähemalt vaatlusel on tingimused puhkamiseks veidi erinevad. Paljudes randades tekivad suured lained, mis on ohtlikud isegi täiskasvanutele, lastest rääkimata. Mõnedes kohtades on põhi kivine või tuleb korallsaarekeste vahel ukerdada, metsikumates randades ei pruugi olla ühtegi (puu)varju, kuhu kõrvetava päikese eest roomata. Nii et lapsega peatuspaika valides tuleb teha veidi eeltööd. Unawatuna tundus eelinfo põhjal sobivat ja tagantjärele julgen seda mööndusteta soovitada. Sealkandis on mitmeid randasid, kus pisipõnnid saavad madalas vees sulistada. Meie hotellist (Kingfisher - Lonely Planet (LP) soovitab sealset restorani ja õigusega.) soovitati paar kilomeetrit lõuna pool asuvat Wijaya Beach'i, mis kujunes lemmikuks, kuna saadaval olid ka (tasuta) lamamistoolid ja sealsamas kohvik, kust karastusjooke osta. Populaarne turismimagnet Jungle Beach, kuhu või läbi džungli (mägi)matkata, kuid ka tuk-tukiga mööda mäekülge üles-alla turnida, sobis noorhärrale samuti ülihästi. Ujumis- ja mänguvahendeid müüakse samuti võileivahinnaga, nii et pole kahju neid pärast puhkust maha jätta.

Galle Unawatuna külje all, kuhu hõlpsasti saab sõita tuk-tukiga, asub riigi lõunaosa tähtsaim linn Galle, mida ilmestab 17. sajandil hollandlaste poolt rajatud merekindlus. Gallega tutvumine mahub kenasti ühte pärastlõunasse, kui nahk on mere ääres juba liiga tuliseks köetud. DSC_0294 copy

DSC_0306 copyDSC_0286 copyDSC_0325 copy

Kohalikud Üks hea põhjus, miks Sri Lankasse minna ja eriti veel koos lapsega on kohalike sõbralikkus. Väikese kahvatu lapse suhtes on nad kohe ülevoolavalt südamlikud ja see annab ka väikese printsiga koos reisivatele täiskasvanutele positiivse laengu. Lapse soovide ja kapriisidega arvestatakse ilma sellest numbrit tegemata. Tõsi, seda väikest kahvanägu tahetakse lausa näpuga katsuda - neil olla mingi ebausk, et see toob head õnne - niisiis lapsel tuleb leppida lisaks varjamatule jõllitamisele ka silituste ja patsutustega. Meie oma harjus oma "kuningliku" staatusega kiiresti ja lubas armulikult end ümmardada. Teine hea põhjus on keeleoskus. Sri Lankas on 3 riigikeelt: singali, tamili ja inglise keel. Näiteks too allpool poseeriv provva kõnetas mind ja palus, et ma aitaksin tal puu otsast neid kollaseid õisi korjata, mis tal kausis on. Ma laksasin kohe vastu, et tema mul pilti teha lubaks. Olime rahul mõlemad. DSC_0331 copy Mis väikest reisumeest puudutab, siis Galles oleks käru olnud omal kohal. Kuid 15-16 kilo väikest ahvipoega ei ole kahele täiskasvanule ka mingi ületamatu raskus. Kui teda jäätisekokteili ja muffiniga vahepeal veidi turgutada, tuleb päeva lõpuks päris õnnelik nägu ette :) DSC_0346 copy Pimedus saabub seal varakult ja äkki umbes 19 paiku, nii et jalutuskäigult hotelli naasime juba pimedas. Eredalt jääb meelde ka see, kuidas meie tuk-tukil rehv keset ringteed purunes. Kui see poleks juhtunud nii väikese hoo pealt, siis poleks see sekeldus meid nii väga naerma ja fotokaga vehkima ajanud. DSC_0391 copy

Hill Country Kolm päeva lebotatud, võtsime ette väikese reisi sisemaale. Saareriigi kõrgem keskosa on legendaarne teeistanduste piirkond. Kliimagi on seal täiesti erinev - sooja 20-25 kraadi ringis, suur õhuniiskus ja sagedased vihmahood. Kuna liiklus on sealmaal üpris pöörane ja valepidine ka veel, tuleb palgata autojuht. Juht on ühtlasi ka giid, kes soovitab, kus süüa, kus magada ja milliseid vaatamisväärsusi tee peale jääb. Nende paari päeva jooksul, mis me Unawatunas ringi käisime, saime 3-4 pakkumist, peamiselt tuk-tuki juhtidelt. Lõpuks otsustasime siiski hotellist soovitatud juhi kasuks. Varavalges, banaanipannkoogid kaasa pakitud, alustasime teekonda mägedesse. Kuna kiirteid rohkem ei ole ja osad kaardil märgitud otseteed on kohalike sõnul läbimatud, kulgeb reis viiekümnega nõksutades pikalt mööda rannikut alla, enne kui sisemaa poole üles keerab. Autoaknast õnnestus näha ka teisi populaarseid rannapiirkondi, millest kõige sümpaatsem tundus Mirissa. Teel külastasime kilpkonnade varjupaika, kus putitatakse üles kalavõrkudesse kinni jäänud kilpkonni ja hautakse välja kilpkonnamunasid, mis mingil põhjusel on algsest asukohast välja kaevatud. Seal saavad pisikesed kilpkonnatitad veidi kosuda, enne kui nad uuesti ookeanivoogudesse päästetakse. Teele jäi samuti mingi pisike (turistidele mõeldud) botaanikaaed, kus tehti väike ringkäik ühe põõsa juurest teise juurde: näidati, kuidas kasvab vanill, pipar, kaneel, sidrunhein, ingver, aaloe ja muud aromaatsed taimed. Juurde aeti hingliskeelset ajurveedat, kuidas "kaks korda päevas, viis nädalat mingi juurika närimist või salvi määrimist, teeb kõhnaks, võtab ära karvad sealt, kus pole vaja ja paneb sinna, kus puudu on". Pärast sai neid leotisi muidugi kaasa osta. Tõenduseks karvaeemalduskreemi efektiivsuse kohta olid võidunud väljatrükid Svetlanade ja Johnide hotmaili aadressidelt saadetud kirjadest, kus nood määret taevani kiitsid. Giidi silmavalged välkusid ähvardavalt, kui ma asitõendeid millekski ei pidanud ja tema imesalvi ei soovinud. Aga fotosilmale oli seal kena. DSC_0394 copytaime3 Tee viis läbi Matara linna, kus põikasime sisse Weherahena templisse, mille põhiline vaatamisväärsus oli 39 meetrit kõrge budakuju, "eelmisel aastal üle värvitud", nagu giid uhkusega teatas. DSC_0443 copytempli3tempelkids1 Paljaste taldadega puudutada põrandaid, mille tuhanded teised paljad jalad on siledaks lihvinud ning giidi järel mööda kitsaid ja pimedaid maalingutega kaetud käikusid seigelda, oli müstiline elamus. Ent pikkamööda sai selgeks, et tegelikult pole seal miskit vanemat kui 100 aastat ning hoone ise on ehitatud aastal 1990. Keskaegsete kirikutega harjunud eurooplasele oli see pisike pettumus.

Ella Ella on väike külake kõrgel mägedes. Turistid põikavad sinna tavaliselt päevaks-paariks, et näha teistmoodi Sri Lankat. Erinev see tõepoolest on. Meie autojuht teadis hästi, mida lääne inimesed sellisest kohast saada tahavad. Hotellist (Tea Garden), mille ta välja valis, avanesid miljoni dollari vaated, nii et ainuüksi aknast välja vaatamine või rõdul istumine oli nauding. DSC_0571 copyDSC_0477 copy Tunne oli selline, et hingaks sügavalt sisse, sirutaks end välja, tõukaks varvastega õige pisut maast lahti - ja liugleks. DSC_0612 copy Inimesi on sellises mõõtkavas päris raske märgata. inimesed2 Oli armas külakene, mida iseloomustas suur kogus vertikaalset vett. Parempoolsel pildil lähedalasuv kosk Ravana Ella. Ella ümbrus sobib hästi matkamiseks-jalutamiseks, aga see on küll üks asi, mis meil lapse ja vihma tõttu tegemata jäi. ella2DSC_0527 copy Ärasõidul, järgmisel hommikul, lehvitas meile paljulapseline ahvipere. DSC_0618 copy

Udawalawe rahvuspark Paar tundi autosõitu ja oleme Udawalawe rahvuspargi väravas. Lapsele on ju juba kuu aega päris elevantidest räägitud ja lõpuks on see päev käes. Kuskilt tekkisid meie agendasse ka "sinised linnud, kes lõunamaal puhkamas käivad" (vt Lotte "Reis lõunamaale"), nii et pöidlad peos, et ka Pipo meie nägemisulatusse satuks. Kellaosuti hakkab lähenema südapäevale ja enne kaheksat ärganud vapper reisikaaslane muutub silmnähtavalt uniseks. Suured lahtiste džiibiromude peale, millega külastajaid ringi veetakse, lähevad silmad küll korraks särama, kuid edasi on ainult aja küsimus, kumb jõuab enne, kas elevandid või uni. DSC_0630 copy Elevandid jõudsid õnneks siiski enne. DSC_0641 copyDSC_0652 copyDSC_0648 copy Ja paabulinnud ja vesipühvlid. paabu2DSC_0730 copypühvli1 Kuid siis oli ka kõik. Ülejäänud tunnikese üritasime auklikel teedel rappuvas autos magavat last balansseerida. Õnneks ei jäänud kõik kaunid vaated siiski nägemata. Isegi väike vandersell tegi vahetult enne safari lõppu silmad lahti. DSC_0701 copyDSC_0718 copy Meie reis oli jõudnud kahe kolmandiku peale ja kui autojuht (pildil) tegi ettepaneku peatuda, et teeäärsest müügiletist banaane osta, ei tulnud kellelgi mõttesse enne söömist midagi desinfitseerida. Väga maitsvad pisikesed banaanid olid. DSC_0049 copy

Tangalle Reisi viimased päevad olime taas planeerinud rannapuhkuseks. Kuna olime oma tuuriga nihkunud lennujaamast juba 5-6 tunni kaugusele lõunasse, ei tahtnud enam kaugemale minna. Küll aga oli soov peatuda mõnes teises kohas peale Unawatuna. Kuna meil midagi ette broneeritud ei olnud, siis otsustasime käigu pealt rannakirjelduse ja saada olevate hotellide põhjal. Lasime end viia Tangalle'i, kus olime välja valinud Suwaya Villa nime kandva majutusasutuse. Selle asukoht linnasüdamest eemal meid niivõrd ei häirinud. Küll aga oli pettumus, et tervel rannikul umbes 5-6 kilomeetri raadiuses tekkisid kõrged lained, mis muutsid lapsega vette mineku võimatuks. Kohalikele polnud see muidugi mingi uudis, sest suur osa hotelle, ka meie oma, oli varustatud basseiniga. Siit moraal - kui mere ääres asuv hotell reklaamib end basseiniga, tasub olla veidi kahtlustav. Inspekteerisime rannajoont 6 km raadiuses ja leidsime ainult ühe sopi, kus sai lapsega vette minna. See oli nn kohalike rand hollandlaste rajatud kindluse lähedal, kuid seal puudusid elementaarsed mugavused - päikesevarjud. Nii kasutasime ujumiseks hotelli basseini ja ookeanimüha nautisime külmade jookide ja õhtusöögi kõrvale rannabaarides. Kuna üks neist võitis lapse poolehoiu kotitäie liivakastimänguasjadega, oli see kaheks õhtuks peaaegu paradiis. DSC_0054 copy

Järeldused Põhjused, miks meile meeldis koos lapsega reisida: - siirad emotsioonid, võimalus olla osaline maailma avastamises; - lapse kohanemisvõime arendamine, võime toime tulla ebaharilikes situatsioonides: nt. oma poti puudumine, kõik lendamisega seonduv; - rahulik tempo. Meie reisid on muidu kurikuulsad meeletu läbiratsutamise poolest, et lühikese ajaga võimalikult palju ära teha ja näha; - lapse areng, silmaringi avardumine: tagasi kodus olles on märgata, et vahepeal on taas mingi arenguhüpe toimunud.

Lapsest tulenevad valikud Mis seal salata, lapsest tulenevalt tegime ikka mõnevõrra turvalisemaid valikuid. Näiteks: - mõnevõrra mugavamad/kallimad ööbimiskohad. Eraldi voodi vajadust küll ei tekkinud, sest hotellivoodid on ju tavalisest hulga laiemad, s.t. ööbimise hind lapsest ei sõltu; - riskivabad ja euroopalikku toitu pakkuvad söögikohad; - toidu tellimine lapse eelistusi arvestades; - rahuliku veega rannad, kuhu pidi eraldi sõitma; - päevarežiim - lõunaune ajaks tulime tagasi hotelli (v.a. sõidupäevad, kui sai magada autos), õhtusöögid ei läinud sujuvalt üle südaööni vältavateks kokteilideks.

Toidust Meil, täiskasvanutel, ei möödunud päevagi rice & curry-ta. Ükskõik millal menüüd lapates tekkis lõpuks tunne, et mahedaid maitsekombinatsioone saab ju kodus ka. Poiss meie karrivaimustust ei jaganud, vaid jäi kindlaks oma väljakujunenud eelistustele. See tähendab - makaronidele. Sekka sattus pitsat, friikartuleid, pannkooke, omletti, kurki-tomatit, röstsaia või, juustu või moosiga, hommikusöögihelbeid, banaani ja jogurtit. Võib-olla natuke paljast riisi ka. Ükskord, kui ma talle oma taldrikust koos riisiga õige vähe kastet sokutasin, maigutas ta ja teatas asjatundlikult, et seal on "natuke palju pipart". Värsked mahlad olid samuti peamiselt suurte meelelahutus, sest meie kutt teatas, et tema "ei ole nende mahladega harjunud", kus on "sodi sees". Küsis pidevalt tulutult õunamahla ja lürpis suurema osa ajast lihtsalt pudelivett. DSC_0037 copy Sellised krevetikesed, nagu pildil näha, pakkusid lapsele küll huvi ja mängulusti, kuid suhu ei läinud mitte üht ampsu. Üldiselt aga pole Sri Lankasse minnes lapse toidulaua pärast muretseda tarvis. Seis on pigem vastupidine - turistipiirkondade restoranides on ülekaalus euroopa toidud ja midagi autentset ja head on hoopis keerulisem leida. Kõige eredam toiduelamus, kui need hiidkrevetid kõrvale jätta, oli üks teeäärne söökla, kuhu autojuht meid viis. Minu esmamulje oli, et siin me küll ei söö! Tegemist oli karridest koosneva lõunabufeega, kus einestas suur hulk kohalikke. Riisi kõrvale sai valida pea kümne kastme ja lisandi vahel. Toekama poole pealt kana-, kala-, sealihakarri ja daal (läätsekarri), lisaks mitu aedviljatoitu ja kohustuslikud papadumid (krõbeleivad). Kuna söögikoht oli suunatud kohalikele, olid toidud julgemalt maitsestatud kui hotellirestoranide omad. Liharoogades oli ära kasutatud kõik, mis looma küljes võtta andis - palju paksu pekki ja konte, mille ümber vaevu mõni lihakübe. Taldrikud olid (tõenäoliselt hügieeni mõttes) toidukilesse pakitud ja virna laotud. Kui ma taldrikut võtma hakkasin, haaras abivalmis teenindaja selle oma kätte, eemaldas toidukile ja tõmbas taldriku igaks juhuks (juba kasutatud) köögipaberi nutsakaga üle. Ma pisut kõhklesin seda taldrikut vastu võttes, kuid head kombed jäid siiski peale. Teine probleem oli, et peale riisi ja papadumide ei olnud seal mitte üht asja, mis lapsel oleks alla läinud. Palju ei puudunud, et oleksin nutma puhkenud. Õnneks avastasime külmkapi, kus olid pisikesed (pühvlipiimast) topsijogurtid, mida meie reisisell rahulolevalt kaks tükki sisse vitsutas. Tagantjärele ei jõudnud ükski toidukohta autentsuses ja toidu teravuses ligilähedalegi. Kui koos juhiga teisel päeval ühes viisakamas restoranis sõime, jagasime lauale toodud toitu omavahel. Selgus, et see karri, mis autojuhile toodi, oli hoopis vürtsikam kui meie oma. Juht kinnitas, et nii tehaksegi - valgetele valmistatakse vähem vürtsikad toidud. On inimesi, kes sellise tähelepanelikkuse üle rõõmu tunneksid, aga mina olin pisut solvunud, et keegi minu eest ära otsustab. Teel lennujaama tegime peatuse ühes Colombo pagariäris ja vitsutasime autos kana- ja köögiviljatäidisega pirukaid samosa-sid. Tainased servad said lapsele. Lisaks valis ta ise endale rummipalli meenutava, suhkrus veeretatud pruuni koogi, mis maitses veidi nagu kookosega kamapall. Seda, et toidus pettuda ei tulnud kusagil, pole vist tarvis lisada. Ühtegi märkimisväärset seedehäiret samuti ei esinenud.

Loomulikult tahaks iga kell Sri Lankasse tagasi, kui see veidi lihtsam oleks. Kuid maailm on nõnda lai, et alati leiab mõne koha, kus veel käinud ei ole ja tõenäosus sinna taas sattuda on väga väike. Kõigile teistele aga soovitan võimaluse korral see soe seiklus ette võtta.

Kellel huvi reisi üksikasjade vastu või tekib mõni küsimus, kirjutage kommentaaridesse või saatke mulle meil!

DSC_0062 copyDSC_0743 copyDSC_0760 copy