Katrin Press Photography

Blog

Love Bites ♡ Food & life captured with love. Armastuse Ampsud.

Maailm ei ole valmis. Mina ei ole valmis.

Inspireeritud Jonas Petersoni sõnavõtust Baltikumi fotofestivalil

Alustan seda juttu tegelikult lõpust. Võtan ette kõige suurema üldistuse, milleni mu ekslevad mõtted viisid: maailm ei ole valmis; mina ei ole valmis. Valmis nagu lõpetatud või lõplik. Sellest eeldusest lähtuvalt on elamine suhe kahe objekti vahel, mis on teatud osas pidevas muutumises. Miks see on oluline?

Olgu ääremärkusena öeldud, et kõik see, millest juttu tuleb, on teatud mõttes hiljutise fotofestivali kokkuvõte. Mõte, et ma pean mingi kokkuvõtte tegema näris juba kuklas, kui üks sõber, fotograaf, küsis:

Sa oled seal neid ettekandeid mitmeid aastaid kuulanud, on seal siis nii palju põnevat ja kasulikku infot?“

Kõige lihtsam on juhtumeid analüüsida tagantjärele, kui on käes mingi resultaat, pulbitsemine on lõppenud, kõik on tardunud. Inimese seisukohalt – postuumselt. On asjad, mis said tehtud ja asjad, mis jäid tegemata. Enda analüüsiks on sellest teadmisest vähe kasu.

Milles üldse peab ennast analüüsima? See on meetodi valiku küsimus. Igaüks leiab ise viisid, kuidas ta toimib. Mina kirjutan oma olemise viisist, mis viib teatud asjade, olgu kasvõi piltide, ärategemiseni.

Eneseväljendus

Olen veendunud, et protsessi ei saa lõpptulemusest lahutada. See on suhteliselt kulunud ja universaalne tõde, mille alusel kunstiteoorias igasugust loomingut ja loojat koos vaadeldakse. Loomingu sünonüümina kasutatakse eesti keeles vahel ka väljendit eneseväljendus. See on liitsõna – enese + väljendus. Mitte kliendiväljendus, ülesandeväljendus ega eelarveväljendus. (Kuigi, olles need mõisted paberile pannud, tekib mul tõenäoliselt kiusatus neid tulevikus teatud olukordede kirjeldamiseks kasutama hakata.)

Praktilisel tasandil tähendab see minu jaoks seda, et ma ei saa midagi teha, kui ei ole enda jaoks asju selgeks mõelnud. See on ka põhjus, miks tegelen täna tähemärkide ritta seadmisega, mitte pakilisemate asjadega. Sest kogu värk käib seestpoolt väljapoole. Siin tuleb vist mängu tehnilise ja loova töö erinevus. Tehnilist tööd tehes ei ole vaja pidevalt jalgratast leiutada.

Connection – side, kontakt

Festivalil esinenud maailma kümne parima pulmafotograafi hulka kuuluv Jonas Peterson manifesteerib oma kirjutistes mõistet connection ja rääkis sellest ka oma ettekandes. Ma ei hakka praegu leiutama, kuidas seda oleks kõige täpsem eesti keelde tõlkida. Piisab sellest, et saame tema väidetest aru. Tema sõnul on oluline enda kohta infot välja anda, antud juhul siis kirjalikus vormis, veebis ja sotsiaalmeedias, et inimestel tekiks sinuga side. Et neil oleks infot, mille põhjal otsustada, kas nad soovivad sinuga tegemist teha või mitte. Eeldusel, et looja paratamatult väljendab ennast ka kliendile töötades, peab klient teadma, millise maailmaga ta kohtub. Kõlab loogiliselt ja selle idee ellurakendamine ongi Petersoni edu alustalasid ning sellest jutlustamine pildistamise kõrval tema peamine leib.

Minu jaoks ei ole see esimene kord Petersonist kirjutada ja tema peale mõelda. Olin tema kommunikatsioonist siiras vaimustuses nagu sajad tuhanded teised fännid üle maailma. Ütlen meelega kommunikatsioonist, sest kui aus olla, meeldivad mulle tema sõnad rohkem kui pildid. (Andestage mulle mu lapsesuu, kui võite.)

Ta räägib just nendest asjadest, mis iga loovisikut üle maailma kõnetavad – tunnetest. Erinevatest segastest tunnetest, isiklikest asjadest ja seikadest elus, mis võimaldavad paljudel end temaga samastada. I want them to like me! deklareerib Peterson, sest kui ma neile meeldin, ei küsi nad esimese asjana: „Kui palju see maksab?“ Ja maksab mitte vähe. Jonase pulmapaketid algavad 5000 Austraalia dollarist. Nii et kuigi ma olen endiselt suuremast osast tema sõnavõttusest pisarateni liigutatud, ei saa ma jätta tähelepanuta tõsiasja, et see just ongi tema eesmärk.

Mina ei läinud seda ettekannet kuulama sooviga saada 10 nippi oma äri eduks. Ma tahtsin mõista inimest, kelle sõnad mulle korda lähevad. Tahtsin aru saada, kas on connection või ei ole ja – miks? Kui ma ei suuda ära seletada – miks? siis see jääbki mind painama.

Põhjused, miks ma Petersoni vastu huvi tunnen, tulenevad samuti otseselt tema nn meetodist ehk infost, mida ta on avalikustanud oma tausta kohta. Tal on meedia- ja reklaamitaust, ta on leiba teeninud reklaamtekstide kirjutamisega. Ironic. Ta justkui hüppas teise paati nagu minagi ja enam ei kirjuta, aga tegelikult – ta pole kunagi pastakat käest pannud. Nüüd ta teeb seda sama asja endale – ja ta on selles nii kuradi hea, et tõesti, ajab lausa vanduma.

Kuigi tema on superstaar ja mina lihtsalt mingi Ida-Euroopa koduperenaine, arvan ma ometi mõistvat, kuidas kõik alguse sai. Kujutlegem korraks tundelist ja omajagu kompleksides meest, kes oli just teinud lõpparve okseleajavalt pealiskaudse reklaamimaailmaga, kellel oli harjumus toota teksti ning kes avastas endas oskuse pildistada pulmasid. Ta lihtsalt oli edasi tema ise: pildistas, kirjutas ja turundas. Temast sai internetiajastu ikoon – blogija. Siinkirjutaja läks toiduajakirjast lapsepuhkusele ja sai aru, et ei suuda samuti vait olla ning alustas toidublogi. Ülejäänu on tegelikult puhas mastaabivahe.

Üks kirjutas kirglikult, sageli, inglise keeles ja kindlasti ka väga hästi ning sai endale kõigepealt miljon laiki ja siis miljon dollarit. See omakorda motiveeris kõike veel rohkem ja veel paremini tegema.

Minu küsimus Jonasele oli:

Kas pole mitte isekas nii palju iseendast kirjutada?

Ma ei saa edasi anda, mis ta vastas, sest küsimine pani mu südame nii kõvasti vasardama, et adusin ainult vastaja miimikat ja žeste, aga mitte jutu sisu. (Keegi hea inimene, kes kohal oli ja mäletab, võib mulle vastuse kommentaaridesse panna.) Ma pakun, et vastus oli midagi sellist, et kõik tahavad infot, mille põhjal sinu üle otsustada.

- F*ck, they don't! They don't know who you are and they don't care!

Mina arvan, et on küll isekas. Selle mitte tunnistamine ei tee kellelegi au. Keegi, kes ei pea ennast huvitavaks inimeseks, ei hakka mina-vormis kirjutama. Samas, ma ei kujuta ka ette inimest, keda tema enda sisemaailm ei huvita. Niisiis sõltub ego suurusest, kui huvitavaks inimeseks keegi end peab. Ja sõltub ka sellest, kuhu keegi tõmbab piiri isikliku ja avaliku info vahele. Nii et pole vaja teeselda, nagu teeksid kellelegi teene endast kirjutades.

Mis meid välja vabandab?

Olles Jonasega samas paadis ei ole mu eesmärk kedagi hukka mõista. Ikka ainult mõista. Mina ei kirjuta niivõrd selleks, et kellelegi teisele midagi selgitada või küüniliselt võttes – maha müüa, vaid selleks, et oma mõtteid struktureerida. Mõtted ei tule ju kindlas järjekorras ega selgelt sõnastatud lausetena, vaid mingi tulva või pistetena näiteks autoga sõites, kõndides või duši all. Sellised korrastamata mõtted aga ei ole praktiliselt kuigi kasulikud. Niisiis vahel lihtsalt tuleb võtta aega ja hakata maniakaalselt klahve toksima. Nii et üks asi, mida ma õppisin Jonaselt, on iseenda regulaarne süstemaatiline analüüs kirjalikus vormis. Iseendast arusaamiseks - hindamatu.

Siis äkki on sinu ees mitu lehekülge teksti ja mitu oma parimate oskuste kohaselt lihvitud mõtet, mille tekitamiseks on kulunud, oletame, pool päeva. Olenemata sellest, kui vilunud grafomaan oled, on see suur töö. Kuidagi ei raatsi seda enda teada jätta. Ei taha ka, sest sisimas igatsed, et keegi sind mõistaks. Mitte sedapidi, et sina pakud kellelegi lahendusi. Mäletad, nad ei tea, kes sa oled...

Mommy, I've created a monster

Muidugi, ühel hetkel, kui saad sadu fännikirju päevas ja pead avama uusi pangaarveid, et raha ära mahuks, nagu Jonas, hakkab koletis kusagil kuklas kuju võtma. Võib olla päris painav muutuda iseenda jutustuse elavaks peategelaseks. Sõnad, mis kunagi tulid südamest, on ammu oma siiruse kaotanud – aga neid loetakse ühe uuesti ja uuesti, sest need on mustvalgel kirjas ning iga tähemärk on väärt hunnikut raha.

Tegelane, kelle sa endast lõid on pisut säravam ja vaimukam kui sa ise, sest sa oled hea kirjutaja, aga mitte superkangelane. Igaühel on õigus samastada end ükskõik millise mõtte või lausega – fantaseerida, rebida neid kontekstist välja ja ka valesti aru saada. Sadade inimeste ootused sinu suhtes on rajatud nende fantaasiatele, mis läksid lendu sinu kunagisi sõnu lugedes. Sa ei ole enam see värisevate kätega tundeline reklaaminohik, kellega alustavad fotograafid end samastavad, aga sa ei saa seda neile näkku öelda. Sul on uued probleemid ja sa jätkad kirjutamist, sest see on sinu eneseväljendus. Selle koletise nimi turunduse keeles on personal brand – ka sellest oli ettekandes möödaminnes juttu.

Kui ma oleksin valmis...

Katsun nüüd otsad kokku võtta. Kui ma oleksin valmis toode, siis oleks vaatluse ja katsetega võimalik välja selgitada, milleks ma kõlban. Kui ma oleksin valmis inimene, siis kõik need väited, millega esinen täna, peaksid paika ka homme. Aeg on näidanud, et see nii ei ole. Andke mulle andeks.

Kui maailm oleks valmis...

Kui maailm oleks olnud valmis enne, kui Jonas Peterson hakkas pulmablogijaks, ei oleks seal tema jaoks kohta olnud. Kui maailm oleks valmis täna, peaksin mina otsima kohta, kuhu sobituda. Õnneks ei ole mitte midagi muutunud. Maailm ei ole ikka veel valmis saanud. See on ikka veel pehme ja amorfne ning reageerib inimestele ja ideedele. Küsimus on, kui meeleheitlikult sa tahad selle maailmaga sidet luua.

Nii et, miks ma käin koolitustel? Võib-olla selleks, et tunda, kuidas maailmas on ruumi hulludele ideedele. See mõjub nii mõnusalt ajuvereringele.

P.S. Mu teine küsimus Jonasele oli: "Kas Baltikumi fotograafid, kes tahavad saada laiemat tuntust, peaksid blogima inglise keeles?" Vastus oli lühidalt: jah. Siin ma nüüd siis olen, tõmblen pidevalt kahe keele vahel ja just seekord, nagu kiuste, otsustasin esmalt eesti keeles kirjutada. Ma ei ole veel valmis :)