Pajatäis hernesuppi

Tänase päeva tegu on suur pajatäis hernesuppi. Täitsa ise tegin esimest korda elus. Üleeile nägin poes nii kena värsket suitsutatud seakooti ja mõte hakkas kohe tööle. Herneid ostes jooksis küll korraks juhe kokku, et kas terveid või poolikud tarvis. Sobrasin veidi mälus, et milliseid ma söönud olen ja ostsin terved. Kodus vaatasin raamatust retsepti ka. Retseptis oli searibi hoopis, aga see mind ei morjendanud. Esimese asjana tuli 2 klaasi herneid likku panna 4-6 tunniks. Minul ligunesid nad esiteks pool päeva ja siis öö veel takkaotsa, sest vahepeal tekkis igasugu tegemisi. Hernesupi keetmine pole mingi muna praadimine, et suts ja valmis. Võtab ikka aega. Olin hoolikas ja veidi murelik nende ligunevate herneste pärast ja vahetasin aeg-ajalt vett, et need seismisest pahaks ei läheks. No mine tea. Täna siis tõstsin seakoodi patta, kallasin vee peale ja hakkasin keetma. Koot mahtus vaevu potti ära. Oma poolteist tundi kees, enne kui liha hakkas kondi küljest lahti tulema. Siis liha välja, herned sisse. Kiirelt 1 sibul peeneks, 2 porgandit samuti ja lupsti sisse. Kuni leem kees, tükeldasin liha ära ja lükkasin sisse tagasi. Siit peale polnud muud teha kui oodata, et kõik ilusti pehmeks keeks, maitsed seguneks. Veits pipart jahvatasin ka ning nentisin -- ülihea.

Nii et kes soovib, saab selle jutu põhjal täiesti ausa hernesupi keeta. Retsepti rida-realt kirja panna tundub mulle nii lihtsa asja puhul kuidagi kohatu. Kuna ma ei plaaninud sellest kirjutada, põhjusel, et see on maailma kõige tavalisem ja igavam söök, siis ei ole ka pilti.