Toidurahva möödunud nädala Helsingis käigu teiseks sihtkohaks oli Eat & Joy Maatilatori ehk eesti keeles võiks öelda: talukaup. Tegemist on poega Kluuvi kaubanduskeskuse keldrikorrusel, kus müüakse kõike, mis Soome väiketootjad on valmistanud ehedalt ja mahedalt.
Lisaks poele tegutseb samas ka kohvik ja piimabaar. Idee on kohviku kaudu anda inimestele proovida tooteid, mida poest osta saab, samuti kasutada ära kõik jäägid - väga mõistlik säästlik mõtteviis. Seega ongi menüü peamiselt üles ehitatud päevapakkumistele. Näiteks lõunaks oli üks supp (kapsasupp lambalihaga) ja kaks salatit (ahjulõhega ja Brie juustuga). Mina sain ca 10 eur maksnud lõhesalatist ja leivaviilust igatahes kõhu täis. Kuid selge on ka see, et soomlased saavad/oskavad meist rohkem hinnata ausat ja omamaist toidukaupa.
Miljöö on põhjanaabritele omaselt hele ja hoogsalt eklektiline. Söömas märkasin valdavalt nooremat rahvast, kuid kauplust külastasid võrdselt igas eas inimesed. Allpool üks pilt ka selle tõestuseks :)
Veetsime seesinatses asutises ikka mitu tundi. Pealik Aki Arjola rääkis Soome väiketootmise argipäevast, mis on meile nii sarnane - ranged nõuded, väikese kasumid ja järjest nukramaks muutuv statistika. Lohutav, ent samas hirmutav oli seda kuulda, sest kui kolm korda suuremas riigis pole olukord parem, ei jäta see meilegi palju lootust.
See aga, mis poelettidelt paistis, jättis mulje, et kõik on kõige paremas korras. Erilise õhinaga rääkis Aki soome metsikutest lehmadest (kyytö), kes on pisikesed, toituvad metsakarjamaadel ja annavad hoopis teise maitsega piima. Teine tõmbenumber oli väikene teraviljaveski, milles saad ise endale sobivat jahu jahvatada. Väidetavalt on värskelt jahvatatud jahu hoopis parema maitsega. (Seda saame vasti teada, sest osa toidublogijaid jahvatas endale kotikese kaasa.) Teatud juhtudel on värske jahu leebem ka neile, kellele kauaseisnud püül seedimisprobleeme tekitab. Seetõttu on inimesed neid miniveskeid (valdavalt Austria päritolu) ka endale koju ostma hakanud.
Piimabaar Muuuu pakub toorpiimast jooke, värske piimaga kohvi ja omavalmistatud jäätist.
Esimesed kaks pilti ei vaja vist pikemat selgitust. Kolmandal on jook nimega Boris, mis on valmistatud hapendatud Soome köögiviljadest (ka punapeedist, kui värvi vaadata), marjadest ja ürtidest, sisaldab piimhappebaktereid ja muid kasulikke ühendeid. Soovitatakse juua klaasitäis enne hommikusööki.
Köögiviljasahvris leidus väga nunnusid mõhnlikke ja pahklikke juurikaid, millest vaieldamatuks hitiks kujunes siiruviiruline peet.
Last but not least, saime kokku Soome toidublogijate julge ainuesindaja Jenniga. Jenni Häyrinen peab blogi Liemessä ning pürib lisaks toidust kirjutamisele ka fotograafiks, mis oli mulle kohe eriti südamelähedane.
Soome toidublogindusest saime teada, et nagu meilgi blogib enamik oma tarbeks ja muu töö kõrvalt. Teenistust annab blogiga seonduv (toidust kirjutamine, stilistika, pildistamine) kolmele soomlasele. Tuleneb see meie blogijate aktiivsusest või igapäevatöö paremast tasustamisest Soomes, aga Eestis kipub see number juba pea poole suurem olema. Igatahes sai räägitud, et Soome blogijate igasuvine ühispiknik võiks sel aastal toimuda Eestis.
P.S. Soomlased kirjutavad meist siin.