Pühadehõnguline perepäev minu kodukohas

Lugu sellest, kuidas üks asi viis teiseni ja nüüd on mul üheks päevaks fotostuudio. 9. detsembril panen oma kola kohaliku pubi tagatoas püsti ja kõikidel soovijatel on võimalus lasta endast pilti teha. Kirjutan veidi pikemalt, kuidas see juhtus ning mismoodi ma seda ette kujutan. Kuidas päriselt välja tuleb, saab näha kohapeal! :)

Unistuste pind

Ühel hetkel jõuavad kõik tõsisemad fotohuvilised selleni, et hakkavad unistama, et neil oleks üks omaette tuba, tühjalt seisev garaaž või mingi muu pind, mida saaks vajadusel kasutada stuudiona. Oma tuba sai korra proovitud. Siin tegime isadepäevaks neid pilte.

Aga põrandale laotatud voodilina ei näe just eriti professionaalne välja. See pole mõistagi ainus kitsaskoht. Kodu, kui see pole just spetsiaalselt fotohobi silmas pidades ehitatud, ei sobi ikkagi pidevaks sisse-välja voorimiseks. Garaaži varianti olin mõistagi juba ammu kaalunud, aga see lihtsalt ei kõlba kohe üldse.

Kui ühel päeval, kui mu käest taas küsiti, kas mul on mingi pind, kus perepilti saaks teha, haarasin härjal sarvist. Ei, ma ei reserveerinud aega mõnes Tallinna fotostuudios nagu sel puhul tavaliselt tehakse. Tõsi, Tallinnas on täiesti piisavalt rendistuudioid ja mul ei oleks mingi probleem mõnes sellises üks pildistamispäev korraldada. Aga ma ei taha.

Võib-olla ma eksin, aga mulle tundub, et need, kes tahavad pealinna fotograafi juurde minna, on seda juba teinud. Ja kui mitte, siis pole neil selleks mingit takistust kasvõi homme päev. Mulle isiklikult aga ei meeldi Tallinna vahet kärutada, kui selleks ei ole tõsist vajadust. Kui oleksin tahtnud Tallinnas elada ja kellast kellani kusagil kontoris istuda, siis ei elaks ma praegu Orus.

Niisiis, asusin otsima ruumi siit lähedalt. Sain tuttavaks mitmete toredate inimestega, keda seni ei olnud au tunda. Vaatasin üle mõned ruumid, kuid esimese hooga midagi sobivat ei leidnud. Rääkisin sellest muu seas ka pubi peremehega. Tema siis küsiski, kas nende valge seinaga ruum mulle ei kõlbaks. Vaatasin, et noh, põhimõtteliselt ju kõlbab ka.  Aga kuna mõttes oli ikkagi midagi püsivamat leida, siis sinnapaika see jäi. Idee, et seda võiks ajutise lahendusena proovida, tekkis alles õhtul kodus. Õnneks oli pubi rahvas mu mõtetega päri ja nii me kibekähku kõik kokku leppisimegi.

Idee

Minu ettekujutuses on see päev hea võimalus saada oma perest ja lähedastest ilus mälestus ning veeta ühiselt mõnusalt aega. Ma ei pea silmas ainult ema-isa lastega. Kujutan ette, et ka vanavanemad oleksid parema meelega nõus pildistamisele ilmuma, kui selleks ei pea kaugele sõitma. Igal juhul on portree või perepilt ilus lahendus pühadesoovide edastamiseks.

Stuudios saab olema paar tooli nii suurte kui väikeste mõõdus ja üks väike kiikhobu. Võtan kaasa ka mõned mänguasjad laste tähelepanu köitmiseks. Igaühe enda ideed ja kaasavõetud nodi (päkapikumütsid, põrdasarved, labakindad, piparkoogisüdamed jne) idee teostamiseks on väga teretulnud. Hea oleks neist ideedest samuti ette teada, kui aja reserveerite.

Kuigi mõtlen eelkõige koduvalla rahvale, ei tähenda see muidugi, et kaugemalt ei võiks tulla. Naabruses asub näiteks Polli Loomaaed (1 km), kus meile küll meeldib aeg-ajalt loomi vaatamas käia. Maa on meil muidu üldiselt lauge, aga kelgumägi asub Hiie poe taga ;) Pubi Bo:Ka teeb omalt poolt kõikidele lastega peredele 20% allahindlust ja süüa tehakse siin sööjate peale mõeldes, mitte muu seas.

Hinnapoliitika

Kuna ma sellise ürituse juba korraldasin, siis ei taha ma, et kellelgi jääks pildistama tulek raha taha. Kuna on pühade-eelne aeg, siis olgu see minu jõulukink oma koduvalla rahvale.

Portreefoto 15 € tähendab seda, et pildistama võib tulla ka üksinda. Hea võimalus saada endast mõned värsked kaadrid kasvõi Facebooki profiilipildi uuendamiseks :) Arvestan selle tegemiseks u 15 min ja kätte saab 3-5 töödeldud faili CD-plaadil. (Kui tuleb rohkem imeilusaid kaadreid, siis endale ma neid ei hoia.)

Perepilt 25 € tähendab seda, et pildile võib tulla 2 kuni mitu inimest. Nii mitu kui tuppa ja kaadrisse ära mahub. Ei pea olema omavahel sugulased. Võib tulla pildistama ka koos sõbra või kallimaga, laulukoori või rahvatantsuansambliga. Arvestan selle tegemiseks u 30 min ja kätte saab samuti 3-5 töödeldud faili CD-plaadil. (Kui tuleb rohkem imeilusaid kaadreid, siis endale ma neid ei hoia.)

Eelregistreerimine

Selleks, et ei peaks pool päeva elavas järjekorras ootama, on mõistlik kellaaeg ette kokku leppida. Seda saab teha kas telefonil 5070801, e-posti teel katrin@harilik.ee või siin veebilehel kontaktivormi kasutades (menüüs "contact" all).

Stuudio on avatud kl 12-18.  Kui saadad meili, paku välja endale sobiv aeg. Kui see on juba broneeritud, teavitan saadaolevatest vabadest aegadest. Kui sa ei ole mingil põhjusel aega broneerinud, tule ikka vaatama, kas on ehk veel mõni aeg saadaval või konutan üldse nukra näoga nurgas, kohvitass näpus :)

Kättetoimetamine

Kuna fototöötlus arvutis on tänapäeval sama, mis vanasti ilmutamine pimikus, siis kohe kaasa midagi ei saa. Plaadid teen valmis ja toimetan Kose valla piires kätte nädala jooksul ehk hiljemalt 16. detsembriks. Kiireim võimalus on pildid minu serverist endale alla laadida. Igal juhul vajan ma piltide kättetoimetamiseks teie kontaktandmeid. Sellest räägime kohapeal.

Küsi julgesti lisainfot ja tule kohale!

 

Stockholm II: fotostuudio + restoran Matbaren*

Uskumatu, et on alles meie Rootsi reisi esimese päeva pärastlõuna. Meenutades tundub, nagu oleksime vähemalt nädala ära olnud - nii tihedad olid need päevad. Fotostuudiosse Svensson & Svensson & Svensson minek oli tõeline katsumus. Ilmast pole kuidagi võimalik mitte kõnelda. Kohale jõudnud, oli mul tõsine hirm, et ei sulagi üles ega suuda midagi teha ega kellegagi suhelda.

Võõrustajad - kokk ja toiduajakiranik Jens Linder ning fotograaf Stefan Wettainen olid õnneks nii muhedad ja nende tööd (pildiseeriad ajakirjades ja raamatutes) sedavõrd muljetavaldavad, et jää hakkas tasapisi sulama.

Käsilolev pildiseeria pidi illustreerima lugu erinevatest sojakastmetest. Jäänud oli viimane pilt - kergelt praetud kammkarbid rohelise sibulaga. Üpris lihtne ja minimalistlik pilt, kuid tulemus, mis kaamerast (töötlemta) arvutiekraanile jõudis, oli minu jaoks siiski pisut üllatav. Ma ei hakka loetlema kõike põnevat, mis mul enda jaoks õnnestus kõrva taha panna. Polnud seal mingit raketiteadust ega ka tehnika viimast sõna. Isegi stuudio kohta ütlesid mehed naljaga pooleks, et rentisid selle, meile mulje avaldamiseks - tavaliselt pildistavad emma-kumma juures kodus. Taas tundus, et hoiakud ja isegi töövahendid on meiega sarnased, kuigi elatustaset arvestades ootaks midagi muud. Toidustilistid ja -fotograafid kondavad samamoodi mööda vanakraamipoode ja "prügihunnikuid" ning meisterdavad ise endale vajalikke abivahendeid. Ood kasinusele ja leidlikkusele!

Stefani töid vaadates ja temaga vesteldes võis rõõmuga tõdeda, et tuleb teha seda, mis meeldib ja nii nagu endale meeldib. Oma stiil ja käekiri on see, mis üht autorit teisest eristab ja pikemas perspektiivis (loodetavasti) ka leiva lauale toob.

Vasakpoolsel pildil on küsimus, kes keda nõiub: ruuged kiharad kuuluvad meie Marju Randmerile (Tassike.ee); keskmes on rootslaste koostöös valminud raamat; paremal... - igav ei olnud!

Ta-daa...! Õhtusöök!

Siin võib selle nüüd küll trummipõrina saatel välja hõigata, kuid tegelikult kahtlesin kuni viimase hetkeni, kas see koht on ikka minu jaoks. Luksuslikus Grand Hotelis asuv Mathias Dahlgreni juhitav toidukohtade duo - Matsalen (2 Michelini tärni) ja Matbaren (1 tärn) - kuulub vaieldamatult Rootsi paremikku. No ja Rootsi paremik on maailmas ka juba päris tegija.

Rahast sellisel juhul eriti ei räägita (kodulehel ega kuskil), nii et minu eelistus kippus kalduma mõne uue fotovidina suunas. Otsustavaks sai tegelikult hirm, et Stockholmi kesklinnas mõnda suvalisse (mittekiirtoidukasse) sisse astudes, tuleb keskpärase elamuse eest ehk vaat et sama suur kopikas välja käia. Seda ma juba endaga teha ei luba!

Istutasimegi end koos samuti kõhkleva Marjuga teistele saba peale ning lohisesime alandliku näoga sisse. Restorani personal oli õnneks vastutulelik ja suhtus meie ootamatult suurenenud seltskonda mõistvalt.

Lugemisvara oli huvitav ja õnneks mitte väga pikk. (Tutvuvad Kätrin ja Pille.) Kohe meie laua vastas, klaasseina taga käis usin askeldmine. Toidud olid võrdselt head ja põnevad. Selle tasemega kohalt sa ju tegelikult ei oota mitte ainult maitsvat toitu, vaid ka meelelahutust. Esimesena valitud roas tekitasid uudseid maitsekooslusi röstitud punapeet ja maapirn. Olen muidu ikka üpris lihamaias, kuid seda rooga süües hõiskasin - nii võiks vabalt nädalaks taimetoidule jääda! Paraku peaks sel juhul analoogseid toidukohti mööda käima ;)

Süües kasvab isu ja nii ma olin teist käiku valides juba kindel, et ka dessert ei jää tulemata. Portsjonid on Matbarenis keskmise suurusega, mis tähendab, et ühest roast ei saa kõhutäit, kuid pole ka päris "täpitoit".

Teisena maandusid minu ette aasiapärased "burgerid". Menüüs seisis nende kohta: steamed beef bun. Aurutatud saia vahele oli pandud ampsuke vürtsist ja pehmet veiseliha, värsket kurki, koriandrit, magusat tšillikastet.

Vahepeal oli vahva kokkade koreograafiat piiluda. Nende koordineeritud tegevus meenutas kohati tõepoolest tantsuetendust. Kui vajalkud eeltööd köögi sügavuses olid tehtud, kogunesid hetkeks kõik serveerimisalale, kus kiirete liigutustega anti roogadele viimane lihv, enne kui mööda tuiskav teenindaja taldrikud sujuvalt laiali kandis.  Ja korraga oli plats puhas.

Desserti valides sai aplus minust võitu ja otsustasin šokolaadikoogi ja jäätise kasuks, mis oli ootuspärane. Samal ajal mekkis Marju kõrval põnevat magustoitu tonkaubadest (pildil). Kokkuvõttes oli rahulolu muidugi garanteeritud ning ka lõputoimingud ei suutnud tuju rikkuda. Minu kokkupuuted Michelini restoranidega on olnud põgusad, kuid pettuda ei ole tulnud seni veel kordagi. Samas, olen mõnel korral reisides olnud õhtusöögi sisu ja hinna suhtest nutma puhkemise äärel. Okei, olen lahinal nutnudki. Nii et minu senisele kogemusele tuginedes teevad tuntud restoranide hindamisasutused siiski tänuväärset tööd.

Paraku ei jõua ma ka seekord üllitada kogu reisikirja. Nii et tuleb ka osa III.

Marju on juba jõudnud kõik päevad kokku võtta ja kirjutab oma reisimuljetest siin.