Uus toidutrend - peenralt patta

Täna pistsin nina oma mutiurust välja ja käisin vaatamas, kuidas tänavustele parimatele restoranidele diplomeid jagati. Eesti Maitsete koostatud nimekiri 50 parimast söögikohast on alati heaks abiliseks, kui vaja meelde tuletada, kuhu tasub sööma minna. Kipub ju nii olema, et esimese hooga ei meenu tavaliselt midagi peale 3-4 harjumuspärase lõunatamiskoha. Kõik olid kohal, võõrustas F-hoone, peeti kõnesid ja maitsti suupisteid.  Kohe, kui aukirjad jagatud, tõusis kokarahvas, nagu üks mees püsti ja läks tööle. Alles jäid vaid (b)logardid. Aga mitte sellest ei tahtnud ma pajatada.

Muu jutu sees märkis Eesti Maitsete pealik Aivar Hanson, et briti parimate restoranide hindajad olid üles tähendanud ka tulevikutrende toidumaailmas. Ürdipeenrad restoranide tagaaias on juba tavaliseks muutunud. Nüüd minnakse veelgi kaugemale - hakatakse ise kasvatama ka vajaminevat köögivilja. Kas ise kasvatamist mõista sõna-sõnalt või tähendab see koostööd kutseliste põllumeestega polegi oluline. Tähtis on soov kontrollida toidu maitset päris algusest peale.

Seda juttu kuuldes tabas mind rõõmus äratundmine. Olin just hakanud mõtlema, kas peaksin ehk oma blogi teemavaldkonda muutma, kuna viimasel ajal veedan rohkem tunde aias kui köögis. Või noh, tegelikult olin just jõudnud arusaamisele, et kirjutada tuleb sellest, mis hetkel aktuaalne ja mitte üritada seda pidevalt lahterdada. Elamise viisina ju tundub igati õige ja mõnus olla õues, kui ilm on ilus. Üks grillib lakkamatult liha, teine peenras urvitades oma tagumist poolt.

Tegelikult sähvatas mul juba varem korra. Siis, kui selgus, et Ajujahi konkursi võitnud parim äriidee on Virtual Garden - linnainimestele virtuaalse aia pidamise võimaluse pakkumine, koos kaasnevate söödavate hüvedega. Ja siis ma lugesin veel, et Tartu linna serva rajatakse taas aianduskooperatiiv - põllumaa, millest iga soovija saab endale platsikese osta, et seal perega kohmitseda ja värsket õhku hingata. Nii et aiandus on kahtlemata IN!

Näiteks sellel õhtuhämaruses jäädvustatud maalapil esinevad eest vasakult: murulauk - päranduseks saadud ja ümber istutatud; salvei - talvest räsitud, ent mitte päris surnud; tüümian - alustab samuti uut aastaringi värskel kohal. Teise rea moodustab püsik-rukola, millel on juba ilusad pisikesed lehed. Murulaugu taga kolletab kahtlaselt toast potist toodud basiilik, mille ettekülvi tegin aprilli keskel. Basiilikust järgmine, lillakate vartega on aed-piparrohi, mida prooviks sipsisin ka külvikasti. Temast paremal on koriander ja petersell, mis naudivad aknalaualt ära kolimist täiel rinnal. Tagant poolt tuleb veel lehtsalatit ja rukolat. Ja päris pildi ülemises servas on pastinaagid koos porrudega.

Kõik, kes aiaga alustanud, teavad seda maniakaalset ostuhullust, mis tuleb peale seemnepakkide riiulite vahel. Mina lõpetasin sel aastal u 50 pakikesega. Paar õhtut istusin ja veeretasin neid ühest käest teise. Siis sain aru, et mul on vaja masterplaani. Kaaludes, kas hakata pidama märkmikku või aiablogi, meenus mulle lause Andrus Purde artiklist: “There’s an app for that” ehk “Selle jaoks on rakendus”. Ja oligi! Folia - social garden tracker & organiser. Ma rohkem ei jaksa praegu kirjutada. Minu aeda võib detailsemalt näha siit. Olekski juba aeg, et mõni asjalik eestlane selle rakendusega liituks.

Kevadkülv

Kõik varud on ära söödud, paastun ja külvan seemneid, et suve teisest poolest alates oleks, millest süüa teha. Päris veenev põhjendus, miks ma ammu midagi kirjutanud ei ole. Tõest on see muidugi kaugel, aga tõde ongi sageli igav ja proosaline.

29.03 algas minu seemnete idandamise projekti I etapp. Paar päeva varem tegin treti aiaärisse ja see oli vahelduseks tuisule ja hangedele tõeliselt teraapiline kogemus, mida soojalt kõigile soovitan. Selleks, et näpp mulda pista, pole isegi vaja, et lumi oleks ära sulanud. Eeltööks olin sirvinud kodus leiduvaid aiaraamatuid ja otsustanud, et sel aastal tulevad meie aeda peenrad.

Kasvatatava sortimendi välja sõelumine ei olnud keeruline. Lapsepõlvest on ju meeles nn mõttetud köögiviljad, millega oli jubedalt jamamist, mis end kunagi ära ei tasunud. Näiteks kurgid. Mitu kuud olid kõik aknalauad mingeid plasttopse või mis veel hullem, poolikuid piimapakke täis. Neid viimaseid meil vist ei olnud, küll aga tuttavatel vanamuttidel. Siis oli vaja ehitada lava või olemasolevat lappida või mingeid totakaid traadist kaari maa sisse suruda ja kilega katta. Sõltuvalt ilmast oli pidevalt tarvis seda kilet üles ja alla kerida. Kastmisest ma parem ei räägi. Ja kui see taim mingid pulgad külge kasvatas, oli vaja neid iga jumala päev okkaliste lehtede alt otsida. Kui õigel ajal jaole ei saanud, paisusid need mittesöödavaks, aga harva raatsiti midagi kompostiks jätta. Edasi mädanesid need rõdul või külmkapis. Osa jõudis ka purki, kus suur osa neist edasi mädanes. Mul pole midagi peenrast nopitud värske kurgi vastu, aga kasvatamise jätan meelsamini proffidele.

Suht sarnane lugu on tomatiga. Samuti kergekujuline lapsepõlvetrauma. Kasvuhoone poolt ja vastu on meil hetkel veel kaalumisel. "Päris" tomati maitse on väärt mõningast eneseohverdust. Maasikad on ka kahtlane kraam - muudkui kraabi ja lõika võsusid, võrguta ja haruta linnulaipasid võrgust välja. Paar aastat kasvab midagi külge, aga siis on juhtunud vale sort ja juba ongi taimed vanad ja kannavad vaid mingeid krimpsus junne, millest konnad ja teod punasema poole ära nätsutavad.

Minu suguvõsa saadab veel ka rediseneedus, mis tähendab, et kõigest hoolimata lähevad need enne kibedaks, kui suureks kasvavad. Selle vastu võitlemiseks teen argliku katse ja topin seemned kuhugi potti, mille jätan endale nii tee peale ette, et kui siis ka ei ole mahti vett läigatada, pole midagi parata ning tuleb redistega lõpparve teha.

Paadunud naiivikuna meeldib mulle iseäranis kasvatada neid taimi, mida ma kunagi varem kasvatanud ei ole. Nende puhul on hea see, et kui midagi välja ei tule, saab öelda: "esimene vasikas läheb ikka aia taha". Kui peaks õnnestuma mingi saak saada, on õndsus seda suurem. Seemnest taimede kasvatamiseks andis tõuke kärsitus. Tahaks juba nüüd midagi teha, enne kui õues kraapima saab hakata. Mingit praktilist kaalutlust ei olegi. Vabalt võib ka juhtuda, et taimed saavad enne suureks, kui maapind istutuskõlblikuks. Sel aastal ei tea enam üldse, mis aastaaeg parasjagu on.

Niisiis, esimesse külvikasti e minikasvuhoonesse sai külvatud: porrut, pastinaaki, juursellerit, apteegitilli, Rooma salatit, aed-piparrohtu ja esimene sats kress-salatit kohe tarvitamiseks. Aknalauale pottidesse läksid lisaks olemasolevale tüümianile ja petersellile ka koriander, majoraan ja basiilik. Kress-salat peaks juba mõne päevaga nina mullast välja pistma, nii et kastmine ja temperatuuri jälgimine pole ainus põhjus külvi uudistamas käia.