Soome kolleegidel külas

Möödunud nädala keskel viis laev kümneliikmelise seltskonna toidust kirjutajaid üle lahe Helsingisse, eesmärgiga heita pilk, kuidas sünnib meediakontserni A-Lehdet väljaantav toiduajakiri Maku. Võõrustajad olid meie tulekuks hästi valmistunud. Õnnestus kohtuda poolte toimetuseliikmetega, piiluda fotostuudiosse, kööki(desse) ja saada üsna põhjalik ülevaade ajakirja tööpõhimõtetest. Tutvumine algas peatoimetaja Marita Joutjärvi tervituse, marjasmuuti ja puuviljadega.

Marita rääkis A-Lehdet kontsernist üldisemalt, seejärel jagunesime kahte gruppi. Üks läks ringkäigule stuudiosse ja teine kuulas tegevtoimetaja Helena Saine-Laitineni ettekannet ajakirjast.

Maku ilmub 6 korda aastas. Ajakirja sisu peamisteks lähtekohtadeks on 1) hooaeg, 2) pühad ja tähtpäevad, 3) kokkamine kui harrastus, oma kätega tegemine, 4) pere ja inimesed meie ümber. Lugejad ootavad ajakirjast uuringu kohaselt eelkõige argiroogade retsepte (80%), aga ka argisemaid küpsetisi (71%), küpsetisi tähtpäevadeks (62%) ja toite pidulikeks puhkudeks. Niisiis, põhirõhk on retseptidel.

Töökorraldusse puutuv kõlas kui unelm. Loovjuht e AD koostab terveks aastaks ette visuaalse stiili lähtekohad sh iga ajakirjanumbri värvikaardi. Sellest tulenevalt teab toimetus juba praegu järmiste jõulude värve. Isegi osa miljööfotosid jõuludeks ja jaanipäevaks tehakse õige ilmaga aasta aega ette. Samuti on terve vihik juhiseid keelekasutuse, stiili jms kirjalikku väljendusse puutuva kohta, mida lahkelt tutvustatakse freelanceritele, kellel õnnestub ajakirjale kaastööd teha. Suuremas osas saadakse siiski hakkama oma toimetuse või kontserni jõududega, vaid veinirubriigi toimetaja on väljastpoolt. Toimetuses on 7 palgalist töötajat, kelle hulka ei kuulu fotograafid. Kirjastuse 7 fotograafist on 3 väga head toidupildistajad ja nendega tehakse suurem osa tööst. Kasutatakse ka 3 freelancerit.

Ringkäigule minnes näidati meile kõigepealt kirjastuse suurt stuudiot, kuhu võib vabalt autoga sisse sõita või mitmetoalise näidiskorteri ehitada. Stuudis töötab perenaine, kes alati teab, kes, mis, kus ja millal ning veel ka ehitusmees, kes vajadusel püstitab rekvisiite. Valguspargist ma parem ei räägigi - softboksid olid ikka muljetava suurusega. Kööke, kus valmistatakse ja pildistatakse toitusid, on kaks. Rohkem kui köögisisustus jäi mulle silma rekvisiitide rohkus. Nõud ja linikud, mis ei olnud üheks korraks laenatud, vaid riiulite kaupa igasugust aegade jooksul kogunenud träni. Võrdluseks, Ajakirjade Kirjastuse köögis on üks serviis. Kõik pildistatav laenatakse ja viiakse uuesti poodi tagasi ning enamik toidustiliste töötab üldse kodus oma isiklike varudega.

Pilti teevad köögitoimetaja ja fotograaf kahekesi. Tavalisemate ülesannete juures eraldi stilisti ei ole. Kõik pildistatavad toidud on söödavad.

Meie külastuse ajal oli lauale valmis sätitud moussaka. Veel jäi silma, et köök oli ikkagi planeeritud nii, et lõviosa ruumist võttis enda alla pildistamisala, kuhu sai püstitada sobiva suurusega laua ükskõik millise katteplaadiga, mitte aga mingi mööblit täis tuubitud pugerik. Kui meil aetakse enamasti läbi 2-3 valgusallikaga, siis antud pildi juures oli neid 4-5. Pole ime, et põhjanaabrite ajakirjafotod on kirkamad ja ruumilisemad.

Kirjastuse hoone on vaatamisväärsus omaette - fuajees köeb kamin, akna taga loksuvad lained või laiub otsatu jääväli. Istud mugavas, kergelt karuse riidega tugitoolis ja suunad pilgu kaugusse...

Enamik meist oleks olnud kohe nõus sinna tööle jääma. Töötasu poleks samuti probleemiks. Khm-khm :)

Suurimad tänud vastuvõtjatele ja korralduskomiteele.

Üle lahe kaksikud - Kaerajaan ja Aino

Hiljuti oli toidublogijatel meeldiv võimalus tutvuda nüüdisaegse lähenemisega soome köögile. Alates 12. jaanuarist on restoranis Kaerajaan külas Helsingi üks parimaid restorane - Aino.

Toiduhuvilised ei saa pilku taldrikult. Foto: Lauri Laan

Tegemist on vastukülaskäiguga, sest Kaerajaan oli oma räimemenüüga eelmise aasta oktoobris Ainos. Sobivamat partnerit meie Kaerajaanile oleks Helsingist raske leida. Koostöö sujus ootuspäraselt kenasti. Kuigi Silakkamarkkinat on üks vanimaid järjepidevaid üritusi kogu Põhjamaades, ei leia räime ka Helsingi restoranide menüüdes nii sagedasti, kui võiks. Kaerajaani räimemenüü sai kohe populaarseks ja seda pakuiti restoranis edasi ka hiljem, kui eestlased olid juba lahkunud.

Aino asub otse Helsingi keskel Esplanaadil ja pakub Soome toorainest valmistatud ja traditsioonidel põhinevat menüüd. Nime on restoran saanud rahvuseeposest Kalevala, milles kaunis neid Aino valib vabasurma, et mitte abielluda endast palju vanema Väinamöisega.

Erinevalt suuremast osasast tipprestoranidest pakub Aino toidu kõrvale valdavalt õlut. Nii olid ka nende menüü tutvustusel joogid valitud Saku Õlletehase sortimendist ning roogade maitsmisel püüdsime hinnata ka jookide sobivust. Saku müügijuht tegi teemasse ka väikese sissejuhatuse ja rääkis õlle pruulimise põhitõdedest ning selle sobitamisest toiduga. Saime teada, et joogipoolise roogadega kombineerimisel on kolm põhimõtet: harmoneerimine, vastandamine ja toidu maitse võimendamine. Samuti, et õllede seast on täiesti võimalik veinidele võrdseid vastaseid leida. Pisut äärmuslik näida, aga väidetavalt võiks klaasikese vahuveini asemel pruukida ka nisuõlut. Muigama pani fakt, et õlu on tegelikult veinist, mahlast ja paljudest teistest jookidest väiksema kalorite sisaldusega, nii et vats paisub ikka vaid siis, kui liialdustesse kaldutakse.

Aino peakokk Ali Suviala jagas menüü kohta selgitusi, enne kui kööki kadus. Eelroaks pakuti pardifileed viigimarja-ürdisalatiga (8,60 eur) ning sinna juurde Saku nisuõlut "Valge". Teadjamad laudkonnas kommenteerisid, et "Valgega" on Saku õllemeistrid nisuõlle olemusele küllaltki lähedale jõudnud.

Madalal kuumusel küpsetatud pardifilee oli seest tumeroosa ja väga mahlane. Foto: Lauri Laan

Põhiroog võlus lihtsusega. Õlles hautatud tallekoodi lisandiks olid koores hautatud juurviljad (10,50 eur) ja ei muud liigset. Mõtlesin, kui keeruliseks me enamasti nii enesele toiduvalmistajana kui sööjatele toeka liharoa muudame, kui sinna juurde nii kartulit kui mitut sorti salatit pakume. Saku "Punane" prae kaaslasena oli mõnusalt magus ja karamelline.

Minu enda jaoks oli kõige suurem üllatus, kui hästi haakus datlikoogiga (4,50 eur) õigel temperatuuril ja dessertveiniklaasist serveeritud Saku "Porter".

Datlikook olla soomlaste toidulaual olnud juba niivõrd kaua, et seda sobib ka rahvusrestoranis pakkuda. Foto: Lauri Laan

Aino menüüd pakutakse Kaerajaanis kuni 13. veebruarini. Kolm käiku koos tellides on hind 20 eur.

Käesoleva aasta jaanuaris-veebruaris saab hea toidu austajatel olema päris mitu võimalust eheda Põhjala toidu maitsmiseks. Külla tulevad järjepanu mitu restorani erinevatest Skandinaaviamaadest. Juba ülehomme, 19. jaanuaril, saabub Tallinna mullu Soome Aasta restoraniks valitud Juuri, mille huvitavaid toitusid saab maitsta restoranis Sfäär. Õige pea tutvustab ennast restoranis Ö Soome kõige uuem Michelini tärniga restoran Luomo.  Siis on järg Kopenhaageni ja Oslo restoranide käes.

Restoranide vahetus toimub MTÜ Maitseklubi programmi Eesti Maitsed raames. See programm tutvustab Eestit, kui hea toidu maad ning propageerib toidu valmistamist kohalikust toorainest, samuti korraldab 50 Eesti parima söögikoha valimist.