Möödunud nädala keskel viis laev kümneliikmelise seltskonna toidust kirjutajaid üle lahe Helsingisse, eesmärgiga heita pilk, kuidas sünnib meediakontserni A-Lehdet väljaantav toiduajakiri Maku. Võõrustajad olid meie tulekuks hästi valmistunud. Õnnestus kohtuda poolte toimetuseliikmetega, piiluda fotostuudiosse, kööki(desse) ja saada üsna põhjalik ülevaade ajakirja tööpõhimõtetest. Tutvumine algas peatoimetaja Marita Joutjärvi tervituse, marjasmuuti ja puuviljadega.

Marita rääkis A-Lehdet kontsernist üldisemalt, seejärel jagunesime kahte gruppi. Üks läks ringkäigule stuudiosse ja teine kuulas tegevtoimetaja Helena Saine-Laitineni ettekannet ajakirjast.

Maku ilmub 6 korda aastas. Ajakirja sisu peamisteks lähtekohtadeks on 1) hooaeg, 2) pühad ja tähtpäevad, 3) kokkamine kui harrastus, oma kätega tegemine, 4) pere ja inimesed meie ümber. Lugejad ootavad ajakirjast uuringu kohaselt eelkõige argiroogade retsepte (80%), aga ka argisemaid küpsetisi (71%), küpsetisi tähtpäevadeks (62%) ja toite pidulikeks puhkudeks. Niisiis, põhirõhk on retseptidel.

Töökorraldusse puutuv kõlas kui unelm. Loovjuht e AD koostab terveks aastaks ette visuaalse stiili lähtekohad sh iga ajakirjanumbri värvikaardi. Sellest tulenevalt teab toimetus juba praegu järmiste jõulude värve. Isegi osa miljööfotosid jõuludeks ja jaanipäevaks tehakse õige ilmaga aasta aega ette. Samuti on terve vihik juhiseid keelekasutuse, stiili jms kirjalikku väljendusse puutuva kohta, mida lahkelt tutvustatakse freelanceritele, kellel õnnestub ajakirjale kaastööd teha. Suuremas osas saadakse siiski hakkama oma toimetuse või kontserni jõududega, vaid veinirubriigi toimetaja on väljastpoolt. Toimetuses on 7 palgalist töötajat, kelle hulka ei kuulu fotograafid. Kirjastuse 7 fotograafist on 3 väga head toidupildistajad ja nendega tehakse suurem osa tööst. Kasutatakse ka 3 freelancerit.

Ringkäigule minnes näidati meile kõigepealt kirjastuse suurt stuudiot, kuhu võib vabalt autoga sisse sõita või mitmetoalise näidiskorteri ehitada. Stuudis töötab perenaine, kes alati teab, kes, mis, kus ja millal ning veel ka ehitusmees, kes vajadusel püstitab rekvisiite. Valguspargist ma parem ei räägigi - softboksid olid ikka muljetava suurusega. Kööke, kus valmistatakse ja pildistatakse toitusid, on kaks. Rohkem kui köögisisustus jäi mulle silma rekvisiitide rohkus. Nõud ja linikud, mis ei olnud üheks korraks laenatud, vaid riiulite kaupa igasugust aegade jooksul kogunenud träni. Võrdluseks, Ajakirjade Kirjastuse köögis on üks serviis. Kõik pildistatav laenatakse ja viiakse uuesti poodi tagasi ning enamik toidustiliste töötab üldse kodus oma isiklike varudega.

Pilti teevad köögitoimetaja ja fotograaf kahekesi. Tavalisemate ülesannete juures eraldi stilisti ei ole. Kõik pildistatavad toidud on söödavad.

Meie külastuse ajal oli lauale valmis sätitud moussaka. Veel jäi silma, et köök oli ikkagi planeeritud nii, et lõviosa ruumist võttis enda alla pildistamisala, kuhu sai püstitada sobiva suurusega laua ükskõik millise katteplaadiga, mitte aga mingi mööblit täis tuubitud pugerik. Kui meil aetakse enamasti läbi 2-3 valgusallikaga, siis antud pildi juures oli neid 4-5. Pole ime, et põhjanaabrite ajakirjafotod on kirkamad ja ruumilisemad.

Kirjastuse hoone on vaatamisväärsus omaette - fuajees köeb kamin, akna taga loksuvad lained või laiub otsatu jääväli. Istud mugavas, kergelt karuse riidega tugitoolis ja suunad pilgu kaugusse...

Enamik meist oleks olnud kohe nõus sinna tööle jääma. Töötasu poleks samuti probleemiks. Khm-khm :)

Suurimad tänud vastuvõtjatele ja korralduskomiteele.