Olgu poelettidel verivorste kui tahes mitut sorti, kodus tehtud vorstidel on ikka hoopis teine mekk. Põnevust lisab see, et põhikomponendid liiguvad ainult asjassepühendatute ringis ning töö teeb käed korralikult veriseks, nagu juuresolevalt pildilt näha. (Fotod: Priit Grepp, Ajakirjade Kirjastus) Möödunud aasta detsembris käisin Vormsi saarel vorstitegu assisteerimas, et sellest Oma Maitsele kirjutada. Kuna retsept on praegusel ajal igati asjakohane, tuhnisin oma vanades märkmetes.
1 kg odrakruupe
3,5–4 l vett
800 g seapõske
3 suurt sibulat
1 keskmine küüslauk
5 loorberilehte
8 vürtsitera
15 pipratera
2 kuhjaga supilusikatäit majoraani
u 1,2 l verd (lisada tunde järgi)
soola
1 Keeta ja jahutada kruubid. Keevad vähemalt 2 tundi. Samuti keeta seapõsk ja lõigata parajateks kuubikuteks.
2 Hakkida peeneks sibul ja küüslauk ning lisada peki hulka. Loorberilehed ja vürtsiterad peenestada uhmris või vanas kohviveskis ja segada koos majoraani ja musta pipraga pekikuubikute juurde. Seejärel lisada kruubid ja segada kõik korralikult läbi. Kui verele on soola lisatud, et tohi kruupe ja pekki üle soolata.
3 Segada juurde veri. Et segu saaks ühtlane, tasub käe vahel läbi mudida. Segu peaks olema nii vedel, et seda ei ole vaja jõuga läbi lehtri lükata, vaid see valgub väikese kaasaaitamisega allapoole ja seda on lihtne näppudega soolt mööda edasi lükata. Mida vedelam, seda verivorstilikum ja seda kindlam, et vorstid ei lähe keetes lõhki. Kui ei ole endas päris kindel, tasub alguses teha tahedam tainas ja toppimise käigus vajadusel verd juurde segada.
4 Teha valmis umbes 20 cm pikkused niidid. Kui üksi vorste teed, siis tasub piisav varu niite paraja vahega käepärasesse kohta, nt vorstisegu nõu servale, laduda.
5 See tehtud, võtad likku pandud soolika, lükkad näppudega liigse vee küljest ära, otsid otsa üles ja tõmbab ümber vorstilehtri alumise osa. Soolika mugav pikkus on umbes 50 cm, pikem võib hakata rebenema. Kui soolikas on lehtri otsas, võib hakata vorstisegu lehtrist sisse valama. Ühe käega hoiad lehtrit, teisega vaheldumisi tõstad segu lehtrisse ja aitad pulgaga tagant. Kui segu on juba sooles, võid seda näppudega allapoole, kuni otsani lükata. Soolikasse sattunud õhk tuleks ka näppude vahel välja siluda. 6 Kui terve soolikas on pehmelt vorstisegu täis, võtad ülemise otsa lehtri küljest ära ja seod sõlme. Esimene vorst tuleb soole ülemisest otsast ja mõistlik vorsti pikkus on 10–12 cm – kui see keetmisel puruneb, on kahju väiksem kui pika vorsti puhul. Soolikas seotakse niitide abil ühesuurusteks pehmeteks vorstideks, mida annab peopesal lapikuks vajutada. Kõige viimaks tehakse sõlm või kinnitatakse niit soole alumisse otsa. 50 cm pikkusest soolest saab umbes viiest vorstist koosneva rodu. Samamoodi topitakse ja seotakse kõik vorstid.
7 Siis pannakse vorstid suure potiga keema. Keedetakse umbes 20 minutit. Keetmisel paisuvad vorstid ilusaks ümaraks. Vorstid on valmis, kui tikuga torgatud august immitsev vedelik ei ole enam verine.
8 Keedetud vorstirõngad laotakse jahtuma. Jahutatud vorstid säilivad külmkapis ligikaudu kaks nädalat.