Võtsin nädalaks aja maha ja tõepoolest ei teinud ühtegi toidupilti. Isegi ei mõelnud kordagi blogimise peale ja see oli paganama värskendav! Tõsi paar korda käis ikka mõte peast läbi, et peaks taldrikul olevat pildistama, aga õnneks ei olnud fotokat käepärast. Selle asemel tegin hoopis süüa neljale suurele ja ühele väikesele mehele - selline juhtus olema meie reisiseltskond, kõik puha püksikandjad. Zillertali suusakuurort Austria Alpides võttis meid vastu lumesaju ja libeda teega, nii et paari autot nägime ka kraavis ja oli tükk tegemist, et mäkke oma majakese juurde jõuda. Sadu jätkus ka järgmisel päeval ning suusatajad-laudurid pidid pingutama, et ninaotsast kaugemale näha. See-eest milline pehme ja kohev lumi!
Esimesel päeval olin koduperenaiseks ja keerasin kokku nii nigela bolognese, et ise oleks ka tahtnud ketšupit lisada. Juhtus see paljude pahade asjade koostoimel: ürdid ja õli ei olnud veel poest tulnud, kui üüratu kogus pennesid juba valmis sai. Olin makaronide kogust kõvasti üle hinnanud - tavaliselt ei ole 5 meest toita, eks - ja need sunnikud, mingi 7-liitrine potitäis, mitte ei jahtunud pärast nõrutamist, vaid järelvalmisid omaenda kuumuses. Al dente my a**! Nii palju söögist.
Päeval käisin väikese mägilasega jalutamas ja lumememme tegemas.
Järgmisel päeval sain juba ise mäge nühkida ja eriti isuäratavaid rajakõrvaseid värske lumega servasid nillida. Päris off-piste-sse ikka ei julgenud, sest korra pikali kukkudes on ikka kõvasti tegemist uuesti jalule saamisega - hanged on põhjatud!
Ühel päikeselisel päeval otsustasin, maksku, mis maksab, (peegel)kaamera mäkke kaasa võtta. Lühidalt öeldes maksis see ühe sõidupäeva, sest nii jänes püksis pole veel kunagi olnud. Nii õnnestuski mul tõusta ühte juhuslikku vahejaama, seal veidi ringi jalutada, teha u 20 klõpsu ja siis värisevate jalgadega ja peamiselt (lumelaua) tagumise kandi peal alla suusalaenutusse lohiseda. Seal pistsin koti kappi luku taha, aga päeva see ei päästnud. Oleksin ma rummikakao varem avastanud, oleks ehk aidanud :)
Pastacas, Öötähtedena (Snatsit Some Si Si, 2008)
Lõunaks tarbis meie mehine seltskond nõlvapubis valdavalt viini šnitslit friikatega ja muidugi õlut. Ei saanud ise ka kehvem olla ja päeva lõpuks nullis toit ja jook alati ära ükskõik kui suure sportliku pingutuse ja kalorikaotuse. Viimasel päeval nägin, kuidas neid šnitslilahmakaid masinlikult fritüüri loobiti ja teisest friikaid kõrvale kallati. Ei tea, mis ma arvasin, aga seda oma silmaga näha oli päris vastik - järgmine kord tellin midagi muud.
Lapsega mäel käies maiustasime õunastruudliga, mis oli muidu igati hea, aga ma ei saa aru, mis taaskasutatud plastikust seda vaniljekastet tehakse! Minu meelest oli see lisaks plastmassimaitsele ka kergelt rohekat värvi. Ju on odav kraam, sest kokku nad seal sellega ei hoia.
Suveniiridest sai kaasa ostetud mõistagi kohalik toiduajakiri Gusto. Ajakirja lapates tundsin ühtaegu rõõmu kui pisukest kurbust. Rõõmu sellepärast, et Oma Maitsel pole vaja häbeneda ei sisu ega paberi kvaliteedi pärast. No ja samal põhjusel oli veidi kurb ka, et tahaks ikka eriti šeffi vällamaa-ajakirja. Kaanehind 3.20 eur ka meiega täitsa sama masti, aga võib arvata, mis kasum sellest omanikele jääb.
Näidisleheküljeks valisin meelega sellise rubriigi, kus iga toidu sisse üritatakse Wurst ära peita. See on lihtsalt veidi koomiline, et ostad täiesti juhusliku ajakirjanumbri ja seal on ikka mõni klišeelik Wurst sees. No ja ega need kaanel ilutsevad moosipallid ka just kännust kaugele kuku. Seda enam olen ostuga rahul, sest neid spetzialitäte on päris põnev ajaviiteks ise katsetada.
Lugeja kostitamiseks valisin välja Kaiserschmarrni mitmel põhjusel. Esiteks, see jäi kohapeal proovimata. Teiseks, olen seda kunagi ammu teinud ja tean, et suht kiire ja lollikindel magustoit, kuid samavõrd sõltuvust tekitav. Kolmandaks, kõik vajaminev on igaühel kodus olemas. Retsepti võtsin meelega nii originaalsest allikast kui võimalik ehk siis Austria toiduportaalist GuteKueche, mitte mõnest ingliskeelsest kõiketeadjate omast ;) Retsept on eestindatud vabas vormis, mitte sõna-sõnalt tõlgitud. Kes ei usalda ja oskab, tõlgib ise.
Kogus 4-le (seda on ikka võimsalt. Ma tegin pooleks, lapsega mõlemad veeresime ringi ja jäi veel ülegi.)
4 muna 250 g jahu 30 g suhkrut 1 tl vanillisuhkrut ½ l piima 30 g rosinaid näputäis soola 40 g võid tuhksuhkrut
Alustuseks kohe väike extra: ühes teises retseptis soovitati rosinaid rummis leotada ja ega see paha tee :P
1 Eralda munakollased valgetest. Hõõru kollased suurema osa suhkruga ja vanillisuhkruga veidi vahule.
2 Lisa jahu ja piim ning klopi tainas ühtlaseks. Teate küll, selle pannkooginipiga, et enne paksem tainas ja tükid välja, siis alles kogu piim sisse.
3 Munavalgetele lisa suts soola ja vahusta, kuni tipud on teravad, seejärel lisa allesjäänud veidike suhkrut ja vahusta veel.
4 Aja pann keskmiselt kuumaks, pane või (ja sortsuke õli kärssamise vastu) sulama.
5 Ühenda tainas ja vaht õrnalt segades.
6 Olenevalt taina kogusest ja panni suurusest tuleb tõenäoliselt küpsetada mitu korda. Vala u 0,5 cm kiht tainast kuumale pannile. Nõruta rosinad ja puista tainasse.
6 Küpseta ühelt pool ilusti pruuniks, seejärel keera ringi ja tükelda ebakorrapärasteks palakesteks. Küpseta, kuni ei ole enam kuskilt vedel. Korda tegevust, kuni tainast jätkub.
7 Söö soojalt, raputa peale tuhksuhkrut (millesse on segatud veidi vanillisuhkrut, sest nii on veel parem), kõrvale paku moosi, kompotti, vaniljekastet või -jäätist.
***
Kuna ma vaatasin teise retsepti ka enne tegemist välja, siis panen samuti kirja, et kunagi ära proovida. See õuntega variant oli kohapeal ka väga popp. Valmistamine sarnaselt eelmisele retseptile või järgi pealkirjas toodud linki.
2-le
1 sl võid 1 muna 2 ½ sl suhkrut 60 g jahu 100 ml koort (kohalikus keeles Obers, protsendi jään hetkel võlgu, aga lähtudes semantikast soovitab sõna justkui seda "ülemist", mis piima pealt riisutakse ja % sõltub siis sellest, mida lehmale süüa anda :) Naljast saavad paremini aru need, kes kohapeal kõigis mõeldavates ja mõeldamatutes kohtades laudahõngu on tundnud.) 2 tükeldatud õuna soola tuhksuhkrut 1 sl sidrunimahla (õunatükkidele, et ei läheks pruuniks)