Lifestyle images for new homes in Tallinn

Client: Bonava Eesti

Emadepäev Polli loomaaias

Tere! Mina olen Luise ja need on minu ema ja isa. Me käisime emadepäeval Polli loomaaias. Mulle meeldis kõige rohkem väikestele jänkudele süüa anda. Siin pildil olen ma just autost välja tulnud ja issi paneb mulle kummikuid jalga.

DSC_3249_WEB-katrin-press-pere
DSC_3249_WEB-katrin-press-pere

Pärast ronisin suurest redelist ja hüppasin issile opasse - mauh! Tädi tõi jänku, kes väga kartis. Ma kartsin ka, aga kõik tahtsid, et ma teda katsuksin. Natuke katsusin. Ta oli pehme ja värises. Seal olid veel lambad, kes tegid kõva häälega: "Määää!". Üks poiss võttis valge tuvi puurist välja ja andis issi kätte. Issi julges teda hoida, aga emme kartis. Emme kardab kanasid ka, aga hobuseid ja teisi suuri loomi küll ei kartnud. Andsime neile peo pealt süüa. See tegi kõdi! Siis me veel kiikusime emmega ja issiga. Ja siis tõstis issi mind kõrgele istuma ja tädi ütles, et ma teeks naerunägu, aga ise ei teinud üldse nalja. Mis siin naerda, kui naljakas ei ole! Issi oskab mind alati naerma ajada. Emmet ka. Mängisime peitust ja ronisime igale poole. Emme sai palju musisid.

DSC_3277_WEB-polli-katrin-press-pere
DSC_3277_WEB-polli-katrin-press-pere
DSC_3287_WEB-pere-tuvi-katrin-press
DSC_3287_WEB-pere-tuvi-katrin-press
DSC_3362_WEB
DSC_3362_WEB
DSC_3434_WEB
DSC_3434_WEB
DSC_3441_WEB
DSC_3441_WEB
DSC_3452_WEB-polli-loomaaed-katrin-press
DSC_3452_WEB-polli-loomaaed-katrin-press
DSC_3455_WEB
DSC_3455_WEB
DSC_3635_WEB-polli-loomaaed-perepilt-katrin-press
DSC_3635_WEB-polli-loomaaed-perepilt-katrin-press
DSC_3593-Edit_WEB
DSC_3593-Edit_WEB
DSC_3611_WEB
DSC_3611_WEB
DSC_3686_WEB-emadepäev-katrin-press
DSC_3686_WEB-emadepäev-katrin-press
DSC_3676_WEB
DSC_3676_WEB

Kuidas perepildistamiseks valmis olla?

Kevad toob uue õues pildistamise hooaja. Üle pika aja fotograafi juurde tulles on kõik ärevil. Ma pole kohanud ühtki peret, kes ütleks sessiooni kokkuleppides, et neile on kõik selge ja nad millegi pärast ei pabista. Aga tead mis - mina pabistan ka! Loomulikult püüan ma seda mitte välja näidata, sest muidu läheksid ju sina veel rohkem pabinasse ja hakkaksid mõtlema, et äkki see fotograaf ei oskagi pilti teha ja üleüldse see kõik on täielik katastroof! Selleks, et peataolekut vältida, on mulle tähtis, et mu enda mõtted oleksid selged ja rahulikud. Julgen öelda, et 80% minu ettevalmistusest fotosessiooniks toimub peas ega vaja muid abivahendeid. Kuna on hooaja algus, siis võib-olla tuleb mõelda veidi rohkem ja veidi üldisemate asjade üle kui keset suve. On ju möödunud terve talv ja eelmisel suvel kogetu on jõudnud settida.

Olen aru saanud, et on vaja kirjutada, "kuidas see pildistamine ikkagi käib ja mida peab tegema?" - seda küsitakse alatasa või siis jäetakse küsimata, sest kardetakse rumalana näida. Asjata. Ma ei arvagi, et normaalne inimene, kes kord 5 aasta jooksul - hästi, kui sagedamini - fotograafi juures käib, peab sellest üleüldse midagi teadma. Kirjutan nii sellest, mida mina pildistamiseks ettevalmistades teen, kui ka õige vähe praktilisi nõuandeid peredele.

Mida rohkem ma pildistan, seda rohkem mõistan, et need asjad, mille pärast inimesed enamasti muretsevad, pole üldse olulised. See jutt sobib selle sessiooni alla, kuna mulle tundub, et meil õnnestus eile koos selle perega keskenduda olulistele ja ajatutele väärtustele. Loomulikult on erinevate aspektide tähtsustamine subjektiivne ja selleks ma kirjutangi, et sul tekiksid pildistama tulles adekvaatsed ootused.

Niisiis, kui saaksin oma klientidele öelda vaid ühe lause, siis see oleks: "Sa oled perfektne!" Sa ei pea olema üheski nüansis parem, et luua iseenda mälestusi. Sest mis see fotograafi töö siis õigupoolest on - aidata salvestada mälestusi. Küsimus ei ole selles, kuidas parem välja näha, vaid selles, mida sa tahad aastate pärast mäletada. Kas sa tahad mäletada pabistamist, tülisid ja kraaklemist, mis paratamatult kaasnevad sellega, kui üritad nahast välja pugeda ja seda ka oma lähedastele peale suruda? Või tahad sa mäletada perega koos veedetud aega, naeru, kallistusi, hellasid pilke?

Kuidas seda teha? Fotosessioon on enamasti helgete hetkede konstrueerimine, mitte pelk salvestamine. Kui ma oma pere fotosessiooni peale mõtlema hakkasin, siis püüdsin leida asju, mis on meile iseloomulikud - parimad hetked argipäevast. Sellised hetked, mil mõtlesin - küll on kahju, et keegi neid praegu ei salvesta. Nii et kui lõpuks jõudsin selleni, et leppisin fotograafiga aja kokku, teadsin täpselt, mida ma saada tahan. Minu jaoks oli see tolmune külatee, mida mööda ma sadu kordi olen jalutanud. Lapsega, koeraga, vahel ka kass tähtsalt, saba püsti, järel tippimas. Õhtupäike. Põllud, silmapiir.

Igaüks läheneb teemale mõistagi erinevalt, aga pooldan seestpoolt väljapoole loogikat, sest see annab meile rohkem detailset infot ja käitumisjuhiseid. Sellise visiooni puhul ei teki küsimust: mida me teeme; kuhu peab vaatama või kuhu käsi panema. See ongi kogu mõttetöö eesmärk - et tulemus oleks loomulik. Sageli kiputakse tegema vastupidi - nähakse kuskil kellegi pilte ja tahetakse kopeerida olustikku. Sel juhul võib tekkida küsimus: mida see meie kohta räägib? Millised on meie rollid selles keskkonnas? Sel juhul tuleb rohkem improviseerida, toetuda stampidele või mängulistele võtetele, et suhted inimeste vahel ja keskkonnaga lahti rulluma hakkaksid.

Erinevad fotograafid töötavad erinevalt. Mulle on hakanud meeldima päris asjad, mitte need, mida tehakse pildistamise jaoks. (Valetaksin, kui ütleksin, et mulle läbinisti stiliseeritud ja lavastatud pildistamised ei meeldi. Meeldivad ka. Aga ma ei arva, et seda peaks tegema oma perega ja oma albumi jaoks.) Nii et soovitan oma klientidel mõelda tegevustele ja kohtadele, mis on nendele iseloomulikud. Põhimõtteliselt võib välja pakkuda kõike või üldse mitte midagi. Osad pered on hirmus aktiivsed - matkavad, purjetavad, spordivad, sõidavad rallit, käivad kalal, teevad teatrit, laulavad-tantsivad jne. Teisele tundub, et nende elu on vist küll nii igav, et häbi on rääkida, liiati veel näidata - aga endal on nii ka mõnus. Mõlemal on õigus ja üks ei ole fotode jaoks huvitavam kui teine. Mina olen fotograafina valmis ennast teie pere rütmi häälestama. Mida rohkem ma teist ette tean, seda paremini adun, mis toimub.

Mõnel on suur maja hoolitsetud aiaga, teisel ainult ühetoaline korter - mõlemas elab armastav pere ja ainult see loebki. Pidevalt kuulen: "Oi, meil kodus küll pildistada ei saa - seal ei ole piisavalt ilus!" Mis mõttes? Milline koht siis veel teie mälestustesse jäädvustamist väärib kui mitte kodu? Olgu, talvel on tõesti paljudes korterites pime ja avaramas ruumis on mugavam toimetada, aga oma unikaalsust ei maksa häbeneda. Ma jäädvustaksin suurima rõõmuga mõne pere argiseid tegemisi terve päeva jooksul, sest see on sedasorti materjal, mida ma ise hinnata oskaksin. Mõtle, kuidas valgus ja meeleolud päeva jooksul muutuvad, kuidas kõnelevad näiliselt tühised žestid ja esemed! (Kes soovib, võib küsida - eks ma siis mõtlen tingimused ka välja. Kunagi kirjutan sellest kindlasti ka pikemalt.)

Veel üsna hiljuti lasin end väga palju häirida sellest, mis inimestel seljas on, kui nad pildistama tulevad. Riietus on väga isiklik asi ja juhiseid andes, kui selleks on soovi ja vajadust, peab olema väga delikaatne. Kogemusega olen hakanud taipama, et ükski kleit või särk ei riku tegelikult pilti ära. Tõsi, kirjud riided tõmbavad pildil liigselt tähelepanu ja üldmulje on parem, kui rõivad on leebes gammas ning sobivad kokku, kuid see ei kaalu üles emotsiooni. Küll aga rikub pildi see, kui inimesed on ebamugavates riietes puised ja kardavad istuda-astuda, et end mitte määrida. Nii et see on puhtalt igaühe isiklik asi, milline ta soovib välja näha. Kui tunned, et soovid riietuse üle nõu pidada, siis küsi fotograafi käest julgesti, mida tema soovitab. Ja kui väljanägemine on sulle väga oluline, siis saab appi kutsuda ka stilisti ja jumestaja. Aga kõik algab ikkagi sellest, mis on SULLE oluline.

Naised on figuuri suhtes väga tundlikud. Soov pildil vähemalt sama hea välja näha kui kodus peegli ees on täiesti mõistetav. Ometi, niipea kui mängu tulevad väikesed lapsed ja aktiivsem tegevus, ei ole kerge säilitada täpselt seda poosi ja ilmet, mida vannitoapeegli ees oleme harjutanud. Seda tuleb arvestada riietuse või siis fotograafi valikul. Mina ei ole sedasorti fotograaf, kes sätib inimesi staatilistesse poosidesse. Ma julgustan pereliikmeid koos midagi lõbusat tegema ja selle käigus võivad nihkuda dekolteed, kerkida seelikusabad ja paljastuda kõhupekid. Minul on üks ja sinul teine asi, aga igaühel on midagi, mille üle me väga uhked ei ole. Kindluse mõttes võiks riietudes peegli ees veidi üles-alla hüpata ja tõsta käed üles (nagu väikelast hüpitades), selle asemel, et oma valimisplakatinaeratust harjutada. See on mu enda nipp, sest töö tõttu pean samuti võtma igasuguseid joogapoose ja eelistan seejuures olla sündsalt kaetud.

Pildistades ma loomulikult püüan leida parimaid nurki ja vajadusel ka midagi varjata, hädavajadusel hiljem järeltöötluses kohendada, aga 100 pildi peal ma kedagi kaanestaariks ei šoppa. Mõistlik korrektsioon on hinna sees, suuremad tööd lisatasu eest ja ebamõistlikult aeganõudvat järeltöötlust ma ette ei võta.

Selleks ajaks, kui kokku saadakse, on nii fotograaf kui pere teinud omajagu eeltööd. Vanemad on hommikust saati taevasse kiiganud, et ega ometi sadama ei hakka, kõik on pestud ja kammitud, lastele on sõnad peale loetud - ma ei alahinda klientide pingutusi. Minu ülesanne on katsuda ette näha, mis on antud olukorra nõrgim lüli. Kas see on võimalik vihm, tugev tuul, lauspäike ilma varjuta, ebaharilik pildistamiskoht, tujukas imik, hüperaktiivne väikelaps, kõikevihkav teismeline, kontrollimatu lemmikloom, hüsteeriline ema, apaatne isa - kõike korraga pole mul veel õnnestunud kogeda. Ei tea, kuidas teistel, aga mina olen siis valmis, kui teadvustan, et need asjad võivad juhtuda - ja see on okei, kui ma olen selleks valmis. Fotograafi asi ei ole anda hinnanguid, tal pole selleks õieti mahtigi, sest nii palju on praktilisi ja ajakriitilisi asju, mida tuleb koos hoida. Fotograafi kõige suurem soov on sama, mis sinul - saada ilusaid pilte, sest nendest sõltub tema elu.

Suur osa fotograafi tööst on oskus teha kompromisse ja käigu pealt uusi ideid genereerida. Olen proovinud mitmesuguseid töövõtteid. Alates sellest, et kujutada ette situatsiooni kuni võimaliku dialoogini välja. See ei tööta. Hetkel, mil ütled: "Tere!" oma tänasele perele, võid eeltöö sama hästi kui unustada. Kõik eelnev peab muutuma automaatseks ja toimima refleksina, sest sina pead olema hetkes kohal, sest mitte miski ei lähe nii, nagu plaanitud. Toon näiteks, et eilse perega oli mul plaan panna kõik istuma tumeda seina taustale ja siis anda neile sülle ka jänes. Süllevõetav jänes oli personaliga kokkulepitud. Kohapeal selgus, et jänes on nii sapsu täis, et paneks hea meelega kohe lõikama. Mingist tausta peale sättimisest ei saanud juttugi olla. Lapsi ja jäneseid ei saa tausta külge kinni teipida :)

Kuna keegi ei suuda täpselt ennustada, kuidas läheb, ongi põhiline jääda rahulikuks. Pere ei peagi midagi muud tegema kui kohale tulema ja olema nemad ise. Kui ma midagi ei ütle, siis on kõik hästi. Kui ma tahan, et keegi midagi teeks, siis ma ütlen.

Lapsed on kõik erinevad. Nad on ju ikkagi väikesed inimesed. Täiskasvanutena me püüame elimineerida ilmselged segavad tegurid: uni, nälg ja siis see kolmas asi :) Panen vanematele südamele, et lapsed oleksid pildistama tulles puhanud, potitatud ja neil oleks kõht täis. Pisikeste päevarežiimist lähtuvalt soovitan valida ka pildistamisaega. Järgmine asi, mida lapsed meilt ootavad, on rahu ja sõbralikkus. Vanem sisendab oma rahuliku käitumise ja hääletooniga lapsesse turvatunnet. Vastupidiselt käitudes hakkavad juhtuma ettenägematud asjad. Samamoodi püüan ka mina luua sõbralikku atmosfääri. Oma osa on sellelgi, et minu sessioonil ei ole ajapiirangut. Tegelikult ma muidugi tean, et enamasti jõuame 2 tunniga teha kõik, mis vaja, isegi siis, kui võtame kohtudes sisseelamisaega. Kohanemisaega ei vaja mitte ainult lapsed, vaid ka sina ja mina.

Mida väiksem on laps, seda rohkem käib kogu trall tema järgi ja tema tempos. Vanem olgu valmis pühendama see aeg lapsele. Emad-isad ei tohi jonnida! :) Mina omalt poolt püüan saavutada olukordasid, kus soovitav arv inimesi on korraga kaadris. (Ettevaatust! :) See hõlmab suurel määral lähedust. Ma pildistan ka käsi, jalgu, kuklaid ja kõrvu, kuid enamasti soovitakse pildile ka pereliikmete nägusid. Selleks annan ma (vahel ka mängulisi) juhiseid, kuidas saada suurte ja väikeste inimeste näod enam-vähem samale kõrgusele. Väiksemaid tuleb vahel upitada ja suurematel tarvis käputada. Üldiselt on nii, et mida rohkem oled nõus võimlema, seda vahetuma emotsiooniga pildi saad.

Selle 2 tunni jooksul me reeglina ei liigu väga pikki vahemaid. Tempo määrab nõrgim lüli - s.t. kõige väetim pereliige. Algajana mõtlesin, et hästi oluline on leida mingi hurmav taust. Samast loogikast lähtuvalt soovivad paljud, maksku mis maksab, pildistada Kadrioru pargis. Tegelikkuses ei jää see park sellisena, nagu me teda kõigi meeltega tajume, kunagi pildile. Õigupoolest on portree taustaks olenevalt detailsuse astmest ja objektiivi vaatenurgast üks üpris kitsas sektor. Kui põhitähelepanu peab jääma inimese näole, siis võib taust olla võrdlemisi udune. Nii et see, mis selja taha jääb, ei pruugi olla klassikalises mõttes imekaunis - parem ongi, kui see on midagi nii silmatorkamatut ja üldist kui roheline puudemassiiv, mingi sein või pinnas. Teine kurb tõsiasi on see, et üliväga ägedad kohad ei asu kõrvuti. Kui tuleb iga hinna eest võidelda laste tähelepanu ja koostöövalmiduse säilimise eest, siis igasugused tempomuutused, nagu käru- või autosõit ei tule kasuks.

Sessiooni jooksul tuleb mul ära teha enam-vähem kindel nimekiri pilte. Enamasti tullakse fotograafi juurde selleks, et jäädvustada kõik pereliikmed koos, et kumbki vanem ei peaks olema fotograafi rollis, nagu koduse pildistamise puhul. Mida suurem pere, seda rohkem omavahelisi kombinatsioone, lisaks mõned detailid keskkonnast. Kui on kindlaid soove, kes kellega koos peaks pildil olema, tasub see fotograafiga eelnevalt läbi rääkida. Kuna emad on sageli idee algatajad, siis püüan paar hetke pühendada ka neile, aga kas see ka õnnestub, sõltub abikaasa ja laste kannatlikusest või ka ema valmisolekust end välja lülitada ja ilus olla. Sätitud portreede jaoks tuleb paraku leida eraldi aeg, kui lapsed kaelas ei ripu.

Fotode järeltöötlus on hea võimalus tulemust analüüsida ja kogemusest õppida. Sellel, et kõik ei käi plaani järgi, on ka oma võlu - mängu tuleb õnnelik juhus, mis kingib sulle rohkem rõõmu, kui oleksid oodata osanud!

Kohtumiseni!

Mayoral kids fashion. Mayoral lastemood

Ühel kenal laupäeval, kui lapsed tegid modellitööd. Kohapeal valitses paras möll ja kaos, aga pilte vaadates tundub, justkui käisid kõik nööri mööda. Klient: KidZone Modellid: Elsa (3), Taaniel (4), Hannes (peaaegu 5) ja Sonja (5) Stiil: Kairit Järvekald Set: Katrin Press Rekvisiidid: The Pier

DSC_0511-Edit_WEB
DSC_0511-Edit_WEB
DSC_0580_WEB
DSC_0580_WEB
DSC_0599-Edit-3_WEB
DSC_0599-Edit-3_WEB
DSC_0612_WEB
DSC_0612_WEB
DSC_0688_WEB
DSC_0688_WEB
DSC_0631_WEB
DSC_0631_WEB
DSC_0775_WEB
DSC_0775_WEB
DSC_0783-Edit
DSC_0783-Edit

Family fun on the beach

Photographing my sister's family I keep track of time. Once or twice a year I see where I am with my mind and skills. And looking back I can see things I do differently now, some embarrassing post production, too. They are the best, because I'm free to test whatever I want, to say whatever comes to mind and to behave however stupid I choose. This time we got a little bit careless, because I had a crazy busy summer and we had no time to plan anything. Somehow we ended up shooting at high noon with the harshest possible sun that casts some rather unpleasant shadows. After running around for 2 hours, not being able to see much due to the sun I was rather disappointed to see the results. For me it always has to be better than the last time. I got depressed and the files were burried under my work load. At some point I had to tell my sister Kairit that I blew it, that it was below my average standard and I'm sorry. It was kind of uneasy between us as the months passed and I hadn't shown but one picture to her.

So now, almost 6 month later I took the courage to peek into that folder. Yes, there was lots of crap for the reason that I shot more frames than I usually do. And therefore it was rather difficult to pick out the good ones. But eventually I'm pleased with the outcome, happy about a few frames and most importantly - Kairit is happy, too! And ironically I ended up with one of the longest web galleries ever (except weddings). Enjoy the summer breeze!

kairit-0062kairit-0064kairit-0084kairit-0014_WEBkairit-0033kairit-0145kairit-0198kairit-0200kairit-0243kairit-0254kairit-0276_WEBkairit-0914kairit-0769_WEBkairit-0365_WEBkairit-0158-2kairit-0442kairit-0430_WEBkairit-0460kairit-0495_WEBkairit-0474kairit-0480kairit-0483kairit-0605_WEBkairit-0624_WEBkairit-0591_WEBkairit-0541_WEBkairit-0633kairit-0670kairit-0671

Everyday Magic

It's a story of transformation in 8 frames and in 3 minutes 30 seconds. I was waiting for a wedding ceremony to start at Tallinn Town Hall when I saw what was happening in front of the building. There was this guy making soap bubbles, speaking Italian and smiling. He took me to travel in time and space. For a short while I felt like I was in Italy. Everybody looked so happy around me chasing bubbles. The moment was fragile like a soap bubble - now it's here and now it's gone! Still makes me smile.

magic_KatrinPress-0156magico_KatrinPress-0162magic_KatrinPress-0177magico_KatrinPress-0164RMwedding_KatrinPress-0176bubble_KatrinPress-0180magic_KatrinPress-0181magic_KatrinPress-0182

Pere: sadulad ja purjed (3/3)

Lõpuks jõuab blogisse ka minu Noarootsi päeva finaal: peresessioon, mis algas hobuste saduldamisest ja lõppes punaste purjede all. Tegemist oli ka nn kihlussessiooniga, kuna Krista ja Marko pulmadeni oli selleks ajaks jäänud napp kuu. Tänaseks on nad juba jumala palge ees paari pandud ning ootavad oma pulmapilte. Kuna pulmades on tähelepanu keskpunktis pruutpaar, soovisid nad enne korraldada ühe vahva päeva oma tüdrukutele. Minu meelest on see suurepärane näide, mida kõike jõuab kogeda ja jäädvustada paari tunni jooksul. Tänapäeval on perepiltide tegemiseks lugematu arv võimalusi, kuid mulle meeldivad üha enam need, kus pere veedab ka päriselt mõnusalt aega. Siis on ka mälestused, mis sellest päevast jäävad - päris. Nii et mõelge, mida teile teha meeldiks ja siis kutsuge fotograaf endaga kaasa!

***

A session that begun with saddling horses and galloped into the sunset under the red sails is finally here. Today the couple who decided to have some family time before their big day is already waiting for their wedding photos. This is a good example what can be experienced and photographed during a couple of hours. To me the photos of families actually having a good time speak more than just posed portraits. So think first what you like to do and then invite a photographer to join you!

Location: Mars Ratsatalu & Roosta beach Make-up for Krista: Eva Rahv

peresessioonKM-023_WEBKM-035_WEBKM-104_WEB-katrin-pressKM-217_WEBKM-186_WEBKM-423_WEBKM-448_WEBKM-503_WEBKM-729_WEBKM-787_WEBKM-1047_WEBKM-877_WEBKM-1276-Edit_WEB

Perepilt: rannarahvas (3/2)

See on minu Noarootsi päeva teine sessioon. Pere kelle kodu asubki selle maalilise rannariba servas mändide all ja kus sirgub kaks poissi. Kahe-aastastega käib alati üks tants ja trall, kuid sinna vahele kingivad nad sekundi murdosa vältel ilmeid, mis teevad nunnumeetril rekordeid. Nii ka seekord :) perepildistamine-katrin-pressperepildistamine-katrin-pressperepildistamine-katrin-pressperepildistamine-katrin-pressperepildistamine-katrin-pressperepildistamine-katrin-pressperepildistamine-katrin-pressperepildistamine-katrin-press

Perepilt koduõues

See pildiseeria on pärit üsna suve algusest, kui ilmataat pakkus troopilisi vihmahoogusid ja kõik mühas kasvada. Õnneks ilmaga vedas ja tagaajamine koduõues võis alata. Pere noorim liige oli selleks ajaks just nii suureks saanud, et oma pea otsustas ja omad jalad viisid sinna, kus parajasti kõige põnevam tundus olevat. Kui me esimesest ehmatusest toibusime, püüdsime olla tema jaoks nii huvitavad ja lõbusad kui jaksasime ja kõik hakkas laabuma. Erilise kiituse on ära teeninud pere vanemad lapsed. Sel ajal ma veel katsetasin arglikult mõningaid nippe ja mängulisi olukordi ning suures osas lasin lihtsalt asjadel omasoodu minna. Tänaseks on tänu mõnele heale koolitusele minu peresessioonid suures osas mäng ja peret ühendavad tegevused, mis pakuvad rõõmu nii lastele kui vanematele. Nii et see hea, mis piltidele jõuab, on ka päriselt kogetud, mitte vaid kaamera jaoks pingutatud. See on ka minu jaoks täiesti uus põnev maailm, kus fotodel ei poseerita, vaid need juhtuvad läbi mõnusate ühiste tegevuste. Lisaks tulemusele tegelen nüüd veel ka elamusega, mis jääb fotosessioonist endast. Mõlemas valkonnas on arenemise ja lihvimise võimalusi lõputult, kuid see kõik tundub nii õige!

leedmaa-082_WEBleedmaa-101_WEBleedmaa-235_WEBleedmaa-252-Edit_WEBleedmaa-256_WEBleedmaa-392_WEBleedmaa-435_WEBleedmaa-452_WEBleedmaa-534_WEBleedmaa-592_WEBleedmaa-633_WEBleedmaa-694_WEBleedmaa-710_WEB

Perega mängima!

Kes ütles, et pildistamine on igav, tüütu ja kohmetust tekitav kaamerasse jõllitamine!? Vale puha! See võib olla lõbu, mäng ja kvaliteetaeg perega - mälestused, mis ongi nii rõõmsad nagu pärast pildilt paistavad! See möll toimus paar päeva tagasi minu koduõues poolteise tunni vältel. Keegi ei usu niikuinii, aga ma ütlen ikka: kui see läbi sai, küsisid tüdrukud, millal nad uuesti võivad tulla. Alati ei olegi vaja nikerdustega purskkaevu ja kohvritäit erinevaid kostüüme. Eestimaa suvi ja õnnelikud inimesed on kõik, mis tarvis! Suvi ei lõpe juulikuus - tule minuga mängima!

Fredi-pere-596_WEBFredi-pere-042_WEBFredi-pere-079-Edit_WEBFredi-pere-136-Edit_WEBFredi-pere-609_WEBFredi-pere-162-Edit_WEB-katrin-pressFredi-pere-301_WEBFredi-pere-448_WEBFredi-pere-431_WEBFredi-pere-375_WEBFredi-pere-422-Edit_WEBFredi-pere-497_WEB-katrin-press

Kaksikud

See kaksikute pere võib kõhkluseta pälvida mu parimate klientide tiitli, sest olen neid poisse pildistanud juba kolm korda - ja nad pole siin piltidel veel isegi kolmesed! Selle pere ja ka teiste mu klientide ettenägelikkus jõudis mulle kohale alles paar päeva tagasi, kui otsisin pilti oma lapsest, mida saaks vanaemale kinkimiseks suurele lõuendile trükkida. Nagu selgus - kingsepal pole kingi! Ma ei räägi mõnest möödaminnes tehtud klõpsust ega reisipildist, mida inimestel tänapäeval ikka leidub, vaid sellest ühest heast pildist, mis kõnetab ka võõraid, kus lisaks äratuntavale näole on veel mingi mõõde. Mõistagi pole ma sellest teemast kirjutades erapooletu, kuid objektiivi teisest otsast sisse vaadates olen siiski lihtsalt ema, kelle koduseinad on tühjad ja kelle kell tiksub kole kiiresti ja valjult. Tuttav?

Mõnikord, kui oma klientide pilte töötlen, olen nende peale kade - neil on midagi, mida minul ei ole. Nende piltidel on lapsed kenasti riides, kammitud ja sobival taustal, sest pildistamist on ettevalmistatud ja selleks on võetud aega. Üheaegselt nii tellija kui teostaja, nii ema kui fotograaf olla on seda keerulisem, mida vanemaks laps saab. Ma korra proovisin, kui lehed veel puus olid, aga mind saadeti üpris konkreetselt pikalt.

See on asja üks külg. Teine kurb tõsiasi on see, et me ei ole kunagi ühel pildil, sest mina ju pildistan. Võin ühe (võib-olla kahe) käe sõrmedel üles lugeda pildid, kus olen oma poisiga koos. Ta saab kevadel 4. Praegu ta veel ronib sülle, tahab kallistada ja valusale varbale pealepuhumist, aga kauaks? Jah, ma saan pildistada tema välimuse muutumist, tema igapäevaseid toimetusi, kuid hoopis raskem on jäädvustada neid hetki, mis meil on koos. Seda lähedust. Nii et kui mina õige pea hakkan oma perele fotograafi otsima, siis ülesanne on - lähedus.

Veel üks asi, mida olen hakanud pildistades mõistma - üks hea pilt on rohkem väärt kui sada keskpärast. Kahjuks ei saa minna fotograafi juurde ainult "seda head" tegema. Soojenduseks tuleb ikka need ülejäänud ka ära teha. Aga valida fotograafi selle järgi, kes annab rohkem pilte, on rumalus. Kas tal on igas blogipostituses üks selline pilt, mille nood inimesed tahaksid koju seinale panna?

Niisiis selle ilusa suvise looga tänan kõiki neid inimesi, kes on mind siiani usaldanud. Tuletan meelde, et seinapilt, fotoraamat või mõni muu fotoga meene on suurepärane kingitus. Just selliseid kingitusi plaanin nendeks pühadeks teha ka oma perele: sorteerida oma lapse esimese 3 eluaasta pildid (teha varukoopiad), kujundad ja trükkida fotoraamatuid nii endale kui vanavanematele ja vähemalt ühe suure pildi koju seinale. Ja uuel aastal kindlasti - pildistama!

kaksikud_DSC3136_WEB_katrinpress_DSC3253_WEB_kaksikud_katrinpress_DSC3273_WEB_kaksikud_katrinpress_DSC3312-Edit_WEB_kaksikud_katrinpress_DSC3341_WEB_kaksikud_katrinpress_DSC3386_WEBkaksikud_DSC3424_WEBkaksikud_DSC3510_WEB20130711-_DSC3830-untitled_WEB

Jalutuskäik pargis

Perepilte tullakse sageli tegema sooviga olla kordki kõik koos ühe pildi peal. Nii ka seekord. Väledajalgsel 2-aastasel kutil olid aga hoopis teised plaanid. Tema kutsus meid endaga mängima! Kuigi tuli ette hetki, kus noormees vanemate juurest plehku pani, said lõpuks siiski kõik oma tahtmise. _DSC0288-Edit_WEB_DSC0400-Edit_WEB_DSC0565 bw_WEB_DSC0681-Edit_WEB_DSC0691 bw_WEB_DSC0713-Edit_WEB_DSC0781 bw_WEB

Perepilt: kasvav pere

On kasvamas kuskil üks pisike puu,ta rohetav võra on habras ja noor, veel nõrk on ta tüvi ja lühike juur, nii pehme ja sile ta õhuke koor, kuid temagi loodab, et ükskord on suur.

On kasvamas kuskil üks pisike puu ja kardab see puuke veel raju ja tuult. On kasvamas kuskil üks pisike puu ja vajab see puu sinu sõprust ja hoolt!

(Ott Arder/PISIKE PUU)

pisikepuu_copy_1024_katrinpresskaksi2_katrinpress_DSC7522 copy_katrinpresspuukene2_katrinpress_DSC7512 copy_DSC7535 copy_DSC7589 copyissiga2_katrinpress copy2m2nnid31_katrinpress_DSC7166 copykratt5HAtee2_katrinpressmas66n2_katrinpress_DSC7687 copy11 copy

 

Fotograaf Katrin Press | Harilik Pliiats | Fotolavastus | Pulmafotograaf | Toidufoto