Katrin Press Photography

Blog

Love Bites ♡ Food & life captured with love. Armastuse Ampsud.

Eesti toidu lugu 1

Ma olen väga õnnelik! Tegelikult juba pikemat aega. Õnn on kasvanud sammhaaval hetkest, mil kaamera kätte võtsin ja vahel tundub, et see enam suuremaks minna ei saa - aga ikka saab. Just selline on kontekst, milles alustan oma esimest kirjatükki Eesti toidust. See on selline teema, mis on mind ümbritsenud nii kaua, et raske on hoiduda tervet oma elulugu kirja panemast ja olulist ebaolulisest eristada. Igatahes väga paljudest asjadest tingituna hakkasin mingil hetkel mõtlema, et lahe oleks pildistada lisaks valmis toitudele ka seda, kust toiduained pärit on ja kuidas nad meie toidulauale jõuavad. Üks ajendeid oli ka mõne aasta tagune Rootsis käik koos toidublogijatega, restorani Gastrologik külastus ja kingituseks kaasa saadud trükis, milles mõnusa skandinaavialiku esteetikaga oli dokumenteeritud tolle restorani tooraine päritolu. Kohe tekkis endal ka tahtmine minna samasuguse tundega pilte tegema!

Peast käisid läbi märksõnad: projekt, põllumajandusministeerium, Eesti toit jne, aga nagu ikka, tulid pakilisemad asjad vahele ja sinna paika see mõte jäi. Paariks aastaks või nii. Kuni - mõni päev peale Telliskivi loomelinnakus toimunud tänavatoidu festivali sain kõne - põllumajandusministeeriumist! Natuke häbi on kõlada nii pateetiliselt, aga "do what you love" võtab selle kõik kokku. Otsustasin, et pean sinna festivalile kaamera kaasa võtma, sest see on nii minu teema. Olen üldiselt üpris laisk ja naljalt midagi lihtsalt oma lõbuks, ilma tellimuseta ei pildista. Lisaks võtsin ka aja, panin pildid blogisse ja - mul vedas! Keegi pani mind tähele.

Kohtumisele põllumajandusministeeriumis võtsin kaasa kogu oma aastate jooksul kogunenud õhina ja rootslaste raamatu. Vastu sain pika nimekirja toidu tootmise valdkondadest, millest pilte soovitakse. Kodus katsusin need kõik loogiliselt kalendrisse paigutada ja nii mu põllumajandusreporteri karjäär alguse sai.

Päris esimese etapi tegin Peipsi ääres ja see väärib kindlasti ka kirjapanemist, kuid värskemad muljed tulid peale ja need on vaja kärmelt maha laadida.

VILI

Teravili kui selline ei ole mulle päris võõras, sest mu kodutalu ümber on paarkümmend hektarit maad, mis on talunikele välja renditud. Viljapõllud on erineval aastaajal erinevalt ilusad ja see on ka kõik, millest ma siiani hoolinud olen. Kaera tunnen ära, aga rukis-nisu-oder on kama kaks.

Olin jõudnud just välja mõelda, et peaks hakkama teravilja teemaga tegelema, kui minu akna taha ilmusid kombainid. Oodake! Pidage, mul on vaja pilti teha! Haarasin siis kiirelt kaamera ja tormasin õue. Suured mürisevad masinad, kuldsed torkivad kõrred, kuumus ja peenike kleepuv tolm, mida vist ka mu kaamera sensor tunda sai. See haaras mind täielikult, nagu spordivõistlus. Kui veel kohale ilmusid "frakkides kohtunikud" oli päev korda läinud!

Kuna ministeerium soovis pildi juures märkida, millise viljaga on tegu, tegin kõne põllumehele. "Varane oder", tuli vastuseks. Küsisin veel paari asja kohta nõu ja muu seas tuli välja, et Sangaste rukkiga, mis mul nimekirjas seisis, tuleb kiirelt tegelda.

PMvili1-212-Edit-2PMvili1-249-Edit-2

PIIMATÖÖSTUS

Sain ministeeriumist Saidafarmi kontaktid, peremehega kiirelt kaubale ja väljasõit! Saidafarm on eelkõige kuulus oma mahedate piimatoodete poolest. Aga Sangaste rukis kasvab neil ka. Sain teada, et lisaks terale on selle väärtuseks pikk kõrs, millest saab lehmadele allapanuks palju head põhku.

Kõigepealt läksin koos juhataja Juhan Särgavaga tootmist vaatama. Loomulikult kandsin samasugust meeliülendavat kostüümi, nagu pildil näha ja siniseid haiglasussikesi. Kahju, et selfie tegemata jäi :)

_DSC2492_WEB

Et väljas hakkas kallama tohutut padukat ja viljapõllule minna ei saanud, läksime hoopis lauta. See oli minusuguse linnalapse jaoks päeva põnevaim osa! Tootmisest tenniste otsa jäänud kilesussidest oli kummikute puudumisel palju kasu, sest otsustasin elamuse nimel vapralt sõnnikut trotsida. Tabasin end mõttelt: millal üldse viimati lauta asja oli? Tundub, et see käik jäi ikka lapsepõlve. Suurt lauta olin enne ka näinud, kuna mu vanemad on EPA-kad ja katselaut, kust mannerguga koju piima toodi, oli jalutuskäigu kaugusel. Võib-olla just seetõttu hakkas lisaks uudishimule tööle veel mingi teine, nostalgiline mõõde.

Kuidas portreteerida lehma?

Siin ma nüüd olen, kaamera käes, abivalmilt selja taga seisva farmidirektori tiheda tööpäeva kell kuklas tiksumas. Siin on laut, need on lehmad - teeme pilti! Aga kuidas? Üldised kaadrid tehtud, teeks mõnest vissist portree ka. Pime on. Hakkan valguslaigus seisva uudishimuliku modelliga suhtlema.

"Oi kui nunnu nina sul on!" (Oot, aga miks su silmad ninast nii kaugel asuvad?! Ma ei saa ju neid selles valguses korraga teravaks. Silmad või nina? Silmad-nina, silmad-nina...) "Kena vissi, tubli vissi..." (Ah, teeks siis hoopis profiilis.) "Vissi-vissi, ilus vissi." (Oi, kuhu teine silm kadus!? Ah need asuvad teine teisel pool pead!) "Tubli vissi, lahke vissi. Mina saan pildi, aga mida sina saad...?

Eks see suurfarm paratamatult üks konveier ole: puhkeruum, ooteruum, lüpsiala. Sellest hoolimata pole side looma ja inimese vahel kadunud. Igal lehmal on mõistagi nimi ja inimesed, kes nendega tegelevad, tunnevad suuremat osa neist nimepidi. "Päris kõiki ei tunne, aga mul on omad lemmikud," ütleb karjak ühega kaelakuti koos poseerides. "Mallu ju paremale poole ei tule (lüpsile)!" hõikab lüpsja karjakule, kui viimane loomi lüpsijärjekord ajab. Põnev on vaadata, kuidas heinapall kerib end lahti nagu rullbiskviit. Kus üks lõpeb, on teine juba traktoriga ette veetud - selle töö mees teab täpselt, mitme meetri jagu ninaesist ühest pallist saab. Palju rasket ja musta tööd, kuid lõpuks ta kogumisnõusse voolab - värske piim.

_DSC2546_WEB_DSC2606_WEB

SANGASTE RUKIS

Sõidame Juhani rohelise neliveolisega põldude vahel ja otsime paremat vaadet. Farmer ajab oma "tanki" peaaegu vilja sisse, et ma kastile ronides ülevalt paremaid kaadreid saaks. Selle 3-astmelise trepiga, mille oma auto pagasiruumi unustasin, poleks siin midagi teha olnudki. Kui mees põllu sisse astub, saan aru, mis selles sordis nii erilist on - ta on kõrge ja graatsiline. Mõned kõrred ulatuvad keskmisest pikemal mehel üle pea. See on ka põhjus, miks Sangaste rukis lamandumisele nii aldis on. Kui päike pilve tagant välja tuleb, lööb põld särama nagu hiiglaslik kuldse niidi pusa!

See ongi üks õnne avaldusmisvorme, mille eest ma saatust piisavalt tänada ei jõua!

_DSC2815_WEB_DSC2874_WEB mak-embleem-horisontaal-400