Mereannid restoranis City Marina. Seafood restaurant City Marina.

City Marina is one of the few seafood restaurants in Tallinn, Estonia. It's located near the passenger port and is open only in summer.

Read More

Emadepäev Polli loomaaias

Tere! Mina olen Luise ja need on minu ema ja isa. Me käisime emadepäeval Polli loomaaias. Mulle meeldis kõige rohkem väikestele jänkudele süüa anda. Siin pildil olen ma just autost välja tulnud ja issi paneb mulle kummikuid jalga.

DSC_3249_WEB-katrin-press-pere
DSC_3249_WEB-katrin-press-pere

Pärast ronisin suurest redelist ja hüppasin issile opasse - mauh! Tädi tõi jänku, kes väga kartis. Ma kartsin ka, aga kõik tahtsid, et ma teda katsuksin. Natuke katsusin. Ta oli pehme ja värises. Seal olid veel lambad, kes tegid kõva häälega: "Määää!". Üks poiss võttis valge tuvi puurist välja ja andis issi kätte. Issi julges teda hoida, aga emme kartis. Emme kardab kanasid ka, aga hobuseid ja teisi suuri loomi küll ei kartnud. Andsime neile peo pealt süüa. See tegi kõdi! Siis me veel kiikusime emmega ja issiga. Ja siis tõstis issi mind kõrgele istuma ja tädi ütles, et ma teeks naerunägu, aga ise ei teinud üldse nalja. Mis siin naerda, kui naljakas ei ole! Issi oskab mind alati naerma ajada. Emmet ka. Mängisime peitust ja ronisime igale poole. Emme sai palju musisid.

DSC_3277_WEB-polli-katrin-press-pere
DSC_3277_WEB-polli-katrin-press-pere
DSC_3287_WEB-pere-tuvi-katrin-press
DSC_3287_WEB-pere-tuvi-katrin-press
DSC_3362_WEB
DSC_3362_WEB
DSC_3434_WEB
DSC_3434_WEB
DSC_3441_WEB
DSC_3441_WEB
DSC_3452_WEB-polli-loomaaed-katrin-press
DSC_3452_WEB-polli-loomaaed-katrin-press
DSC_3455_WEB
DSC_3455_WEB
DSC_3635_WEB-polli-loomaaed-perepilt-katrin-press
DSC_3635_WEB-polli-loomaaed-perepilt-katrin-press
DSC_3593-Edit_WEB
DSC_3593-Edit_WEB
DSC_3611_WEB
DSC_3611_WEB
DSC_3686_WEB-emadepäev-katrin-press
DSC_3686_WEB-emadepäev-katrin-press
DSC_3676_WEB
DSC_3676_WEB

Kuidas perepildistamiseks valmis olla?

Kevad toob uue õues pildistamise hooaja. Üle pika aja fotograafi juurde tulles on kõik ärevil. Ma pole kohanud ühtki peret, kes ütleks sessiooni kokkuleppides, et neile on kõik selge ja nad millegi pärast ei pabista. Aga tead mis - mina pabistan ka! Loomulikult püüan ma seda mitte välja näidata, sest muidu läheksid ju sina veel rohkem pabinasse ja hakkaksid mõtlema, et äkki see fotograaf ei oskagi pilti teha ja üleüldse see kõik on täielik katastroof! Selleks, et peataolekut vältida, on mulle tähtis, et mu enda mõtted oleksid selged ja rahulikud. Julgen öelda, et 80% minu ettevalmistusest fotosessiooniks toimub peas ega vaja muid abivahendeid. Kuna on hooaja algus, siis võib-olla tuleb mõelda veidi rohkem ja veidi üldisemate asjade üle kui keset suve. On ju möödunud terve talv ja eelmisel suvel kogetu on jõudnud settida.

Olen aru saanud, et on vaja kirjutada, "kuidas see pildistamine ikkagi käib ja mida peab tegema?" - seda küsitakse alatasa või siis jäetakse küsimata, sest kardetakse rumalana näida. Asjata. Ma ei arvagi, et normaalne inimene, kes kord 5 aasta jooksul - hästi, kui sagedamini - fotograafi juures käib, peab sellest üleüldse midagi teadma. Kirjutan nii sellest, mida mina pildistamiseks ettevalmistades teen, kui ka õige vähe praktilisi nõuandeid peredele.

Mida rohkem ma pildistan, seda rohkem mõistan, et need asjad, mille pärast inimesed enamasti muretsevad, pole üldse olulised. See jutt sobib selle sessiooni alla, kuna mulle tundub, et meil õnnestus eile koos selle perega keskenduda olulistele ja ajatutele väärtustele. Loomulikult on erinevate aspektide tähtsustamine subjektiivne ja selleks ma kirjutangi, et sul tekiksid pildistama tulles adekvaatsed ootused.

Niisiis, kui saaksin oma klientidele öelda vaid ühe lause, siis see oleks: "Sa oled perfektne!" Sa ei pea olema üheski nüansis parem, et luua iseenda mälestusi. Sest mis see fotograafi töö siis õigupoolest on - aidata salvestada mälestusi. Küsimus ei ole selles, kuidas parem välja näha, vaid selles, mida sa tahad aastate pärast mäletada. Kas sa tahad mäletada pabistamist, tülisid ja kraaklemist, mis paratamatult kaasnevad sellega, kui üritad nahast välja pugeda ja seda ka oma lähedastele peale suruda? Või tahad sa mäletada perega koos veedetud aega, naeru, kallistusi, hellasid pilke?

Kuidas seda teha? Fotosessioon on enamasti helgete hetkede konstrueerimine, mitte pelk salvestamine. Kui ma oma pere fotosessiooni peale mõtlema hakkasin, siis püüdsin leida asju, mis on meile iseloomulikud - parimad hetked argipäevast. Sellised hetked, mil mõtlesin - küll on kahju, et keegi neid praegu ei salvesta. Nii et kui lõpuks jõudsin selleni, et leppisin fotograafiga aja kokku, teadsin täpselt, mida ma saada tahan. Minu jaoks oli see tolmune külatee, mida mööda ma sadu kordi olen jalutanud. Lapsega, koeraga, vahel ka kass tähtsalt, saba püsti, järel tippimas. Õhtupäike. Põllud, silmapiir.

Igaüks läheneb teemale mõistagi erinevalt, aga pooldan seestpoolt väljapoole loogikat, sest see annab meile rohkem detailset infot ja käitumisjuhiseid. Sellise visiooni puhul ei teki küsimust: mida me teeme; kuhu peab vaatama või kuhu käsi panema. See ongi kogu mõttetöö eesmärk - et tulemus oleks loomulik. Sageli kiputakse tegema vastupidi - nähakse kuskil kellegi pilte ja tahetakse kopeerida olustikku. Sel juhul võib tekkida küsimus: mida see meie kohta räägib? Millised on meie rollid selles keskkonnas? Sel juhul tuleb rohkem improviseerida, toetuda stampidele või mängulistele võtetele, et suhted inimeste vahel ja keskkonnaga lahti rulluma hakkaksid.

Erinevad fotograafid töötavad erinevalt. Mulle on hakanud meeldima päris asjad, mitte need, mida tehakse pildistamise jaoks. (Valetaksin, kui ütleksin, et mulle läbinisti stiliseeritud ja lavastatud pildistamised ei meeldi. Meeldivad ka. Aga ma ei arva, et seda peaks tegema oma perega ja oma albumi jaoks.) Nii et soovitan oma klientidel mõelda tegevustele ja kohtadele, mis on nendele iseloomulikud. Põhimõtteliselt võib välja pakkuda kõike või üldse mitte midagi. Osad pered on hirmus aktiivsed - matkavad, purjetavad, spordivad, sõidavad rallit, käivad kalal, teevad teatrit, laulavad-tantsivad jne. Teisele tundub, et nende elu on vist küll nii igav, et häbi on rääkida, liiati veel näidata - aga endal on nii ka mõnus. Mõlemal on õigus ja üks ei ole fotode jaoks huvitavam kui teine. Mina olen fotograafina valmis ennast teie pere rütmi häälestama. Mida rohkem ma teist ette tean, seda paremini adun, mis toimub.

Mõnel on suur maja hoolitsetud aiaga, teisel ainult ühetoaline korter - mõlemas elab armastav pere ja ainult see loebki. Pidevalt kuulen: "Oi, meil kodus küll pildistada ei saa - seal ei ole piisavalt ilus!" Mis mõttes? Milline koht siis veel teie mälestustesse jäädvustamist väärib kui mitte kodu? Olgu, talvel on tõesti paljudes korterites pime ja avaramas ruumis on mugavam toimetada, aga oma unikaalsust ei maksa häbeneda. Ma jäädvustaksin suurima rõõmuga mõne pere argiseid tegemisi terve päeva jooksul, sest see on sedasorti materjal, mida ma ise hinnata oskaksin. Mõtle, kuidas valgus ja meeleolud päeva jooksul muutuvad, kuidas kõnelevad näiliselt tühised žestid ja esemed! (Kes soovib, võib küsida - eks ma siis mõtlen tingimused ka välja. Kunagi kirjutan sellest kindlasti ka pikemalt.)

Veel üsna hiljuti lasin end väga palju häirida sellest, mis inimestel seljas on, kui nad pildistama tulevad. Riietus on väga isiklik asi ja juhiseid andes, kui selleks on soovi ja vajadust, peab olema väga delikaatne. Kogemusega olen hakanud taipama, et ükski kleit või särk ei riku tegelikult pilti ära. Tõsi, kirjud riided tõmbavad pildil liigselt tähelepanu ja üldmulje on parem, kui rõivad on leebes gammas ning sobivad kokku, kuid see ei kaalu üles emotsiooni. Küll aga rikub pildi see, kui inimesed on ebamugavates riietes puised ja kardavad istuda-astuda, et end mitte määrida. Nii et see on puhtalt igaühe isiklik asi, milline ta soovib välja näha. Kui tunned, et soovid riietuse üle nõu pidada, siis küsi fotograafi käest julgesti, mida tema soovitab. Ja kui väljanägemine on sulle väga oluline, siis saab appi kutsuda ka stilisti ja jumestaja. Aga kõik algab ikkagi sellest, mis on SULLE oluline.

Naised on figuuri suhtes väga tundlikud. Soov pildil vähemalt sama hea välja näha kui kodus peegli ees on täiesti mõistetav. Ometi, niipea kui mängu tulevad väikesed lapsed ja aktiivsem tegevus, ei ole kerge säilitada täpselt seda poosi ja ilmet, mida vannitoapeegli ees oleme harjutanud. Seda tuleb arvestada riietuse või siis fotograafi valikul. Mina ei ole sedasorti fotograaf, kes sätib inimesi staatilistesse poosidesse. Ma julgustan pereliikmeid koos midagi lõbusat tegema ja selle käigus võivad nihkuda dekolteed, kerkida seelikusabad ja paljastuda kõhupekid. Minul on üks ja sinul teine asi, aga igaühel on midagi, mille üle me väga uhked ei ole. Kindluse mõttes võiks riietudes peegli ees veidi üles-alla hüpata ja tõsta käed üles (nagu väikelast hüpitades), selle asemel, et oma valimisplakatinaeratust harjutada. See on mu enda nipp, sest töö tõttu pean samuti võtma igasuguseid joogapoose ja eelistan seejuures olla sündsalt kaetud.

Pildistades ma loomulikult püüan leida parimaid nurki ja vajadusel ka midagi varjata, hädavajadusel hiljem järeltöötluses kohendada, aga 100 pildi peal ma kedagi kaanestaariks ei šoppa. Mõistlik korrektsioon on hinna sees, suuremad tööd lisatasu eest ja ebamõistlikult aeganõudvat järeltöötlust ma ette ei võta.

Selleks ajaks, kui kokku saadakse, on nii fotograaf kui pere teinud omajagu eeltööd. Vanemad on hommikust saati taevasse kiiganud, et ega ometi sadama ei hakka, kõik on pestud ja kammitud, lastele on sõnad peale loetud - ma ei alahinda klientide pingutusi. Minu ülesanne on katsuda ette näha, mis on antud olukorra nõrgim lüli. Kas see on võimalik vihm, tugev tuul, lauspäike ilma varjuta, ebaharilik pildistamiskoht, tujukas imik, hüperaktiivne väikelaps, kõikevihkav teismeline, kontrollimatu lemmikloom, hüsteeriline ema, apaatne isa - kõike korraga pole mul veel õnnestunud kogeda. Ei tea, kuidas teistel, aga mina olen siis valmis, kui teadvustan, et need asjad võivad juhtuda - ja see on okei, kui ma olen selleks valmis. Fotograafi asi ei ole anda hinnanguid, tal pole selleks õieti mahtigi, sest nii palju on praktilisi ja ajakriitilisi asju, mida tuleb koos hoida. Fotograafi kõige suurem soov on sama, mis sinul - saada ilusaid pilte, sest nendest sõltub tema elu.

Suur osa fotograafi tööst on oskus teha kompromisse ja käigu pealt uusi ideid genereerida. Olen proovinud mitmesuguseid töövõtteid. Alates sellest, et kujutada ette situatsiooni kuni võimaliku dialoogini välja. See ei tööta. Hetkel, mil ütled: "Tere!" oma tänasele perele, võid eeltöö sama hästi kui unustada. Kõik eelnev peab muutuma automaatseks ja toimima refleksina, sest sina pead olema hetkes kohal, sest mitte miski ei lähe nii, nagu plaanitud. Toon näiteks, et eilse perega oli mul plaan panna kõik istuma tumeda seina taustale ja siis anda neile sülle ka jänes. Süllevõetav jänes oli personaliga kokkulepitud. Kohapeal selgus, et jänes on nii sapsu täis, et paneks hea meelega kohe lõikama. Mingist tausta peale sättimisest ei saanud juttugi olla. Lapsi ja jäneseid ei saa tausta külge kinni teipida :)

Kuna keegi ei suuda täpselt ennustada, kuidas läheb, ongi põhiline jääda rahulikuks. Pere ei peagi midagi muud tegema kui kohale tulema ja olema nemad ise. Kui ma midagi ei ütle, siis on kõik hästi. Kui ma tahan, et keegi midagi teeks, siis ma ütlen.

Lapsed on kõik erinevad. Nad on ju ikkagi väikesed inimesed. Täiskasvanutena me püüame elimineerida ilmselged segavad tegurid: uni, nälg ja siis see kolmas asi :) Panen vanematele südamele, et lapsed oleksid pildistama tulles puhanud, potitatud ja neil oleks kõht täis. Pisikeste päevarežiimist lähtuvalt soovitan valida ka pildistamisaega. Järgmine asi, mida lapsed meilt ootavad, on rahu ja sõbralikkus. Vanem sisendab oma rahuliku käitumise ja hääletooniga lapsesse turvatunnet. Vastupidiselt käitudes hakkavad juhtuma ettenägematud asjad. Samamoodi püüan ka mina luua sõbralikku atmosfääri. Oma osa on sellelgi, et minu sessioonil ei ole ajapiirangut. Tegelikult ma muidugi tean, et enamasti jõuame 2 tunniga teha kõik, mis vaja, isegi siis, kui võtame kohtudes sisseelamisaega. Kohanemisaega ei vaja mitte ainult lapsed, vaid ka sina ja mina.

Mida väiksem on laps, seda rohkem käib kogu trall tema järgi ja tema tempos. Vanem olgu valmis pühendama see aeg lapsele. Emad-isad ei tohi jonnida! :) Mina omalt poolt püüan saavutada olukordasid, kus soovitav arv inimesi on korraga kaadris. (Ettevaatust! :) See hõlmab suurel määral lähedust. Ma pildistan ka käsi, jalgu, kuklaid ja kõrvu, kuid enamasti soovitakse pildile ka pereliikmete nägusid. Selleks annan ma (vahel ka mängulisi) juhiseid, kuidas saada suurte ja väikeste inimeste näod enam-vähem samale kõrgusele. Väiksemaid tuleb vahel upitada ja suurematel tarvis käputada. Üldiselt on nii, et mida rohkem oled nõus võimlema, seda vahetuma emotsiooniga pildi saad.

Selle 2 tunni jooksul me reeglina ei liigu väga pikki vahemaid. Tempo määrab nõrgim lüli - s.t. kõige väetim pereliige. Algajana mõtlesin, et hästi oluline on leida mingi hurmav taust. Samast loogikast lähtuvalt soovivad paljud, maksku mis maksab, pildistada Kadrioru pargis. Tegelikkuses ei jää see park sellisena, nagu me teda kõigi meeltega tajume, kunagi pildile. Õigupoolest on portree taustaks olenevalt detailsuse astmest ja objektiivi vaatenurgast üks üpris kitsas sektor. Kui põhitähelepanu peab jääma inimese näole, siis võib taust olla võrdlemisi udune. Nii et see, mis selja taha jääb, ei pruugi olla klassikalises mõttes imekaunis - parem ongi, kui see on midagi nii silmatorkamatut ja üldist kui roheline puudemassiiv, mingi sein või pinnas. Teine kurb tõsiasi on see, et üliväga ägedad kohad ei asu kõrvuti. Kui tuleb iga hinna eest võidelda laste tähelepanu ja koostöövalmiduse säilimise eest, siis igasugused tempomuutused, nagu käru- või autosõit ei tule kasuks.

Sessiooni jooksul tuleb mul ära teha enam-vähem kindel nimekiri pilte. Enamasti tullakse fotograafi juurde selleks, et jäädvustada kõik pereliikmed koos, et kumbki vanem ei peaks olema fotograafi rollis, nagu koduse pildistamise puhul. Mida suurem pere, seda rohkem omavahelisi kombinatsioone, lisaks mõned detailid keskkonnast. Kui on kindlaid soove, kes kellega koos peaks pildil olema, tasub see fotograafiga eelnevalt läbi rääkida. Kuna emad on sageli idee algatajad, siis püüan paar hetke pühendada ka neile, aga kas see ka õnnestub, sõltub abikaasa ja laste kannatlikusest või ka ema valmisolekust end välja lülitada ja ilus olla. Sätitud portreede jaoks tuleb paraku leida eraldi aeg, kui lapsed kaelas ei ripu.

Fotode järeltöötlus on hea võimalus tulemust analüüsida ja kogemusest õppida. Sellel, et kõik ei käi plaani järgi, on ka oma võlu - mängu tuleb õnnelik juhus, mis kingib sulle rohkem rõõmu, kui oleksid oodata osanud!

Kohtumiseni!

Family fun on the beach

Photographing my sister's family I keep track of time. Once or twice a year I see where I am with my mind and skills. And looking back I can see things I do differently now, some embarrassing post production, too. They are the best, because I'm free to test whatever I want, to say whatever comes to mind and to behave however stupid I choose. This time we got a little bit careless, because I had a crazy busy summer and we had no time to plan anything. Somehow we ended up shooting at high noon with the harshest possible sun that casts some rather unpleasant shadows. After running around for 2 hours, not being able to see much due to the sun I was rather disappointed to see the results. For me it always has to be better than the last time. I got depressed and the files were burried under my work load. At some point I had to tell my sister Kairit that I blew it, that it was below my average standard and I'm sorry. It was kind of uneasy between us as the months passed and I hadn't shown but one picture to her.

So now, almost 6 month later I took the courage to peek into that folder. Yes, there was lots of crap for the reason that I shot more frames than I usually do. And therefore it was rather difficult to pick out the good ones. But eventually I'm pleased with the outcome, happy about a few frames and most importantly - Kairit is happy, too! And ironically I ended up with one of the longest web galleries ever (except weddings). Enjoy the summer breeze!

kairit-0062kairit-0064kairit-0084kairit-0014_WEBkairit-0033kairit-0145kairit-0198kairit-0200kairit-0243kairit-0254kairit-0276_WEBkairit-0914kairit-0769_WEBkairit-0365_WEBkairit-0158-2kairit-0442kairit-0430_WEBkairit-0460kairit-0495_WEBkairit-0474kairit-0480kairit-0483kairit-0605_WEBkairit-0624_WEBkairit-0591_WEBkairit-0541_WEBkairit-0633kairit-0670kairit-0671

Perepilt: rannarahvas (3/2)

See on minu Noarootsi päeva teine sessioon. Pere kelle kodu asubki selle maalilise rannariba servas mändide all ja kus sirgub kaks poissi. Kahe-aastastega käib alati üks tants ja trall, kuid sinna vahele kingivad nad sekundi murdosa vältel ilmeid, mis teevad nunnumeetril rekordeid. Nii ka seekord :) perepildistamine-katrin-pressperepildistamine-katrin-pressperepildistamine-katrin-pressperepildistamine-katrin-pressperepildistamine-katrin-pressperepildistamine-katrin-pressperepildistamine-katrin-pressperepildistamine-katrin-press

Beebiootus: kolmekesi rannas (3/1)

Sel kaunil päikeselisel suvepäeval tegin omamoodi rekordi: pildistasin 3 peret jutti. On fotograafe, kelle jaoks see on tavaline asi, kuid ma olen peljanud korraga liiga suurt tükki krahmata. Liiatigi, kui võimalik, pakun klientidele alati parima valgusega kellaaegu. Seekord aga olin kutsutud kaugemale - mulle juba koduseks saanud Noarootsi valda Läänemaal. Esmalt pidi mul olema üks sessioon, aga sõna levis ja kokku tuli kolm. Olgu kohe alustuseks öeldud, et sain sellest ettevõtmisest nii tohutu positiivse laengu, et pasundasin veel samal ööl Facebooki ja Instagrammi täis, kui tore päev mul oli! Mõtlesin kohe välja, et selliseid väljasõite peaks endale veel korraldada laskma. Teen nüüd sellise p a k k u m i s e, millest kõik võidavad. Niisiis, kutsu mind oma kodukanti pildistama! Näita mulle oma kodukoha ilusaid paiku, mõtleme koos välja, kuidas seal lahedaid pilte teha! Eriti heaks läheb siis, kui võtad kampa sama sooviga sõbranna, sest siis saavad mõlemad juba allahindlust. Kolmanda sessiooni pealt saavad kõik veel rohkem allahindlust! No ja neljanda pealt kõigile ikka veel juurde! Lõpmatuseni see jada ei kesta, sest ühel hetkel ma väsin ära :) Aga siis on olemas ka teine päev... Ühesõnaga - ajage punt kokku ja võtke ühendust! (Muide, sama süsteemiga võin tulla ka Eestist kaugemale, aga selleks on tõenäoliselt veidi rohkem pildisoovijaid tarvis.) Et kõik teaksid koodi, siis panen sellele kampaaniale nimeks KÜLASKÄIK!

Selle pakkumise raames teen nii portree-, pere-, beebide kui beebiootuse sessioone kestusega 1-2h (olenevalt töö iseloomust). Põhimõtteliselt võin vahepeal pildistada ka tehast ja direktorit, kui selleks on soovi :) Välja näeb see nii, et iga tellija saab endale kellaaja. Kohad võivad olla pisut erinevad eeldusel, et ühest kohast on mõistliku ajakuluga võimalik teise jõuda. (Näiteks Noarootsis pildistasin kl 16.30 ja 18.00 ühes kohas, siis sõitsin u 20 min ja hakkasin pildistama kl 20.00.)

Tellija võit on pildid paikades, mis on talle hingelähedased, kokkuhoitud sõidutunnid ja -raha, lisaks grupisoodustus minu teenuselt. Minu võit on üks korralik tööpäev, võimalus näha kauneid Eestimaa paiku, tutvuda vahvate inimestega, tegelda sellega, mida armastan ja saada uus võimas energialaeng. Need on minu jaoks piisavalt olulised tegurid, et teha veidi rohkem tööd veidi väiksema tasu eest.

Kampaania kestab sel aastal nii kaua kui saab pildistada kas õues või siseruumides loomuliku (ehk akna-) valgusega. Ehk siis valget aega peaks olema vähemalt 6-7 tundi. Kui ettevõtmine on edukas, siis läheb uuel välihooajal edasi.

Ja nüüd ma kavatsen kõik kolm sessiooni teile ette näidata, et võiksite veenduda, et ma enne päikese loojumist ära ei kustu. Midagi on neist 12-tunnistest pulmadest ikka kasu ka! Sportlik vorm muudkui paraneb :)

Kell 16.30 BEEBIOOTUS

SV-lapseootus-katrin-pressSV-137_WEB-beebiootus-katrin-pressSV-151-Edit_WEB-kõhupildid-katrin-pressSV-199_WEB-beebiootus-katrin-pressSV-340_WEB-lapseootus-katrin-pressSV-410_WEB-lapseootuse-pildistamine-katrin-pressSV-291_WEB-lapseootus-katrin-pressSV-304_WEBSV-371-Edit_WEB-beebiootus-katrin-pressSV-425_WEBSV-031_WEB

Eesti toidu lugu 1

Ma olen väga õnnelik! Tegelikult juba pikemat aega. Õnn on kasvanud sammhaaval hetkest, mil kaamera kätte võtsin ja vahel tundub, et see enam suuremaks minna ei saa - aga ikka saab. Just selline on kontekst, milles alustan oma esimest kirjatükki Eesti toidust. See on selline teema, mis on mind ümbritsenud nii kaua, et raske on hoiduda tervet oma elulugu kirja panemast ja olulist ebaolulisest eristada. Igatahes väga paljudest asjadest tingituna hakkasin mingil hetkel mõtlema, et lahe oleks pildistada lisaks valmis toitudele ka seda, kust toiduained pärit on ja kuidas nad meie toidulauale jõuavad. Üks ajendeid oli ka mõne aasta tagune Rootsis käik koos toidublogijatega, restorani Gastrologik külastus ja kingituseks kaasa saadud trükis, milles mõnusa skandinaavialiku esteetikaga oli dokumenteeritud tolle restorani tooraine päritolu. Kohe tekkis endal ka tahtmine minna samasuguse tundega pilte tegema!

Peast käisid läbi märksõnad: projekt, põllumajandusministeerium, Eesti toit jne, aga nagu ikka, tulid pakilisemad asjad vahele ja sinna paika see mõte jäi. Paariks aastaks või nii. Kuni - mõni päev peale Telliskivi loomelinnakus toimunud tänavatoidu festivali sain kõne - põllumajandusministeeriumist! Natuke häbi on kõlada nii pateetiliselt, aga "do what you love" võtab selle kõik kokku. Otsustasin, et pean sinna festivalile kaamera kaasa võtma, sest see on nii minu teema. Olen üldiselt üpris laisk ja naljalt midagi lihtsalt oma lõbuks, ilma tellimuseta ei pildista. Lisaks võtsin ka aja, panin pildid blogisse ja - mul vedas! Keegi pani mind tähele.

Kohtumisele põllumajandusministeeriumis võtsin kaasa kogu oma aastate jooksul kogunenud õhina ja rootslaste raamatu. Vastu sain pika nimekirja toidu tootmise valdkondadest, millest pilte soovitakse. Kodus katsusin need kõik loogiliselt kalendrisse paigutada ja nii mu põllumajandusreporteri karjäär alguse sai.

Päris esimese etapi tegin Peipsi ääres ja see väärib kindlasti ka kirjapanemist, kuid värskemad muljed tulid peale ja need on vaja kärmelt maha laadida.

VILI

Teravili kui selline ei ole mulle päris võõras, sest mu kodutalu ümber on paarkümmend hektarit maad, mis on talunikele välja renditud. Viljapõllud on erineval aastaajal erinevalt ilusad ja see on ka kõik, millest ma siiani hoolinud olen. Kaera tunnen ära, aga rukis-nisu-oder on kama kaks.

Olin jõudnud just välja mõelda, et peaks hakkama teravilja teemaga tegelema, kui minu akna taha ilmusid kombainid. Oodake! Pidage, mul on vaja pilti teha! Haarasin siis kiirelt kaamera ja tormasin õue. Suured mürisevad masinad, kuldsed torkivad kõrred, kuumus ja peenike kleepuv tolm, mida vist ka mu kaamera sensor tunda sai. See haaras mind täielikult, nagu spordivõistlus. Kui veel kohale ilmusid "frakkides kohtunikud" oli päev korda läinud!

Kuna ministeerium soovis pildi juures märkida, millise viljaga on tegu, tegin kõne põllumehele. "Varane oder", tuli vastuseks. Küsisin veel paari asja kohta nõu ja muu seas tuli välja, et Sangaste rukkiga, mis mul nimekirjas seisis, tuleb kiirelt tegelda.

PMvili1-212-Edit-2PMvili1-249-Edit-2

PIIMATÖÖSTUS

Sain ministeeriumist Saidafarmi kontaktid, peremehega kiirelt kaubale ja väljasõit! Saidafarm on eelkõige kuulus oma mahedate piimatoodete poolest. Aga Sangaste rukis kasvab neil ka. Sain teada, et lisaks terale on selle väärtuseks pikk kõrs, millest saab lehmadele allapanuks palju head põhku.

Kõigepealt läksin koos juhataja Juhan Särgavaga tootmist vaatama. Loomulikult kandsin samasugust meeliülendavat kostüümi, nagu pildil näha ja siniseid haiglasussikesi. Kahju, et selfie tegemata jäi :)

_DSC2492_WEB

Et väljas hakkas kallama tohutut padukat ja viljapõllule minna ei saanud, läksime hoopis lauta. See oli minusuguse linnalapse jaoks päeva põnevaim osa! Tootmisest tenniste otsa jäänud kilesussidest oli kummikute puudumisel palju kasu, sest otsustasin elamuse nimel vapralt sõnnikut trotsida. Tabasin end mõttelt: millal üldse viimati lauta asja oli? Tundub, et see käik jäi ikka lapsepõlve. Suurt lauta olin enne ka näinud, kuna mu vanemad on EPA-kad ja katselaut, kust mannerguga koju piima toodi, oli jalutuskäigu kaugusel. Võib-olla just seetõttu hakkas lisaks uudishimule tööle veel mingi teine, nostalgiline mõõde.

Kuidas portreteerida lehma?

Siin ma nüüd olen, kaamera käes, abivalmilt selja taga seisva farmidirektori tiheda tööpäeva kell kuklas tiksumas. Siin on laut, need on lehmad - teeme pilti! Aga kuidas? Üldised kaadrid tehtud, teeks mõnest vissist portree ka. Pime on. Hakkan valguslaigus seisva uudishimuliku modelliga suhtlema.

"Oi kui nunnu nina sul on!" (Oot, aga miks su silmad ninast nii kaugel asuvad?! Ma ei saa ju neid selles valguses korraga teravaks. Silmad või nina? Silmad-nina, silmad-nina...) "Kena vissi, tubli vissi..." (Ah, teeks siis hoopis profiilis.) "Vissi-vissi, ilus vissi." (Oi, kuhu teine silm kadus!? Ah need asuvad teine teisel pool pead!) "Tubli vissi, lahke vissi. Mina saan pildi, aga mida sina saad...?

Eks see suurfarm paratamatult üks konveier ole: puhkeruum, ooteruum, lüpsiala. Sellest hoolimata pole side looma ja inimese vahel kadunud. Igal lehmal on mõistagi nimi ja inimesed, kes nendega tegelevad, tunnevad suuremat osa neist nimepidi. "Päris kõiki ei tunne, aga mul on omad lemmikud," ütleb karjak ühega kaelakuti koos poseerides. "Mallu ju paremale poole ei tule (lüpsile)!" hõikab lüpsja karjakule, kui viimane loomi lüpsijärjekord ajab. Põnev on vaadata, kuidas heinapall kerib end lahti nagu rullbiskviit. Kus üks lõpeb, on teine juba traktoriga ette veetud - selle töö mees teab täpselt, mitme meetri jagu ninaesist ühest pallist saab. Palju rasket ja musta tööd, kuid lõpuks ta kogumisnõusse voolab - värske piim.

_DSC2546_WEB_DSC2606_WEB

SANGASTE RUKIS

Sõidame Juhani rohelise neliveolisega põldude vahel ja otsime paremat vaadet. Farmer ajab oma "tanki" peaaegu vilja sisse, et ma kastile ronides ülevalt paremaid kaadreid saaks. Selle 3-astmelise trepiga, mille oma auto pagasiruumi unustasin, poleks siin midagi teha olnudki. Kui mees põllu sisse astub, saan aru, mis selles sordis nii erilist on - ta on kõrge ja graatsiline. Mõned kõrred ulatuvad keskmisest pikemal mehel üle pea. See on ka põhjus, miks Sangaste rukis lamandumisele nii aldis on. Kui päike pilve tagant välja tuleb, lööb põld särama nagu hiiglaslik kuldse niidi pusa!

See ongi üks õnne avaldusmisvorme, mille eest ma saatust piisavalt tänada ei jõua!

_DSC2815_WEB_DSC2874_WEB mak-embleem-horisontaal-400

Perepilt koduõues

See pildiseeria on pärit üsna suve algusest, kui ilmataat pakkus troopilisi vihmahoogusid ja kõik mühas kasvada. Õnneks ilmaga vedas ja tagaajamine koduõues võis alata. Pere noorim liige oli selleks ajaks just nii suureks saanud, et oma pea otsustas ja omad jalad viisid sinna, kus parajasti kõige põnevam tundus olevat. Kui me esimesest ehmatusest toibusime, püüdsime olla tema jaoks nii huvitavad ja lõbusad kui jaksasime ja kõik hakkas laabuma. Erilise kiituse on ära teeninud pere vanemad lapsed. Sel ajal ma veel katsetasin arglikult mõningaid nippe ja mängulisi olukordi ning suures osas lasin lihtsalt asjadel omasoodu minna. Tänaseks on tänu mõnele heale koolitusele minu peresessioonid suures osas mäng ja peret ühendavad tegevused, mis pakuvad rõõmu nii lastele kui vanematele. Nii et see hea, mis piltidele jõuab, on ka päriselt kogetud, mitte vaid kaamera jaoks pingutatud. See on ka minu jaoks täiesti uus põnev maailm, kus fotodel ei poseerita, vaid need juhtuvad läbi mõnusate ühiste tegevuste. Lisaks tulemusele tegelen nüüd veel ka elamusega, mis jääb fotosessioonist endast. Mõlemas valkonnas on arenemise ja lihvimise võimalusi lõputult, kuid see kõik tundub nii õige!

leedmaa-082_WEBleedmaa-101_WEBleedmaa-235_WEBleedmaa-252-Edit_WEBleedmaa-256_WEBleedmaa-392_WEBleedmaa-435_WEBleedmaa-452_WEBleedmaa-534_WEBleedmaa-592_WEBleedmaa-633_WEBleedmaa-694_WEBleedmaa-710_WEB

Perega mängima!

Kes ütles, et pildistamine on igav, tüütu ja kohmetust tekitav kaamerasse jõllitamine!? Vale puha! See võib olla lõbu, mäng ja kvaliteetaeg perega - mälestused, mis ongi nii rõõmsad nagu pärast pildilt paistavad! See möll toimus paar päeva tagasi minu koduõues poolteise tunni vältel. Keegi ei usu niikuinii, aga ma ütlen ikka: kui see läbi sai, küsisid tüdrukud, millal nad uuesti võivad tulla. Alati ei olegi vaja nikerdustega purskkaevu ja kohvritäit erinevaid kostüüme. Eestimaa suvi ja õnnelikud inimesed on kõik, mis tarvis! Suvi ei lõpe juulikuus - tule minuga mängima!

Fredi-pere-596_WEBFredi-pere-042_WEBFredi-pere-079-Edit_WEBFredi-pere-136-Edit_WEBFredi-pere-609_WEBFredi-pere-162-Edit_WEB-katrin-pressFredi-pere-301_WEBFredi-pere-448_WEBFredi-pere-431_WEBFredi-pere-375_WEBFredi-pere-422-Edit_WEBFredi-pere-497_WEB-katrin-press

Reklaamfoto: Sleepwell madratsid

See oli üks mu tänavustest s-u-u-r-t-e-s-t projektidest: Sleepwelli madratsite imagopildid. 3 võttepäva, 3 lokatsiooni, mitu modelli ja professionaalne tiim. Reklaamiagentuur Ad Angels usaldas kõik pildistamisega seonduva minu hooleks: võttepaigad, modellid, stilist, meikar. Sõprade-tuttavate abiga leidsin vastutulelikud inimesed, kes lubasid oma kodudesse koos voodiga sisse marssida ja selle pahupidi pöörata. Koos stilist Britt Samosoniga vedasime kohale vajalikud rekvisiidid ja ehitasime üles pildikodud. Pärast pildistamist pakkisime kribinal krabinal jälle kokku. Ja nii kolm päeva järgemööda.

Nähtav materjal on Sleepwelli 3 tootesarjast: Blue, Red ja Black ning valminud tootekataloogist.

Aitäh! Agentuur: Ad Angels Stilist, rekvisiitor: Britt Samoson Meikar: Mammu Modellid: Johanna-Maria, Grete, Jaano, Uko, Otto, Enel ja Tom Kodude omanikud Teised sõbrad, kes aitasid kodusid ja modelle leida

sleepwell-067_WEB-katrin-press

BLUE

untitled shoot-073_WEBSW_blue-419_WEBSW_blue-543_WEBSW_blue-329_WEB-katrin-pressuntitled shoot-081_WEB

RED

untitled shoot-075_WEBSleepwell_01-503_WEB-katrin-pressSW_red_01-260_WEBuntitled shoot-084_WEB

BLACK

untitled shoot-079_WEBuntitled shoot-080_WEBsleepwell-069_WEB-katrin-press

Kuidas ma oma sparglit suretasin

Sparglihooaeg on jälle käes! Selleks piisab mul kasvõi oma kodulehe statistikat vaadata - spargli kasvatamise ja retseptide vastu on huvi jätkuvalt väga suur. Kuna olen sellel teemal iga aasta kirjutanud ja minult on lausa otse nõu küsitud, siis otsustasin oma järjejuttu jätkata. Eelmiste osade ja retseptidega saab tutvuda piltidele klikates. ***

Short summary: I'm lucky to have an asparagus in my garden. I had to move it and I almost killed it. Fortunately it still has a couple of green sprouts.

Niisiis oleme järjega eelmises suves, kui minu aknaalune asparaagus oli maja fassaaditööde tõttu sunnitud kolima. Kõige viimasemal võimalikul hetkel asusin põõsast teisaldama. Teadupärast kasvatab see suveks endale umbes minupikkused oksad ja õrnadest võrsetest saavad sõrmejämedused puitunud varred. Selleks, et juurtele ligi pääseda, tuli kõigepealt pealsed maha lõigata. Järgnes kesksuvises tuhkkuivas mullas labidaga abitute liigutuste tegemine. See päädis sellega, et ilmnesid juurepalli mõõtmed - umbes 1 kuupmeeter tihedat juuremassi, mille kondijõul teisaldamine näis selgelt üle jõu käivat.

Kuna kopp pidi niikuinii vundamendi lahti kaevama, siis tõstis see välja ka minu asparaaguse ja asetas veidi eemale murule. Nüüd järgneb see osa jutust, mis mitte kellelegi au ei tee ja mis annab aimu sellest, milline aiapidaja ma tegelikult olen. See juurepundar jäi sinna vedelema terveks suveks ja sügiseks ja talveks ja kevadeks. Nii kauaks, kui oli tarvis uuesti muru niita ja mees küsis, kuhu see hunnik viia. Ma võin küll rääkida, et see pundar oli õudselt suur ja raske ning et mul ei olnud mahti talle uut kohta ettevalmistada jne, aga see pole mingi õigustus.

Alguses ma ignoreerisin teda, sest selle õnnetusehunniku vaatamine kriipis hinge. Aga kui ümberringi hakkas taas roheliseks minema, käisin teda siiski togimas ja vaatamas, kas ehk annab ime läbi elumärki. Tundus surnd mis surnd.

Eile, kui hakkasin peenrakasti porgandit ja salatikraami külvama, jäi ta mulle sõna otseses mõttes uuesti jalgu. Kuna pikast kuivamisest ja edasi-tagasi solgutamisest oli pusa pea poole väiksemaks jäänud, hakkasin teda otsast harutama. Ja leidsin keskelt rohelised ninakesed!!! Muidu ma ju sellest ei kirjutaks, eksju.

Peale kõiki neid vintsutusi sai ta endale kõige pehmema ja rammusama kodukese sealsamas porgandite ja salatite kõrval, tuulevarjus ja lõunaküljes. Eraldatud suuremale pahmakale andsin samuti teise võimaluse veidi lihtsama eluaseme näol kompostihunniku vahetus naabruses. Nüüd pöidlad pihus, et hakkaks kosuma!

Ehk siis sellest loost võime järeldada, et kui kellelgi on kusagil mõni vana ja suur asparaagus, siis sellele võib suht julgelt labida ja kirvega kallale minna. Pole teda nii kerge välja suretada ühti!

Ülbe hall e kevad põhjarannikul

Usu või ära usu, aga meretuulega on põhjarannikul veel paras novembriilm, kuid halbade mõtete minemauhtumiseks sobib sama hästi kui reis Prantsuse Rivierasse. Leidsin sealt endale sobiva majakese ka. Part käis korstna otsas tiibu puhkamas. Ausõna. Nii et kui eelmine postitus tundus pisut liiga ühetooniline, siis siin on veidi värvi ka. Õige veidi.

meri-412-Edit-katrin-pressmeri-439-Edit-2meri-345-Editmeri-088-Edit_WEBmeri-442-Edit-katrin-pressmeri-391-Editmeri-280-Edit-katrin-pressmeri-258-Edit

Fotograaf Katrin Press | Harilik Pliiats

Üleõlavaade > looking back

CAL2013_katrinpress For the past 3 months or so I've been trying to figure something out. I was rather confused after a very busy spring and summer, finishing the summer's projects through the autumn and trying to find a peace of mind. This being the main reason for not blogging. I didn't know what to say or in which language.

Language choice in this blog has been a question for me for at least a year. (Or more. For example I didn't change the menus into Estonian from the very beginning.) I've written a couple of drafts in english, but never posted. This scares me out of my pants (or skin)! (See how helpless I am.) So from now on I'm officially going to look stupid. A tough choice. But if you bother to read further you'll notice that being brave is one of my New Year's resolutions together with reaching out, meaning being more open, communicating my thoughts and feelings e.t.c.

The English voice has always been in my head when blogging. I had to silence it in order to write in Estonian or translate my thoughts back into Estonian sometimes. Unfortunately the voice knows very little about English grammar and syntax. So be it. I'm tired fighting it. Main argument against English was being real and talking to my potential clients - Estonians - rather than to god knows who. Doing this I constantly felt cut off and kind of lonely. Most blogs I follow and people who's work I admire speak English irrespective of their mother tongue. Even my web stats backs up this change: more than one third of my page views come from other countries, most of them probably understanding Estonian, though.

I'm old enough to know that all those questions: what, why, how and for who keep coming back from time to time. They mark change. Knowing the pattern makes you less anxious, but rarely helps to get any answers. So you just wait until it settles. Today, ironically, it finally felt right. So, in order to be even more cliché, her are my New Year's resolutions:

- Be brave, reach out.

- Blog more, Facebook less.

- Cook more, eat less.

- Shoot personal projects.

- Keep fit, but don't waste your energy.

This said, it's time to analyze the year gone by. For those curious and fluent in Estonian, here is the overview of 2012 with some hopes and expectations. Had to scroll it over myself as well to recall and compare.

2012 was a year for lots of firsts: first wedding, first newborn session, first months of being entrepreneur e.t.c. Expectations for 2013 were actually higher than I dared to say in my blog post - energy level was high and everything looked promising. 2012 was a year hard to beat. Therefore maybe I'm not so overwhelmingly happy with the year 2013. It was a year of stabilization.

My main hope was to establish the photography business and to shoot a couple of weddings. Those goals I achieved. Second half-year got so busy that I recall buying a memory card for every new shoot, because I had no time to download and backup the files. This led me to some other workflow related issues: slow computer (had to buy a new one), trouble to meet the deadlines, silence in blog e.t.c.

Another aspect I recall is a large variety of photography jobs I took, some of what I had no previous experience with (corporate portraits, fashion). It meant uncertainty and learning new things as you go. It was a necessary step in order to gain experience, but this also led to hesitation and lack of energy towards the end of the year. The lesson I take with me to the upcoming year is to choose my jobs more carefully, be even more self-conscious and specialize. There is no particular goal, financial or other, that I aim to achieve. I'd rather be kinder, less cynical and true to myself. Let's see where that takes me...

Most important gift of the bygone year for me is knowing myself a little better and knowing that photography still makes me happy. It's a nice, solid feeling to go on with.

Happy New Year my dear friends! Thank you for stopping by! Now that I'm healed and not yet overloaded with new projects, there will be more posts soon.

 

Kaksikud

See kaksikute pere võib kõhkluseta pälvida mu parimate klientide tiitli, sest olen neid poisse pildistanud juba kolm korda - ja nad pole siin piltidel veel isegi kolmesed! Selle pere ja ka teiste mu klientide ettenägelikkus jõudis mulle kohale alles paar päeva tagasi, kui otsisin pilti oma lapsest, mida saaks vanaemale kinkimiseks suurele lõuendile trükkida. Nagu selgus - kingsepal pole kingi! Ma ei räägi mõnest möödaminnes tehtud klõpsust ega reisipildist, mida inimestel tänapäeval ikka leidub, vaid sellest ühest heast pildist, mis kõnetab ka võõraid, kus lisaks äratuntavale näole on veel mingi mõõde. Mõistagi pole ma sellest teemast kirjutades erapooletu, kuid objektiivi teisest otsast sisse vaadates olen siiski lihtsalt ema, kelle koduseinad on tühjad ja kelle kell tiksub kole kiiresti ja valjult. Tuttav?

Mõnikord, kui oma klientide pilte töötlen, olen nende peale kade - neil on midagi, mida minul ei ole. Nende piltidel on lapsed kenasti riides, kammitud ja sobival taustal, sest pildistamist on ettevalmistatud ja selleks on võetud aega. Üheaegselt nii tellija kui teostaja, nii ema kui fotograaf olla on seda keerulisem, mida vanemaks laps saab. Ma korra proovisin, kui lehed veel puus olid, aga mind saadeti üpris konkreetselt pikalt.

See on asja üks külg. Teine kurb tõsiasi on see, et me ei ole kunagi ühel pildil, sest mina ju pildistan. Võin ühe (võib-olla kahe) käe sõrmedel üles lugeda pildid, kus olen oma poisiga koos. Ta saab kevadel 4. Praegu ta veel ronib sülle, tahab kallistada ja valusale varbale pealepuhumist, aga kauaks? Jah, ma saan pildistada tema välimuse muutumist, tema igapäevaseid toimetusi, kuid hoopis raskem on jäädvustada neid hetki, mis meil on koos. Seda lähedust. Nii et kui mina õige pea hakkan oma perele fotograafi otsima, siis ülesanne on - lähedus.

Veel üks asi, mida olen hakanud pildistades mõistma - üks hea pilt on rohkem väärt kui sada keskpärast. Kahjuks ei saa minna fotograafi juurde ainult "seda head" tegema. Soojenduseks tuleb ikka need ülejäänud ka ära teha. Aga valida fotograafi selle järgi, kes annab rohkem pilte, on rumalus. Kas tal on igas blogipostituses üks selline pilt, mille nood inimesed tahaksid koju seinale panna?

Niisiis selle ilusa suvise looga tänan kõiki neid inimesi, kes on mind siiani usaldanud. Tuletan meelde, et seinapilt, fotoraamat või mõni muu fotoga meene on suurepärane kingitus. Just selliseid kingitusi plaanin nendeks pühadeks teha ka oma perele: sorteerida oma lapse esimese 3 eluaasta pildid (teha varukoopiad), kujundad ja trükkida fotoraamatuid nii endale kui vanavanematele ja vähemalt ühe suure pildi koju seinale. Ja uuel aastal kindlasti - pildistama!

kaksikud_DSC3136_WEB_katrinpress_DSC3253_WEB_kaksikud_katrinpress_DSC3273_WEB_kaksikud_katrinpress_DSC3312-Edit_WEB_kaksikud_katrinpress_DSC3341_WEB_kaksikud_katrinpress_DSC3386_WEBkaksikud_DSC3424_WEBkaksikud_DSC3510_WEB20130711-_DSC3830-untitled_WEB

Perepilt: kasvav pere

On kasvamas kuskil üks pisike puu,ta rohetav võra on habras ja noor, veel nõrk on ta tüvi ja lühike juur, nii pehme ja sile ta õhuke koor, kuid temagi loodab, et ükskord on suur.

On kasvamas kuskil üks pisike puu ja kardab see puuke veel raju ja tuult. On kasvamas kuskil üks pisike puu ja vajab see puu sinu sõprust ja hoolt!

(Ott Arder/PISIKE PUU)

pisikepuu_copy_1024_katrinpresskaksi2_katrinpress_DSC7522 copy_katrinpresspuukene2_katrinpress_DSC7512 copy_DSC7535 copy_DSC7589 copyissiga2_katrinpress copy2m2nnid31_katrinpress_DSC7166 copykratt5HAtee2_katrinpressmas66n2_katrinpress_DSC7687 copy11 copy

 

Fotograaf Katrin Press | Harilik Pliiats | Fotolavastus | Pulmafotograaf | Toidufoto

Pühadehõnguline perepäev minu kodukohas

Lugu sellest, kuidas üks asi viis teiseni ja nüüd on mul üheks päevaks fotostuudio. 9. detsembril panen oma kola kohaliku pubi tagatoas püsti ja kõikidel soovijatel on võimalus lasta endast pilti teha. Kirjutan veidi pikemalt, kuidas see juhtus ning mismoodi ma seda ette kujutan. Kuidas päriselt välja tuleb, saab näha kohapeal! :)

Unistuste pind

Ühel hetkel jõuavad kõik tõsisemad fotohuvilised selleni, et hakkavad unistama, et neil oleks üks omaette tuba, tühjalt seisev garaaž või mingi muu pind, mida saaks vajadusel kasutada stuudiona. Oma tuba sai korra proovitud. Siin tegime isadepäevaks neid pilte.

Aga põrandale laotatud voodilina ei näe just eriti professionaalne välja. See pole mõistagi ainus kitsaskoht. Kodu, kui see pole just spetsiaalselt fotohobi silmas pidades ehitatud, ei sobi ikkagi pidevaks sisse-välja voorimiseks. Garaaži varianti olin mõistagi juba ammu kaalunud, aga see lihtsalt ei kõlba kohe üldse.

Kui ühel päeval, kui mu käest taas küsiti, kas mul on mingi pind, kus perepilti saaks teha, haarasin härjal sarvist. Ei, ma ei reserveerinud aega mõnes Tallinna fotostuudios nagu sel puhul tavaliselt tehakse. Tõsi, Tallinnas on täiesti piisavalt rendistuudioid ja mul ei oleks mingi probleem mõnes sellises üks pildistamispäev korraldada. Aga ma ei taha.

Võib-olla ma eksin, aga mulle tundub, et need, kes tahavad pealinna fotograafi juurde minna, on seda juba teinud. Ja kui mitte, siis pole neil selleks mingit takistust kasvõi homme päev. Mulle isiklikult aga ei meeldi Tallinna vahet kärutada, kui selleks ei ole tõsist vajadust. Kui oleksin tahtnud Tallinnas elada ja kellast kellani kusagil kontoris istuda, siis ei elaks ma praegu Orus.

Niisiis, asusin otsima ruumi siit lähedalt. Sain tuttavaks mitmete toredate inimestega, keda seni ei olnud au tunda. Vaatasin üle mõned ruumid, kuid esimese hooga midagi sobivat ei leidnud. Rääkisin sellest muu seas ka pubi peremehega. Tema siis küsiski, kas nende valge seinaga ruum mulle ei kõlbaks. Vaatasin, et noh, põhimõtteliselt ju kõlbab ka.  Aga kuna mõttes oli ikkagi midagi püsivamat leida, siis sinnapaika see jäi. Idee, et seda võiks ajutise lahendusena proovida, tekkis alles õhtul kodus. Õnneks oli pubi rahvas mu mõtetega päri ja nii me kibekähku kõik kokku leppisimegi.

Idee

Minu ettekujutuses on see päev hea võimalus saada oma perest ja lähedastest ilus mälestus ning veeta ühiselt mõnusalt aega. Ma ei pea silmas ainult ema-isa lastega. Kujutan ette, et ka vanavanemad oleksid parema meelega nõus pildistamisele ilmuma, kui selleks ei pea kaugele sõitma. Igal juhul on portree või perepilt ilus lahendus pühadesoovide edastamiseks.

Stuudios saab olema paar tooli nii suurte kui väikeste mõõdus ja üks väike kiikhobu. Võtan kaasa ka mõned mänguasjad laste tähelepanu köitmiseks. Igaühe enda ideed ja kaasavõetud nodi (päkapikumütsid, põrdasarved, labakindad, piparkoogisüdamed jne) idee teostamiseks on väga teretulnud. Hea oleks neist ideedest samuti ette teada, kui aja reserveerite.

Kuigi mõtlen eelkõige koduvalla rahvale, ei tähenda see muidugi, et kaugemalt ei võiks tulla. Naabruses asub näiteks Polli Loomaaed (1 km), kus meile küll meeldib aeg-ajalt loomi vaatamas käia. Maa on meil muidu üldiselt lauge, aga kelgumägi asub Hiie poe taga ;) Pubi Bo:Ka teeb omalt poolt kõikidele lastega peredele 20% allahindlust ja süüa tehakse siin sööjate peale mõeldes, mitte muu seas.

Hinnapoliitika

Kuna ma sellise ürituse juba korraldasin, siis ei taha ma, et kellelgi jääks pildistama tulek raha taha. Kuna on pühade-eelne aeg, siis olgu see minu jõulukink oma koduvalla rahvale.

Portreefoto 15 € tähendab seda, et pildistama võib tulla ka üksinda. Hea võimalus saada endast mõned värsked kaadrid kasvõi Facebooki profiilipildi uuendamiseks :) Arvestan selle tegemiseks u 15 min ja kätte saab 3-5 töödeldud faili CD-plaadil. (Kui tuleb rohkem imeilusaid kaadreid, siis endale ma neid ei hoia.)

Perepilt 25 € tähendab seda, et pildile võib tulla 2 kuni mitu inimest. Nii mitu kui tuppa ja kaadrisse ära mahub. Ei pea olema omavahel sugulased. Võib tulla pildistama ka koos sõbra või kallimaga, laulukoori või rahvatantsuansambliga. Arvestan selle tegemiseks u 30 min ja kätte saab samuti 3-5 töödeldud faili CD-plaadil. (Kui tuleb rohkem imeilusaid kaadreid, siis endale ma neid ei hoia.)

Eelregistreerimine

Selleks, et ei peaks pool päeva elavas järjekorras ootama, on mõistlik kellaaeg ette kokku leppida. Seda saab teha kas telefonil 5070801, e-posti teel katrin@harilik.ee või siin veebilehel kontaktivormi kasutades (menüüs "contact" all).

Stuudio on avatud kl 12-18.  Kui saadad meili, paku välja endale sobiv aeg. Kui see on juba broneeritud, teavitan saadaolevatest vabadest aegadest. Kui sa ei ole mingil põhjusel aega broneerinud, tule ikka vaatama, kas on ehk veel mõni aeg saadaval või konutan üldse nukra näoga nurgas, kohvitass näpus :)

Kättetoimetamine

Kuna fototöötlus arvutis on tänapäeval sama, mis vanasti ilmutamine pimikus, siis kohe kaasa midagi ei saa. Plaadid teen valmis ja toimetan Kose valla piires kätte nädala jooksul ehk hiljemalt 16. detsembriks. Kiireim võimalus on pildid minu serverist endale alla laadida. Igal juhul vajan ma piltide kättetoimetamiseks teie kontaktandmeid. Sellest räägime kohapeal.

Küsi julgesti lisainfot ja tule kohale!