Emadepäev Polli loomaaias

Tere! Mina olen Luise ja need on minu ema ja isa. Me käisime emadepäeval Polli loomaaias. Mulle meeldis kõige rohkem väikestele jänkudele süüa anda. Siin pildil olen ma just autost välja tulnud ja issi paneb mulle kummikuid jalga.

DSC_3249_WEB-katrin-press-pere

Pärast ronisin suurest redelist ja hüppasin issile opasse - mauh! Tädi tõi jänku, kes väga kartis. Ma kartsin ka, aga kõik tahtsid, et ma teda katsuksin. Natuke katsusin. Ta oli pehme ja värises. Seal olid veel lambad, kes tegid kõva häälega: "Määää!". Üks poiss võttis valge tuvi puurist välja ja andis issi kätte. Issi julges teda hoida, aga emme kartis. Emme kardab kanasid ka, aga hobuseid ja teisi suuri loomi küll ei kartnud. Andsime neile peo pealt süüa. See tegi kõdi! Siis me veel kiikusime emmega ja issiga. Ja siis tõstis issi mind kõrgele istuma ja tädi ütles, et ma teeks naerunägu, aga ise ei teinud üldse nalja. Mis siin naerda, kui naljakas ei ole! Issi oskab mind alati naerma ajada. Emmet ka. Mängisime peitust ja ronisime igale poole. Emme sai palju musisid.

DSC_3277_WEB-polli-katrin-press-pereDSC_3287_WEB-pere-tuvi-katrin-pressDSC_3362_WEBDSC_3434_WEBDSC_3441_WEBDSC_3452_WEB-polli-loomaaed-katrin-pressDSC_3455_WEBDSC_3635_WEB-polli-loomaaed-perepilt-katrin-pressDSC_3593-Edit_WEBDSC_3611_WEBDSC_3686_WEB-emadepäev-katrin-pressDSC_3676_WEB

Kuidas perepildistamiseks valmis olla?

Kevad toob uue õues pildistamise hooaja. Üle pika aja fotograafi juurde tulles on kõik ärevil. Ma pole kohanud ühtki peret, kes ütleks sessiooni kokkuleppides, et neile on kõik selge ja nad millegi pärast ei pabista. Aga tead mis - mina pabistan ka! Loomulikult püüan ma seda mitte välja näidata, sest muidu läheksid ju sina veel rohkem pabinasse ja hakkaksid mõtlema, et äkki see fotograaf ei oskagi pilti teha ja üleüldse see kõik on täielik katastroof! Selleks, et peataolekut vältida, on mulle tähtis, et mu enda mõtted oleksid selged ja rahulikud. Julgen öelda, et 80% minu ettevalmistusest fotosessiooniks toimub peas ega vaja muid abivahendeid. Kuna on hooaja algus, siis võib-olla tuleb mõelda veidi rohkem ja veidi üldisemate asjade üle kui keset suve. On ju möödunud terve talv ja eelmisel suvel kogetu on jõudnud settida.

Olen aru saanud, et on vaja kirjutada, "kuidas see pildistamine ikkagi käib ja mida peab tegema?" - seda küsitakse alatasa või siis jäetakse küsimata, sest kardetakse rumalana näida. Asjata. Ma ei arvagi, et normaalne inimene, kes kord 5 aasta jooksul - hästi, kui sagedamini - fotograafi juures käib, peab sellest üleüldse midagi teadma. Kirjutan nii sellest, mida mina pildistamiseks ettevalmistades teen, kui ka õige vähe praktilisi nõuandeid peredele.

Mida rohkem ma pildistan, seda rohkem mõistan, et need asjad, mille pärast inimesed enamasti muretsevad, pole üldse olulised. See jutt sobib selle sessiooni alla, kuna mulle tundub, et meil õnnestus eile koos selle perega keskenduda olulistele ja ajatutele väärtustele. Loomulikult on erinevate aspektide tähtsustamine subjektiivne ja selleks ma kirjutangi, et sul tekiksid pildistama tulles adekvaatsed ootused.

Niisiis, kui saaksin oma klientidele öelda vaid ühe lause, siis see oleks: "Sa oled perfektne!" Sa ei pea olema üheski nüansis parem, et luua iseenda mälestusi. Sest mis see fotograafi töö siis õigupoolest on - aidata salvestada mälestusi. Küsimus ei ole selles, kuidas parem välja näha, vaid selles, mida sa tahad aastate pärast mäletada. Kas sa tahad mäletada pabistamist, tülisid ja kraaklemist, mis paratamatult kaasnevad sellega, kui üritad nahast välja pugeda ja seda ka oma lähedastele peale suruda? Või tahad sa mäletada perega koos veedetud aega, naeru, kallistusi, hellasid pilke?

Kuidas seda teha? Fotosessioon on enamasti helgete hetkede konstrueerimine, mitte pelk salvestamine. Kui ma oma pere fotosessiooni peale mõtlema hakkasin, siis püüdsin leida asju, mis on meile iseloomulikud - parimad hetked argipäevast. Sellised hetked, mil mõtlesin - küll on kahju, et keegi neid praegu ei salvesta. Nii et kui lõpuks jõudsin selleni, et leppisin fotograafiga aja kokku, teadsin täpselt, mida ma saada tahan. Minu jaoks oli see tolmune külatee, mida mööda ma sadu kordi olen jalutanud. Lapsega, koeraga, vahel ka kass tähtsalt, saba püsti, järel tippimas. Õhtupäike. Põllud, silmapiir.

Igaüks läheneb teemale mõistagi erinevalt, aga pooldan seestpoolt väljapoole loogikat, sest see annab meile rohkem detailset infot ja käitumisjuhiseid. Sellise visiooni puhul ei teki küsimust: mida me teeme; kuhu peab vaatama või kuhu käsi panema. See ongi kogu mõttetöö eesmärk - et tulemus oleks loomulik. Sageli kiputakse tegema vastupidi - nähakse kuskil kellegi pilte ja tahetakse kopeerida olustikku. Sel juhul võib tekkida küsimus: mida see meie kohta räägib? Millised on meie rollid selles keskkonnas? Sel juhul tuleb rohkem improviseerida, toetuda stampidele või mängulistele võtetele, et suhted inimeste vahel ja keskkonnaga lahti rulluma hakkaksid.

Erinevad fotograafid töötavad erinevalt. Mulle on hakanud meeldima päris asjad, mitte need, mida tehakse pildistamise jaoks. (Valetaksin, kui ütleksin, et mulle läbinisti stiliseeritud ja lavastatud pildistamised ei meeldi. Meeldivad ka. Aga ma ei arva, et seda peaks tegema oma perega ja oma albumi jaoks.) Nii et soovitan oma klientidel mõelda tegevustele ja kohtadele, mis on nendele iseloomulikud. Põhimõtteliselt võib välja pakkuda kõike või üldse mitte midagi. Osad pered on hirmus aktiivsed - matkavad, purjetavad, spordivad, sõidavad rallit, käivad kalal, teevad teatrit, laulavad-tantsivad jne. Teisele tundub, et nende elu on vist küll nii igav, et häbi on rääkida, liiati veel näidata - aga endal on nii ka mõnus. Mõlemal on õigus ja üks ei ole fotode jaoks huvitavam kui teine. Mina olen fotograafina valmis ennast teie pere rütmi häälestama. Mida rohkem ma teist ette tean, seda paremini adun, mis toimub.

Mõnel on suur maja hoolitsetud aiaga, teisel ainult ühetoaline korter - mõlemas elab armastav pere ja ainult see loebki. Pidevalt kuulen: "Oi, meil kodus küll pildistada ei saa - seal ei ole piisavalt ilus!" Mis mõttes? Milline koht siis veel teie mälestustesse jäädvustamist väärib kui mitte kodu? Olgu, talvel on tõesti paljudes korterites pime ja avaramas ruumis on mugavam toimetada, aga oma unikaalsust ei maksa häbeneda. Ma jäädvustaksin suurima rõõmuga mõne pere argiseid tegemisi terve päeva jooksul, sest see on sedasorti materjal, mida ma ise hinnata oskaksin. Mõtle, kuidas valgus ja meeleolud päeva jooksul muutuvad, kuidas kõnelevad näiliselt tühised žestid ja esemed! (Kes soovib, võib küsida - eks ma siis mõtlen tingimused ka välja. Kunagi kirjutan sellest kindlasti ka pikemalt.)

Veel üsna hiljuti lasin end väga palju häirida sellest, mis inimestel seljas on, kui nad pildistama tulevad. Riietus on väga isiklik asi ja juhiseid andes, kui selleks on soovi ja vajadust, peab olema väga delikaatne. Kogemusega olen hakanud taipama, et ükski kleit või särk ei riku tegelikult pilti ära. Tõsi, kirjud riided tõmbavad pildil liigselt tähelepanu ja üldmulje on parem, kui rõivad on leebes gammas ning sobivad kokku, kuid see ei kaalu üles emotsiooni. Küll aga rikub pildi see, kui inimesed on ebamugavates riietes puised ja kardavad istuda-astuda, et end mitte määrida. Nii et see on puhtalt igaühe isiklik asi, milline ta soovib välja näha. Kui tunned, et soovid riietuse üle nõu pidada, siis küsi fotograafi käest julgesti, mida tema soovitab. Ja kui väljanägemine on sulle väga oluline, siis saab appi kutsuda ka stilisti ja jumestaja. Aga kõik algab ikkagi sellest, mis on SULLE oluline.

Naised on figuuri suhtes väga tundlikud. Soov pildil vähemalt sama hea välja näha kui kodus peegli ees on täiesti mõistetav. Ometi, niipea kui mängu tulevad väikesed lapsed ja aktiivsem tegevus, ei ole kerge säilitada täpselt seda poosi ja ilmet, mida vannitoapeegli ees oleme harjutanud. Seda tuleb arvestada riietuse või siis fotograafi valikul. Mina ei ole sedasorti fotograaf, kes sätib inimesi staatilistesse poosidesse. Ma julgustan pereliikmeid koos midagi lõbusat tegema ja selle käigus võivad nihkuda dekolteed, kerkida seelikusabad ja paljastuda kõhupekid. Minul on üks ja sinul teine asi, aga igaühel on midagi, mille üle me väga uhked ei ole. Kindluse mõttes võiks riietudes peegli ees veidi üles-alla hüpata ja tõsta käed üles (nagu väikelast hüpitades), selle asemel, et oma valimisplakatinaeratust harjutada. See on mu enda nipp, sest töö tõttu pean samuti võtma igasuguseid joogapoose ja eelistan seejuures olla sündsalt kaetud.

Pildistades ma loomulikult püüan leida parimaid nurki ja vajadusel ka midagi varjata, hädavajadusel hiljem järeltöötluses kohendada, aga 100 pildi peal ma kedagi kaanestaariks ei šoppa. Mõistlik korrektsioon on hinna sees, suuremad tööd lisatasu eest ja ebamõistlikult aeganõudvat järeltöötlust ma ette ei võta.

Selleks ajaks, kui kokku saadakse, on nii fotograaf kui pere teinud omajagu eeltööd. Vanemad on hommikust saati taevasse kiiganud, et ega ometi sadama ei hakka, kõik on pestud ja kammitud, lastele on sõnad peale loetud - ma ei alahinda klientide pingutusi. Minu ülesanne on katsuda ette näha, mis on antud olukorra nõrgim lüli. Kas see on võimalik vihm, tugev tuul, lauspäike ilma varjuta, ebaharilik pildistamiskoht, tujukas imik, hüperaktiivne väikelaps, kõikevihkav teismeline, kontrollimatu lemmikloom, hüsteeriline ema, apaatne isa - kõike korraga pole mul veel õnnestunud kogeda. Ei tea, kuidas teistel, aga mina olen siis valmis, kui teadvustan, et need asjad võivad juhtuda - ja see on okei, kui ma olen selleks valmis. Fotograafi asi ei ole anda hinnanguid, tal pole selleks õieti mahtigi, sest nii palju on praktilisi ja ajakriitilisi asju, mida tuleb koos hoida. Fotograafi kõige suurem soov on sama, mis sinul - saada ilusaid pilte, sest nendest sõltub tema elu.

Suur osa fotograafi tööst on oskus teha kompromisse ja käigu pealt uusi ideid genereerida. Olen proovinud mitmesuguseid töövõtteid. Alates sellest, et kujutada ette situatsiooni kuni võimaliku dialoogini välja. See ei tööta. Hetkel, mil ütled: "Tere!" oma tänasele perele, võid eeltöö sama hästi kui unustada. Kõik eelnev peab muutuma automaatseks ja toimima refleksina, sest sina pead olema hetkes kohal, sest mitte miski ei lähe nii, nagu plaanitud. Toon näiteks, et eilse perega oli mul plaan panna kõik istuma tumeda seina taustale ja siis anda neile sülle ka jänes. Süllevõetav jänes oli personaliga kokkulepitud. Kohapeal selgus, et jänes on nii sapsu täis, et paneks hea meelega kohe lõikama. Mingist tausta peale sättimisest ei saanud juttugi olla. Lapsi ja jäneseid ei saa tausta külge kinni teipida :)

Kuna keegi ei suuda täpselt ennustada, kuidas läheb, ongi põhiline jääda rahulikuks. Pere ei peagi midagi muud tegema kui kohale tulema ja olema nemad ise. Kui ma midagi ei ütle, siis on kõik hästi. Kui ma tahan, et keegi midagi teeks, siis ma ütlen.

Lapsed on kõik erinevad. Nad on ju ikkagi väikesed inimesed. Täiskasvanutena me püüame elimineerida ilmselged segavad tegurid: uni, nälg ja siis see kolmas asi :) Panen vanematele südamele, et lapsed oleksid pildistama tulles puhanud, potitatud ja neil oleks kõht täis. Pisikeste päevarežiimist lähtuvalt soovitan valida ka pildistamisaega. Järgmine asi, mida lapsed meilt ootavad, on rahu ja sõbralikkus. Vanem sisendab oma rahuliku käitumise ja hääletooniga lapsesse turvatunnet. Vastupidiselt käitudes hakkavad juhtuma ettenägematud asjad. Samamoodi püüan ka mina luua sõbralikku atmosfääri. Oma osa on sellelgi, et minu sessioonil ei ole ajapiirangut. Tegelikult ma muidugi tean, et enamasti jõuame 2 tunniga teha kõik, mis vaja, isegi siis, kui võtame kohtudes sisseelamisaega. Kohanemisaega ei vaja mitte ainult lapsed, vaid ka sina ja mina.

Mida väiksem on laps, seda rohkem käib kogu trall tema järgi ja tema tempos. Vanem olgu valmis pühendama see aeg lapsele. Emad-isad ei tohi jonnida! :) Mina omalt poolt püüan saavutada olukordasid, kus soovitav arv inimesi on korraga kaadris. (Ettevaatust! :) See hõlmab suurel määral lähedust. Ma pildistan ka käsi, jalgu, kuklaid ja kõrvu, kuid enamasti soovitakse pildile ka pereliikmete nägusid. Selleks annan ma (vahel ka mängulisi) juhiseid, kuidas saada suurte ja väikeste inimeste näod enam-vähem samale kõrgusele. Väiksemaid tuleb vahel upitada ja suurematel tarvis käputada. Üldiselt on nii, et mida rohkem oled nõus võimlema, seda vahetuma emotsiooniga pildi saad.

Selle 2 tunni jooksul me reeglina ei liigu väga pikki vahemaid. Tempo määrab nõrgim lüli - s.t. kõige väetim pereliige. Algajana mõtlesin, et hästi oluline on leida mingi hurmav taust. Samast loogikast lähtuvalt soovivad paljud, maksku mis maksab, pildistada Kadrioru pargis. Tegelikkuses ei jää see park sellisena, nagu me teda kõigi meeltega tajume, kunagi pildile. Õigupoolest on portree taustaks olenevalt detailsuse astmest ja objektiivi vaatenurgast üks üpris kitsas sektor. Kui põhitähelepanu peab jääma inimese näole, siis võib taust olla võrdlemisi udune. Nii et see, mis selja taha jääb, ei pruugi olla klassikalises mõttes imekaunis - parem ongi, kui see on midagi nii silmatorkamatut ja üldist kui roheline puudemassiiv, mingi sein või pinnas. Teine kurb tõsiasi on see, et üliväga ägedad kohad ei asu kõrvuti. Kui tuleb iga hinna eest võidelda laste tähelepanu ja koostöövalmiduse säilimise eest, siis igasugused tempomuutused, nagu käru- või autosõit ei tule kasuks.

Sessiooni jooksul tuleb mul ära teha enam-vähem kindel nimekiri pilte. Enamasti tullakse fotograafi juurde selleks, et jäädvustada kõik pereliikmed koos, et kumbki vanem ei peaks olema fotograafi rollis, nagu koduse pildistamise puhul. Mida suurem pere, seda rohkem omavahelisi kombinatsioone, lisaks mõned detailid keskkonnast. Kui on kindlaid soove, kes kellega koos peaks pildil olema, tasub see fotograafiga eelnevalt läbi rääkida. Kuna emad on sageli idee algatajad, siis püüan paar hetke pühendada ka neile, aga kas see ka õnnestub, sõltub abikaasa ja laste kannatlikusest või ka ema valmisolekust end välja lülitada ja ilus olla. Sätitud portreede jaoks tuleb paraku leida eraldi aeg, kui lapsed kaelas ei ripu.

Fotode järeltöötlus on hea võimalus tulemust analüüsida ja kogemusest õppida. Sellel, et kõik ei käi plaani järgi, on ka oma võlu - mängu tuleb õnnelik juhus, mis kingib sulle rohkem rõõmu, kui oleksid oodata osanud!

Kohtumiseni!