Mereannid restoranis City Marina. Seafood restaurant City Marina.

City Marina is one of the few seafood restaurants in Tallinn, Estonia. It's located near the passenger port and is open only in summer.

Read More

Emadepäev Polli loomaaias

Tere! Mina olen Luise ja need on minu ema ja isa. Me käisime emadepäeval Polli loomaaias. Mulle meeldis kõige rohkem väikestele jänkudele süüa anda. Siin pildil olen ma just autost välja tulnud ja issi paneb mulle kummikuid jalga.

DSC_3249_WEB-katrin-press-pere
DSC_3249_WEB-katrin-press-pere

Pärast ronisin suurest redelist ja hüppasin issile opasse - mauh! Tädi tõi jänku, kes väga kartis. Ma kartsin ka, aga kõik tahtsid, et ma teda katsuksin. Natuke katsusin. Ta oli pehme ja värises. Seal olid veel lambad, kes tegid kõva häälega: "Määää!". Üks poiss võttis valge tuvi puurist välja ja andis issi kätte. Issi julges teda hoida, aga emme kartis. Emme kardab kanasid ka, aga hobuseid ja teisi suuri loomi küll ei kartnud. Andsime neile peo pealt süüa. See tegi kõdi! Siis me veel kiikusime emmega ja issiga. Ja siis tõstis issi mind kõrgele istuma ja tädi ütles, et ma teeks naerunägu, aga ise ei teinud üldse nalja. Mis siin naerda, kui naljakas ei ole! Issi oskab mind alati naerma ajada. Emmet ka. Mängisime peitust ja ronisime igale poole. Emme sai palju musisid.

DSC_3277_WEB-polli-katrin-press-pere
DSC_3277_WEB-polli-katrin-press-pere
DSC_3287_WEB-pere-tuvi-katrin-press
DSC_3287_WEB-pere-tuvi-katrin-press
DSC_3362_WEB
DSC_3362_WEB
DSC_3434_WEB
DSC_3434_WEB
DSC_3441_WEB
DSC_3441_WEB
DSC_3452_WEB-polli-loomaaed-katrin-press
DSC_3452_WEB-polli-loomaaed-katrin-press
DSC_3455_WEB
DSC_3455_WEB
DSC_3635_WEB-polli-loomaaed-perepilt-katrin-press
DSC_3635_WEB-polli-loomaaed-perepilt-katrin-press
DSC_3593-Edit_WEB
DSC_3593-Edit_WEB
DSC_3611_WEB
DSC_3611_WEB
DSC_3686_WEB-emadepäev-katrin-press
DSC_3686_WEB-emadepäev-katrin-press
DSC_3676_WEB
DSC_3676_WEB

Kuidas perepildistamiseks valmis olla?

Kevad toob uue õues pildistamise hooaja. Üle pika aja fotograafi juurde tulles on kõik ärevil. Ma pole kohanud ühtki peret, kes ütleks sessiooni kokkuleppides, et neile on kõik selge ja nad millegi pärast ei pabista. Aga tead mis - mina pabistan ka! Loomulikult püüan ma seda mitte välja näidata, sest muidu läheksid ju sina veel rohkem pabinasse ja hakkaksid mõtlema, et äkki see fotograaf ei oskagi pilti teha ja üleüldse see kõik on täielik katastroof! Selleks, et peataolekut vältida, on mulle tähtis, et mu enda mõtted oleksid selged ja rahulikud. Julgen öelda, et 80% minu ettevalmistusest fotosessiooniks toimub peas ega vaja muid abivahendeid. Kuna on hooaja algus, siis võib-olla tuleb mõelda veidi rohkem ja veidi üldisemate asjade üle kui keset suve. On ju möödunud terve talv ja eelmisel suvel kogetu on jõudnud settida.

Olen aru saanud, et on vaja kirjutada, "kuidas see pildistamine ikkagi käib ja mida peab tegema?" - seda küsitakse alatasa või siis jäetakse küsimata, sest kardetakse rumalana näida. Asjata. Ma ei arvagi, et normaalne inimene, kes kord 5 aasta jooksul - hästi, kui sagedamini - fotograafi juures käib, peab sellest üleüldse midagi teadma. Kirjutan nii sellest, mida mina pildistamiseks ettevalmistades teen, kui ka õige vähe praktilisi nõuandeid peredele.

Mida rohkem ma pildistan, seda rohkem mõistan, et need asjad, mille pärast inimesed enamasti muretsevad, pole üldse olulised. See jutt sobib selle sessiooni alla, kuna mulle tundub, et meil õnnestus eile koos selle perega keskenduda olulistele ja ajatutele väärtustele. Loomulikult on erinevate aspektide tähtsustamine subjektiivne ja selleks ma kirjutangi, et sul tekiksid pildistama tulles adekvaatsed ootused.

Niisiis, kui saaksin oma klientidele öelda vaid ühe lause, siis see oleks: "Sa oled perfektne!" Sa ei pea olema üheski nüansis parem, et luua iseenda mälestusi. Sest mis see fotograafi töö siis õigupoolest on - aidata salvestada mälestusi. Küsimus ei ole selles, kuidas parem välja näha, vaid selles, mida sa tahad aastate pärast mäletada. Kas sa tahad mäletada pabistamist, tülisid ja kraaklemist, mis paratamatult kaasnevad sellega, kui üritad nahast välja pugeda ja seda ka oma lähedastele peale suruda? Või tahad sa mäletada perega koos veedetud aega, naeru, kallistusi, hellasid pilke?

Kuidas seda teha? Fotosessioon on enamasti helgete hetkede konstrueerimine, mitte pelk salvestamine. Kui ma oma pere fotosessiooni peale mõtlema hakkasin, siis püüdsin leida asju, mis on meile iseloomulikud - parimad hetked argipäevast. Sellised hetked, mil mõtlesin - küll on kahju, et keegi neid praegu ei salvesta. Nii et kui lõpuks jõudsin selleni, et leppisin fotograafiga aja kokku, teadsin täpselt, mida ma saada tahan. Minu jaoks oli see tolmune külatee, mida mööda ma sadu kordi olen jalutanud. Lapsega, koeraga, vahel ka kass tähtsalt, saba püsti, järel tippimas. Õhtupäike. Põllud, silmapiir.

Igaüks läheneb teemale mõistagi erinevalt, aga pooldan seestpoolt väljapoole loogikat, sest see annab meile rohkem detailset infot ja käitumisjuhiseid. Sellise visiooni puhul ei teki küsimust: mida me teeme; kuhu peab vaatama või kuhu käsi panema. See ongi kogu mõttetöö eesmärk - et tulemus oleks loomulik. Sageli kiputakse tegema vastupidi - nähakse kuskil kellegi pilte ja tahetakse kopeerida olustikku. Sel juhul võib tekkida küsimus: mida see meie kohta räägib? Millised on meie rollid selles keskkonnas? Sel juhul tuleb rohkem improviseerida, toetuda stampidele või mängulistele võtetele, et suhted inimeste vahel ja keskkonnaga lahti rulluma hakkaksid.

Erinevad fotograafid töötavad erinevalt. Mulle on hakanud meeldima päris asjad, mitte need, mida tehakse pildistamise jaoks. (Valetaksin, kui ütleksin, et mulle läbinisti stiliseeritud ja lavastatud pildistamised ei meeldi. Meeldivad ka. Aga ma ei arva, et seda peaks tegema oma perega ja oma albumi jaoks.) Nii et soovitan oma klientidel mõelda tegevustele ja kohtadele, mis on nendele iseloomulikud. Põhimõtteliselt võib välja pakkuda kõike või üldse mitte midagi. Osad pered on hirmus aktiivsed - matkavad, purjetavad, spordivad, sõidavad rallit, käivad kalal, teevad teatrit, laulavad-tantsivad jne. Teisele tundub, et nende elu on vist küll nii igav, et häbi on rääkida, liiati veel näidata - aga endal on nii ka mõnus. Mõlemal on õigus ja üks ei ole fotode jaoks huvitavam kui teine. Mina olen fotograafina valmis ennast teie pere rütmi häälestama. Mida rohkem ma teist ette tean, seda paremini adun, mis toimub.

Mõnel on suur maja hoolitsetud aiaga, teisel ainult ühetoaline korter - mõlemas elab armastav pere ja ainult see loebki. Pidevalt kuulen: "Oi, meil kodus küll pildistada ei saa - seal ei ole piisavalt ilus!" Mis mõttes? Milline koht siis veel teie mälestustesse jäädvustamist väärib kui mitte kodu? Olgu, talvel on tõesti paljudes korterites pime ja avaramas ruumis on mugavam toimetada, aga oma unikaalsust ei maksa häbeneda. Ma jäädvustaksin suurima rõõmuga mõne pere argiseid tegemisi terve päeva jooksul, sest see on sedasorti materjal, mida ma ise hinnata oskaksin. Mõtle, kuidas valgus ja meeleolud päeva jooksul muutuvad, kuidas kõnelevad näiliselt tühised žestid ja esemed! (Kes soovib, võib küsida - eks ma siis mõtlen tingimused ka välja. Kunagi kirjutan sellest kindlasti ka pikemalt.)

Veel üsna hiljuti lasin end väga palju häirida sellest, mis inimestel seljas on, kui nad pildistama tulevad. Riietus on väga isiklik asi ja juhiseid andes, kui selleks on soovi ja vajadust, peab olema väga delikaatne. Kogemusega olen hakanud taipama, et ükski kleit või särk ei riku tegelikult pilti ära. Tõsi, kirjud riided tõmbavad pildil liigselt tähelepanu ja üldmulje on parem, kui rõivad on leebes gammas ning sobivad kokku, kuid see ei kaalu üles emotsiooni. Küll aga rikub pildi see, kui inimesed on ebamugavates riietes puised ja kardavad istuda-astuda, et end mitte määrida. Nii et see on puhtalt igaühe isiklik asi, milline ta soovib välja näha. Kui tunned, et soovid riietuse üle nõu pidada, siis küsi fotograafi käest julgesti, mida tema soovitab. Ja kui väljanägemine on sulle väga oluline, siis saab appi kutsuda ka stilisti ja jumestaja. Aga kõik algab ikkagi sellest, mis on SULLE oluline.

Naised on figuuri suhtes väga tundlikud. Soov pildil vähemalt sama hea välja näha kui kodus peegli ees on täiesti mõistetav. Ometi, niipea kui mängu tulevad väikesed lapsed ja aktiivsem tegevus, ei ole kerge säilitada täpselt seda poosi ja ilmet, mida vannitoapeegli ees oleme harjutanud. Seda tuleb arvestada riietuse või siis fotograafi valikul. Mina ei ole sedasorti fotograaf, kes sätib inimesi staatilistesse poosidesse. Ma julgustan pereliikmeid koos midagi lõbusat tegema ja selle käigus võivad nihkuda dekolteed, kerkida seelikusabad ja paljastuda kõhupekid. Minul on üks ja sinul teine asi, aga igaühel on midagi, mille üle me väga uhked ei ole. Kindluse mõttes võiks riietudes peegli ees veidi üles-alla hüpata ja tõsta käed üles (nagu väikelast hüpitades), selle asemel, et oma valimisplakatinaeratust harjutada. See on mu enda nipp, sest töö tõttu pean samuti võtma igasuguseid joogapoose ja eelistan seejuures olla sündsalt kaetud.

Pildistades ma loomulikult püüan leida parimaid nurki ja vajadusel ka midagi varjata, hädavajadusel hiljem järeltöötluses kohendada, aga 100 pildi peal ma kedagi kaanestaariks ei šoppa. Mõistlik korrektsioon on hinna sees, suuremad tööd lisatasu eest ja ebamõistlikult aeganõudvat järeltöötlust ma ette ei võta.

Selleks ajaks, kui kokku saadakse, on nii fotograaf kui pere teinud omajagu eeltööd. Vanemad on hommikust saati taevasse kiiganud, et ega ometi sadama ei hakka, kõik on pestud ja kammitud, lastele on sõnad peale loetud - ma ei alahinda klientide pingutusi. Minu ülesanne on katsuda ette näha, mis on antud olukorra nõrgim lüli. Kas see on võimalik vihm, tugev tuul, lauspäike ilma varjuta, ebaharilik pildistamiskoht, tujukas imik, hüperaktiivne väikelaps, kõikevihkav teismeline, kontrollimatu lemmikloom, hüsteeriline ema, apaatne isa - kõike korraga pole mul veel õnnestunud kogeda. Ei tea, kuidas teistel, aga mina olen siis valmis, kui teadvustan, et need asjad võivad juhtuda - ja see on okei, kui ma olen selleks valmis. Fotograafi asi ei ole anda hinnanguid, tal pole selleks õieti mahtigi, sest nii palju on praktilisi ja ajakriitilisi asju, mida tuleb koos hoida. Fotograafi kõige suurem soov on sama, mis sinul - saada ilusaid pilte, sest nendest sõltub tema elu.

Suur osa fotograafi tööst on oskus teha kompromisse ja käigu pealt uusi ideid genereerida. Olen proovinud mitmesuguseid töövõtteid. Alates sellest, et kujutada ette situatsiooni kuni võimaliku dialoogini välja. See ei tööta. Hetkel, mil ütled: "Tere!" oma tänasele perele, võid eeltöö sama hästi kui unustada. Kõik eelnev peab muutuma automaatseks ja toimima refleksina, sest sina pead olema hetkes kohal, sest mitte miski ei lähe nii, nagu plaanitud. Toon näiteks, et eilse perega oli mul plaan panna kõik istuma tumeda seina taustale ja siis anda neile sülle ka jänes. Süllevõetav jänes oli personaliga kokkulepitud. Kohapeal selgus, et jänes on nii sapsu täis, et paneks hea meelega kohe lõikama. Mingist tausta peale sättimisest ei saanud juttugi olla. Lapsi ja jäneseid ei saa tausta külge kinni teipida :)

Kuna keegi ei suuda täpselt ennustada, kuidas läheb, ongi põhiline jääda rahulikuks. Pere ei peagi midagi muud tegema kui kohale tulema ja olema nemad ise. Kui ma midagi ei ütle, siis on kõik hästi. Kui ma tahan, et keegi midagi teeks, siis ma ütlen.

Lapsed on kõik erinevad. Nad on ju ikkagi väikesed inimesed. Täiskasvanutena me püüame elimineerida ilmselged segavad tegurid: uni, nälg ja siis see kolmas asi :) Panen vanematele südamele, et lapsed oleksid pildistama tulles puhanud, potitatud ja neil oleks kõht täis. Pisikeste päevarežiimist lähtuvalt soovitan valida ka pildistamisaega. Järgmine asi, mida lapsed meilt ootavad, on rahu ja sõbralikkus. Vanem sisendab oma rahuliku käitumise ja hääletooniga lapsesse turvatunnet. Vastupidiselt käitudes hakkavad juhtuma ettenägematud asjad. Samamoodi püüan ka mina luua sõbralikku atmosfääri. Oma osa on sellelgi, et minu sessioonil ei ole ajapiirangut. Tegelikult ma muidugi tean, et enamasti jõuame 2 tunniga teha kõik, mis vaja, isegi siis, kui võtame kohtudes sisseelamisaega. Kohanemisaega ei vaja mitte ainult lapsed, vaid ka sina ja mina.

Mida väiksem on laps, seda rohkem käib kogu trall tema järgi ja tema tempos. Vanem olgu valmis pühendama see aeg lapsele. Emad-isad ei tohi jonnida! :) Mina omalt poolt püüan saavutada olukordasid, kus soovitav arv inimesi on korraga kaadris. (Ettevaatust! :) See hõlmab suurel määral lähedust. Ma pildistan ka käsi, jalgu, kuklaid ja kõrvu, kuid enamasti soovitakse pildile ka pereliikmete nägusid. Selleks annan ma (vahel ka mängulisi) juhiseid, kuidas saada suurte ja väikeste inimeste näod enam-vähem samale kõrgusele. Väiksemaid tuleb vahel upitada ja suurematel tarvis käputada. Üldiselt on nii, et mida rohkem oled nõus võimlema, seda vahetuma emotsiooniga pildi saad.

Selle 2 tunni jooksul me reeglina ei liigu väga pikki vahemaid. Tempo määrab nõrgim lüli - s.t. kõige väetim pereliige. Algajana mõtlesin, et hästi oluline on leida mingi hurmav taust. Samast loogikast lähtuvalt soovivad paljud, maksku mis maksab, pildistada Kadrioru pargis. Tegelikkuses ei jää see park sellisena, nagu me teda kõigi meeltega tajume, kunagi pildile. Õigupoolest on portree taustaks olenevalt detailsuse astmest ja objektiivi vaatenurgast üks üpris kitsas sektor. Kui põhitähelepanu peab jääma inimese näole, siis võib taust olla võrdlemisi udune. Nii et see, mis selja taha jääb, ei pruugi olla klassikalises mõttes imekaunis - parem ongi, kui see on midagi nii silmatorkamatut ja üldist kui roheline puudemassiiv, mingi sein või pinnas. Teine kurb tõsiasi on see, et üliväga ägedad kohad ei asu kõrvuti. Kui tuleb iga hinna eest võidelda laste tähelepanu ja koostöövalmiduse säilimise eest, siis igasugused tempomuutused, nagu käru- või autosõit ei tule kasuks.

Sessiooni jooksul tuleb mul ära teha enam-vähem kindel nimekiri pilte. Enamasti tullakse fotograafi juurde selleks, et jäädvustada kõik pereliikmed koos, et kumbki vanem ei peaks olema fotograafi rollis, nagu koduse pildistamise puhul. Mida suurem pere, seda rohkem omavahelisi kombinatsioone, lisaks mõned detailid keskkonnast. Kui on kindlaid soove, kes kellega koos peaks pildil olema, tasub see fotograafiga eelnevalt läbi rääkida. Kuna emad on sageli idee algatajad, siis püüan paar hetke pühendada ka neile, aga kas see ka õnnestub, sõltub abikaasa ja laste kannatlikusest või ka ema valmisolekust end välja lülitada ja ilus olla. Sätitud portreede jaoks tuleb paraku leida eraldi aeg, kui lapsed kaelas ei ripu.

Fotode järeltöötlus on hea võimalus tulemust analüüsida ja kogemusest õppida. Sellel, et kõik ei käi plaani järgi, on ka oma võlu - mängu tuleb õnnelik juhus, mis kingib sulle rohkem rõõmu, kui oleksid oodata osanud!

Kohtumiseni!

Family fun on the beach

Photographing my sister's family I keep track of time. Once or twice a year I see where I am with my mind and skills. And looking back I can see things I do differently now, some embarrassing post production, too. They are the best, because I'm free to test whatever I want, to say whatever comes to mind and to behave however stupid I choose. This time we got a little bit careless, because I had a crazy busy summer and we had no time to plan anything. Somehow we ended up shooting at high noon with the harshest possible sun that casts some rather unpleasant shadows. After running around for 2 hours, not being able to see much due to the sun I was rather disappointed to see the results. For me it always has to be better than the last time. I got depressed and the files were burried under my work load. At some point I had to tell my sister Kairit that I blew it, that it was below my average standard and I'm sorry. It was kind of uneasy between us as the months passed and I hadn't shown but one picture to her.

So now, almost 6 month later I took the courage to peek into that folder. Yes, there was lots of crap for the reason that I shot more frames than I usually do. And therefore it was rather difficult to pick out the good ones. But eventually I'm pleased with the outcome, happy about a few frames and most importantly - Kairit is happy, too! And ironically I ended up with one of the longest web galleries ever (except weddings). Enjoy the summer breeze!

kairit-0062kairit-0064kairit-0084kairit-0014_WEBkairit-0033kairit-0145kairit-0198kairit-0200kairit-0243kairit-0254kairit-0276_WEBkairit-0914kairit-0769_WEBkairit-0365_WEBkairit-0158-2kairit-0442kairit-0430_WEBkairit-0460kairit-0495_WEBkairit-0474kairit-0480kairit-0483kairit-0605_WEBkairit-0624_WEBkairit-0591_WEBkairit-0541_WEBkairit-0633kairit-0670kairit-0671

Procrastination 2: prop styling

I knew it! There will be more posts on procrastination, because I'm the worst kind of procrastinator :) This is hardcore. Prepping and propping for yet another cookbook, playing with my camera and stuff. I could do it for hours. Actually I did it for hours. More to come :)

Lihtne on olla ebanormaalne Nii võib juhtuda, kui oma rekvisiitide kollektsiooni kappidest välja tood. Ainuke vabandus on see, et üks järjekordne kokaraamat on tulemas.

props styling

Beetroot love

I'm in love with this beetroot! Maakeeli: ma istun ja vaatan seda peeti, tema paakunud nahka ja kühmusid, neid peeneid narmasjuuri, seda murdunud lehte, neid sügavaid punaseid ja lillasid, mis vastanduvad lehtede kollakasrohelisele, ja kogu elu, mis täidab selle pisikese pinna, seda kerget liivasegust mulda, nende kollaseõielisi umbrohtude tekitatud haldjatolmu, krabisevat kõdu ja torkivat leheserva - ja olen sõnatu. Alandlik ja tänulik, et võin olla samasugune.

beetroot love

Everyday Magic

It's a story of transformation in 8 frames and in 3 minutes 30 seconds. I was waiting for a wedding ceremony to start at Tallinn Town Hall when I saw what was happening in front of the building. There was this guy making soap bubbles, speaking Italian and smiling. He took me to travel in time and space. For a short while I felt like I was in Italy. Everybody looked so happy around me chasing bubbles. The moment was fragile like a soap bubble - now it's here and now it's gone! Still makes me smile.

magic_KatrinPress-0156magico_KatrinPress-0162magic_KatrinPress-0177magico_KatrinPress-0164RMwedding_KatrinPress-0176bubble_KatrinPress-0180magic_KatrinPress-0181magic_KatrinPress-0182

Pere: sadulad ja purjed (3/3)

Lõpuks jõuab blogisse ka minu Noarootsi päeva finaal: peresessioon, mis algas hobuste saduldamisest ja lõppes punaste purjede all. Tegemist oli ka nn kihlussessiooniga, kuna Krista ja Marko pulmadeni oli selleks ajaks jäänud napp kuu. Tänaseks on nad juba jumala palge ees paari pandud ning ootavad oma pulmapilte. Kuna pulmades on tähelepanu keskpunktis pruutpaar, soovisid nad enne korraldada ühe vahva päeva oma tüdrukutele. Minu meelest on see suurepärane näide, mida kõike jõuab kogeda ja jäädvustada paari tunni jooksul. Tänapäeval on perepiltide tegemiseks lugematu arv võimalusi, kuid mulle meeldivad üha enam need, kus pere veedab ka päriselt mõnusalt aega. Siis on ka mälestused, mis sellest päevast jäävad - päris. Nii et mõelge, mida teile teha meeldiks ja siis kutsuge fotograaf endaga kaasa!

***

A session that begun with saddling horses and galloped into the sunset under the red sails is finally here. Today the couple who decided to have some family time before their big day is already waiting for their wedding photos. This is a good example what can be experienced and photographed during a couple of hours. To me the photos of families actually having a good time speak more than just posed portraits. So think first what you like to do and then invite a photographer to join you!

Location: Mars Ratsatalu & Roosta beach Make-up for Krista: Eva Rahv

peresessioonKM-023_WEBKM-035_WEBKM-104_WEB-katrin-pressKM-217_WEBKM-186_WEBKM-423_WEBKM-448_WEBKM-503_WEBKM-729_WEBKM-787_WEBKM-1047_WEBKM-877_WEBKM-1276-Edit_WEB

Perega mängima!

Kes ütles, et pildistamine on igav, tüütu ja kohmetust tekitav kaamerasse jõllitamine!? Vale puha! See võib olla lõbu, mäng ja kvaliteetaeg perega - mälestused, mis ongi nii rõõmsad nagu pärast pildilt paistavad! See möll toimus paar päeva tagasi minu koduõues poolteise tunni vältel. Keegi ei usu niikuinii, aga ma ütlen ikka: kui see läbi sai, küsisid tüdrukud, millal nad uuesti võivad tulla. Alati ei olegi vaja nikerdustega purskkaevu ja kohvritäit erinevaid kostüüme. Eestimaa suvi ja õnnelikud inimesed on kõik, mis tarvis! Suvi ei lõpe juulikuus - tule minuga mängima!

Fredi-pere-596_WEBFredi-pere-042_WEBFredi-pere-079-Edit_WEBFredi-pere-136-Edit_WEBFredi-pere-609_WEBFredi-pere-162-Edit_WEB-katrin-pressFredi-pere-301_WEBFredi-pere-448_WEBFredi-pere-431_WEBFredi-pere-375_WEBFredi-pere-422-Edit_WEBFredi-pere-497_WEB-katrin-press

Minu Põhjaka

Igal eesti toiduhuvilisel käib ühes kohas Tartu maanteel jõnks südame alt läbi ja rool hakkab kõrvalteele kiskuma. Minu järjekordne Põhjaka külastus oli enne jaanipäeva koos Oma Maitsega (juuli 2014). Loe ajakirjast, mis mulje Tiiu Suvil jäi. Minu poolt väike pildirida lisaks neile paarile, mis ajakirja mahtusid. * * * Põhjaka has a special place in all Estonian foodies' hearts. It's rather difficult to stay on the highway between the two main cities Tallinn and Tartu without a little (3 course) coffee break in Põhjaka. I was commissioned by magazine Oma Maitse to visit this lovely restaurant again this June. Here are the vibes.

_DSC5590-Edit_WEB_DSC5533_WEB_DSC5535_WEB_DSC5574_WEB-pohjaka-mois-katrin-press_DSC5551_WEB-pohjaka-mois-katrin-press_DSC5616_WEB_DSC5561_WEB_pohjaka_katrinpress

Kuidas ma oma sparglit suretasin

Sparglihooaeg on jälle käes! Selleks piisab mul kasvõi oma kodulehe statistikat vaadata - spargli kasvatamise ja retseptide vastu on huvi jätkuvalt väga suur. Kuna olen sellel teemal iga aasta kirjutanud ja minult on lausa otse nõu küsitud, siis otsustasin oma järjejuttu jätkata. Eelmiste osade ja retseptidega saab tutvuda piltidele klikates. ***

Short summary: I'm lucky to have an asparagus in my garden. I had to move it and I almost killed it. Fortunately it still has a couple of green sprouts.

Niisiis oleme järjega eelmises suves, kui minu aknaalune asparaagus oli maja fassaaditööde tõttu sunnitud kolima. Kõige viimasemal võimalikul hetkel asusin põõsast teisaldama. Teadupärast kasvatab see suveks endale umbes minupikkused oksad ja õrnadest võrsetest saavad sõrmejämedused puitunud varred. Selleks, et juurtele ligi pääseda, tuli kõigepealt pealsed maha lõigata. Järgnes kesksuvises tuhkkuivas mullas labidaga abitute liigutuste tegemine. See päädis sellega, et ilmnesid juurepalli mõõtmed - umbes 1 kuupmeeter tihedat juuremassi, mille kondijõul teisaldamine näis selgelt üle jõu käivat.

Kuna kopp pidi niikuinii vundamendi lahti kaevama, siis tõstis see välja ka minu asparaaguse ja asetas veidi eemale murule. Nüüd järgneb see osa jutust, mis mitte kellelegi au ei tee ja mis annab aimu sellest, milline aiapidaja ma tegelikult olen. See juurepundar jäi sinna vedelema terveks suveks ja sügiseks ja talveks ja kevadeks. Nii kauaks, kui oli tarvis uuesti muru niita ja mees küsis, kuhu see hunnik viia. Ma võin küll rääkida, et see pundar oli õudselt suur ja raske ning et mul ei olnud mahti talle uut kohta ettevalmistada jne, aga see pole mingi õigustus.

Alguses ma ignoreerisin teda, sest selle õnnetusehunniku vaatamine kriipis hinge. Aga kui ümberringi hakkas taas roheliseks minema, käisin teda siiski togimas ja vaatamas, kas ehk annab ime läbi elumärki. Tundus surnd mis surnd.

Eile, kui hakkasin peenrakasti porgandit ja salatikraami külvama, jäi ta mulle sõna otseses mõttes uuesti jalgu. Kuna pikast kuivamisest ja edasi-tagasi solgutamisest oli pusa pea poole väiksemaks jäänud, hakkasin teda otsast harutama. Ja leidsin keskelt rohelised ninakesed!!! Muidu ma ju sellest ei kirjutaks, eksju.

Peale kõiki neid vintsutusi sai ta endale kõige pehmema ja rammusama kodukese sealsamas porgandite ja salatite kõrval, tuulevarjus ja lõunaküljes. Eraldatud suuremale pahmakale andsin samuti teise võimaluse veidi lihtsama eluaseme näol kompostihunniku vahetus naabruses. Nüüd pöidlad pihus, et hakkaks kosuma!

Ehk siis sellest loost võime järeldada, et kui kellelgi on kusagil mõni vana ja suur asparaagus, siis sellele võib suht julgelt labida ja kirvega kallale minna. Pole teda nii kerge välja suretada ühti!

Rannarootsi grill ja veidi toidupildistamise köögipoolest

Möödunud nädalal pildistasin Rannarootsi lihatööstuse uusi grilltooteid pressilõunal Eesti Vabaõhumuuseumis. Vihma tõttu toimus loodetud vabas õhus grillimise asemel tubane tegevus ning loodetud loomuliku valguse ja metsameeleolu asemel läks käiku plaan B ehk mobiilne stuudio. Kaasavõetud taust ja rekvisiidid kulusid samuti marjaks ära. Muuseumitöötajates tekitas eriti suurt uudishimu lauaplaadina kasutatud vanadest lauajuppidest kokku löödud plank. Vaatasid mind kahtlustavalt ja tulid isegi uurima ega ma mõnd nende eksponaati kuritarvita.

Toidud sobitas kokku Rannarootsi grillmeister Erlis Schönberg ja suurema osa lisanditest valmistasid EVM Kolu Kõrtsi kokad. Tellija: Idea PR.

* * *

Last week I shot some media images for Estonian meat packer Rannarootsi at the atmospheric Estonian Open Air Museum. Due to rainy weather the event took place indoors and I had to unpack my mobile studio and use some of my own props.

rannarootsi-092_6lles6bra_KatrinPress_WEB

rannarootsi-072_tomatigrillvorstike_KatrinPress_WEB

rannarootsi-064_puravikutoorvorstike_KatrinPress_WEB

rannarootsi-125_teriyaki_KatrinPress_WEB

rannarootsi-142_ribid_KatrinPress_WEB

Toidupildistamise köögipoolest

Kui inimesed saavad teada, et ma olen toidufotograaf, tekib sageli hetkeline vaikus, sest see info ei seostu vestluskaaslase peas mitte millegagi. See on täiesti arusaadav reaktsioon, sest kõik küll pildistavad, aga fotograafia kui selline pole siiski igapäevane kõneaine. See nišš aga tundub nii väike, et näib täiesti ebaloogiline, et keegi (peamiselt) sellega tegeleb. Otsustasin oma tööst veidi pikemalt kirjutada, sest pildid ise telgitagustest ei räägi ja need inimesed, kes sellest võiksid kõnelda, pole ka üleliia palju rääkinud.

Teine põhjus, miks ma otsustasin kirjutada, peitub selles, et pole äriklientide töödest eriti postitusi teinud. Olen pilte aeg-ajalt ilma igasuguste kommentaarideta susanud alajaotusse commercial, kust neid on keeruline leida ja kuhu need enam hästi ära ei mahu. Kuna sedasorti tööd kipub viimasel olema rohkem kui eraisikute pildistamist, siis vääriks see rubriik ka mõningast kohendamist. Esimene kohendamine ongi see, et tulevad postitused ja neid pilte on võimalik ka kategooriate alt ja arhiivist leida.

Niisiis esiteks, kuhu on tarvis toidupilte? Hästi üldiselt:

- kirjastamine: kokaraamatud, retseptikalendrid jms; - meedia: toiduajakirjad, retseptiportaalid, toidublogid jms; - pildipangad; - toidutootjate turundus ja reklaam: pakendid, reklaamtrükised, veeb jms; - toidu jae- ja hulgimüüjate turundus ja reklaam; - HoReCa e hotellide, restoranide ja cateringfirmade turundus ja reklaam; - muud teenused: toitumisnõustamine; - riik: toidu ja tervishoiuga seotud programmid; - kolmas sektor: toitumisega tegelevad kodanikuühendused.

Midagi läks kindlasti meelest, kuid sellest hoolimata on tööpõld piisavalt lai. Usun, et tänapäeva globaalses maailmas võib ära elada toidufotograafina, kes pildistab näiteks ainult pildipankadesse.

Mis puutub toidu pildistamisse, siis olen seda teinud kõikmõeldavatest kohtades, nt: - toidupoe müügisaali püsti pandud stuudioboksis, - toidupoe laoruumis, - toidutootja ruumides, - kokaraamatu autorite juures kodus, - restoranisaalis, -köögis, -õues, -trepil jne, - fotostuudios, - spetsiaalselt pildistamiseks valitud interjööris, - üritustel, presentatsioonidel, - looduses, - enda kodus, - saunas jne. Eesmärk pühendab abinõud ja koos kliendiga jõuame lahenduseni, mis talle kõige paremini sobib. Ülesandest lähtuvalt valin koha ja vahendid.

Kliendid küsivad sageli: "Mida sul meie poolt tarvis on?" Enamasti on see laud, mis võiks olla paarkümmend sentimeetrit laiem kui taldrik (või toode), aga mida suurem, seda parem. Aga nagu juba mainisin, olen pildistanud ka trepil, põrandal, murul, lumes jne. Sõltub asjast. Ideaalis võiks läheduses olla ka pistik, sest mugav, kuid mitte hädavajalik, on pildistada sülearvutisse ja tulemus suurelt ekraanilt kohe üle vaadata. Jällegi oleneb: kui tahta taldrikuga mööda õue ringi joosta ja vahvat tausta otsida, ei saa juhtmega läpaka küljes kinni olla. (Selle probleemi lahendab lähitulevikus wifi.) Vahel tahaks pistikusse torgata stuudiovälgu, aku- või moblalaadija. Elekter on hea, aga pilti saab teha ka päevavalguse või akudel töötavate väikeste välkudega. Tehnikast pole rohkem mõtet rääkida, sest kui mul on ülesanne selge, on kõik vajalik kaasas. Reeglina mahub väikese auto pakiruumi.

Toidustilistika

Ma pole varem pidanud vajalikuks eraldi välja tuua, et lisaks pildistamisele või koos pildistamisega teen ka toidustilistikat, aga tegelikult see ei ole enesestmõistetav ega käi vaikimisi fotograafitöö juurde. Selle loogika kohaselt peaks moefotograaf otsima modellile riided, kuid seda ta enamasti ei tee. Suurtel turgudel ja vastutusrikaste tööde puhul võib ka toidupildiga töötav tiim olla viieliikmeline või suurem: kokk, toidustilist (food stylist), rekvisiitor (prop stylist), fotograaf ja fotograafi assistent. Meil on enam levinud koka ja fotograafi koostöö, aga ka nn toidublogija lähenemine, kus üks inimene teeb kõik algusest lõpuni valmis.

Kuna ka mina olen olnud nii blogija kui toiduajakirja retseptitoimetaja, pole mulle ükski töö etapp võõras. Teisalt pole ma kunagi tundnud soovi ja vajadust omandada kulinaarseid peensusi, nii et mulle sobib väga hästi koostöö päris kokkadega. Valdkond, mida ma aga pidevalt suure huviga jälgin, on toidufotograafia ja -stilistika. Nii nagu igal alal, on siingi oma (kirjutamata) reeglid ja trendid.

Põhimõtteliselt on toidustilisti ülesanne tuua roa parimad küljed esile, luua selle ümber teemaga haakuv meeleolu ning muretseda selleks tarvilikud asjad. Näiteks restorani roogade pildistamisel võivadki stilisti ülesanded koka ja fotograafi vahel ära jaguneda. Kasutatakse restorani lauanõusid ja juurdekuuluvat, kokk ja fotograaf lepivad kokku toidu asetuse taldrikul, kokk serveerib, fotograaf sätib paika kompositsiooni ja pildistab.

Stilisti peale peaks mõtlema juhul, kui: a) kokk ei ole toidu väljapanekul väga osav, kompositsioonitunnetus jätab soovida ja puudub kogemus toidupildistamisega ehk kui tavapärased toiduportsjonid ei tundu pildi jaoks piisavalt kaunid; b) kui pildil soovitakse näha mingeid rekvisiite, mida endal ei ole; c) kui pilt peab edasi andma mingit sõnumit või meeleolu, kuid endal puudub ettekujutus, milliste vahenditega seda saavutada.

Kuna toitlustus on väga mitmekesine valdkond, siis iga toiduvalmistaja ei peagi looma kunsti taldrikul. Sageli on vaja pilte valmistoidust või pakendatud toodetest, kuid ka need ettevõtted vajavad isuäratavaid pilte ja siin on stlisti ülesanne need "ellu äratada". Seevastu gurmeerestoranides on väljapaneku vaatemängulisus sama oluline kui maitse ning tippkokkadel on enamasti ka selge ettekujutus, millised nende road pildil peavad välja nägema ja stilist on liigne. Suurem osa toidupildistamisi jääb kuhugi vahepeale ja pilt sünnib minu ja koka koostöös. Enne pildistamist uurin, millest roog koosneb, kui kiiresti see värskuse kaotab, milline on selle ülesehitus ja vorm taldrikul, millisel taldrikul see serveeritakse, mida ja kuidas pakutakse lisaks jne. Kui tundub vajalik, annan mõned üldised soovitused.

Antud juhul lähtusin Rannarootsi uute pakendite stiilist. Kuna ma ei soovinud taldriku alust lauda juhuse hooleks jätta, võtsin kaasa sobiva tausta, mille mõlema külje mõõdud on alla meetri ja seega pole seda üleliia tülikas transportida. Tausta mõõdud olenevad muidugi pildistatava objekti mõõtudest ja kasutatavast objektiivist. Teadsin, et road serveeritakse samadel väikestel taldrikutel jooksvalt nii pildistamiseks kui külalistele. Vahelduseks kasutasin kaasavõetud tekstiili, alustaldrikut, pipraveskit ja grilli juurde sobivaid nuge-kahvleid ning kohapealt hangitud savist õllekappa. Kaadritaguste abivahendite hulka kuulusid ka näpud, kahvel-nuga, toiduõli, peamiselt ikka näpud ja hunnik pabersalvrätte.

Selline sai sissejuhatus. Eks võtan mõni teine kord jälle vile üles :)

Fotograaf Katrin Press | Harilik Pliiats

Ülbe hall e kevad põhjarannikul

Usu või ära usu, aga meretuulega on põhjarannikul veel paras novembriilm, kuid halbade mõtete minemauhtumiseks sobib sama hästi kui reis Prantsuse Rivierasse. Leidsin sealt endale sobiva majakese ka. Part käis korstna otsas tiibu puhkamas. Ausõna. Nii et kui eelmine postitus tundus pisut liiga ühetooniline, siis siin on veidi värvi ka. Õige veidi.

meri-412-Edit-katrin-pressmeri-439-Edit-2meri-345-Editmeri-088-Edit_WEBmeri-442-Edit-katrin-pressmeri-391-Editmeri-280-Edit-katrin-pressmeri-258-Edit

Fotograaf Katrin Press | Harilik Pliiats

Sweet Valentine's!

Kes ütles, et täna ei võiks piparkooke küpsetada?! Ühe 3-aastase kuti jaoks oli juba liiga palju aega jõuludest möödas. Nii palju, et kogu külmkappi varutud piparkoogitainas oli otsa saanud… Üks sai oma piparkoogid, mina vastutasuks mõned pildid tehtud… Vähemalt tulid kõik piparkoogid täna südamekujulised. Retsepti leiab siit.

Magusat sõbrapäeva!

***

My 3-year-old son asked me today to bake some gingerbread cookies. All the leftover dough had long ago vanished from our fridge. Why not start from scratch. It was surprisingly fast and effortless for me today. Don't know why it always makes me sweat (and swear) before Xmas :)

Sweet Valentine's!

piparkook-029_webpiparkook-006-2web

First Encounters with Raw Food / Esmatutvus toortoiduga

_DSC2248_WEB-rawfood_katrinpress Today I saw a layout of a book about raw food to be published shortly with my pics in it. Feeling very exited and can't wait to show you some more.

No, I'm not a raw vegan. Just a food photographer with a (quite often not so) healthy appetite. Will write more about this experience when the book will be published in a month or two. Here is just a sneak peek.

***

Nägin täna ühe peatselt ilmuva raamatu kujundusmaketti, kus minu pildid sees. Tõotab tulla mitte ainult kena, vaid ka sisukas raamat toortoidust, autoriks nimekas toitumisnõustaja Sille Poola.

Ei, ma ei ole toortoitlane, kaugel sellest. Aga toidufotograafina meeldib mulle toit igasugusel kujul ning uudishimuliku inimesena proovin kõik järele, mis lausa hamba all ei karju. Oma kogemustest selle raamatu valmimise ajal kirjutan pikemalt siis, kui raamat paari kuu pärast ilmub. Praegu aga Sille lahkel loal väike huvitekitaja koos retseptiga.

Lehtkapsakrõpsud

Lehtkapsas (ingl k kale) on ka meil saanud populaarseks aiaasukaks. Neid on palju erinevaid – lillaka tooniga käharast lehest kuni hiiglaslike suurte tumeroheliste siledate lehtedeni välja. Maitselt nagu kapsas ikka.

Krõpsude valmistamiseks vajad suurt kausitäit lehtkapsalehti. Selleks tuleb eemaldada varreosa ja rebida kapsas suupärasteks tükkideks. Konkreetset retsepti on raske anda – 12 lehe kohta kulub 1 sl oliiviõli, sidrunimahla, soola-pipart.

Kõigepealt raputa lehtedele soola ja masseeri lehti kätega. Siis pigista peale sidrunimahla ja masseeri jälle. Lisa õli ja masseeri uuesti läbi.

Pane kuivatiplaadile ja kuivata 6–8 tundi. Nooremad lehed kuivavad krõpsuks 4–5 tunniga.

On võimalik valmistada kas õlita ja vähese soolaga variant või soolata ja vähese õliga variant. Vali see, mis rohkem maitseb.

_DSC3063_WEB_rawfood_katrinpress

Apple garden styled shoot / Korvitäis ubinaid

I love themed and styled shoots! And my sister loves decoration. We have enjoyed our teamwork in the past when styling shoots of her family. I realized only now that I could use her help more often. ***

Kellele ei meeldiks terviklikud lahendused?! Sellegipoolest pole need igapäevased, vaid nõuava eraldi planeerimist ja eeltööd. Aga kui idee hakkab teostuma, erinevad komponendid moodustavad terviku ja lõpuks saab tulemus ka korralikult viimistletud, siis on kõik asjaosalised rõõmsad! Mulle meeldivad üle kõige stiliseeritud teemasessioonid. Kohe räägin, miks. Kuid veel enne kinnitan, et otsin võimalusi neid tulevikus veelgi rohkem teha.

Igasugusele pildistamise eelneb suhtlemine kliendiga, tema soovide ja ootuste väljaselgitamine, mõttetöö ja omapoolsete lahenduste pakkumine. Sellest etapist võib kiiresti üle ratsutada, leppides kokku pildistamise aja ja koha, või minna süvitsi ja alustada sellest, millised soovitud pildid ideaalis olla võiksid. Ma ei eelda, et igaüks tuleb lagedale tohutult originaalsete ideedega, kuid olen alati tänulik vihje eest, et tahetakse teha midagi omapärast. Ideed tekivad klienti tundma õppides. Need võivad olla seotud mõne paiga, sündmuse, meeleolu, värvigamma või esemega. Lähtepunktiks võib olla mis iganes. Fotograafi ja stilisti asi on luua neist tervik.

Idee on õnnestumise garantii - nii võib vist väita küll. Keskne telg, mille ümber fotosessioon koondub, lahendab hästi mitu muret ühekorraga. Ei teagi kohe, kust alustada. Teemasessioonil omandab kõik nagu imeväel mõtte ja tekivad seosed. Koht, riietus, meik, rekvisiidid ja poosid - kõik on omavahel seotud. Mõistagi muudab eeltöö lihtsamaks pildistamise, kuid ma avaldan saladuse - see muudab oi kui palju lihtsamaks ka pildil olemise! Pildistatava põhimure on ju: "Mida ma tammun siin? Kuhu oma käed panna?" jne. Aga kui rollid on teada, on palju lihtsam nendele vastavalt ka käituda. Meik, soeng ja riietus muudavad rolli sisseelamise veelgi lihtsamaks ning annavad kindluse, et sul õnnestub maksimaalselt hea välja näha. Täiendavad rekvisiidid pakuvad tuge (nii otseselt kui kaudselt), annavad tegevust kätele, aitavad lõdvestuda ning lisavad pildiloole nüansse.

Selle pere kasvamisel olen ma algusest peale silma peal hoidnud, sest see on ju minu õe pere. Nende kasvamise lugu on ühtlasi ka minu fotograafiks saamise lugu. Esimesi etappe arhiivist ei leia, sest siis ma veel fotoblogi ei pidanud, küll aga on märk maas Elsa ootamisest ja tema esimestest elunädalatest. Kõikide nende pildistamiste ettevalmistus on käinud kiirelt ja sujuvalt, mõistmine poolelt sõnalt, üks asi siit, teine sealt ja valmis me olemegi! Õdede värk!

Kui veel tervikust rääkida, siis minu meele tegi eriti rõõmsaks, et sain sellest sessioonist kujundada ja trükkida ka fotoraamatud ning samuti jõudis üks lõuend nende koduseinale. Fotosüüdistus on postituse lõpus.

Neid pilte valides tekkis mul mõte, et seda sünergiat ei saa raisku lasta, nii et tegin Kairitile koostööettepaneku: "Teeme selliseid pildistamisi, mis meil koos hästi välja tulevad ja mida ma üksi ei jaksa ettevalmistada, ka teistele!" Kairit ütles: "Jah!" Nii et mul on nüüdsest poole rohkem ideid, jaksu ja mida kõike.

Kõlab ehk veidi ennatlikult, aga ka kevadisi-suviseid peresessioone võib juba hakata broneerima, sest pulmade bronn käib ja palju neid peresid sinna vahele ei mahugi! Mäletan eelmisest aastast nii hästi, kuidas korraks olid kased hiirekõrvul, siis tulid sirelid ja õunapuuõied, aga ainult korraks. Vijapõllud vahetasid värvi liiga kiiresti, puulehed värvusid ja langesid päevade, mitte nädalatega. Mõtle korraks, mis sind looduses kõnetab ja ära seda maha maga!

Kõigist muinasjutulistest talveideedest ma parem ei räägigi. Nende järele meil näpud juba sügelevad!

_DSC2580_WEB-katrin-press_DSC2539_WEB-katrin-press_DSC2653_WEB-katrin-press_DSC2625_WEB_kiss-katrin-press_DSC2627_WEB-katrin-press_DSC2494_WEB-katrin-press_DSC2443_WEB-katrin-press_DSC2437-Edit_WEB-katrin-press_DSC2755_WEB-katrin-press_DSC2630-Edit_WEB-katrin-pressuntitled shoot-026_WEB-katrin-pressuntitled shoot-032_WEB-katrin-pressuntitled shoot-028_WEB-katrin-press1474610_10202766201625827_509973786_n_WEB

Style: Kairit Järvekald Props: Katrin Press Location: Oru Farm OÜ

Üleõlavaade > looking back

CAL2013_katrinpress For the past 3 months or so I've been trying to figure something out. I was rather confused after a very busy spring and summer, finishing the summer's projects through the autumn and trying to find a peace of mind. This being the main reason for not blogging. I didn't know what to say or in which language.

Language choice in this blog has been a question for me for at least a year. (Or more. For example I didn't change the menus into Estonian from the very beginning.) I've written a couple of drafts in english, but never posted. This scares me out of my pants (or skin)! (See how helpless I am.) So from now on I'm officially going to look stupid. A tough choice. But if you bother to read further you'll notice that being brave is one of my New Year's resolutions together with reaching out, meaning being more open, communicating my thoughts and feelings e.t.c.

The English voice has always been in my head when blogging. I had to silence it in order to write in Estonian or translate my thoughts back into Estonian sometimes. Unfortunately the voice knows very little about English grammar and syntax. So be it. I'm tired fighting it. Main argument against English was being real and talking to my potential clients - Estonians - rather than to god knows who. Doing this I constantly felt cut off and kind of lonely. Most blogs I follow and people who's work I admire speak English irrespective of their mother tongue. Even my web stats backs up this change: more than one third of my page views come from other countries, most of them probably understanding Estonian, though.

I'm old enough to know that all those questions: what, why, how and for who keep coming back from time to time. They mark change. Knowing the pattern makes you less anxious, but rarely helps to get any answers. So you just wait until it settles. Today, ironically, it finally felt right. So, in order to be even more cliché, her are my New Year's resolutions:

- Be brave, reach out.

- Blog more, Facebook less.

- Cook more, eat less.

- Shoot personal projects.

- Keep fit, but don't waste your energy.

This said, it's time to analyze the year gone by. For those curious and fluent in Estonian, here is the overview of 2012 with some hopes and expectations. Had to scroll it over myself as well to recall and compare.

2012 was a year for lots of firsts: first wedding, first newborn session, first months of being entrepreneur e.t.c. Expectations for 2013 were actually higher than I dared to say in my blog post - energy level was high and everything looked promising. 2012 was a year hard to beat. Therefore maybe I'm not so overwhelmingly happy with the year 2013. It was a year of stabilization.

My main hope was to establish the photography business and to shoot a couple of weddings. Those goals I achieved. Second half-year got so busy that I recall buying a memory card for every new shoot, because I had no time to download and backup the files. This led me to some other workflow related issues: slow computer (had to buy a new one), trouble to meet the deadlines, silence in blog e.t.c.

Another aspect I recall is a large variety of photography jobs I took, some of what I had no previous experience with (corporate portraits, fashion). It meant uncertainty and learning new things as you go. It was a necessary step in order to gain experience, but this also led to hesitation and lack of energy towards the end of the year. The lesson I take with me to the upcoming year is to choose my jobs more carefully, be even more self-conscious and specialize. There is no particular goal, financial or other, that I aim to achieve. I'd rather be kinder, less cynical and true to myself. Let's see where that takes me...

Most important gift of the bygone year for me is knowing myself a little better and knowing that photography still makes me happy. It's a nice, solid feeling to go on with.

Happy New Year my dear friends! Thank you for stopping by! Now that I'm healed and not yet overloaded with new projects, there will be more posts soon.