Stockholm I: ajakiri Gourmet ja restoran Gastrologik

Põhjus, miks suur hulk toidublogisid äkki Rootsist kirjutama hakkab on lihtne - me käsisme kümnekesi Stockholmis sealset toiduelu uudistamas. Kõik nähtu ja kogetu ei mahu kindlasti ühte postitusse ja aegagi pole nii palju, et kõik ühe jutiga üles kihutada. Sellepärast siis jupikaupa ja see on jupp üks. Saabume, majutume, külastame toiduajakirja Gourmet toimetust ja läheme lõunale.

Kuna vaatasin kõike läbi kaamera ja vahel pidin õige mitu sammu eemale astuma sellest kohast, kus parajasti midagi tarka räägiti, siis pikemat juttu siit ei tule. Lingin parem teiste lugusid kohe, kui ülejäänutel midagi valmis saab. Seniks aga mõned pildid lühikeste kommentaaridega.

Kuna on reede ja nädala viimane tööpäev, pole meil aega pikalt jorutada, vaid tormame kohe metroo peale ja toiduajakirja Gourmet toimetusse. Toimetaja Pia Bendel tutvustas lühidalt ajakirja ja vastas meie küsimustele. Minu jaoks oli kõige huvitavam näha toiduajakirju 1980. ja 1990. aastatest ning seda, kuidas pildikeel on arenenud. Samuti kuulda, mis on toimetaja arvates praegu Rootsis toidupildistamise trendid, sest eks need ju jõuavad varsti meile ka. Kõik toimetuse töökorraldust puudutav oli ka põnev. Erinevalt meist töötavad kõik palgalised toimetajad kontoris. Gourmet toimetuses on 3 täiskohaga ja 1 poole kohaga inimene, kõik muu teevad ära freelancerid, kellest suurel osal on oma kindel rubriik. Fotograafid on samuti vabakutselised. Üllatav oli ka see, et kirjastus ei sea kaasautoritele reeglina konkurentsikeeldu ja nii võib üks fotograaf või toimetaja teha kaastööd mitmele toiduajakirjale, seda hoolimata Rootsi turu suurusest.

Kuna käisime hiljuti ka Soome ajakirja Maku toimetuses, tekkis hea võrdlusmoment. Uskumatu, aga Rootsis näivad asjad olevat rohkem meie moodi. Hirmus kokkuhoid, töökohtade kärpimine, (suhteliselt) väiksemad eelarved ja kehvemad töötingimused.

Lõuna ajal võtab meid vastu Rootsi turismi edendamisega tegeleva organisatsiooni Visit Sweden toiduspets Ami Hovstadius. Saame kokku söögikohas nimega Gastrologik. Õigupoolest on restoraniosa päeval kinni ja lõunat serveeritakse kõrval asuvas paari lauaga delis (Speceriet). Nende kontseptsiooni aluseks on omamaine tooraine ja selle hankimiseks tehakse koostööd mitmete väiketootjatega. Menüü kujuneb vastavalt sellele, mida head, värsket ja hooajalist on õnnestunud hankida. Lõunapakkumine koosneb kolmest roast. Meid kostitatakse suure ja mahlase kana-peekonivõileivaga.

Pildil on (ülalt vasakult) Gastrologiku üliminimalistlik restoraniosa; ilusad värsked sibulad deli letilt; ja kaks hakkajat omanikku-peakokka Jakob Holmström ja Anton Bjuhr. Õhtusöögi puhul on lahe veel see, et võimalikult suur osa toidu valmistamisest võetakse ette klientide silme all. Köök on söögisaali osa ja serveerimiseks on veel eraldi tööpind, mis asub vaat et laudade vahel.

Joogiks valati uhkelt välja naturaalset õunamahla, millel vist isegi oli õunasort ära toodud. Tegelikult pole ju mingit põhjust, miks ei võiks õuntest pressitud joogist teha samasugust teadust ja rituaali kui on seotud viinamarjaveiniga.

Ami (keskel) rääkis, kuidas Rootsis püütakse arendada toiduturismi, mida selleks on juba tehtud ja millised on kavatsused. Üllatav oli kuulda, et välismaal läbiviidud uuringute kohaselt ei teata Rootsi toidust suurt midagi. Seda hoolimata sellest, et rahvusvahelistel kokkade võistlustel on rootslased juba mitmeid aastaid kõrgeid kohti noppinud ning siin on mitmeid Michelini tärniga restorane. Uuringutest selgus, et lähinaabrite juures, Taanis ja Saksamaal, ei peetud Rootsi toitu millekski, seevastu Hispaaniast tuli üllatavalt positiivset tagasisidet.

Ühe kitsaskohana Rootsi toidu turundamisel tõi Ami välja, et tootjate ja otsustajate meelest peaks kõik riigis toodetav olema võrdse tähelepanu all ning seda ka väljapoole suunatud kommunikatsioonis. Sel viisil on aga üpris võimatu sihtgruppide teadvusse endast mingit märki jätta.

Lõpetuseks veel ilmast, mis oli k-o-h-u-t-a-v - vihma kallas lakkamatult ja tuul ähvardas õhku tõsta. Keegi meist ei olnud ilmaennustust väga tõsiselt võtnud, nii et esimesel võimalusel tormasid kõik poodi vihmavarjusid, mantleid, kuivi sokke ja jalanõusid ostma. Enne aga kandis raju meid fotostuudiosse, kus kokkas Jens Linder ja pildistas Stefan Wettainen. Selle kohta tuleb uus jutt.