Mereannid restoranis City Marina. Seafood restaurant City Marina.

City Marina is one of the few seafood restaurants in Tallinn, Estonia. It's located near the passenger port and is open only in summer.

Read More

Minu Põhjaka

Igal eesti toiduhuvilisel käib ühes kohas Tartu maanteel jõnks südame alt läbi ja rool hakkab kõrvalteele kiskuma. Minu järjekordne Põhjaka külastus oli enne jaanipäeva koos Oma Maitsega (juuli 2014). Loe ajakirjast, mis mulje Tiiu Suvil jäi. Minu poolt väike pildirida lisaks neile paarile, mis ajakirja mahtusid. * * * Põhjaka has a special place in all Estonian foodies' hearts. It's rather difficult to stay on the highway between the two main cities Tallinn and Tartu without a little (3 course) coffee break in Põhjaka. I was commissioned by magazine Oma Maitse to visit this lovely restaurant again this June. Here are the vibes.

_DSC5590-Edit_WEB_DSC5533_WEB_DSC5535_WEB_DSC5574_WEB-pohjaka-mois-katrin-press_DSC5551_WEB-pohjaka-mois-katrin-press_DSC5616_WEB_DSC5561_WEB_pohjaka_katrinpress

Tallinn Street Food Festival 2014

Telliskivi Loomelinnaku õu oli eile head lõhna, särisevaid panne ja uudishimulikke inimesi paksult täis. Kõrvuti endale juba nime teinud rahvusrestoranidega leidus selliseidki, kelle tähelend alles alguses. Esimene laine külastajaid tundus eelistavat klassikalist burgerit, mida pakuti eri variatsioonides kõige arvukamates kioskites, kuid sellest hoolimata said need festivalialalt esimesena otsa. Järgmisena hävitati kõik muu, mis saia vahele käis: burritod, tacod, falafael, döner jne. Seejärel kõik pannil ja vardas särisev: kanasüdamed, kana-teryakivardad, currywurst ja lõpuks pisteti nahka ka riisi-, nuudli- ja taimetoidud ning jäätis ja magusroad takkapihta. Paar tundi enne sulgemist jäi küll mulje, et kõik kauplejad võisid päevaga rahule jääda. * * *

Telliskivi Creative City (Telliskivi Loomelinnak) was filled with sizzling grills and food trucks yesterday as the Tallinn Street Food Festival took place. It was the first ever street food festival in the Baltics with more than 40 vendors. It seemed like the burger classic was the most common bite on the site, but hungry crowd finished it in no time. A few hours before the end of day there was nothing much left. Must have been a successful day!

telliskivi-201_WEBtelliskivi-011_WEB-katrinpresstelliskivi-025_WEB-katrinpresstelliskivi-023_WEBtelliskivi-056_WEB_katrinpresstelliskivi-017_WEB_katrinpresstelliskivi-135_WEBtelliskivi-139_WEB_katrinpresstelliskivi-052_WEBtelliskivi-124_WEBtelliskivi-140_WEB_katrinpresstelliskivi-155_WEBtelliskivi-178_WEBtelliskivi-117_WEB_katrinpresstelliskivi-193_WEB

Kolm Sibulat

Kolmes Sibulas täitus jällegi üks minu ammune salasoov - pildistada Roman Zaštšerinski tehtud toitusid. Piilusin vargsi oma lemmikrestorani Mooni tegemisi ja tundus, et nad saavad ka minu abita suurepäraselt hakkama. Nii et kui Jana Zaštšerinski minult küsis, kas oleksin valmis Kolme Sibulasse pildistama tulema, vastasin täiesti eufooriliselt: "Jaaaaaa!"

Kolmes Sibulas on avamisjärgsed kiired ajad. Kõik, kes Mooni häädust teavad, tahavad kindlasti ka Sibulasse tulla. Julgen öelda, et Kolm Sibulat on praegu Tallinna kõige popim söögikoht. Kõik need neli tundi, mis ma seal aknaaluses lauas askeldasin, olid teised lauad täis ja mõni broneeringuta õnneotsija tuli ka ukselt tagasi saata. Kokkadel ja teenindajatel olid pidevalt käed tööd täis. Sellegipoolest jõudis köögitiim mulle kohe uue taldriku anda, kui olin eelmise pildistamise lõpetanud.

Kui töötad koos tõeliste oma ala proffidega, siis hakkad paratamatult mõtlema, kas ma ikka küünin nende tasemeni? Ega ikka ei küüni küll. See ei tähenda, et mul oleks eriti madal enesehinnang. Eks mul ole mõned tugevad küljed ka, mida ma ise tean, aga kui tehtaks kummaski valdkonnas mingi pingerida, siis Roma saaks enda omas vist parema koha kui mina enda omas :) Sellepärast siis oli pinge päris suur.

Lisaks olin just hankinud endale uue makroobjektiivi - 105mm F2.8 Micro Nikkor, aga polnud veel jõudnud seda toidu peal katsetada. Alguses keerasin ikka vana hea 50mm ette, aga sain kohe aru, milleks mul uut objet tarvis oli. Selle fixi lähim teravustamiskaugus on 40 cm - see tähendab, et pildistatavale objektile ei saa lähemale minna. Sellest tulenevalt jääb taldrik pildil võrdlemisi väike. Kuna aga keegi sellist kirbukakat ei vaja, siis olin õppinud oma peas arvestama servadega, mis ma niikuinii ära lõikan. Selline kalkuleerimine kaadri komponeerimisel raiskab üksjagu mõttejõudu. Nüüd on mul võimalik minna objektile 20 cm lähedale.

Aga kuna 105mm puhul on vaatenurk hoopis teine, siis tegelikult liikusin hoopis kaugemale ja avastasin uue puuduse. Käed jäävad liiga lühikeseks! :D Enne oli mul võimalik kaamerasse vaadates laual midagi nihutada. Nüüd pidin selleks ümber statiivi ringi tegema. Tegelikult olen ma siiski ostuga väga rahul, sest see võimaldab mul asju senisest hoopis teistmoodi näha. Detailsemalt. Lisaks tahtsin selle objektiiviga tabada kaks kärbest ühe hoobiga. Nimelt, kasutada seda ka portreepildistamisel. Aga sellest juba järgmine kord.

Kuna kõik pildid on Sibula Facebooki lehel kenasti olemas, siis ei olnud mõtet neid siin täpselt samamoodi dubleerida. Seetõttu vormistasin oma lemmikud siin natuke teisiti.

Proovitud toitudest sai minu suureks lemmikuks too esimene nuudliroog - selline veidi Aasia poole kaldu, aga mõnusalt tasakaalus värsked ja rammusad koostisosad. Vaadake, kui kaunilt need peekoniribad läigivad ja millised krõmpsud herned! Teine lemmik oli vaarika pannacotta. Kui mulle too igast küljest erinevalt peegeldav tops ja lusikas kätte anti, ei osanud sellega esiotsa midagi peale hakata. Kui esimene pilt käes, sattusin loova sobramisega veidi hoogu ja polnudki muud teha kui ülejäänu ära süüa :)

nuudli2carpaccio2

kreveti2

pannacotta2

Parimad söögikohad reas ja varsti tegemas superpakkumisi

Programmi Eesti Maitsed korraldatud Eesti parimate söögikohtade konkursil tunnistati kolmandat aastat järjest parimaks Pädaste mõisa restoran Alexander, teise koha paremusjärjestuses pälvis Tchaikovsky restoran ning kolmandaks jäi OKO. Esikümnesse mahtusid veel Chedi (4), Põhjaka (5), Leib (6), Moon (7), Neh (8),  Bordoo (9) ning esikümne lõpetas Ribe (10).

Täieliku nimekirjaga saab tutvutada programmi Eesti Maitsed koduleheküljel: www.eestimaitsed.com Parima söögikoha valisid välja restoranide töötajad ja toiduajakirjanikud, samuti toidublogijad nii Eestist kui ka välismaalt.  Iga valija sai nimetada seitse talle kõige rohkem meeldinud söögikohta paremusjärjestuses. Iga nimetamine annab söögikohale punkte ja punktide summa poolest 50 paremat pääsevadki tabelisse. Hindamisse olid kaasatud ka Soome, Rootsi ja Venemaa nimekad oma ala asjatundjad.

Nüüd, kui uus pingerida on üle vaadatud, pakub 1.-7. novembrini toimuv Tallinna Restoraninädal võimalust vähemalt pealinna omad soodsalt üle vaadata.  Nädalal osaleb 33 suurepärast Tallinna restorani, mis pakuvad 2-käigulist lõunasöök hinnaga 10 eurot ja 3-käigulist õhtusööki 20 euro eest. Söögikorrad pakutakse välja komplektmenüüdena, mis pärinevad restoranide tavapärasest à la carte menüüst ning esindavad iga restorani olemust parimal moel. Tallinna Restoranide Nädalal osalemiseks saab kohti reserveerida läbi kõnekeskuse numbri +372 630 4050. Restoranist otse pakkumist osta ei saa, pakkumine kehtib ainult vähemalt üks päev ette broneerides.

Stockholm II: fotostuudio + restoran Matbaren*

Uskumatu, et on alles meie Rootsi reisi esimese päeva pärastlõuna. Meenutades tundub, nagu oleksime vähemalt nädala ära olnud - nii tihedad olid need päevad. Fotostuudiosse Svensson & Svensson & Svensson minek oli tõeline katsumus. Ilmast pole kuidagi võimalik mitte kõnelda. Kohale jõudnud, oli mul tõsine hirm, et ei sulagi üles ega suuda midagi teha ega kellegagi suhelda.

Võõrustajad - kokk ja toiduajakiranik Jens Linder ning fotograaf Stefan Wettainen olid õnneks nii muhedad ja nende tööd (pildiseeriad ajakirjades ja raamatutes) sedavõrd muljetavaldavad, et jää hakkas tasapisi sulama.

Käsilolev pildiseeria pidi illustreerima lugu erinevatest sojakastmetest. Jäänud oli viimane pilt - kergelt praetud kammkarbid rohelise sibulaga. Üpris lihtne ja minimalistlik pilt, kuid tulemus, mis kaamerast (töötlemta) arvutiekraanile jõudis, oli minu jaoks siiski pisut üllatav. Ma ei hakka loetlema kõike põnevat, mis mul enda jaoks õnnestus kõrva taha panna. Polnud seal mingit raketiteadust ega ka tehnika viimast sõna. Isegi stuudio kohta ütlesid mehed naljaga pooleks, et rentisid selle, meile mulje avaldamiseks - tavaliselt pildistavad emma-kumma juures kodus. Taas tundus, et hoiakud ja isegi töövahendid on meiega sarnased, kuigi elatustaset arvestades ootaks midagi muud. Toidustilistid ja -fotograafid kondavad samamoodi mööda vanakraamipoode ja "prügihunnikuid" ning meisterdavad ise endale vajalikke abivahendeid. Ood kasinusele ja leidlikkusele!

Stefani töid vaadates ja temaga vesteldes võis rõõmuga tõdeda, et tuleb teha seda, mis meeldib ja nii nagu endale meeldib. Oma stiil ja käekiri on see, mis üht autorit teisest eristab ja pikemas perspektiivis (loodetavasti) ka leiva lauale toob.

Vasakpoolsel pildil on küsimus, kes keda nõiub: ruuged kiharad kuuluvad meie Marju Randmerile (Tassike.ee); keskmes on rootslaste koostöös valminud raamat; paremal... - igav ei olnud!

Ta-daa...! Õhtusöök!

Siin võib selle nüüd küll trummipõrina saatel välja hõigata, kuid tegelikult kahtlesin kuni viimase hetkeni, kas see koht on ikka minu jaoks. Luksuslikus Grand Hotelis asuv Mathias Dahlgreni juhitav toidukohtade duo - Matsalen (2 Michelini tärni) ja Matbaren (1 tärn) - kuulub vaieldamatult Rootsi paremikku. No ja Rootsi paremik on maailmas ka juba päris tegija.

Rahast sellisel juhul eriti ei räägita (kodulehel ega kuskil), nii et minu eelistus kippus kalduma mõne uue fotovidina suunas. Otsustavaks sai tegelikult hirm, et Stockholmi kesklinnas mõnda suvalisse (mittekiirtoidukasse) sisse astudes, tuleb keskpärase elamuse eest ehk vaat et sama suur kopikas välja käia. Seda ma juba endaga teha ei luba!

Istutasimegi end koos samuti kõhkleva Marjuga teistele saba peale ning lohisesime alandliku näoga sisse. Restorani personal oli õnneks vastutulelik ja suhtus meie ootamatult suurenenud seltskonda mõistvalt.

Lugemisvara oli huvitav ja õnneks mitte väga pikk. (Tutvuvad Kätrin ja Pille.) Kohe meie laua vastas, klaasseina taga käis usin askeldmine. Toidud olid võrdselt head ja põnevad. Selle tasemega kohalt sa ju tegelikult ei oota mitte ainult maitsvat toitu, vaid ka meelelahutust. Esimesena valitud roas tekitasid uudseid maitsekooslusi röstitud punapeet ja maapirn. Olen muidu ikka üpris lihamaias, kuid seda rooga süües hõiskasin - nii võiks vabalt nädalaks taimetoidule jääda! Paraku peaks sel juhul analoogseid toidukohti mööda käima ;)

Süües kasvab isu ja nii ma olin teist käiku valides juba kindel, et ka dessert ei jää tulemata. Portsjonid on Matbarenis keskmise suurusega, mis tähendab, et ühest roast ei saa kõhutäit, kuid pole ka päris "täpitoit".

Teisena maandusid minu ette aasiapärased "burgerid". Menüüs seisis nende kohta: steamed beef bun. Aurutatud saia vahele oli pandud ampsuke vürtsist ja pehmet veiseliha, värsket kurki, koriandrit, magusat tšillikastet.

Vahepeal oli vahva kokkade koreograafiat piiluda. Nende koordineeritud tegevus meenutas kohati tõepoolest tantsuetendust. Kui vajalkud eeltööd köögi sügavuses olid tehtud, kogunesid hetkeks kõik serveerimisalale, kus kiirete liigutustega anti roogadele viimane lihv, enne kui mööda tuiskav teenindaja taldrikud sujuvalt laiali kandis.  Ja korraga oli plats puhas.

Desserti valides sai aplus minust võitu ja otsustasin šokolaadikoogi ja jäätise kasuks, mis oli ootuspärane. Samal ajal mekkis Marju kõrval põnevat magustoitu tonkaubadest (pildil). Kokkuvõttes oli rahulolu muidugi garanteeritud ning ka lõputoimingud ei suutnud tuju rikkuda. Minu kokkupuuted Michelini restoranidega on olnud põgusad, kuid pettuda ei ole tulnud seni veel kordagi. Samas, olen mõnel korral reisides olnud õhtusöögi sisu ja hinna suhtest nutma puhkemise äärel. Okei, olen lahinal nutnudki. Nii et minu senisele kogemusele tuginedes teevad tuntud restoranide hindamisasutused siiski tänuväärset tööd.

Paraku ei jõua ma ka seekord üllitada kogu reisikirja. Nii et tuleb ka osa III.

Marju on juba jõudnud kõik päevad kokku võtta ja kirjutab oma reisimuljetest siin.

Stockholm I: ajakiri Gourmet ja restoran Gastrologik

Põhjus, miks suur hulk toidublogisid äkki Rootsist kirjutama hakkab on lihtne - me käsisme kümnekesi Stockholmis sealset toiduelu uudistamas. Kõik nähtu ja kogetu ei mahu kindlasti ühte postitusse ja aegagi pole nii palju, et kõik ühe jutiga üles kihutada. Sellepärast siis jupikaupa ja see on jupp üks. Saabume, majutume, külastame toiduajakirja Gourmet toimetust ja läheme lõunale.

Kuna vaatasin kõike läbi kaamera ja vahel pidin õige mitu sammu eemale astuma sellest kohast, kus parajasti midagi tarka räägiti, siis pikemat juttu siit ei tule. Lingin parem teiste lugusid kohe, kui ülejäänutel midagi valmis saab. Seniks aga mõned pildid lühikeste kommentaaridega.

Kuna on reede ja nädala viimane tööpäev, pole meil aega pikalt jorutada, vaid tormame kohe metroo peale ja toiduajakirja Gourmet toimetusse. Toimetaja Pia Bendel tutvustas lühidalt ajakirja ja vastas meie küsimustele. Minu jaoks oli kõige huvitavam näha toiduajakirju 1980. ja 1990. aastatest ning seda, kuidas pildikeel on arenenud. Samuti kuulda, mis on toimetaja arvates praegu Rootsis toidupildistamise trendid, sest eks need ju jõuavad varsti meile ka. Kõik toimetuse töökorraldust puudutav oli ka põnev. Erinevalt meist töötavad kõik palgalised toimetajad kontoris. Gourmet toimetuses on 3 täiskohaga ja 1 poole kohaga inimene, kõik muu teevad ära freelancerid, kellest suurel osal on oma kindel rubriik. Fotograafid on samuti vabakutselised. Üllatav oli ka see, et kirjastus ei sea kaasautoritele reeglina konkurentsikeeldu ja nii võib üks fotograaf või toimetaja teha kaastööd mitmele toiduajakirjale, seda hoolimata Rootsi turu suurusest.

Kuna käisime hiljuti ka Soome ajakirja Maku toimetuses, tekkis hea võrdlusmoment. Uskumatu, aga Rootsis näivad asjad olevat rohkem meie moodi. Hirmus kokkuhoid, töökohtade kärpimine, (suhteliselt) väiksemad eelarved ja kehvemad töötingimused.

Lõuna ajal võtab meid vastu Rootsi turismi edendamisega tegeleva organisatsiooni Visit Sweden toiduspets Ami Hovstadius. Saame kokku söögikohas nimega Gastrologik. Õigupoolest on restoraniosa päeval kinni ja lõunat serveeritakse kõrval asuvas paari lauaga delis (Speceriet). Nende kontseptsiooni aluseks on omamaine tooraine ja selle hankimiseks tehakse koostööd mitmete väiketootjatega. Menüü kujuneb vastavalt sellele, mida head, värsket ja hooajalist on õnnestunud hankida. Lõunapakkumine koosneb kolmest roast. Meid kostitatakse suure ja mahlase kana-peekonivõileivaga.

Pildil on (ülalt vasakult) Gastrologiku üliminimalistlik restoraniosa; ilusad värsked sibulad deli letilt; ja kaks hakkajat omanikku-peakokka Jakob Holmström ja Anton Bjuhr. Õhtusöögi puhul on lahe veel see, et võimalikult suur osa toidu valmistamisest võetakse ette klientide silme all. Köök on söögisaali osa ja serveerimiseks on veel eraldi tööpind, mis asub vaat et laudade vahel.

Joogiks valati uhkelt välja naturaalset õunamahla, millel vist isegi oli õunasort ära toodud. Tegelikult pole ju mingit põhjust, miks ei võiks õuntest pressitud joogist teha samasugust teadust ja rituaali kui on seotud viinamarjaveiniga.

Ami (keskel) rääkis, kuidas Rootsis püütakse arendada toiduturismi, mida selleks on juba tehtud ja millised on kavatsused. Üllatav oli kuulda, et välismaal läbiviidud uuringute kohaselt ei teata Rootsi toidust suurt midagi. Seda hoolimata sellest, et rahvusvahelistel kokkade võistlustel on rootslased juba mitmeid aastaid kõrgeid kohti noppinud ning siin on mitmeid Michelini tärniga restorane. Uuringutest selgus, et lähinaabrite juures, Taanis ja Saksamaal, ei peetud Rootsi toitu millekski, seevastu Hispaaniast tuli üllatavalt positiivset tagasisidet.

Ühe kitsaskohana Rootsi toidu turundamisel tõi Ami välja, et tootjate ja otsustajate meelest peaks kõik riigis toodetav olema võrdse tähelepanu all ning seda ka väljapoole suunatud kommunikatsioonis. Sel viisil on aga üpris võimatu sihtgruppide teadvusse endast mingit märki jätta.

Lõpetuseks veel ilmast, mis oli k-o-h-u-t-a-v - vihma kallas lakkamatult ja tuul ähvardas õhku tõsta. Keegi meist ei olnud ilmaennustust väga tõsiselt võtnud, nii et esimesel võimalusel tormasid kõik poodi vihmavarjusid, mantleid, kuivi sokke ja jalanõusid ostma. Enne aga kandis raju meid fotostuudiosse, kus kokkas Jens Linder ja pildistas Stefan Wettainen. Selle kohta tuleb uus jutt.

 

Tammuri talu nõidus

Sellist aita, nagu Otepää kandis Tammuri talu õuel seisab, tahaks vist küll igaüks omada. Seisab vaikselt ja väärikalt ning varjab võlupotikesi, mis aina uusi hõrgutisi keedavad. Nagu teadmamees ja briti aadli ülemteener toimetab seal liigset kära tekitamata peremees Erki Saar. Rohkem kui toite, millest ometi võib kõnelda ainult ülivõrdes, imetlesin ma ühe inimese visiooni teoks saamist. Peent näputööd, kui nii võib öelda, mille traagelniidid on kõrvaltvaataja jaoks nii hästi varjatud, et võibki jääda mulje, nagu oleks asi aidas.

Nii olin ka mina justkui ära nõiutud, kui laupäeval Otepäält kodu poole sõitsin. Veel enne uinumist painas mind mõte, kas mu kodukülas leiduks mõni sobiv ait, viinaköök, veski, kuur, baar või mis iganes ehitis, kuhu annaks köögi ja mõned lauad-toolid mahutada. Nali naljaks. Tõsi on see, et kellel selline hoone juba olemas ja inimeste toitmiseks sisustatud, peaks käima ära Tammuris ja nägema, kuidas Erkil see hästi välja tuleb.

Öeldu kinnituseks andis MTÜ Maitseklubi juht Aivar Hanson taluperemehele üle ka aukirja 50 parima restorani hulka jõudmise eest.

Maalilised kuplid ja päikesepaiste aitasid tunda end tõelise maitseturistina ning eemal künkaharjal palistav puuderivi muutus minu kujutluses küpressideks Toskaanas. Seosed on kerged tekkima, sest Itaalia on tuntud oma kaunite ja külalislahkete turismitalude, agriturismo'de poolest. Mul on nii hea meel, säärane puhkusemeeleolu võib tekkida ka palju lähemal.

Ootused ei olnud mul õigupoolest kuigi suured. Olin kuulnud kiitvaid kõlakaid, kuid need manitsesid pigem ettevaatusele. Sõnad "talu" ja "restoran" ei kuulunud minu teadvuses veel kuigi loogiliselt kokku. Tagantjärele tuleb vist tõdeda, et uus paradigma on sündinud.

Jah, mul oli, mille üle voodis väherdes mõelda. Kuidas valmivad tipprestorani tasemega road ilma erialase väljaõppe ja kalli köögisisseseadeta? Erki rääkis, et neli aastat tagasi, kui ta alustas, ei teadnud ta söögitegemisest "mitte midagi". Objektiivselt ei saa selle ütluse põhjal tema oskusi hinnata, kuid tuleb uskuda, et need olid kõvasti kehvemad. Harjutamise kohta ütleb ta, et kuna hea maitse on subjektiivne, pole mõtet taga ajada mingit ideaali ja üht rooga sadu kordi läbi teha. Piisab, kui endale tundub õige ja selle saab õige kiiresti kätte. Nii et oskuste lihvimine on ilmselt käinud tööga käsikäes. Vajalikud seadmed, mida profitehnika salongist osta ei jaksa, tuleb aga ise meisterdada. Nii sai kasutatud ahjust väikese kohendamisega taldrikute soojendaja.

Sarnaselt on arenenud ka restorani varustamine ja logistika. Alustades ei olnud oma aiast veel kuigi palju võtta. "Basiilikut mul endal veel ei kasvanud," meenutab Erki. "Läksin Otepää poodi, kus oli ainult kaks närtsinud potti lehtsalatit. Palusin ettepanekute raamatut ja kirjutasin, et mul oleks vaja mozzarella juustu, basiilikut jms. Paar päeva hiljem ootasidki leti peal. Kui jälle midagi vaja oli, kirjutasin raamatusse ja kaup tuligi kohale." Mõistagi ei jäänud turismitalu nende toodete ainsaks tarbijaks, vaja oli vaid ots lahti teha. Nüüdseks kasvab Tammuri talu aias mitmesuguseid ürte ja köögivilju, lisaks toob köögiviljade hulgikaupmees paarikilose kasti vajadusel kasvõi iga päev kohale.

Samamoodi ei olnud seda talu neli aastat tagasi restoranide kaardil, sest tundus uskumatu, et keegi tuleb "siia pärapõrgusse sööma". Täna peab külastada soovija aja leidmiseks ka ise paindlik olema. See võib leiduda järgmisel nädalal, kuid on ka mitu kuud ette broneeritud laudu. Restoraniaidas toimetab peremees ning vajadusel üks abiline. Tööd tehakse olenevalt asjaoludest enamasti kaks kuni viis päeva nädalas. "Vahel teen ka seitse päeva nädalas ja vahel, kui on vaja kuhugi ära minna, jätan üldse tegemata," räägib Erki. "Toidukohtade rentaablus sõltub väga palju sellest, kui palju inimesed joovad. Kui hästi palju juuakse, siis on vähem vaja tööd teha. Ka nimekad restoranid on tunnistanud, et kui nad ei müüks veini suure kasumlikkusega, siis nad ei suudaks sellist toidu kvaliteeti pakkuda."

Toitlustus on pere põhisissetulek. Restoraniomanik räägib, kuidas vahel võib lehest lugeda, et mõni maailmakuulus staar on restoraniäris 5 miljonit dollarit kahjumit teeninud. "See on täiesti ajuvaba," nendib ta. "Nii võib ju ükskõik mida teha. Tegelikult peab see olema ikka majanduslikult ka jätkusuutlik, mitte ainult prestiiži asi."

Tammuri talu külastajates tekitab alati elevust menüü puudumine. Üldiselt töötab see kurioosum reklaamlausena, kuid on olnud ka pahuraid kliente. "Mõni inimene, kes tahaks kontrollida kõike, kaasaarvatud maavärinad, sellest väga närvi läinud, kui ei tea, mida tema sünnipäeval pakutakse."

"Kõik ei peagi olema ette teada," lausub ta stoilise rahuga. Normaalne inimene ei tee sellest numbrit, kui taldrikul juhtub olema midagi, mida ta ei söö. Kui lähed võõrasse riiki ja ei tea, mida seal pakutakse, kas sa siis saadad taldriku tagasi? Ma arvan, et siin toimib samasugune asi. Omanäolisus võib olla ka veidi ebamugav. Teisalt, sa ei pea midagi valima, otsustama, samas süüa on piisavalt, nii et kõht tühjaks ei jää. Kui teha kõike nii, nagu igal pool mujal, siis siia ei tuleks keegi."

Meie seltskonda ootas laual värske sai ja pesto ning vesi, mida kaunistas spinatioks. Esimeseks käiguks pakuti hanemaksaterriini sibulapiruka ja Põltsamaa Kuldse tarretisega. Iga käigu juurde valati sobivat veini.

Teisena sõimeahvenamarja täidisega ravioole kooreses kastmes.

Pearoaks oli ahvenafilee filotainakoorikuga vähikastmes, kaaslasteks porgandivorm ja mahlased köögiviljad.

Söögipoole lõpetas šokolaadivaht, kus maitseks roseepipart, rummi ja espressot, ploomifileed ja sarapuupähklitega besee. Desserdinapsud tulid erinevatest väikestest pudelikestest, olid keskmiselt 25% kanged ja peremehe enda valmistatud. Maitsebuketti kuulusid: ploom, alõtša, mustsõstar, maasikas, astelpaju, mustikas, pohl. Võibolla läks midagi meelest. Igatahes oli põnevaid maitseid ja värvidemängu. Seda lauset võiks laiendada kogu söömaajale. Inspiratsiooni jätkub sellest käigust igatahes veel kauaks ja kõik tuttavad, kes tahavad toidust midagi arvata, kavatsen Tammurisse komandeerida.

Üle lahe kaksikud - Kaerajaan ja Aino

Hiljuti oli toidublogijatel meeldiv võimalus tutvuda nüüdisaegse lähenemisega soome köögile. Alates 12. jaanuarist on restoranis Kaerajaan külas Helsingi üks parimaid restorane - Aino.

Toiduhuvilised ei saa pilku taldrikult. Foto: Lauri Laan

Tegemist on vastukülaskäiguga, sest Kaerajaan oli oma räimemenüüga eelmise aasta oktoobris Ainos. Sobivamat partnerit meie Kaerajaanile oleks Helsingist raske leida. Koostöö sujus ootuspäraselt kenasti. Kuigi Silakkamarkkinat on üks vanimaid järjepidevaid üritusi kogu Põhjamaades, ei leia räime ka Helsingi restoranide menüüdes nii sagedasti, kui võiks. Kaerajaani räimemenüü sai kohe populaarseks ja seda pakuiti restoranis edasi ka hiljem, kui eestlased olid juba lahkunud.

Aino asub otse Helsingi keskel Esplanaadil ja pakub Soome toorainest valmistatud ja traditsioonidel põhinevat menüüd. Nime on restoran saanud rahvuseeposest Kalevala, milles kaunis neid Aino valib vabasurma, et mitte abielluda endast palju vanema Väinamöisega.

Erinevalt suuremast osasast tipprestoranidest pakub Aino toidu kõrvale valdavalt õlut. Nii olid ka nende menüü tutvustusel joogid valitud Saku Õlletehase sortimendist ning roogade maitsmisel püüdsime hinnata ka jookide sobivust. Saku müügijuht tegi teemasse ka väikese sissejuhatuse ja rääkis õlle pruulimise põhitõdedest ning selle sobitamisest toiduga. Saime teada, et joogipoolise roogadega kombineerimisel on kolm põhimõtet: harmoneerimine, vastandamine ja toidu maitse võimendamine. Samuti, et õllede seast on täiesti võimalik veinidele võrdseid vastaseid leida. Pisut äärmuslik näida, aga väidetavalt võiks klaasikese vahuveini asemel pruukida ka nisuõlut. Muigama pani fakt, et õlu on tegelikult veinist, mahlast ja paljudest teistest jookidest väiksema kalorite sisaldusega, nii et vats paisub ikka vaid siis, kui liialdustesse kaldutakse.

Aino peakokk Ali Suviala jagas menüü kohta selgitusi, enne kui kööki kadus. Eelroaks pakuti pardifileed viigimarja-ürdisalatiga (8,60 eur) ning sinna juurde Saku nisuõlut "Valge". Teadjamad laudkonnas kommenteerisid, et "Valgega" on Saku õllemeistrid nisuõlle olemusele küllaltki lähedale jõudnud.

Madalal kuumusel küpsetatud pardifilee oli seest tumeroosa ja väga mahlane. Foto: Lauri Laan

Põhiroog võlus lihtsusega. Õlles hautatud tallekoodi lisandiks olid koores hautatud juurviljad (10,50 eur) ja ei muud liigset. Mõtlesin, kui keeruliseks me enamasti nii enesele toiduvalmistajana kui sööjatele toeka liharoa muudame, kui sinna juurde nii kartulit kui mitut sorti salatit pakume. Saku "Punane" prae kaaslasena oli mõnusalt magus ja karamelline.

Minu enda jaoks oli kõige suurem üllatus, kui hästi haakus datlikoogiga (4,50 eur) õigel temperatuuril ja dessertveiniklaasist serveeritud Saku "Porter".

Datlikook olla soomlaste toidulaual olnud juba niivõrd kaua, et seda sobib ka rahvusrestoranis pakkuda. Foto: Lauri Laan

Aino menüüd pakutakse Kaerajaanis kuni 13. veebruarini. Kolm käiku koos tellides on hind 20 eur.

Käesoleva aasta jaanuaris-veebruaris saab hea toidu austajatel olema päris mitu võimalust eheda Põhjala toidu maitsmiseks. Külla tulevad järjepanu mitu restorani erinevatest Skandinaaviamaadest. Juba ülehomme, 19. jaanuaril, saabub Tallinna mullu Soome Aasta restoraniks valitud Juuri, mille huvitavaid toitusid saab maitsta restoranis Sfäär. Õige pea tutvustab ennast restoranis Ö Soome kõige uuem Michelini tärniga restoran Luomo.  Siis on järg Kopenhaageni ja Oslo restoranide käes.

Restoranide vahetus toimub MTÜ Maitseklubi programmi Eesti Maitsed raames. See programm tutvustab Eestit, kui hea toidu maad ning propageerib toidu valmistamist kohalikust toorainest, samuti korraldab 50 Eesti parima söögikoha valimist.

Egiptuse maitsesaadik vanalinnas

Möödunud nädalal võõrustas toidublogijaid Lähis-Ida restoran El Pasha. Üritus oli kui viimase hetke lend päikeselisse ja aromaatsesse Egiptusesse, kus erinevalt tavalistest paketireisist sai ka hästi süüa.

Pole parata, soodsatel päikesereisidel kuurortites pakutav jätab egiptuse köögist kahvatu mulje, sest puhkajatele püütakse odava hinna eest euroopalikku pakkuda. Tulemuseks hommikusöögilauast kummitama jäänud sinakas munapuder ja suhkrune mahlajook, mis jätab klaasi külge värvilise viiru. Kohalike maitsete leidmine sõltub juba igaühe nuhivõimetest. Seetõttu on eriti tervitatav, et El Pashal õnnestub seda väärarusaama kummutada.

Läinud kevadel vaikselt avatud restorani peab egiptlastest abielupaar, kes on Eestis elanud juba viis aastat. Peremees rõhutab, et menüü koosneb egiptuse kodustest roogadest, mis on valmistatud ka sellele omase hoolega. Grillroad valmivad tõepoolest nagu kord ja kohus värskelt grillil, mitte ei soojendata ahjus üles. Perenaine ja peakokk Manar Ahmed Aly tundis toiduvalmistamise vastu huvi juba varases noorusest ning õppis kasulikke nippe oma emalt. Eelroogade juurde pakutav värske pita leib, mida menüüs isegi eraldi ei mainita, on küll nii pehme ja maitsev, et tahaks kohe retsepti küsida. Menüü koosneb valdavalt Lähis-Ida klassikutest: hummus, falafel, baba gannoush, kebabid, magusaks mesine baklava. Kõike seda anti meile proovida ja ühtegi halba sõna öelda ei saa. Õnneks ei ole menüü väga pikk ning kõigile meeldida tahtmise püüdest kantud euroopalikke toite, nagu Caesari salat ja veidrusi, nagu murulaugukastmes jaanalinnuliha leidub vaid üksikuid.

Miljööd hinnates ei saa kindlasti rakendada põhjamaiseid hea maitse kriteeriume. El Pasha puna-kuldne interjöör on pärit teiselt kontinendilt ja nii see peabki olema. Tabasin end mõttelt, et kipun ka ise restorani valikul marssima mööda tuntud ja turvalist peateed, selle asemel, et põigata uute elamuste kõrvaltänavasse. Kartuses oma aega ja raha küsitava väärtusega katsetuste peale raisata, jäävad aga saamata ka kirkad elamused. Nii et olgem julged ja lubagem ka vähem prominentsetel rahvusköökidel end kostitada!