Mereannid restoranis City Marina. Seafood restaurant City Marina.

City Marina is one of the few seafood restaurants in Tallinn, Estonia. It's located near the passenger port and is open only in summer.

Read More

Minu Põhjaka

Igal eesti toiduhuvilisel käib ühes kohas Tartu maanteel jõnks südame alt läbi ja rool hakkab kõrvalteele kiskuma. Minu järjekordne Põhjaka külastus oli enne jaanipäeva koos Oma Maitsega (juuli 2014). Loe ajakirjast, mis mulje Tiiu Suvil jäi. Minu poolt väike pildirida lisaks neile paarile, mis ajakirja mahtusid. * * * Põhjaka has a special place in all Estonian foodies' hearts. It's rather difficult to stay on the highway between the two main cities Tallinn and Tartu without a little (3 course) coffee break in Põhjaka. I was commissioned by magazine Oma Maitse to visit this lovely restaurant again this June. Here are the vibes.

_DSC5590-Edit_WEB_DSC5533_WEB_DSC5535_WEB_DSC5574_WEB-pohjaka-mois-katrin-press_DSC5551_WEB-pohjaka-mois-katrin-press_DSC5616_WEB_DSC5561_WEB_pohjaka_katrinpress

Tallinn Street Food Festival 2014

Telliskivi Loomelinnaku õu oli eile head lõhna, särisevaid panne ja uudishimulikke inimesi paksult täis. Kõrvuti endale juba nime teinud rahvusrestoranidega leidus selliseidki, kelle tähelend alles alguses. Esimene laine külastajaid tundus eelistavat klassikalist burgerit, mida pakuti eri variatsioonides kõige arvukamates kioskites, kuid sellest hoolimata said need festivalialalt esimesena otsa. Järgmisena hävitati kõik muu, mis saia vahele käis: burritod, tacod, falafael, döner jne. Seejärel kõik pannil ja vardas särisev: kanasüdamed, kana-teryakivardad, currywurst ja lõpuks pisteti nahka ka riisi-, nuudli- ja taimetoidud ning jäätis ja magusroad takkapihta. Paar tundi enne sulgemist jäi küll mulje, et kõik kauplejad võisid päevaga rahule jääda. * * *

Telliskivi Creative City (Telliskivi Loomelinnak) was filled with sizzling grills and food trucks yesterday as the Tallinn Street Food Festival took place. It was the first ever street food festival in the Baltics with more than 40 vendors. It seemed like the burger classic was the most common bite on the site, but hungry crowd finished it in no time. A few hours before the end of day there was nothing much left. Must have been a successful day!

telliskivi-201_WEBtelliskivi-011_WEB-katrinpresstelliskivi-025_WEB-katrinpresstelliskivi-023_WEBtelliskivi-056_WEB_katrinpresstelliskivi-017_WEB_katrinpresstelliskivi-135_WEBtelliskivi-139_WEB_katrinpresstelliskivi-052_WEBtelliskivi-124_WEBtelliskivi-140_WEB_katrinpresstelliskivi-155_WEBtelliskivi-178_WEBtelliskivi-117_WEB_katrinpresstelliskivi-193_WEB

Kolm Sibulat

Kolmes Sibulas täitus jällegi üks minu ammune salasoov - pildistada Roman Zaštšerinski tehtud toitusid. Piilusin vargsi oma lemmikrestorani Mooni tegemisi ja tundus, et nad saavad ka minu abita suurepäraselt hakkama. Nii et kui Jana Zaštšerinski minult küsis, kas oleksin valmis Kolme Sibulasse pildistama tulema, vastasin täiesti eufooriliselt: "Jaaaaaa!"

Kolmes Sibulas on avamisjärgsed kiired ajad. Kõik, kes Mooni häädust teavad, tahavad kindlasti ka Sibulasse tulla. Julgen öelda, et Kolm Sibulat on praegu Tallinna kõige popim söögikoht. Kõik need neli tundi, mis ma seal aknaaluses lauas askeldasin, olid teised lauad täis ja mõni broneeringuta õnneotsija tuli ka ukselt tagasi saata. Kokkadel ja teenindajatel olid pidevalt käed tööd täis. Sellegipoolest jõudis köögitiim mulle kohe uue taldriku anda, kui olin eelmise pildistamise lõpetanud.

Kui töötad koos tõeliste oma ala proffidega, siis hakkad paratamatult mõtlema, kas ma ikka küünin nende tasemeni? Ega ikka ei küüni küll. See ei tähenda, et mul oleks eriti madal enesehinnang. Eks mul ole mõned tugevad küljed ka, mida ma ise tean, aga kui tehtaks kummaski valdkonnas mingi pingerida, siis Roma saaks enda omas vist parema koha kui mina enda omas :) Sellepärast siis oli pinge päris suur.

Lisaks olin just hankinud endale uue makroobjektiivi - 105mm F2.8 Micro Nikkor, aga polnud veel jõudnud seda toidu peal katsetada. Alguses keerasin ikka vana hea 50mm ette, aga sain kohe aru, milleks mul uut objet tarvis oli. Selle fixi lähim teravustamiskaugus on 40 cm - see tähendab, et pildistatavale objektile ei saa lähemale minna. Sellest tulenevalt jääb taldrik pildil võrdlemisi väike. Kuna aga keegi sellist kirbukakat ei vaja, siis olin õppinud oma peas arvestama servadega, mis ma niikuinii ära lõikan. Selline kalkuleerimine kaadri komponeerimisel raiskab üksjagu mõttejõudu. Nüüd on mul võimalik minna objektile 20 cm lähedale.

Aga kuna 105mm puhul on vaatenurk hoopis teine, siis tegelikult liikusin hoopis kaugemale ja avastasin uue puuduse. Käed jäävad liiga lühikeseks! :D Enne oli mul võimalik kaamerasse vaadates laual midagi nihutada. Nüüd pidin selleks ümber statiivi ringi tegema. Tegelikult olen ma siiski ostuga väga rahul, sest see võimaldab mul asju senisest hoopis teistmoodi näha. Detailsemalt. Lisaks tahtsin selle objektiiviga tabada kaks kärbest ühe hoobiga. Nimelt, kasutada seda ka portreepildistamisel. Aga sellest juba järgmine kord.

Kuna kõik pildid on Sibula Facebooki lehel kenasti olemas, siis ei olnud mõtet neid siin täpselt samamoodi dubleerida. Seetõttu vormistasin oma lemmikud siin natuke teisiti.

Proovitud toitudest sai minu suureks lemmikuks too esimene nuudliroog - selline veidi Aasia poole kaldu, aga mõnusalt tasakaalus värsked ja rammusad koostisosad. Vaadake, kui kaunilt need peekoniribad läigivad ja millised krõmpsud herned! Teine lemmik oli vaarika pannacotta. Kui mulle too igast küljest erinevalt peegeldav tops ja lusikas kätte anti, ei osanud sellega esiotsa midagi peale hakata. Kui esimene pilt käes, sattusin loova sobramisega veidi hoogu ja polnudki muud teha kui ülejäänu ära süüa :)

nuudli2carpaccio2

kreveti2

pannacotta2

Parimad söögikohad reas ja varsti tegemas superpakkumisi

Programmi Eesti Maitsed korraldatud Eesti parimate söögikohtade konkursil tunnistati kolmandat aastat järjest parimaks Pädaste mõisa restoran Alexander, teise koha paremusjärjestuses pälvis Tchaikovsky restoran ning kolmandaks jäi OKO. Esikümnesse mahtusid veel Chedi (4), Põhjaka (5), Leib (6), Moon (7), Neh (8),  Bordoo (9) ning esikümne lõpetas Ribe (10).

Täieliku nimekirjaga saab tutvutada programmi Eesti Maitsed koduleheküljel: www.eestimaitsed.com Parima söögikoha valisid välja restoranide töötajad ja toiduajakirjanikud, samuti toidublogijad nii Eestist kui ka välismaalt.  Iga valija sai nimetada seitse talle kõige rohkem meeldinud söögikohta paremusjärjestuses. Iga nimetamine annab söögikohale punkte ja punktide summa poolest 50 paremat pääsevadki tabelisse. Hindamisse olid kaasatud ka Soome, Rootsi ja Venemaa nimekad oma ala asjatundjad.

Nüüd, kui uus pingerida on üle vaadatud, pakub 1.-7. novembrini toimuv Tallinna Restoraninädal võimalust vähemalt pealinna omad soodsalt üle vaadata.  Nädalal osaleb 33 suurepärast Tallinna restorani, mis pakuvad 2-käigulist lõunasöök hinnaga 10 eurot ja 3-käigulist õhtusööki 20 euro eest. Söögikorrad pakutakse välja komplektmenüüdena, mis pärinevad restoranide tavapärasest à la carte menüüst ning esindavad iga restorani olemust parimal moel. Tallinna Restoranide Nädalal osalemiseks saab kohti reserveerida läbi kõnekeskuse numbri +372 630 4050. Restoranist otse pakkumist osta ei saa, pakkumine kehtib ainult vähemalt üks päev ette broneerides.

Stockholm II: fotostuudio + restoran Matbaren*

Uskumatu, et on alles meie Rootsi reisi esimese päeva pärastlõuna. Meenutades tundub, nagu oleksime vähemalt nädala ära olnud - nii tihedad olid need päevad. Fotostuudiosse Svensson & Svensson & Svensson minek oli tõeline katsumus. Ilmast pole kuidagi võimalik mitte kõnelda. Kohale jõudnud, oli mul tõsine hirm, et ei sulagi üles ega suuda midagi teha ega kellegagi suhelda.

Võõrustajad - kokk ja toiduajakiranik Jens Linder ning fotograaf Stefan Wettainen olid õnneks nii muhedad ja nende tööd (pildiseeriad ajakirjades ja raamatutes) sedavõrd muljetavaldavad, et jää hakkas tasapisi sulama.

Käsilolev pildiseeria pidi illustreerima lugu erinevatest sojakastmetest. Jäänud oli viimane pilt - kergelt praetud kammkarbid rohelise sibulaga. Üpris lihtne ja minimalistlik pilt, kuid tulemus, mis kaamerast (töötlemta) arvutiekraanile jõudis, oli minu jaoks siiski pisut üllatav. Ma ei hakka loetlema kõike põnevat, mis mul enda jaoks õnnestus kõrva taha panna. Polnud seal mingit raketiteadust ega ka tehnika viimast sõna. Isegi stuudio kohta ütlesid mehed naljaga pooleks, et rentisid selle, meile mulje avaldamiseks - tavaliselt pildistavad emma-kumma juures kodus. Taas tundus, et hoiakud ja isegi töövahendid on meiega sarnased, kuigi elatustaset arvestades ootaks midagi muud. Toidustilistid ja -fotograafid kondavad samamoodi mööda vanakraamipoode ja "prügihunnikuid" ning meisterdavad ise endale vajalikke abivahendeid. Ood kasinusele ja leidlikkusele!

Stefani töid vaadates ja temaga vesteldes võis rõõmuga tõdeda, et tuleb teha seda, mis meeldib ja nii nagu endale meeldib. Oma stiil ja käekiri on see, mis üht autorit teisest eristab ja pikemas perspektiivis (loodetavasti) ka leiva lauale toob.

Vasakpoolsel pildil on küsimus, kes keda nõiub: ruuged kiharad kuuluvad meie Marju Randmerile (Tassike.ee); keskmes on rootslaste koostöös valminud raamat; paremal... - igav ei olnud!

Ta-daa...! Õhtusöök!

Siin võib selle nüüd küll trummipõrina saatel välja hõigata, kuid tegelikult kahtlesin kuni viimase hetkeni, kas see koht on ikka minu jaoks. Luksuslikus Grand Hotelis asuv Mathias Dahlgreni juhitav toidukohtade duo - Matsalen (2 Michelini tärni) ja Matbaren (1 tärn) - kuulub vaieldamatult Rootsi paremikku. No ja Rootsi paremik on maailmas ka juba päris tegija.

Rahast sellisel juhul eriti ei räägita (kodulehel ega kuskil), nii et minu eelistus kippus kalduma mõne uue fotovidina suunas. Otsustavaks sai tegelikult hirm, et Stockholmi kesklinnas mõnda suvalisse (mittekiirtoidukasse) sisse astudes, tuleb keskpärase elamuse eest ehk vaat et sama suur kopikas välja käia. Seda ma juba endaga teha ei luba!

Istutasimegi end koos samuti kõhkleva Marjuga teistele saba peale ning lohisesime alandliku näoga sisse. Restorani personal oli õnneks vastutulelik ja suhtus meie ootamatult suurenenud seltskonda mõistvalt.

Lugemisvara oli huvitav ja õnneks mitte väga pikk. (Tutvuvad Kätrin ja Pille.) Kohe meie laua vastas, klaasseina taga käis usin askeldmine. Toidud olid võrdselt head ja põnevad. Selle tasemega kohalt sa ju tegelikult ei oota mitte ainult maitsvat toitu, vaid ka meelelahutust. Esimesena valitud roas tekitasid uudseid maitsekooslusi röstitud punapeet ja maapirn. Olen muidu ikka üpris lihamaias, kuid seda rooga süües hõiskasin - nii võiks vabalt nädalaks taimetoidule jääda! Paraku peaks sel juhul analoogseid toidukohti mööda käima ;)

Süües kasvab isu ja nii ma olin teist käiku valides juba kindel, et ka dessert ei jää tulemata. Portsjonid on Matbarenis keskmise suurusega, mis tähendab, et ühest roast ei saa kõhutäit, kuid pole ka päris "täpitoit".

Teisena maandusid minu ette aasiapärased "burgerid". Menüüs seisis nende kohta: steamed beef bun. Aurutatud saia vahele oli pandud ampsuke vürtsist ja pehmet veiseliha, värsket kurki, koriandrit, magusat tšillikastet.

Vahepeal oli vahva kokkade koreograafiat piiluda. Nende koordineeritud tegevus meenutas kohati tõepoolest tantsuetendust. Kui vajalkud eeltööd köögi sügavuses olid tehtud, kogunesid hetkeks kõik serveerimisalale, kus kiirete liigutustega anti roogadele viimane lihv, enne kui mööda tuiskav teenindaja taldrikud sujuvalt laiali kandis.  Ja korraga oli plats puhas.

Desserti valides sai aplus minust võitu ja otsustasin šokolaadikoogi ja jäätise kasuks, mis oli ootuspärane. Samal ajal mekkis Marju kõrval põnevat magustoitu tonkaubadest (pildil). Kokkuvõttes oli rahulolu muidugi garanteeritud ning ka lõputoimingud ei suutnud tuju rikkuda. Minu kokkupuuted Michelini restoranidega on olnud põgusad, kuid pettuda ei ole tulnud seni veel kordagi. Samas, olen mõnel korral reisides olnud õhtusöögi sisu ja hinna suhtest nutma puhkemise äärel. Okei, olen lahinal nutnudki. Nii et minu senisele kogemusele tuginedes teevad tuntud restoranide hindamisasutused siiski tänuväärset tööd.

Paraku ei jõua ma ka seekord üllitada kogu reisikirja. Nii et tuleb ka osa III.

Marju on juba jõudnud kõik päevad kokku võtta ja kirjutab oma reisimuljetest siin.

Stockholm I: ajakiri Gourmet ja restoran Gastrologik

Põhjus, miks suur hulk toidublogisid äkki Rootsist kirjutama hakkab on lihtne - me käsisme kümnekesi Stockholmis sealset toiduelu uudistamas. Kõik nähtu ja kogetu ei mahu kindlasti ühte postitusse ja aegagi pole nii palju, et kõik ühe jutiga üles kihutada. Sellepärast siis jupikaupa ja see on jupp üks. Saabume, majutume, külastame toiduajakirja Gourmet toimetust ja läheme lõunale.

Kuna vaatasin kõike läbi kaamera ja vahel pidin õige mitu sammu eemale astuma sellest kohast, kus parajasti midagi tarka räägiti, siis pikemat juttu siit ei tule. Lingin parem teiste lugusid kohe, kui ülejäänutel midagi valmis saab. Seniks aga mõned pildid lühikeste kommentaaridega.

Kuna on reede ja nädala viimane tööpäev, pole meil aega pikalt jorutada, vaid tormame kohe metroo peale ja toiduajakirja Gourmet toimetusse. Toimetaja Pia Bendel tutvustas lühidalt ajakirja ja vastas meie küsimustele. Minu jaoks oli kõige huvitavam näha toiduajakirju 1980. ja 1990. aastatest ning seda, kuidas pildikeel on arenenud. Samuti kuulda, mis on toimetaja arvates praegu Rootsis toidupildistamise trendid, sest eks need ju jõuavad varsti meile ka. Kõik toimetuse töökorraldust puudutav oli ka põnev. Erinevalt meist töötavad kõik palgalised toimetajad kontoris. Gourmet toimetuses on 3 täiskohaga ja 1 poole kohaga inimene, kõik muu teevad ära freelancerid, kellest suurel osal on oma kindel rubriik. Fotograafid on samuti vabakutselised. Üllatav oli ka see, et kirjastus ei sea kaasautoritele reeglina konkurentsikeeldu ja nii võib üks fotograaf või toimetaja teha kaastööd mitmele toiduajakirjale, seda hoolimata Rootsi turu suurusest.

Kuna käisime hiljuti ka Soome ajakirja Maku toimetuses, tekkis hea võrdlusmoment. Uskumatu, aga Rootsis näivad asjad olevat rohkem meie moodi. Hirmus kokkuhoid, töökohtade kärpimine, (suhteliselt) väiksemad eelarved ja kehvemad töötingimused.

Lõuna ajal võtab meid vastu Rootsi turismi edendamisega tegeleva organisatsiooni Visit Sweden toiduspets Ami Hovstadius. Saame kokku söögikohas nimega Gastrologik. Õigupoolest on restoraniosa päeval kinni ja lõunat serveeritakse kõrval asuvas paari lauaga delis (Speceriet). Nende kontseptsiooni aluseks on omamaine tooraine ja selle hankimiseks tehakse koostööd mitmete väiketootjatega. Menüü kujuneb vastavalt sellele, mida head, värsket ja hooajalist on õnnestunud hankida. Lõunapakkumine koosneb kolmest roast. Meid kostitatakse suure ja mahlase kana-peekonivõileivaga.

Pildil on (ülalt vasakult) Gastrologiku üliminimalistlik restoraniosa; ilusad värsked sibulad deli letilt; ja kaks hakkajat omanikku-peakokka Jakob Holmström ja Anton Bjuhr. Õhtusöögi puhul on lahe veel see, et võimalikult suur osa toidu valmistamisest võetakse ette klientide silme all. Köök on söögisaali osa ja serveerimiseks on veel eraldi tööpind, mis asub vaat et laudade vahel.

Joogiks valati uhkelt välja naturaalset õunamahla, millel vist isegi oli õunasort ära toodud. Tegelikult pole ju mingit põhjust, miks ei võiks õuntest pressitud joogist teha samasugust teadust ja rituaali kui on seotud viinamarjaveiniga.

Ami (keskel) rääkis, kuidas Rootsis püütakse arendada toiduturismi, mida selleks on juba tehtud ja millised on kavatsused. Üllatav oli kuulda, et välismaal läbiviidud uuringute kohaselt ei teata Rootsi toidust suurt midagi. Seda hoolimata sellest, et rahvusvahelistel kokkade võistlustel on rootslased juba mitmeid aastaid kõrgeid kohti noppinud ning siin on mitmeid Michelini tärniga restorane. Uuringutest selgus, et lähinaabrite juures, Taanis ja Saksamaal, ei peetud Rootsi toitu millekski, seevastu Hispaaniast tuli üllatavalt positiivset tagasisidet.

Ühe kitsaskohana Rootsi toidu turundamisel tõi Ami välja, et tootjate ja otsustajate meelest peaks kõik riigis toodetav olema võrdse tähelepanu all ning seda ka väljapoole suunatud kommunikatsioonis. Sel viisil on aga üpris võimatu sihtgruppide teadvusse endast mingit märki jätta.

Lõpetuseks veel ilmast, mis oli k-o-h-u-t-a-v - vihma kallas lakkamatult ja tuul ähvardas õhku tõsta. Keegi meist ei olnud ilmaennustust väga tõsiselt võtnud, nii et esimesel võimalusel tormasid kõik poodi vihmavarjusid, mantleid, kuivi sokke ja jalanõusid ostma. Enne aga kandis raju meid fotostuudiosse, kus kokkas Jens Linder ja pildistas Stefan Wettainen. Selle kohta tuleb uus jutt.