Beebile tatrast ja õunast

Et eelnevalt lubatut ka tegudega kinnitada, avaldan jaanuaris esimeses SuPraMag-is leidunud beebitoitude retseptid. Ja kõige lõpuks midagi ka emale maiustamiseks :)

TATAR

Tatras on palju kiudaineid ning vähe kaloreid ja rasva. Tatratoitude söömine soodustab seedimist ja kaitseb meid seeläbi mitmete haiguste eest. Seetõttu võiks tatar olla sagedamini meie kõigi toidulaual. Beebidele soovitatakse tatart ühena esimestest teraviljadest (alates 6. elukuust), kuna see ei sisalda teraviljavalku gluteeni ning on harva allergia põhjustajaks.

Kõiki tatraroogasid alustaksin mina aja kokkuhoiu mõttes potitäie tatratangu keetmisega. Kuna kasutusvõimalusi on nii mitmeid, süüakse see ühel või teisel kujul ikka ära. Külmikus säilib lahedalt 3 päeva ja keegi ei saa öelda, et midagi süüa ei ole.

Eelista tatratangu eeltöödeldud kiirhelvestele, sest viimastest kasulikumad ained juba kadunud.  Kuna tatar on neutraalse maitsega, sobib see kokku enamiku muude toiduainetega.

Soolased kombinatsioonid: tatar-lillkapsas-porgand; tatar-kõrvits; tatar-punapeet-liha.

Magusad kombinatsioonid: tatar-õun või pirn, tatar-aprikoos, tatar-pohlad/jõhvikad-vahtrasiirup.

Nipp. Pole mõtet näha vaeva ja jahvatada beebi tarvis tatratangu, vaid piisab, kui sauseguriga püreestada valmis putru, mis tuleb terve pere ühisest potist (ilma soola ja lisanditeta). Kui püreestatud tatart üle jääb, võib selle samuti panna suletud anumaga paariks päevaks külmikusse või kasutada hoopis mõnes magustoidus.

ÕUN

Hoolsamatel ja ettenägelikumatel on panipaikades veel möödunud sügise kodumaiseid õunu. Oleks patt neid ideepuudusest raisku lasta. Talvisel ajal on eriti ahvatlevad magustoidud, mis toa soojuse ja hea lõhnaga täidavad. Neid saab ju samuti korraga valmistada nii suurtele kui väikestele. Pealegi on väikelastele puu- ja köögiviljade ahjus kuumutamine kasulikum kui keetmine, sest kasulikud ained ei jää keeduvette.

Õunapüree (Alates 6 kuud)

Õunad koorida, eemaldada hoolikalt seemnekoda ja lõigata neljaks. Panna ahjuvormi, tilk vett alla ja vormile kaas (või foolium) peale. Võib ka küpsetuskotti ilma veeta. Lasta olla 175-kraadises ahjus niikaua, kuni on täiesti pehmeks küpsenud. Seejärel segada lusikaga läbi ja ongi püree valmis.

Nipp. Tasub valmistada korraga suurem ports ja sügavkülmutada kas jääkuubikurestides, silikoonist muhvinivormides või muudes väikestes külmakindlates anumates. Pärast pakkida külmikukottidesse ümber. Hiljem hea putrudele lisada.

Kodune ahjuõunajogurt (Alates 10 kuud) Eemalda õuntelt südamikud (soovi korral koori) ning lõika õunad neljaks. Küpseta 125-kraadises ahjus 20-30 minutit, kuni õunad on täiesti pehmed. Jahuta veidi ning hõõru lusika või kahvliga püreeks. Soovi korral maitsesta õunapüree vähese (pruuni) suhkruga ja pane külmkappi. Sega täielikult jahtunud õunapüree külma paksemat sorti jogurtiga. Maiasmokkadele võid kaunistuseks lisada küpsisetükke.

Tatra-õunakreem (Alates 6 kuud)

Tõsta sauseguri nõusse 1 ahjuõun ilma südamiku ja nahata ning 2-3 sl keedetud tatart, lisa sorts keedetud vett ja püreesta hoolikalt. Vajadusel lisa veel vett. Sobivuse korral maitsesta kaneeliga. (Võib tekitada allergiat.) Kaunista pehmete puuvilja- või marjaampsukestega.

Nipp. Külmutatud vaarikas jaguneb kergesti üksikute seemnekestade suurusteks palakesteks, kui sellele külmunud olekus veidi survet avaldada. Nii saab neid toidule puistata ja seal sulada lasta, et oleks ilus ja mugav süüa ka kõige pisematel.

Tatra-kohupiimakreem, mida naudivad ka suuremad

Sega kokku 1/3 osa püreestatud tatraputru ja 2/3 osa magusat kohupiimakreemi. Mõtled küll, et mis seal ikka, aga proovi! Magustoit muutub mõnusalt kergeks ja kreemjaks. Pakud pokaalis külalistelegi ja palud mõistatada, millest tehtud.

SuPraMag ja ahjuõunad mandli-iirisekattega

Ise ka imestan, et polegi veel siin jõudnud kellata oma uuest rubriigist. Niisiis alates jaanuarist teen Oma Maitses iga kuu kõige pisematele veidi süüa. Et mitte hakata topelt vaeva nägema sõnastamisega, siis ajakirja jaoks sõnastasin oma eesmärgid nii: SuPraMag on rubriik, kus mõtleme eelkõige lastele. Et nende toidulaud oleks eakohane, tervislik, isuäratav ja põnev. Aga mitte ainult. Püüame abistada ka toiduvalmistajat, kelle jaoks eri vanuses pereliikmete toitmine pole kergete killast ülesanne. Nii pole ime, kui kodune kokk tunneb end vahel nagu Kessu ja Tripi kuulus imemasin, mis vahetpidamata suppe, praade ja magustoite väljastab. Selle rubriigi eesmärk on anda ideid, kuidas ühildada erinevad soovid väiksema aja- ja energiakuluga. Beebitoitude retseptides järgime Eesti arstide poolt antud toitumissoovitusi.

Võib öelda, et olen juba saanud elavat vastukaja nii rubriigi nimele kui sisule. Kommentaarid ja ettepanekud on endiselt teretulnud. Kõige rohkem haistan poleemikat teemadel, mida ja kuidas ikkagi beebid peaksid sööma. Olen ühes pereportaalis juba selleteemalistes tulistes vestlustes osalenud ja ega need kuhugi viinud. Sestap üritan vältida igasugu soovitusi ja nõuandeid, mis puudutavad tervislikkust, kuna need ei kuulu otseselt minu kompetentsi. Jälgin hoolsalt üldtunnustatud printsiipe, mis puudutab toitude eakohasust.  Lühidalt öeldes, panen kokku retseptid, kuid ei ütle, et nii on õige. See jäägu iga ema enda otsustada.

Üks asi, mida ma tahaks küll rõhutada, ja mida ma ise emana olen kogenud, eri vanuses pereliikmetele kokkamine on üpris keeruline ülesanne. Seetõttu proovin leida ja välja pakkuda lahendusi, mille puhul siiski saaks korraga süüa terve pere. Sest olgem ausad, väikeste lastega peres pole emal lihtsalt aega köögis passida.

Isiklikus plaanis olen muidugi üliõnnelik, et saan seda rubriiki koostada. Ma olen ikka aastaid sihtinud retseptilehekülgi lisaks lugude kirjutamisele, aga sinna on alati olnud üsna kõva tung. Nipet-näpet olen varemgi teinud, aga see on ikkagi nagu päris oma väike maailm. Võib vist küll öelda, et selle töö juures meeldib mulle kõik - nii ettevalmistus ja ideede kogumine, stilistika väljamõtlemine ja vajamineva hankimine, kokkamine kui pildistamine. Viimane vist ikka kõige rohkem, sest siis hakkavad ideed materialiseeruma. Eeltöö on vahel lihtsalt unelemine ja piltide vaatamine, mida kõrvalt on raske üldse tööks pidada. Kokkamine pole ka sedavõrd nauditav, kuna pildistamise tõttu on graafik üsna tihe. Aga olen kindel, et kui oleks võimalus end mõnest tööst taandada, nagu see välismaal "suures" toiduajakirjanduses käib, tunneksin mõne aja pärast sellest puudust.

Andke mulle siis teada, mis te uuest rubriigist arvate ja vahepeal tehke endale mõnusalt kleepuvaid mandli-iirisekattega ahjuõunu (mida Karupoeg Puhhki meelsasti pistaks). Nüüd veel vabandused puritaanidele, et nii magus asi laste rubriigis. Luban, et kõik teised retseptid (umbes kümmekond) on tervislikumad. Emad peavad ju ka end millegagi turgutama, eks ;) Retsepti eest kniks Nami-namile.

Ahjuõunad mandli-iirisekattega Pese (soovi korral koori) ja poolita 6 suurt õuna, eemalda südamik. Laota õunapoolikud võitatud ahjuvormi, lõikepind allpool. Sega potis 50 g mandlilaaste, 50 g magedat võid, 2 dl fariinsuhkrut, 1 sl kartulitärklist, 2 dl 35% rõõska koort, kuumuta keemiseni ning vala õuntele. Küpseta 200-kraadise ahju keskosas umbes 20 minutit, kuni õunad on pehmed. Lase enne serveerimist veidi jahtuda, kõrvale paku pehmet vanillijäätist.

Waldorfi-aineline salat

Mul on sellest õuna-selleri-majoneesi kombinatsioonist täielik sõltuvus. Juba paar viimast nädalat olen nagu ära neetult iga õhtuti tatsanud külmkapi juurde ja hakanud, äraolev pilk silmis, masinlikult sellerit tükeldama. Ju see on vitamiinipuudus, mis end sel moel ilmutab. Osaliselt on selles süüdi ka mu ema, kes mulle Waldorfi olemasolu meelde tuletas. Siis me veel vaidlesime teemadel, kas seal sees käib lehtsalat või hoopis pirn ja kas ka kanalihal on sinna asja. Ma siis vaatasin järele, enne kui ise tegema asusin. Waldorfi salati retsept on pärit 1890. aastatest New Yorgis asuvast Waldorf-Astoria hotellist. Algversioon sisaldas vaid õunu, sellerit ja majoneesi, aga nüüdeks on kreeka pähklid retseptis kindla koha leidnud. Serveeritakse tavaliselt lehtsalatipadjal. Mulle lehtsalat ei istu, sest vettib kole kiiresti ära ja pealegi on seda pea võimatu kodus pikemalt säilitada. Suvel, peenrast, palun väga, aga praegu asendasin jääsalatiga.

Minu õhtune ports:

1/4 väiksemat jääsalatipead

1 sellerivars

1/2 hapukat õuna

peotäis kivideta viinamarju või u 1 sl rosinaid

peotäis kreeka pähkleid

majoneesi

1 Võtan ühe supitaldriku moodi nõu. Jääsalatipea lõikan noaga sobiva suurusega tükkideks ja harutan lahti.

2 Pool õuna lõikan 4 sektoriks, võtan südamiku välja ja viilutan ristipidi, et tulevad õhukesed kolmnurgad. (Vahel koorin õuna enne ära ka.) Lisaks õunale kõlbab sekka tükeldada ka pisut pirni, kui isu on.

3 Sellerivarre pesen, jämedamad lõikan pikkupidi pooleks ja seejärel tükeldan. Mulle meeldib kui selleriseibid on üsna õhukesed, sest maitse on väga intensiivne.

4 Viinamarjad pesen ja harutan rootsu küljest lahti. Kui viinamarju ei ole, sobivad ka rosinad. Kui meelde tuleb, võib neid enne pisut leotada, kui ei, loputada kuuma veega ja nõrutada.

5 Kreeka pähklid vajutan sõrmede vahel peenemaks, et jätkuks igale poole. Neid ei saa vist kunagi liiga palju olla. Aga, muide, taevale tänu, asja ajavad ära ka sarapuupähklid, sest kreeka omi ju ei pruugi alati kodus olla. Sarapuupähklid soovitan ka mingi raske esemega tükkideks suruda, siis on rohkem maitset.

6 Loobin kõik kaussi, segan kätega läbi. Lõpuks nõristan peale oma lemmikmajoneesi. Ideaalis võiks see olla omatehtud, kuid päriselus on "Provansaal" (Tarplani Kaubandus).

Nüüd räägime ekstratest.

Esiteks, juba mainitud linnuliha: ülejäägid grill-, ahju- või keedukanast, aga ka kalkunist vm maitsvast tiivulisest.

Teiseks, sai - röstsai v -ciabatta, saiakrutoonid - et oleks tahedam ja hamba all krõbiseks.

Kolmandaks, kõikvõimalikud tooted, mille nimes sisaldub sõna "juust". Proovitud ja vastuvaidlemist ei kannata: mozzarellakirsid (pooleks või 4-ks lõigata), Ahja juust ja kodujuust. Kätt ei paneks ette ka eesti juustu tüüpi kangikestele. Sinihallitus on küll pisut äkiline, aga mine tea... Lühidalt, vaim vabaks ja vitamiin koos mõõdukate kaloritega keresse! Peaasi, et sul ei oleks Waldorfid otsa lõppenud, nagu juhtus briti telesarjas Fawlty Towers.