Kuidas ma oma sparglit suretasin

Sparglihooaeg on jälle käes! Selleks piisab mul kasvõi oma kodulehe statistikat vaadata - spargli kasvatamise ja retseptide vastu on huvi jätkuvalt väga suur. Kuna olen sellel teemal iga aasta kirjutanud ja minult on lausa otse nõu küsitud, siis otsustasin oma järjejuttu jätkata. Eelmiste osade ja retseptidega saab tutvuda piltidele klikates. ***

Short summary: I'm lucky to have an asparagus in my garden. I had to move it and I almost killed it. Fortunately it still has a couple of green sprouts.

Niisiis oleme järjega eelmises suves, kui minu aknaalune asparaagus oli maja fassaaditööde tõttu sunnitud kolima. Kõige viimasemal võimalikul hetkel asusin põõsast teisaldama. Teadupärast kasvatab see suveks endale umbes minupikkused oksad ja õrnadest võrsetest saavad sõrmejämedused puitunud varred. Selleks, et juurtele ligi pääseda, tuli kõigepealt pealsed maha lõigata. Järgnes kesksuvises tuhkkuivas mullas labidaga abitute liigutuste tegemine. See päädis sellega, et ilmnesid juurepalli mõõtmed - umbes 1 kuupmeeter tihedat juuremassi, mille kondijõul teisaldamine näis selgelt üle jõu käivat.

Kuna kopp pidi niikuinii vundamendi lahti kaevama, siis tõstis see välja ka minu asparaaguse ja asetas veidi eemale murule. Nüüd järgneb see osa jutust, mis mitte kellelegi au ei tee ja mis annab aimu sellest, milline aiapidaja ma tegelikult olen. See juurepundar jäi sinna vedelema terveks suveks ja sügiseks ja talveks ja kevadeks. Nii kauaks, kui oli tarvis uuesti muru niita ja mees küsis, kuhu see hunnik viia. Ma võin küll rääkida, et see pundar oli õudselt suur ja raske ning et mul ei olnud mahti talle uut kohta ettevalmistada jne, aga see pole mingi õigustus.

Alguses ma ignoreerisin teda, sest selle õnnetusehunniku vaatamine kriipis hinge. Aga kui ümberringi hakkas taas roheliseks minema, käisin teda siiski togimas ja vaatamas, kas ehk annab ime läbi elumärki. Tundus surnd mis surnd.

Eile, kui hakkasin peenrakasti porgandit ja salatikraami külvama, jäi ta mulle sõna otseses mõttes uuesti jalgu. Kuna pikast kuivamisest ja edasi-tagasi solgutamisest oli pusa pea poole väiksemaks jäänud, hakkasin teda otsast harutama. Ja leidsin keskelt rohelised ninakesed!!! Muidu ma ju sellest ei kirjutaks, eksju.

Peale kõiki neid vintsutusi sai ta endale kõige pehmema ja rammusama kodukese sealsamas porgandite ja salatite kõrval, tuulevarjus ja lõunaküljes. Eraldatud suuremale pahmakale andsin samuti teise võimaluse veidi lihtsama eluaseme näol kompostihunniku vahetus naabruses. Nüüd pöidlad pihus, et hakkaks kosuma!

Ehk siis sellest loost võime järeldada, et kui kellelgi on kusagil mõni vana ja suur asparaagus, siis sellele võib suht julgelt labida ja kirvega kallale minna. Pole teda nii kerge välja suretada ühti!

Spargli ja Halloumi juustu salat oliivi-sidrunisalsaga

Teate, ma ei osanud vist siiani sparglit maitse poolest vääriliselt hinnata. Igatahes ilmutus tabas mind alles pärast selle salati söömist. Oma Maitse aprillinumbri eelreklaamis vist on juba välja hõigatud, et juttu tuleb ka sparglist. Seda teemat kavandades murdsime toimetuse naistega pead, et miks spargel ikka peab nii kallis olema. Sellele küsimusele püüdsingi oma loos vastust saada. Siis ma veel ei kuulunud sparglikummardajate leeri. Olgugi, et mul vanema põlvkonna pärandina akna all lillepeenras korralik suur taim kasvab ja ma sellelt juba kaks aastat saaki olen koristanud. Või noh, just sellepärast see lugu mulle usaldatigi, et mul isiklik huvi ja väike kogemus ka. Lillepeenraasukast saab lugeda siit ja siit ka.

Igatahes tuulasin Interneti avarustes ja vestlesin ka Eesti ainsa tõsise sparglikasvatajaga, Uus-Kongo talu peremehega. Minu protest kalli hinna vastu sai murtud. Küll aga sain veel kinnitust, et seda tasub endal kasvatada selleks, et just hooajal värsket ja omamaist nautida. Pole see vaev nii suur ühti. Kui taim juba korralikult juurdunud, pole muud kui kord-paar päevas võrsed kokku korjata.

Alguses oli jutt, et teen mõned retseptid ka loo juurde, aga siis mul jooksis muude asjadega veits kokku ja retseptid tulid mujalt. Kuna aga olin kaubandusest endale siia maale varu juba soetanud, premeerisin end kevade alguse puhul ülimalt maitsva salatiga.

1 ports

väike peotäis sparglivõrseid

100 g Halloumi juustu

peotäis rukolat

Salsa jaoks

10-15 musta oliivi

1/2 sidrunit

väike peotäis basiilikulehti

2 sl oliiviõli

1 tl mett

pipart

Salsa jaoks fileeri 2-3 sidruniviilu ja lõika viljaliha õrnalt väikesteks tükkideks. Ülejäänud sidrunist pigista välja mahl. Eemalda oliividest kivid ja haki oliivid peeneks. Samuti haki basiilik. Sega kokku sidrunimahl, mesi ja oliiviõli. Ühenda kaste ja salsa hakitud komponendid.

Keeda sparglivarsi 2-3 minutit soolaga maitsestatud vees. Kui on valmis, tõsta välja ja jahuta.

Tükelda juust. Kui on selline võimalus ja viitsimist, grilli Halloumi pealt pruunikaks. Laota rukola taldrikule, tõsta peale sparglivõrsed, juust ning ohtralt oliivi-sidrunisalsat.

***

Marcel Proust olla kirjutanud: "Asparaagus muudab minu pissipoti lõhnaõlipudeliks." Kui salat söödud, tulge tagasi ja rääkige, kuidas oli!

Muide, spargli mõju sööja uriinile on täheldatud juba ammu. Enamik inimesi seda lõhna siiski ei tunne. Kahtlustati, et osa inimesi seedib sparglit kuidagi teistmoodi, nii et nende uriin ei lõhna pärast spargli söömist. Alates 1950. aastatest on seda teaduslikult uuritud, kuid alles 1989 selgitati välja, et kõigi sparglit söönud inimeste uriin on ühtemoodi lõhnav, kuid kõigest 22% inimestest on geen, mis võimaldab seda lõhna tajuda.

Veel üks võimalus end erilisena tunda! :)

Aga mis minu asparaagust puudutab, siis juba kolmandat aastat järjest pole ma julgenud teda liigutada. Ikka kasvab ta mul selle koha peal, kust lumi kevaditi kõige enne sulama hakkab. Väetist pole, vaeseke, ka saanud. Mõtisklen uute ja vanade teadmiste valguses, et kotitäis rammusat aiapoe mulda miksitud kanasõnnikuga ei tohiks talle ka kevadisel ajal liiga teha. See on praegu vist kõik, mis tema heaks teha saan. Pluss umbrohtude (loe: kannikeste ja tulpide) teisaldamine.

Uued uudised juba varsti!