Päev toidublogijana koos OLYMPUS OM-D E-M5 MARK II-ga

Täna testisin, mitu kaamerat ja objektiivi mahub fotokotti ja kus on inimvõimete piirid erineva tehnika kasutamisel. Viimatises küsimuses jään vastuse võlgu. Küll aga saad üksikasjalikult teada, mis ma täna sõin (ja mida ei söönud). Viimase teema toon nalja pärast sisse, sest sageli küsitakse: "Kas sa saad kõiki neid asju maitsta ka, mida pildistad?" Arvatakse, et toidufotograafi amet pole muud kui üks restoranides logelemine, mille eest veel pealegi makstakse. See on täpselt sama palju tõsi kui et stjuardessid saavad palju reisida :)

Read More

Mereannid restoranis City Marina. Seafood restaurant City Marina.

City Marina is one of the few seafood restaurants in Tallinn, Estonia. It's located near the passenger port and is open only in summer.

Read More

Sööme kala! Kokaraamat. Cookbook: Let's Eat Fish!

Six month ago I was working on this cookbook about Baltic sea fish. The book was published in May 2014, then the summer started and I almost forgot about it. The reason why I'm talking about it now is that there will be a so called part 2. A book about meat. Me with my camera and a good appetite and my foodie friend, a recipe goddess Liina Karron in the kitchen again! I moved in to her place today with my loads of gear and props. We will heat up the kitchen for 7 to 8 days and what will come out of this you will see already before christmas. For now enjoy the fish book.

I will make a giveaway also. Go to my Facebook page, like the page and write a comment under the post about the book giveaway. I will give at least 2 (maybe 3, depending on how many want it) copies of the book, signed by both of us. Go check it out! :)

* * *

Kuus kuud tagasi töötasime koos Liina Karroniga selle raamatu kallal. Siis tuli suvi ja kõigil mõlkus meeles vaid koos kaladega meres ujumine, mitte niivõrd kokkamine. Seetõttu vajus raamat ka minu poolt veidi unustuse hõlma. Põhjus, miks ma sellest praegu räägin, on uudis - sellele tuleb järg! Me sööme liha!

Täna kolisin kõige oma varustusega Liina juurde sisse. Me kütame köögi kuumaks ja seda, mis välja tuleb, saab käes hoida juba enne jõule.

Seniks aga naudi kalaraamatut!

Et nauding oleks täielik, annan ära vähemalt 2 (võib-olla 3, olenevalt soovijate arvust) eksemplari meie mõlemi autogrammidega :P Loosimises osalemiseks mine minu Facebooki lehele, lisa leht meeldivaks ja jäta osalemissoovi kohta märge kalaraamatu postituse alla! Head loosiõnne ja mõnusat kokkamist!

kalaraamat1-015_WEBmeri-465_WEBkalaraamat2-065_WEBkalaraamat2-138_WEBkalaraamat2-184_WEBkalaraamat2-262-2_WEBkalaraamat2-288_WEBkalaraamat2-392_WEBkalaraamat4-075_WEBkalaraamat5-048_WEBkalaraamat6-336_WEBkalaraamat7-256_WEBkalaraamat8-103-Edit_WEBmeri-150_WEBuntitled shoot-039_WEBmeri-182_WEBuntitled shoot-042_WEBmeri-306_WEBmeri-423_WEB

Procrastination 2: prop styling

I knew it! There will be more posts on procrastination, because I'm the worst kind of procrastinator :) This is hardcore. Prepping and propping for yet another cookbook, playing with my camera and stuff. I could do it for hours. Actually I did it for hours. More to come :)

Lihtne on olla ebanormaalne Nii võib juhtuda, kui oma rekvisiitide kollektsiooni kappidest välja tood. Ainuke vabandus on see, et üks järjekordne kokaraamat on tulemas.

props styling

Beetroot love

I'm in love with this beetroot! Maakeeli: ma istun ja vaatan seda peeti, tema paakunud nahka ja kühmusid, neid peeneid narmasjuuri, seda murdunud lehte, neid sügavaid punaseid ja lillasid, mis vastanduvad lehtede kollakasrohelisele, ja kogu elu, mis täidab selle pisikese pinna, seda kerget liivasegust mulda, nende kollaseõielisi umbrohtude tekitatud haldjatolmu, krabisevat kõdu ja torkivat leheserva - ja olen sõnatu. Alandlik ja tänulik, et võin olla samasugune.

beetroot love

Minu Põhjaka

Igal eesti toiduhuvilisel käib ühes kohas Tartu maanteel jõnks südame alt läbi ja rool hakkab kõrvalteele kiskuma. Minu järjekordne Põhjaka külastus oli enne jaanipäeva koos Oma Maitsega (juuli 2014). Loe ajakirjast, mis mulje Tiiu Suvil jäi. Minu poolt väike pildirida lisaks neile paarile, mis ajakirja mahtusid. * * * Põhjaka has a special place in all Estonian foodies' hearts. It's rather difficult to stay on the highway between the two main cities Tallinn and Tartu without a little (3 course) coffee break in Põhjaka. I was commissioned by magazine Oma Maitse to visit this lovely restaurant again this June. Here are the vibes.

_DSC5590-Edit_WEB_DSC5533_WEB_DSC5535_WEB_DSC5574_WEB-pohjaka-mois-katrin-press_DSC5551_WEB-pohjaka-mois-katrin-press_DSC5616_WEB_DSC5561_WEB_pohjaka_katrinpress

Tallinn Street Food Festival 2014

Telliskivi Loomelinnaku õu oli eile head lõhna, särisevaid panne ja uudishimulikke inimesi paksult täis. Kõrvuti endale juba nime teinud rahvusrestoranidega leidus selliseidki, kelle tähelend alles alguses. Esimene laine külastajaid tundus eelistavat klassikalist burgerit, mida pakuti eri variatsioonides kõige arvukamates kioskites, kuid sellest hoolimata said need festivalialalt esimesena otsa. Järgmisena hävitati kõik muu, mis saia vahele käis: burritod, tacod, falafael, döner jne. Seejärel kõik pannil ja vardas särisev: kanasüdamed, kana-teryakivardad, currywurst ja lõpuks pisteti nahka ka riisi-, nuudli- ja taimetoidud ning jäätis ja magusroad takkapihta. Paar tundi enne sulgemist jäi küll mulje, et kõik kauplejad võisid päevaga rahule jääda. * * *

Telliskivi Creative City (Telliskivi Loomelinnak) was filled with sizzling grills and food trucks yesterday as the Tallinn Street Food Festival took place. It was the first ever street food festival in the Baltics with more than 40 vendors. It seemed like the burger classic was the most common bite on the site, but hungry crowd finished it in no time. A few hours before the end of day there was nothing much left. Must have been a successful day!

telliskivi-201_WEBtelliskivi-011_WEB-katrinpresstelliskivi-025_WEB-katrinpresstelliskivi-023_WEBtelliskivi-056_WEB_katrinpresstelliskivi-017_WEB_katrinpresstelliskivi-135_WEBtelliskivi-139_WEB_katrinpresstelliskivi-052_WEBtelliskivi-124_WEBtelliskivi-140_WEB_katrinpresstelliskivi-155_WEBtelliskivi-178_WEBtelliskivi-117_WEB_katrinpresstelliskivi-193_WEB

Rannarootsi grill ja veidi toidupildistamise köögipoolest

Möödunud nädalal pildistasin Rannarootsi lihatööstuse uusi grilltooteid pressilõunal Eesti Vabaõhumuuseumis. Vihma tõttu toimus loodetud vabas õhus grillimise asemel tubane tegevus ning loodetud loomuliku valguse ja metsameeleolu asemel läks käiku plaan B ehk mobiilne stuudio. Kaasavõetud taust ja rekvisiidid kulusid samuti marjaks ära. Muuseumitöötajates tekitas eriti suurt uudishimu lauaplaadina kasutatud vanadest lauajuppidest kokku löödud plank. Vaatasid mind kahtlustavalt ja tulid isegi uurima ega ma mõnd nende eksponaati kuritarvita.

Toidud sobitas kokku Rannarootsi grillmeister Erlis Schönberg ja suurema osa lisanditest valmistasid EVM Kolu Kõrtsi kokad. Tellija: Idea PR.

* * *

Last week I shot some media images for Estonian meat packer Rannarootsi at the atmospheric Estonian Open Air Museum. Due to rainy weather the event took place indoors and I had to unpack my mobile studio and use some of my own props.

rannarootsi-092_6lles6bra_KatrinPress_WEB

rannarootsi-072_tomatigrillvorstike_KatrinPress_WEB

rannarootsi-064_puravikutoorvorstike_KatrinPress_WEB

rannarootsi-125_teriyaki_KatrinPress_WEB

rannarootsi-142_ribid_KatrinPress_WEB

Toidupildistamise köögipoolest

Kui inimesed saavad teada, et ma olen toidufotograaf, tekib sageli hetkeline vaikus, sest see info ei seostu vestluskaaslase peas mitte millegagi. See on täiesti arusaadav reaktsioon, sest kõik küll pildistavad, aga fotograafia kui selline pole siiski igapäevane kõneaine. See nišš aga tundub nii väike, et näib täiesti ebaloogiline, et keegi (peamiselt) sellega tegeleb. Otsustasin oma tööst veidi pikemalt kirjutada, sest pildid ise telgitagustest ei räägi ja need inimesed, kes sellest võiksid kõnelda, pole ka üleliia palju rääkinud.

Teine põhjus, miks ma otsustasin kirjutada, peitub selles, et pole äriklientide töödest eriti postitusi teinud. Olen pilte aeg-ajalt ilma igasuguste kommentaarideta susanud alajaotusse commercial, kust neid on keeruline leida ja kuhu need enam hästi ära ei mahu. Kuna sedasorti tööd kipub viimasel olema rohkem kui eraisikute pildistamist, siis vääriks see rubriik ka mõningast kohendamist. Esimene kohendamine ongi see, et tulevad postitused ja neid pilte on võimalik ka kategooriate alt ja arhiivist leida.

Niisiis esiteks, kuhu on tarvis toidupilte? Hästi üldiselt:

- kirjastamine: kokaraamatud, retseptikalendrid jms; - meedia: toiduajakirjad, retseptiportaalid, toidublogid jms; - pildipangad; - toidutootjate turundus ja reklaam: pakendid, reklaamtrükised, veeb jms; - toidu jae- ja hulgimüüjate turundus ja reklaam; - HoReCa e hotellide, restoranide ja cateringfirmade turundus ja reklaam; - muud teenused: toitumisnõustamine; - riik: toidu ja tervishoiuga seotud programmid; - kolmas sektor: toitumisega tegelevad kodanikuühendused.

Midagi läks kindlasti meelest, kuid sellest hoolimata on tööpõld piisavalt lai. Usun, et tänapäeva globaalses maailmas võib ära elada toidufotograafina, kes pildistab näiteks ainult pildipankadesse.

Mis puutub toidu pildistamisse, siis olen seda teinud kõikmõeldavatest kohtades, nt: - toidupoe müügisaali püsti pandud stuudioboksis, - toidupoe laoruumis, - toidutootja ruumides, - kokaraamatu autorite juures kodus, - restoranisaalis, -köögis, -õues, -trepil jne, - fotostuudios, - spetsiaalselt pildistamiseks valitud interjööris, - üritustel, presentatsioonidel, - looduses, - enda kodus, - saunas jne. Eesmärk pühendab abinõud ja koos kliendiga jõuame lahenduseni, mis talle kõige paremini sobib. Ülesandest lähtuvalt valin koha ja vahendid.

Kliendid küsivad sageli: "Mida sul meie poolt tarvis on?" Enamasti on see laud, mis võiks olla paarkümmend sentimeetrit laiem kui taldrik (või toode), aga mida suurem, seda parem. Aga nagu juba mainisin, olen pildistanud ka trepil, põrandal, murul, lumes jne. Sõltub asjast. Ideaalis võiks läheduses olla ka pistik, sest mugav, kuid mitte hädavajalik, on pildistada sülearvutisse ja tulemus suurelt ekraanilt kohe üle vaadata. Jällegi oleneb: kui tahta taldrikuga mööda õue ringi joosta ja vahvat tausta otsida, ei saa juhtmega läpaka küljes kinni olla. (Selle probleemi lahendab lähitulevikus wifi.) Vahel tahaks pistikusse torgata stuudiovälgu, aku- või moblalaadija. Elekter on hea, aga pilti saab teha ka päevavalguse või akudel töötavate väikeste välkudega. Tehnikast pole rohkem mõtet rääkida, sest kui mul on ülesanne selge, on kõik vajalik kaasas. Reeglina mahub väikese auto pakiruumi.

Toidustilistika

Ma pole varem pidanud vajalikuks eraldi välja tuua, et lisaks pildistamisele või koos pildistamisega teen ka toidustilistikat, aga tegelikult see ei ole enesestmõistetav ega käi vaikimisi fotograafitöö juurde. Selle loogika kohaselt peaks moefotograaf otsima modellile riided, kuid seda ta enamasti ei tee. Suurtel turgudel ja vastutusrikaste tööde puhul võib ka toidupildiga töötav tiim olla viieliikmeline või suurem: kokk, toidustilist (food stylist), rekvisiitor (prop stylist), fotograaf ja fotograafi assistent. Meil on enam levinud koka ja fotograafi koostöö, aga ka nn toidublogija lähenemine, kus üks inimene teeb kõik algusest lõpuni valmis.

Kuna ka mina olen olnud nii blogija kui toiduajakirja retseptitoimetaja, pole mulle ükski töö etapp võõras. Teisalt pole ma kunagi tundnud soovi ja vajadust omandada kulinaarseid peensusi, nii et mulle sobib väga hästi koostöö päris kokkadega. Valdkond, mida ma aga pidevalt suure huviga jälgin, on toidufotograafia ja -stilistika. Nii nagu igal alal, on siingi oma (kirjutamata) reeglid ja trendid.

Põhimõtteliselt on toidustilisti ülesanne tuua roa parimad küljed esile, luua selle ümber teemaga haakuv meeleolu ning muretseda selleks tarvilikud asjad. Näiteks restorani roogade pildistamisel võivadki stilisti ülesanded koka ja fotograafi vahel ära jaguneda. Kasutatakse restorani lauanõusid ja juurdekuuluvat, kokk ja fotograaf lepivad kokku toidu asetuse taldrikul, kokk serveerib, fotograaf sätib paika kompositsiooni ja pildistab.

Stilisti peale peaks mõtlema juhul, kui: a) kokk ei ole toidu väljapanekul väga osav, kompositsioonitunnetus jätab soovida ja puudub kogemus toidupildistamisega ehk kui tavapärased toiduportsjonid ei tundu pildi jaoks piisavalt kaunid; b) kui pildil soovitakse näha mingeid rekvisiite, mida endal ei ole; c) kui pilt peab edasi andma mingit sõnumit või meeleolu, kuid endal puudub ettekujutus, milliste vahenditega seda saavutada.

Kuna toitlustus on väga mitmekesine valdkond, siis iga toiduvalmistaja ei peagi looma kunsti taldrikul. Sageli on vaja pilte valmistoidust või pakendatud toodetest, kuid ka need ettevõtted vajavad isuäratavaid pilte ja siin on stlisti ülesanne need "ellu äratada". Seevastu gurmeerestoranides on väljapaneku vaatemängulisus sama oluline kui maitse ning tippkokkadel on enamasti ka selge ettekujutus, millised nende road pildil peavad välja nägema ja stilist on liigne. Suurem osa toidupildistamisi jääb kuhugi vahepeale ja pilt sünnib minu ja koka koostöös. Enne pildistamist uurin, millest roog koosneb, kui kiiresti see värskuse kaotab, milline on selle ülesehitus ja vorm taldrikul, millisel taldrikul see serveeritakse, mida ja kuidas pakutakse lisaks jne. Kui tundub vajalik, annan mõned üldised soovitused.

Antud juhul lähtusin Rannarootsi uute pakendite stiilist. Kuna ma ei soovinud taldriku alust lauda juhuse hooleks jätta, võtsin kaasa sobiva tausta, mille mõlema külje mõõdud on alla meetri ja seega pole seda üleliia tülikas transportida. Tausta mõõdud olenevad muidugi pildistatava objekti mõõtudest ja kasutatavast objektiivist. Teadsin, et road serveeritakse samadel väikestel taldrikutel jooksvalt nii pildistamiseks kui külalistele. Vahelduseks kasutasin kaasavõetud tekstiili, alustaldrikut, pipraveskit ja grilli juurde sobivaid nuge-kahvleid ning kohapealt hangitud savist õllekappa. Kaadritaguste abivahendite hulka kuulusid ka näpud, kahvel-nuga, toiduõli, peamiselt ikka näpud ja hunnik pabersalvrätte.

Selline sai sissejuhatus. Eks võtan mõni teine kord jälle vile üles :)

Fotograaf Katrin Press | Harilik Pliiats

Sweet Valentine's!

Kes ütles, et täna ei võiks piparkooke küpsetada?! Ühe 3-aastase kuti jaoks oli juba liiga palju aega jõuludest möödas. Nii palju, et kogu külmkappi varutud piparkoogitainas oli otsa saanud… Üks sai oma piparkoogid, mina vastutasuks mõned pildid tehtud… Vähemalt tulid kõik piparkoogid täna südamekujulised. Retsepti leiab siit.

Magusat sõbrapäeva!

***

My 3-year-old son asked me today to bake some gingerbread cookies. All the leftover dough had long ago vanished from our fridge. Why not start from scratch. It was surprisingly fast and effortless for me today. Don't know why it always makes me sweat (and swear) before Xmas :)

Sweet Valentine's!

piparkook-029_webpiparkook-006-2web

First Encounters with Raw Food / Esmatutvus toortoiduga

_DSC2248_WEB-rawfood_katrinpress Today I saw a layout of a book about raw food to be published shortly with my pics in it. Feeling very exited and can't wait to show you some more.

No, I'm not a raw vegan. Just a food photographer with a (quite often not so) healthy appetite. Will write more about this experience when the book will be published in a month or two. Here is just a sneak peek.

***

Nägin täna ühe peatselt ilmuva raamatu kujundusmaketti, kus minu pildid sees. Tõotab tulla mitte ainult kena, vaid ka sisukas raamat toortoidust, autoriks nimekas toitumisnõustaja Sille Poola.

Ei, ma ei ole toortoitlane, kaugel sellest. Aga toidufotograafina meeldib mulle toit igasugusel kujul ning uudishimuliku inimesena proovin kõik järele, mis lausa hamba all ei karju. Oma kogemustest selle raamatu valmimise ajal kirjutan pikemalt siis, kui raamat paari kuu pärast ilmub. Praegu aga Sille lahkel loal väike huvitekitaja koos retseptiga.

Lehtkapsakrõpsud

Lehtkapsas (ingl k kale) on ka meil saanud populaarseks aiaasukaks. Neid on palju erinevaid – lillaka tooniga käharast lehest kuni hiiglaslike suurte tumeroheliste siledate lehtedeni välja. Maitselt nagu kapsas ikka.

Krõpsude valmistamiseks vajad suurt kausitäit lehtkapsalehti. Selleks tuleb eemaldada varreosa ja rebida kapsas suupärasteks tükkideks. Konkreetset retsepti on raske anda – 12 lehe kohta kulub 1 sl oliiviõli, sidrunimahla, soola-pipart.

Kõigepealt raputa lehtedele soola ja masseeri lehti kätega. Siis pigista peale sidrunimahla ja masseeri jälle. Lisa õli ja masseeri uuesti läbi.

Pane kuivatiplaadile ja kuivata 6–8 tundi. Nooremad lehed kuivavad krõpsuks 4–5 tunniga.

On võimalik valmistada kas õlita ja vähese soolaga variant või soolata ja vähese õliga variant. Vali see, mis rohkem maitseb.

_DSC3063_WEB_rawfood_katrinpress

Üleõlavaade > looking back

CAL2013_katrinpress For the past 3 months or so I've been trying to figure something out. I was rather confused after a very busy spring and summer, finishing the summer's projects through the autumn and trying to find a peace of mind. This being the main reason for not blogging. I didn't know what to say or in which language.

Language choice in this blog has been a question for me for at least a year. (Or more. For example I didn't change the menus into Estonian from the very beginning.) I've written a couple of drafts in english, but never posted. This scares me out of my pants (or skin)! (See how helpless I am.) So from now on I'm officially going to look stupid. A tough choice. But if you bother to read further you'll notice that being brave is one of my New Year's resolutions together with reaching out, meaning being more open, communicating my thoughts and feelings e.t.c.

The English voice has always been in my head when blogging. I had to silence it in order to write in Estonian or translate my thoughts back into Estonian sometimes. Unfortunately the voice knows very little about English grammar and syntax. So be it. I'm tired fighting it. Main argument against English was being real and talking to my potential clients - Estonians - rather than to god knows who. Doing this I constantly felt cut off and kind of lonely. Most blogs I follow and people who's work I admire speak English irrespective of their mother tongue. Even my web stats backs up this change: more than one third of my page views come from other countries, most of them probably understanding Estonian, though.

I'm old enough to know that all those questions: what, why, how and for who keep coming back from time to time. They mark change. Knowing the pattern makes you less anxious, but rarely helps to get any answers. So you just wait until it settles. Today, ironically, it finally felt right. So, in order to be even more cliché, her are my New Year's resolutions:

- Be brave, reach out.

- Blog more, Facebook less.

- Cook more, eat less.

- Shoot personal projects.

- Keep fit, but don't waste your energy.

This said, it's time to analyze the year gone by. For those curious and fluent in Estonian, here is the overview of 2012 with some hopes and expectations. Had to scroll it over myself as well to recall and compare.

2012 was a year for lots of firsts: first wedding, first newborn session, first months of being entrepreneur e.t.c. Expectations for 2013 were actually higher than I dared to say in my blog post - energy level was high and everything looked promising. 2012 was a year hard to beat. Therefore maybe I'm not so overwhelmingly happy with the year 2013. It was a year of stabilization.

My main hope was to establish the photography business and to shoot a couple of weddings. Those goals I achieved. Second half-year got so busy that I recall buying a memory card for every new shoot, because I had no time to download and backup the files. This led me to some other workflow related issues: slow computer (had to buy a new one), trouble to meet the deadlines, silence in blog e.t.c.

Another aspect I recall is a large variety of photography jobs I took, some of what I had no previous experience with (corporate portraits, fashion). It meant uncertainty and learning new things as you go. It was a necessary step in order to gain experience, but this also led to hesitation and lack of energy towards the end of the year. The lesson I take with me to the upcoming year is to choose my jobs more carefully, be even more self-conscious and specialize. There is no particular goal, financial or other, that I aim to achieve. I'd rather be kinder, less cynical and true to myself. Let's see where that takes me...

Most important gift of the bygone year for me is knowing myself a little better and knowing that photography still makes me happy. It's a nice, solid feeling to go on with.

Happy New Year my dear friends! Thank you for stopping by! Now that I'm healed and not yet overloaded with new projects, there will be more posts soon.

 

Köögijutud Anne&Stiilis

Ühel toredal päeval saabus minu meilikasti kiri "Anne&Stiili pildistamine". Kõlab päris seksikalt, mõtlesin endamisi. Tegu pole muidugi mitte moeseeria ega kaanelooga, vaid paari toidupildiga, kuid alguseks asi seegi :) Kõnealune töö oleks mul peaaegu tegemata jäänud, kuna pidin just neil päevadel Tartus olema. Õnneks aga saatus halastas mu peale ja pani ajad klappima. Läks nii, et osa pilte, sh nähtava tulpidega avapildi tegi Maiken Staak ja kaks kokka ja rooga siis mina. Kõik 5 naiskokka ja nende 5 värskusest pakatavat rooga maikuu Anne&Stiilis! annestiil_mai Panen mõned suuremad pildid siia ka, sest portreedest ei jäänud ajakirjas suurt midagi järele. Aitäh Tiiu Oga, Angelica Udeküll ja Inga Paenurm! Ingalt lisaks üks võluv dessert, mille Anne&Stiil äkki ka kunagi oma Facebooki lehel avaldab. angelica2_katrin_pressinga2

 

 

Fotograaf Katrin Press | Harilik Pliiats | Fotolavastus | Pulmafotograaf | Toidufoto

Kolm Sibulat

Kolmes Sibulas täitus jällegi üks minu ammune salasoov - pildistada Roman Zaštšerinski tehtud toitusid. Piilusin vargsi oma lemmikrestorani Mooni tegemisi ja tundus, et nad saavad ka minu abita suurepäraselt hakkama. Nii et kui Jana Zaštšerinski minult küsis, kas oleksin valmis Kolme Sibulasse pildistama tulema, vastasin täiesti eufooriliselt: "Jaaaaaa!"

Kolmes Sibulas on avamisjärgsed kiired ajad. Kõik, kes Mooni häädust teavad, tahavad kindlasti ka Sibulasse tulla. Julgen öelda, et Kolm Sibulat on praegu Tallinna kõige popim söögikoht. Kõik need neli tundi, mis ma seal aknaaluses lauas askeldasin, olid teised lauad täis ja mõni broneeringuta õnneotsija tuli ka ukselt tagasi saata. Kokkadel ja teenindajatel olid pidevalt käed tööd täis. Sellegipoolest jõudis köögitiim mulle kohe uue taldriku anda, kui olin eelmise pildistamise lõpetanud.

Kui töötad koos tõeliste oma ala proffidega, siis hakkad paratamatult mõtlema, kas ma ikka küünin nende tasemeni? Ega ikka ei küüni küll. See ei tähenda, et mul oleks eriti madal enesehinnang. Eks mul ole mõned tugevad küljed ka, mida ma ise tean, aga kui tehtaks kummaski valdkonnas mingi pingerida, siis Roma saaks enda omas vist parema koha kui mina enda omas :) Sellepärast siis oli pinge päris suur.

Lisaks olin just hankinud endale uue makroobjektiivi - 105mm F2.8 Micro Nikkor, aga polnud veel jõudnud seda toidu peal katsetada. Alguses keerasin ikka vana hea 50mm ette, aga sain kohe aru, milleks mul uut objet tarvis oli. Selle fixi lähim teravustamiskaugus on 40 cm - see tähendab, et pildistatavale objektile ei saa lähemale minna. Sellest tulenevalt jääb taldrik pildil võrdlemisi väike. Kuna aga keegi sellist kirbukakat ei vaja, siis olin õppinud oma peas arvestama servadega, mis ma niikuinii ära lõikan. Selline kalkuleerimine kaadri komponeerimisel raiskab üksjagu mõttejõudu. Nüüd on mul võimalik minna objektile 20 cm lähedale.

Aga kuna 105mm puhul on vaatenurk hoopis teine, siis tegelikult liikusin hoopis kaugemale ja avastasin uue puuduse. Käed jäävad liiga lühikeseks! :D Enne oli mul võimalik kaamerasse vaadates laual midagi nihutada. Nüüd pidin selleks ümber statiivi ringi tegema. Tegelikult olen ma siiski ostuga väga rahul, sest see võimaldab mul asju senisest hoopis teistmoodi näha. Detailsemalt. Lisaks tahtsin selle objektiiviga tabada kaks kärbest ühe hoobiga. Nimelt, kasutada seda ka portreepildistamisel. Aga sellest juba järgmine kord.

Kuna kõik pildid on Sibula Facebooki lehel kenasti olemas, siis ei olnud mõtet neid siin täpselt samamoodi dubleerida. Seetõttu vormistasin oma lemmikud siin natuke teisiti.

Proovitud toitudest sai minu suureks lemmikuks too esimene nuudliroog - selline veidi Aasia poole kaldu, aga mõnusalt tasakaalus värsked ja rammusad koostisosad. Vaadake, kui kaunilt need peekoniribad läigivad ja millised krõmpsud herned! Teine lemmik oli vaarika pannacotta. Kui mulle too igast küljest erinevalt peegeldav tops ja lusikas kätte anti, ei osanud sellega esiotsa midagi peale hakata. Kui esimene pilt käes, sattusin loova sobramisega veidi hoogu ja polnudki muud teha kui ülejäänu ära süüa :)

nuudli2carpaccio2

kreveti2

pannacotta2

Kohafilee spinatirisotoga

2-le

300 g kohafileed

persillade maitseainesegu

soola, pipart

Risoto jaoks

150 g risotoriisi

1 väiksem sibul

3-4 küüslauguküünt

2 sl võid

oliiviõli

450 ml kalapuljongit

peotäie jagu (peeneks hakitud, külmutatud) spinatit

suur peotäis riivitud Parmesani tüüpi juustu

persillade maitseainesegu

soola, pipart

1 Valmista puljong või lahusta kuubik keevas vees. Hoia puljong kuum. Riivi juust.

2 Kuumuta hakitud sibulat ja küüslauku või ja õli segus, kuni sibul muutub klaasjaks.

3 Lisa riis ja prae keskmisel kuumusel mõned minutid, aeg-ajalt segades. Kalla peale osa kuumast puljongist, et riis oleks kaetud.  (Mul olid kasutada ise keedetud hästi kontsentreeritud puljongi jääkuubikud, mille lisasin risotole koos keeva veega. Hiljem sortsasin juurde ainult vett.) Keeda pidevalt segades ja puljongit lisades, et riis kordagi kuivaks ei jääks. Umbes 10-15 minuti pärast, kui riisiterad on seest veel veidi jahused, lisa külmutatud spinat. (Värske spinat vahetult enne valmimist.) Keeda, sega ja maitse. Maitsesta soola, pipra ja persillade maitseaineseguga (või värske hakitud peterselliga). Arvesta, et ka juust on soolane.

4 Ära unusta kala! Lõika fileest parajad tükid. Värskele kalale vala sortsuke oliiviõli, raputa persillade maitseainesegu ja jahvata pipart. Tõsta 180-kraadisesse ahju ja küpseta nii vähe kui võimalik e 10 min peaks piisama. Külmutatud kala pane ahju sulama, kui hakkad risotot tegema. Umbes 10 min pärast peaks see olema sulanud. Tõsta ahjust välja ja maitsesta nagu eelpool kirjeldatud. Lükka ahju tagasi ja 10 minuti pärast hinda valmidust.

5 Kui oled kindel, et risoto on kohe-kohe valmis, sega sisse riivitud juust. Serveeri kohe koos küpsetatud kohafileega.

Mul on juba kõik potid ja pannid puhtaks lakutud, aga eufooria ei taha ikka veel üle minna :) See oli tegelikult armuline Suur Juhus, mis mulle sellise kena toidu tegi. Kala ostsin nädal tagasi Sadama Turu kalapäevalt. Terve 1,4 kilose purika. Õhtul kodus oma käekestega fileerisin. Vaatasin oma ahvena postitusest järele, kuidas see nüüd käiski. Suurt kala on füüsiliselt tsipa raskem mööda selgroogu lõigata, et sain oma fileekesed kätte. Kuna olin endale kõiksugu head-paremat kokku ahnitsenud, siis jätkus mul nii palju oidu, et kala sügavkülma panna. Tavaliselt on mul kombeks loota ei-tea-millele ja pooled ostetud asjad riknema lasta. Ei saanud värket kala, aga ikka parem kui üldse mitte. Rootsu külge jäänud väärt kraamist keetsin samal päeval hästi tummise puljongi. Panin sibulat, sellerit ja porgandit sisse ja keetsin ikka 2 kuni mitu tundi. Siis valasin muhvinivormidesse ja panin jäässe.

Tegelikult ma olin pärast seda suurt tööd veits pettunud, sest 1,4 kilosest kalast sai 500 g fileed ja vaevalt pool liitrit puljongit. Ostes tundus 7,50 eur üsna soodne hind, aga kui see fileesse ümber arvutada, siis 22,50 eest ma seda ei oleks kindlasti ostnud. See on lihtsalt selline ohkamine, et kodumaine valge kala siiski on pisut liiga kallis, isegi kui tööd mitte peljata.

Seda enam valmistab mulle nüüd rõõmu, et kallihinnaline kala sai väärilise vormistuse. Söögiga on kogu aeg kiire-kiire ja sellepärast ei jõua suurem osa ka blogisse. Juhus tuli esimest korda appi siis, kui taburetiga kapi ülemisele riiulile ronides leidsin basmati riisi kõrvalt risotoriisi paki. Mõte hakkas tööle ja käed hakkisid juba sibulat, koorisid küüslauku. Siis meenus mulle omatehtud puljong ja kui sügavkülma lahti lõin, kargasid näkku rohelised herned. Aga kuna need teise sööja poolt maha laideti ja külma tagasi rändasid, jäi näppu hoopis spinat. Nii et sedamoodi, täiesti planeerimata ja retseptivabalt valmis too suurepärane roog. Olgu kiidetud Suur Juhus ka viimast korda, et mul riisi sodiks keeta ja kala tuimaks küpsetada ei lubanud! :)