Päev toidublogijana koos OLYMPUS OM-D E-M5 MARK II-ga

Täna testisin, mitu kaamerat ja objektiivi mahub fotokotti ja kus on inimvõimete piirid erineva tehnika kasutamisel. Viimatises küsimuses jään vastuse võlgu. Küll aga saad üksikasjalikult teada, mis ma täna sõin (ja mida ei söönud). Viimase teema toon nalja pärast sisse, sest sageli küsitakse: "Kas sa saad kõiki neid asju maitsta ka, mida pildistad?" Arvatakse, et toidufotograafi amet pole muud kui üks restoranides logelemine, mille eest veel pealegi makstakse. See on täpselt sama palju tõsi kui et stjuardessid saavad palju reisida :)

Read More

Maailm ei ole valmis. Mina ei ole valmis.

Inspireeritud Jonas Petersoni sõnavõtust Baltikumi fotofestivalil

Alustan seda juttu tegelikult lõpust. Võtan ette kõige suurema üldistuse, milleni mu ekslevad mõtted viisid: maailm ei ole valmis; mina ei ole valmis. Valmis nagu lõpetatud või lõplik. Sellest eeldusest lähtuvalt on elamine suhe kahe objekti vahel, mis on teatud osas pidevas muutumises. Miks see on oluline?

Olgu ääremärkusena öeldud, et kõik see, millest juttu tuleb, on teatud mõttes hiljutise fotofestivali kokkuvõte. Mõte, et ma pean mingi kokkuvõtte tegema näris juba kuklas, kui üks sõber, fotograaf, küsis:

Sa oled seal neid ettekandeid mitmeid aastaid kuulanud, on seal siis nii palju põnevat ja kasulikku infot?“

Kõige lihtsam on juhtumeid analüüsida tagantjärele, kui on käes mingi resultaat, pulbitsemine on lõppenud, kõik on tardunud. Inimese seisukohalt – postuumselt. On asjad, mis said tehtud ja asjad, mis jäid tegemata. Enda analüüsiks on sellest teadmisest vähe kasu.

Milles üldse peab ennast analüüsima? See on meetodi valiku küsimus. Igaüks leiab ise viisid, kuidas ta toimib. Mina kirjutan oma olemise viisist, mis viib teatud asjade, olgu kasvõi piltide, ärategemiseni.

Eneseväljendus

Olen veendunud, et protsessi ei saa lõpptulemusest lahutada. See on suhteliselt kulunud ja universaalne tõde, mille alusel kunstiteoorias igasugust loomingut ja loojat koos vaadeldakse. Loomingu sünonüümina kasutatakse eesti keeles vahel ka väljendit eneseväljendus. See on liitsõna – enese + väljendus. Mitte kliendiväljendus, ülesandeväljendus ega eelarveväljendus. (Kuigi, olles need mõisted paberile pannud, tekib mul tõenäoliselt kiusatus neid tulevikus teatud olukordede kirjeldamiseks kasutama hakata.)

Praktilisel tasandil tähendab see minu jaoks seda, et ma ei saa midagi teha, kui ei ole enda jaoks asju selgeks mõelnud. See on ka põhjus, miks tegelen täna tähemärkide ritta seadmisega, mitte pakilisemate asjadega. Sest kogu värk käib seestpoolt väljapoole. Siin tuleb vist mängu tehnilise ja loova töö erinevus. Tehnilist tööd tehes ei ole vaja pidevalt jalgratast leiutada.

Connection – side, kontakt

Festivalil esinenud maailma kümne parima pulmafotograafi hulka kuuluv Jonas Peterson manifesteerib oma kirjutistes mõistet connection ja rääkis sellest ka oma ettekandes. Ma ei hakka praegu leiutama, kuidas seda oleks kõige täpsem eesti keelde tõlkida. Piisab sellest, et saame tema väidetest aru. Tema sõnul on oluline enda kohta infot välja anda, antud juhul siis kirjalikus vormis, veebis ja sotsiaalmeedias, et inimestel tekiks sinuga side. Et neil oleks infot, mille põhjal otsustada, kas nad soovivad sinuga tegemist teha või mitte. Eeldusel, et looja paratamatult väljendab ennast ka kliendile töötades, peab klient teadma, millise maailmaga ta kohtub. Kõlab loogiliselt ja selle idee ellurakendamine ongi Petersoni edu alustalasid ning sellest jutlustamine pildistamise kõrval tema peamine leib.

Minu jaoks ei ole see esimene kord Petersonist kirjutada ja tema peale mõelda. Olin tema kommunikatsioonist siiras vaimustuses nagu sajad tuhanded teised fännid üle maailma. Ütlen meelega kommunikatsioonist, sest kui aus olla, meeldivad mulle tema sõnad rohkem kui pildid. (Andestage mulle mu lapsesuu, kui võite.)

Ta räägib just nendest asjadest, mis iga loovisikut üle maailma kõnetavad – tunnetest. Erinevatest segastest tunnetest, isiklikest asjadest ja seikadest elus, mis võimaldavad paljudel end temaga samastada. I want them to like me! deklareerib Peterson, sest kui ma neile meeldin, ei küsi nad esimese asjana: „Kui palju see maksab?“ Ja maksab mitte vähe. Jonase pulmapaketid algavad 5000 Austraalia dollarist. Nii et kuigi ma olen endiselt suuremast osast tema sõnavõttusest pisarateni liigutatud, ei saa ma jätta tähelepanuta tõsiasja, et see just ongi tema eesmärk.

Mina ei läinud seda ettekannet kuulama sooviga saada 10 nippi oma äri eduks. Ma tahtsin mõista inimest, kelle sõnad mulle korda lähevad. Tahtsin aru saada, kas on connection või ei ole ja – miks? Kui ma ei suuda ära seletada – miks? siis see jääbki mind painama.

Põhjused, miks ma Petersoni vastu huvi tunnen, tulenevad samuti otseselt tema nn meetodist ehk infost, mida ta on avalikustanud oma tausta kohta. Tal on meedia- ja reklaamitaust, ta on leiba teeninud reklaamtekstide kirjutamisega. Ironic. Ta justkui hüppas teise paati nagu minagi ja enam ei kirjuta, aga tegelikult – ta pole kunagi pastakat käest pannud. Nüüd ta teeb seda sama asja endale – ja ta on selles nii kuradi hea, et tõesti, ajab lausa vanduma.

Kuigi tema on superstaar ja mina lihtsalt mingi Ida-Euroopa koduperenaine, arvan ma ometi mõistvat, kuidas kõik alguse sai. Kujutlegem korraks tundelist ja omajagu kompleksides meest, kes oli just teinud lõpparve okseleajavalt pealiskaudse reklaamimaailmaga, kellel oli harjumus toota teksti ning kes avastas endas oskuse pildistada pulmasid. Ta lihtsalt oli edasi tema ise: pildistas, kirjutas ja turundas. Temast sai internetiajastu ikoon – blogija. Siinkirjutaja läks toiduajakirjast lapsepuhkusele ja sai aru, et ei suuda samuti vait olla ning alustas toidublogi. Ülejäänu on tegelikult puhas mastaabivahe.

Üks kirjutas kirglikult, sageli, inglise keeles ja kindlasti ka väga hästi ning sai endale kõigepealt miljon laiki ja siis miljon dollarit. See omakorda motiveeris kõike veel rohkem ja veel paremini tegema.

Minu küsimus Jonasele oli:

Kas pole mitte isekas nii palju iseendast kirjutada?

Ma ei saa edasi anda, mis ta vastas, sest küsimine pani mu südame nii kõvasti vasardama, et adusin ainult vastaja miimikat ja žeste, aga mitte jutu sisu. (Keegi hea inimene, kes kohal oli ja mäletab, võib mulle vastuse kommentaaridesse panna.) Ma pakun, et vastus oli midagi sellist, et kõik tahavad infot, mille põhjal sinu üle otsustada.

- F*ck, they don't! They don't know who you are and they don't care!

Mina arvan, et on küll isekas. Selle mitte tunnistamine ei tee kellelegi au. Keegi, kes ei pea ennast huvitavaks inimeseks, ei hakka mina-vormis kirjutama. Samas, ma ei kujuta ka ette inimest, keda tema enda sisemaailm ei huvita. Niisiis sõltub ego suurusest, kui huvitavaks inimeseks keegi end peab. Ja sõltub ka sellest, kuhu keegi tõmbab piiri isikliku ja avaliku info vahele. Nii et pole vaja teeselda, nagu teeksid kellelegi teene endast kirjutades.

Mis meid välja vabandab?

Olles Jonasega samas paadis ei ole mu eesmärk kedagi hukka mõista. Ikka ainult mõista. Mina ei kirjuta niivõrd selleks, et kellelegi teisele midagi selgitada või küüniliselt võttes – maha müüa, vaid selleks, et oma mõtteid struktureerida. Mõtted ei tule ju kindlas järjekorras ega selgelt sõnastatud lausetena, vaid mingi tulva või pistetena näiteks autoga sõites, kõndides või duši all. Sellised korrastamata mõtted aga ei ole praktiliselt kuigi kasulikud. Niisiis vahel lihtsalt tuleb võtta aega ja hakata maniakaalselt klahve toksima. Nii et üks asi, mida ma õppisin Jonaselt, on iseenda regulaarne süstemaatiline analüüs kirjalikus vormis. Iseendast arusaamiseks - hindamatu.

Siis äkki on sinu ees mitu lehekülge teksti ja mitu oma parimate oskuste kohaselt lihvitud mõtet, mille tekitamiseks on kulunud, oletame, pool päeva. Olenemata sellest, kui vilunud grafomaan oled, on see suur töö. Kuidagi ei raatsi seda enda teada jätta. Ei taha ka, sest sisimas igatsed, et keegi sind mõistaks. Mitte sedapidi, et sina pakud kellelegi lahendusi. Mäletad, nad ei tea, kes sa oled...

Mommy, I've created a monster

Muidugi, ühel hetkel, kui saad sadu fännikirju päevas ja pead avama uusi pangaarveid, et raha ära mahuks, nagu Jonas, hakkab koletis kusagil kuklas kuju võtma. Võib olla päris painav muutuda iseenda jutustuse elavaks peategelaseks. Sõnad, mis kunagi tulid südamest, on ammu oma siiruse kaotanud – aga neid loetakse ühe uuesti ja uuesti, sest need on mustvalgel kirjas ning iga tähemärk on väärt hunnikut raha.

Tegelane, kelle sa endast lõid on pisut säravam ja vaimukam kui sa ise, sest sa oled hea kirjutaja, aga mitte superkangelane. Igaühel on õigus samastada end ükskõik millise mõtte või lausega – fantaseerida, rebida neid kontekstist välja ja ka valesti aru saada. Sadade inimeste ootused sinu suhtes on rajatud nende fantaasiatele, mis läksid lendu sinu kunagisi sõnu lugedes. Sa ei ole enam see värisevate kätega tundeline reklaaminohik, kellega alustavad fotograafid end samastavad, aga sa ei saa seda neile näkku öelda. Sul on uued probleemid ja sa jätkad kirjutamist, sest see on sinu eneseväljendus. Selle koletise nimi turunduse keeles on personal brand – ka sellest oli ettekandes möödaminnes juttu.

Kui ma oleksin valmis...

Katsun nüüd otsad kokku võtta. Kui ma oleksin valmis toode, siis oleks vaatluse ja katsetega võimalik välja selgitada, milleks ma kõlban. Kui ma oleksin valmis inimene, siis kõik need väited, millega esinen täna, peaksid paika ka homme. Aeg on näidanud, et see nii ei ole. Andke mulle andeks.

Kui maailm oleks valmis...

Kui maailm oleks olnud valmis enne, kui Jonas Peterson hakkas pulmablogijaks, ei oleks seal tema jaoks kohta olnud. Kui maailm oleks valmis täna, peaksin mina otsima kohta, kuhu sobituda. Õnneks ei ole mitte midagi muutunud. Maailm ei ole ikka veel valmis saanud. See on ikka veel pehme ja amorfne ning reageerib inimestele ja ideedele. Küsimus on, kui meeleheitlikult sa tahad selle maailmaga sidet luua.

Nii et, miks ma käin koolitustel? Võib-olla selleks, et tunda, kuidas maailmas on ruumi hulludele ideedele. See mõjub nii mõnusalt ajuvereringele.

P.S. Mu teine küsimus Jonasele oli: "Kas Baltikumi fotograafid, kes tahavad saada laiemat tuntust, peaksid blogima inglise keeles?" Vastus oli lühidalt: jah. Siin ma nüüd siis olen, tõmblen pidevalt kahe keele vahel ja just seekord, nagu kiuste, otsustasin esmalt eesti keeles kirjutada. Ma ei ole veel valmis :)

Beetroot love

I'm in love with this beetroot! Maakeeli: ma istun ja vaatan seda peeti, tema paakunud nahka ja kühmusid, neid peeneid narmasjuuri, seda murdunud lehte, neid sügavaid punaseid ja lillasid, mis vastanduvad lehtede kollakasrohelisele, ja kogu elu, mis täidab selle pisikese pinna, seda kerget liivasegust mulda, nende kollaseõielisi umbrohtude tekitatud haldjatolmu, krabisevat kõdu ja torkivat leheserva - ja olen sõnatu. Alandlik ja tänulik, et võin olla samasugune.

beetroot love

Everyday Magic

It's a story of transformation in 8 frames and in 3 minutes 30 seconds. I was waiting for a wedding ceremony to start at Tallinn Town Hall when I saw what was happening in front of the building. There was this guy making soap bubbles, speaking Italian and smiling. He took me to travel in time and space. For a short while I felt like I was in Italy. Everybody looked so happy around me chasing bubbles. The moment was fragile like a soap bubble - now it's here and now it's gone! Still makes me smile.

magic_KatrinPress-0156magico_KatrinPress-0162magic_KatrinPress-0177magico_KatrinPress-0164RMwedding_KatrinPress-0176bubble_KatrinPress-0180magic_KatrinPress-0181magic_KatrinPress-0182

A Statement: connection, vulnerability, beauty, love

Every once in a while I write a long story. The time is right for a new chapter. I know it's going to take me long and keep me away from the work that I ought to do instead, but it's necessary. Connection, vulnerability, beauty and love - these are the subjects that I tackle all the time when I work and live. Life and work are inseparable for me, because as an artist, everything goes through me, believe it or not. I had this story in mind for a long time, but just now I stumbled upon it in so many ways that I can't postpone it. Let's start with an example of a good photograph. I'm not going to speak about the rules. It's very subjective, but these are the questions I often ask:

"Is it beautiful?" "Is it personal?" "Does it tell a story?" "Does it make me feel?"

untitled shoot-1200

In order to make something that matters you need to think about it a lot. It's easiest to start talking about business first. I get all kinds of requests every day and I answer them the best I can. Some are very personal and I know right away that I'll have a good working relationship with them. The others are more formal inquiries about the price and other conditions. And then there are the competitions - I don't know how to call them otherwise. These are the inquiries sent to a large group of different photographers in order to get the lowest price and more favorable conditions for the client.

It works fine in the business world where you have similar ready made products. It might also work with some kind of photography where the aim is to capture only the visual aspects of reality. In terms of business it's best to be as numb as possible. Being an entity where business and emotional sides are inseparable makes you wonder who you want to be as a person as well as a professional service provider?

This brings me down to where it all started... And where I want it to evolve. It all started with being true to myself. The reason I'm happy today is that I started doing something I loved. Started making less compromises. See where I'm pointing?

I'm very open about how happy photography makes me and how lucky I am to be able to do what I'm passionate about, so every now and then I get asked for an advice. I'm trying hard not to make a fuss about it, but if my example ads to the set of experiences and helps someone make a shortcut, it's worth an effort. There are benefits for me too that you're about to discover :)

Thinking back to my innocent childhood when I was not yet aware of limitations, I wanted to become an artist and a storyteller. My favorite children's program on TV was where the presenter was an artist drawing and telling a fairytale at the same time (Onu Raivo aka Raivo Järvi, Estonian national TV). I was practicing it a lot. (A photo by my dad.)

minaise-1200

What happened? To cut a long story short: I got scared. I grew up a nice, obedient, helpful girl that most people liked. I did lots of great and interesting stuff for other people that I don't regret, but I wasn't happy. I felt lost and useless, I had no purpose in life, I was not enough. I thought that there are millions of people much better than me in so many ways that I shouldn't even try anything, because the world doesn't need me.

Then I almost died. I was diagnosed with so called pre-cancer and had a surgery before I could even realize it fully. After I was confirmed healthy my nerves burnt out: I had depression and panic attacks. I was medicated and saw a therapist for a couple of month.

Then the healing begun. I realized I was given a second chance. I promised to myself that I won't waste it. I will live for me. The world doesn't need me, but f*** it! I need me! I started making choices for me, turned down the jobs that made me miserable, moved to the country, took a cat and a dog, gave birth to my son... And photographed the whole way.

I didn't think of me as an artist until recently. I was talking to an artist in a bar and he addressed me saying: "Artists like us..." I objected him saying I wasn't an artist, just a commercial and family photographer. I realized only weeks later that it explains everything. Trying hard not to be an artist was what I was doing wrong all my previous life.

Creativity as such has been my interest along the way. First I encountered this iconic essay of Peter Lindbergh and couldn't agree more.

Then I saw this article by photographer Ryan Muirhead a while after it was published. I cried. But I was not ready to embrace my own condition.

Then a similar piece was written by one of my favorite photographers Jonas Peterson who also used to be a writer before falling for photography. He's really good. I only try to make myself understood in a foreign language.

The last drop to the cup was that the two photographers announced they gonna have a workshop together in the manner of "hey let's sit in a circle for two days and leave more confused than when we arrived" also saying that "We want to leave with tools to go forward, to break out of creative ruts and ways to create truly meaningful art." Sounds really good. If they decide bring it to Europe I consider joining.

Last but not least. If you haven't cried yet, watch this TED talk by a social scientist Brene Brown on The Power Of Vulnerability. This explains my way of thinking and what's my benefit of telling too much.

I started this journey looking for beauty, now I'm looking for a connection. I value imperfection and try to develop more meaningful relationships. Curious to see what else is there for me :)

http://youtu.be/iCvmsMzlF7o

Üleõlavaade > looking back

CAL2013_katrinpress For the past 3 months or so I've been trying to figure something out. I was rather confused after a very busy spring and summer, finishing the summer's projects through the autumn and trying to find a peace of mind. This being the main reason for not blogging. I didn't know what to say or in which language.

Language choice in this blog has been a question for me for at least a year. (Or more. For example I didn't change the menus into Estonian from the very beginning.) I've written a couple of drafts in english, but never posted. This scares me out of my pants (or skin)! (See how helpless I am.) So from now on I'm officially going to look stupid. A tough choice. But if you bother to read further you'll notice that being brave is one of my New Year's resolutions together with reaching out, meaning being more open, communicating my thoughts and feelings e.t.c.

The English voice has always been in my head when blogging. I had to silence it in order to write in Estonian or translate my thoughts back into Estonian sometimes. Unfortunately the voice knows very little about English grammar and syntax. So be it. I'm tired fighting it. Main argument against English was being real and talking to my potential clients - Estonians - rather than to god knows who. Doing this I constantly felt cut off and kind of lonely. Most blogs I follow and people who's work I admire speak English irrespective of their mother tongue. Even my web stats backs up this change: more than one third of my page views come from other countries, most of them probably understanding Estonian, though.

I'm old enough to know that all those questions: what, why, how and for who keep coming back from time to time. They mark change. Knowing the pattern makes you less anxious, but rarely helps to get any answers. So you just wait until it settles. Today, ironically, it finally felt right. So, in order to be even more cliché, her are my New Year's resolutions:

- Be brave, reach out.

- Blog more, Facebook less.

- Cook more, eat less.

- Shoot personal projects.

- Keep fit, but don't waste your energy.

This said, it's time to analyze the year gone by. For those curious and fluent in Estonian, here is the overview of 2012 with some hopes and expectations. Had to scroll it over myself as well to recall and compare.

2012 was a year for lots of firsts: first wedding, first newborn session, first months of being entrepreneur e.t.c. Expectations for 2013 were actually higher than I dared to say in my blog post - energy level was high and everything looked promising. 2012 was a year hard to beat. Therefore maybe I'm not so overwhelmingly happy with the year 2013. It was a year of stabilization.

My main hope was to establish the photography business and to shoot a couple of weddings. Those goals I achieved. Second half-year got so busy that I recall buying a memory card for every new shoot, because I had no time to download and backup the files. This led me to some other workflow related issues: slow computer (had to buy a new one), trouble to meet the deadlines, silence in blog e.t.c.

Another aspect I recall is a large variety of photography jobs I took, some of what I had no previous experience with (corporate portraits, fashion). It meant uncertainty and learning new things as you go. It was a necessary step in order to gain experience, but this also led to hesitation and lack of energy towards the end of the year. The lesson I take with me to the upcoming year is to choose my jobs more carefully, be even more self-conscious and specialize. There is no particular goal, financial or other, that I aim to achieve. I'd rather be kinder, less cynical and true to myself. Let's see where that takes me...

Most important gift of the bygone year for me is knowing myself a little better and knowing that photography still makes me happy. It's a nice, solid feeling to go on with.

Happy New Year my dear friends! Thank you for stopping by! Now that I'm healed and not yet overloaded with new projects, there will be more posts soon.

 

Pildi sisse minek e selfy

Vahelduseks ainult üks pilt, seegi mitte minu tehtud, ja palju juttu. Miks mõni pilt kõigile hullupööra meeldib? Kuidas imed juhutuvad? Mis on ühist loomingul ja armastusel? Kas töö on tellija materjalist? Kuidas endast häid pilte saada (ja halbu võimalikult vähe)? Jutt endast nii pildistaja kui pildistatava rollis, ühesõnaga visuaalne ja verbaalne selfy. Jutt, mida lugedes pildistajad tõenäoliselt noogutavad ja mida laiem üldsus, kellele mõeldes ma nendest asjadest räägin, ilmselt kunagi ei loe. Ärkasin üles, tegin kohvi, võtsin telefoni ja läksin Facebooki nagu ikka. Tuttav fotograaf Marje Kärner oli pannud üles ühe pildi minust. Sõbrad ja tuttavad, isegi need, kes kunagi midagi ei ütle, hakkasid tormiliselt laikima ja kommenteerima. "Oi kui vahva!" oli ikka esimene emotsioon, olgem ausad, aga peas hakkas liikuma veelgi suurem mõtete ja küsimuste virr-varr. Kohe nii suur, et ei saanud muidu, kui istusin arvuti taha, et katsuda see kõik kirja panna. See on tegelikult suur vaev, sest asjata pole ma eneseväljenduseks pilti valinud peale nii umbes 15 aastat sõnadega sahmerdamist.

Ise. Fotograaf Marje Kärner.

Kõik ihkavad tunnustust ja komplimente - selle vastu pole mõtet vaielda. Fotograafidega suheldes olen vahel kohanud lauset: "Nad laigivad ju teda, mitte minu pilti", kui pildilolija sõbrad pildi all "meeldib" nuppu vajutavad. Aga kas ikka on nii? Teisalt, puhtinimlikult meeldiks meile kogu au endale võtta ja mõelda, et fotograaf on lihtsalt õigel hetkel päästikule vajutanud. Kas pole me mitte ise enda parimad fotograafid? Mina tean täpselt, et olen kõige ilusam siis, kui duši alt välja astun. Vannitubades on ju peeglid. Ja siin ei ole märksõna mitte "alastus", vaid "puhtus" ja "värskus". Igal inimesel on oma peeglinägu - parim nurk, mille alt endale meelditakse või millisena ollakse harjunud end nägema. Kui leiduks tehnika, mille abil saaks pildi otse inimese ajust välja eksportida ehk nähtavaks teha, oleksid kõik oma piltidega palju rohkem rahul. Mis muidugi ei tähenda, et sotsiaalmeedias eksponeeritavad fotod oleksid mingi esteetilise mõõdupuuga (kui selline peaks leiduma) võttes kuidagi paremad. Võibolla lihtsalt vähem ära värisenud.

See selleks. Tegelikult tahan ma öelda, et kõige rohkem like' kogub ikkagi pilt, kus tekib koostisosade sünergia ja selle tajub vaistlikult ära ka treenimatu silm ehk kes iganes. Teatud piirides on ilumeel universaalne. Õigupoolest see polegi ilumeel, vaid aju omadus töödelda meelsamini informatsiooni, mis on talle hästi söödavaks tehtud. Sellisele järeldusele on jõudnud teadlased, kes on uurinud kuldlõike toimimispõhimõtteid. Nüüd vaata ülalolevat pilti uuesti.

Kas töö on tellija materjalist? Fotograafid on üle võtnud rätsepate kuulsa lause: "Töö on tellija materjalist". Seda pruugitakse nii naljana kui oma möödalaskmiste õigustamiseks. Laias laastus ju nii ongi - see füüsiline keha ja see nägu, mis meile on antud, jääb ka pildile. Ometi teame ju kõik, et mõni pilt meist on õnnestunum kui teine. Katsun kõigepealt üles loetleda töövahendid, millega fotograaf saab reaalsust kujundada.

Valgus.  Katsun olla nii üldsõnaline kui võimalik: valgus muudab seda, kuidas me vorme tajume. Valgus loob meeleolu. Valgus on fotograafi kõige olulisem töövahend. Optika - kujutis sõltub sellest läbi mille me teda vaatame ehk mis objektiivi fotograaf valib. Poos - millises asendis on pildistatav, millise nurga alt teda pildistatakse. Kompositsioon - kuidas paiknevad objektid kaadris. Kas need moodustavad visuaalselt nauditava terviku.  Emotsioon - pildi meeleolu; fotograafi oskus tekitada ja edasi anda emotsioone.

Toon juurde ka abivahendid, mida fotograafil on võimalus kasutada ja mis sageli aitavad tervikule kaasa: meik ja stilistika. Meigitakse foto jaoks üldjoontes samadel põhjustel kui tänaval käimiseks - mõnele sobib nii rohkem. Kui näol on iluvigasid, siis meigiga on neid lihtsam ja kiirem peita kui foto järeltöötluses. Kõik muu on maitseküsimus. Stilistika puudutab nii riietust kui teisi pildil leiduvaid objekte - need peavad olema omavahel kooskõlas, aitama terviku loomisele e loo jutustamisele kaasa. Minu isiklik seisukoht on, et kõik, mida saab ära võtta tervikut kahjustamata, tuleb ära võtta.

Kuidas olla ilus? "Ah, ta on nii ilus, mis viga teda pildistada!" - oled kindlasti seda lauset kuulnud või ise kasutanud. "Ma ei ole üldse fotogeeniline!" - on teine täpselt sama levinud lause. Kumbki pole tõene. Esteetikast ja ilust kui sellisest ma pole pädev rääkima. On tõsi, et üldjuhul on ilusaks peetavaid inimesi kergem pildistada. Põhjus ei peitu aga alati hoopiski mitte näos või kehas, vaid nendega seotud oskustes ja enesehinnangus. Ilusaks peetav inimene üldiselt tajub ennast ilusamana, tal on vähem komplekse, ta julgeb võtta vabamaid poose, ta on tähelepanuga harjunud, ta on oma kehaga rohkem tegelenud (sport, liikumine või niisama peegli ees keerutamine) ja seeläbi oma kehast rohkem teadlik. Samas, pealevaadates ilus inimene võib olla kaamera ees kohutavalt puine ja igav ning oma olekuga ka tulemust kahjustada, kui fotograafil ei õnnestu teda avada ja pingeid maha võtta. Teine aga, kes pole mingi missikandidaat, kuid laseb end vabaks ja läheb fotograafi juhendamisega kaasa, saab endast hoopis paremad pildid. Mitte jätmaks muljet, et kõik on suhteline ja oleneb olukorrast, ütlen ühe mõtte, millesse ma tõesti usun: fotol saab inimese teha ilusamaks kui ta endale loomulikus olekus peeglist paistab. Lihtsalt ühega on rohkem vaeva kui teisega.

Tunnen, et see on täpselt selline jutt, mille kohta võiks öelda: mõttetu pläägutamine, eneseabiraamatust maha kirjutatud mula jne, aga ma ei jäta jonni ja toon mõned näited. Miks minu meelest inimesed pildi peal krampi lähevad? Üks põhjus - edevus on taunitav. Ja edevus see ju ometi on, miks inimesed fotograafi juurde lähevad. Nii et kõige õigem on üleüldse mitte minna ja kui vägisi veetakse või tasuta sessioon antakse siis kogu oma olekuga mõista anda, et see ei olnud üldse minu idee. Tuleb seista nagu tümikas ja täiega blokeerida kõiki fotograafi katseid midagi muuta. Siis ei saa keegi pärast öelda, et näe - käis kaamera ees kekutamas! Aga Facebooki tuleb ju ometi midagi panna, sest kõik ju panevad ja see ei ole siis ju edevus. Panen siis mõne pildi, mis sõber grillipeol telefoniga tegi. Näete, ma olen siin vasakult kolmas, üks jalg ei ole kaadrisse mahtunud, aga see eest milline tore siidripurk mul käes on.

Ma mäletan nii hästi, kuidas olen suurema osa elust üritanud pildistamisel täiesti tuim tükk olla. Puhtalt tõsiseltvõetavuse huvides ja sellesse siiralt uskudes. Sest kõik, mis on seotud füüsilise kehaga, on madal ja vulgaarne ning vaimsete huvidega neiul ei sobi selle vastu mingit huvi üles näidata. Palju õnne kõik fotograafid, kes mind siis pildistada üritasid. Okei, võib-olla ma olin veidi vastutulelik ja veidi püüdlik, aga mul ei olnud kõige vähematki aimu, mida te minust saada tahtsite. Ausalt öeldes, te eriti ei viitsinud seletada ka. Saad suureks, saad üle, saad teisele poole kaamerat ja saad ehk isegi aru. Nii et nüüd ise inimesi pildistades mõistan, et segavaid tegureid võib olla mustmiljon.

Kuidas olla iseenda suurim vaenlane? See pole mingi uudis. Tee ainult seda ära-mind-pildista-nägu (vt ka hapukurginägu) ja võid olla kindel, et sellest pildist asja ei saa. Kahjuks ei või sa aga kunagi kindel olla, et see mõne hetke pärast juba sotsiaalmeedias ei ringle. Selliseid pilte teevad ja levitavad süümepiinadeta telefonidega "sõbrad". Inimesed, kes enne pildistamist mõtlevad ka, jätavad selle klõpsu kas tegemata või kustutavad ära. Suurem osa inimesi mängib seda pimesikumängu elu lõpuni või siis alustab vanemas eas, kui läbisaamine oma peegelpildiga halveneb. Minu soovitus on - mitte töötada endale vastu. Kui pildistamine on vältimatu, ole positiivse hoiakuga ja kuula fotograafi. Ükski fotograaf ei eelda, et oleksid veatu, harjutaksid kodus peegli ees poose, teaksid oma "parimaid nurkasid" jne. Nad soovivad ainult sinuga koostööd teha.

Kuidas mitte saada halbu pilte? Oletame, et oled ise hästi püüdlik, aga tulemus on ikka kohutav. Inimesed kipuvad olema erinevad ja nende taluvuspiirid samuti, aga kui isegi su enda ema, kes sind ju tingimusteta armastab ja iga kaadrit sinust heldimusega vaatab, ütleb, et see on kole pilt, siis tasub teda uskuda. Sõbrad lihtsalt ei julge alati seda öelda, kuigi tahaksid. Sel juhul oled kas fotograafi valikul ämbrisse astunud või siis oli teil mõlemal sajandi halvim päev. Hea fotograaf annab sulle ka oma halvimal päeval pildi, mille ema julgeb rahakoti vahele panna.

Tuttavatel oli hiljuti üks äpardus fotograafiga ja seetõttu on teema minu jaoks õhus. Karglesid mitu tundi nagu inglid kesapõllul, aga pilte nähes pidid minestama. Olgu see siis teistelegi õpetuseks. Eestis on see valdkond reguleerimata. Fotograafiks võib end nimetada igaüks. Mina ka lihtsalt hakkasin fotograafiks. Tegin pilte, üks hetk otsustasin raha küsima hakata - kogu lugu. Kõik on hästi kuni kõik on hästi. Kui juhtub, et klient pole rahul, hakatakse otsima süüdlast. Esiteks, loometegevuse puhul on päris raske öelda, kas pidigi nii olema või tõesti ei tulnud välja. Äkki on kunst? Teiseks, kas kokkulepped on kirjalikud? Kuidas liikus raha? Kas raha tagasi on üldse piisav kompensatsioon jne, jne.

Kõike seda silmas pidades on hulga kasulikum üldse mitte ämbrisse astuda. Fotograafid on oma tööde hindamise teinud kliendile võimalikult mugavaks - neil on pildid koduleheküljel väljas. Nad näevad ise vaeva, et sinuni jõuda: reklaamivad ennast internetis, Facebookis, koostööpartnerite kaudu, teevad kaastöid meediale, esinevad telesaadetes, teevad koolitusi jm. Fotograafe on maailmas (Eestis) nii palju, et jätkub kõigile ja jääb ülegi. Vahel isegi häid. Ainus, mida kliendilt eeldatakse, on süvenemine. Muidugi võib palgata esimese ettejuhtuva või kellegi tuttava, üldse mitte pilte vaadata ja äkki lähebki õnneks... Äkki ei lähe!?

See uks käib kahele poole lahti. Kui kahtled, küsi veel pilte näha, saa kokku, räägi, guugelda, küsi foorumitest, küsi tuttavatelt, küsi klientidelt, koostööpartneritelt ja konkurentidelt.

Head on kallid. Kallis pole alati hea. Odav võib küll hea olla, kui ta veel ei tea, et ta hea on. Oma silm on kuningas. Kuningad ei ohi.

Kuidas imed juhtuvad? Tegelikult olen ma juba ammu tahtnud kirjutada võlumisest. Ja armastusest. Mis neid ühendab?

Võtame nüüd uuesti kaks tegelast: fotograafi ja modelli, kummalgi on kaasas oma elukogemus, ja laseme nad haljal aasal kokku. Kõiksugu asju hakkab juhtuma. Nad ütlevad "tere!", on kohmetud, ebakindlad, närvis. Saavad kuidagi jutu peale - algab tants. Kavatsesin kasutada lihtsalt mingit hoogsat sõna ja alles siis, kui olin selle kirja pannud ja üle lugenud, taipasin - see ju ongi tants! (Absoluutselt ei pretendeeri originaalsusele. Punastab.) Portree pildistamine ongi nagu paaristants: fotograafi roll on suunata, juhtida ja modelli roll on kuulata, mitte vastu punnida, olla nõtke või jäik - kuidas vaja. Kui mõlemad teavad oma samme ja energia on õige, on seda nauditav vaadata. Kolmekesi on keerulisem, sest sidet on keerulisem luua, hulgakesi on juba paras puntratants, kus kõik loodavad võimalikult väikese kahjuga väljuda. Ütlesin energia - ja ma mõtlen seda. Fotograaf ja pildistatav võiksid ideaalis saada omavahel mingil tasandil kontakti, mis aitab neid soovitavale tulemusele lähemale. Mida sügavam on see kontakt, seda parem on tulemus ja seda suurem tõenäosus, et imed hakkavad juhtuma.

Kuidas puutub siia võlukunst ja mis imedest jutt käib? Need on sellised harvad hetked, kui miski tuleb neile kahele (või rohkemale) inimesele appi. Fotograafias ilmutab see miski end sageli loodusjõudude kujul - enamasti mõjutab see valgust või tausta paremuse suunas. Midagi, mida ei olnud võimalik ette näha ega vägisi sinna panna. Keegi, kellel on oma tee. Miski, mis koputas fotograafi õlale ja ütles: "Vaata sinna!", miski, mis kukkus kuskilt ära ja ilma ongi parem. Selliste olukordade loetlemisega võiks jätkata, aga kõik said vist aru. Abi ei saa tellida, sellega ei tohi arvestada, abi tuleb välja teenida.Kes on seda tundnud, ei saa sellest enam kunagi vabaks. Olen paadunud skeptik ja esimene igasugu paranähtusi naeruvääristama, kuid loomingut ja armastust ei oska ma ratsionaalselt seletada.

Pühendatud sõpradele fotograafidele ja kõikidele armsatele inimestele, kes on mulle andnud võimaluse seda kogeda.