Mereannid restoranis City Marina. Seafood restaurant City Marina.

City Marina is one of the few seafood restaurants in Tallinn, Estonia. It's located near the passenger port and is open only in summer.

Read More

Everyday Magic

It's a story of transformation in 8 frames and in 3 minutes 30 seconds. I was waiting for a wedding ceremony to start at Tallinn Town Hall when I saw what was happening in front of the building. There was this guy making soap bubbles, speaking Italian and smiling. He took me to travel in time and space. For a short while I felt like I was in Italy. Everybody looked so happy around me chasing bubbles. The moment was fragile like a soap bubble - now it's here and now it's gone! Still makes me smile.

magic_KatrinPress-0156magico_KatrinPress-0162magic_KatrinPress-0177magico_KatrinPress-0164RMwedding_KatrinPress-0176bubble_KatrinPress-0180magic_KatrinPress-0181magic_KatrinPress-0182

Tallinn Street Food Festival 2014

Telliskivi Loomelinnaku õu oli eile head lõhna, särisevaid panne ja uudishimulikke inimesi paksult täis. Kõrvuti endale juba nime teinud rahvusrestoranidega leidus selliseidki, kelle tähelend alles alguses. Esimene laine külastajaid tundus eelistavat klassikalist burgerit, mida pakuti eri variatsioonides kõige arvukamates kioskites, kuid sellest hoolimata said need festivalialalt esimesena otsa. Järgmisena hävitati kõik muu, mis saia vahele käis: burritod, tacod, falafael, döner jne. Seejärel kõik pannil ja vardas särisev: kanasüdamed, kana-teryakivardad, currywurst ja lõpuks pisteti nahka ka riisi-, nuudli- ja taimetoidud ning jäätis ja magusroad takkapihta. Paar tundi enne sulgemist jäi küll mulje, et kõik kauplejad võisid päevaga rahule jääda. * * *

Telliskivi Creative City (Telliskivi Loomelinnak) was filled with sizzling grills and food trucks yesterday as the Tallinn Street Food Festival took place. It was the first ever street food festival in the Baltics with more than 40 vendors. It seemed like the burger classic was the most common bite on the site, but hungry crowd finished it in no time. A few hours before the end of day there was nothing much left. Must have been a successful day!

telliskivi-201_WEBtelliskivi-011_WEB-katrinpresstelliskivi-025_WEB-katrinpresstelliskivi-023_WEBtelliskivi-056_WEB_katrinpresstelliskivi-017_WEB_katrinpresstelliskivi-135_WEBtelliskivi-139_WEB_katrinpresstelliskivi-052_WEBtelliskivi-124_WEBtelliskivi-140_WEB_katrinpresstelliskivi-155_WEBtelliskivi-178_WEBtelliskivi-117_WEB_katrinpresstelliskivi-193_WEB

Beckstead wedding photography workshop

The annual I Am Photographer Festival was held in the beginning of April in Tallinn. For me it's the most interesting and inspiring time of year because of many seminars, workshops and quality time among friends and colleagues. In comparison with last year when I was eager to learn some new tricks, it was more about getting to know myself thorough other people's work and ideas. David Beckstead used to be one of America's top 10 wedding photographers. He now shoots weddings and teaches workshops all over the world as he likes to travel. He described his approach as conscious opposition to trends, always trying to find something new. Here's my catch of the day.

* * *

Iga-aastane I Am Photographer Festival ajab mind elevile ja teeb õnnelikuks, sest mitu päeva järjest on võimalik kuulata fotojuttu ning suhelda sõprade ja kolleegidega. Olen avastanud, et koolitustel osalemine on omamoodi sõltuvust tekitav nauding. See paneb ajukäärud mõnusalt surisema, võimaldab omasugustega mõtteid vahetada ja tekitab igasugu mõnusaid mõtteid edaspidiseks. Ma ei looda enam nii väga mõnd võtet või trikki õppida, vaid otsin inspiratsiooni ja seetõttu tuleb pettumusi harvem ette.

Kui möödunud aastal Joe McNally koolitusel oli peategelaseks valgus, siis David Beckstead'i lähenemine oli kardinaalselt erinev. Tema lähtus ruumist ja valgusallikaks võis olla kasvõi taskulamp. Detailidesse laskumata ütleksin, et see kontrast oli minu jaoks äärmiselt vabastav. Andis kinnitust, et ei ole olemast sellist asja nagu õige või vale lähenemine fotograafiale. Allpool mõned näited, mis ma selle teadmisega peale hakata oskasin.

beckstead-427-Edit_WEB

beckstead-427-Edit_WEB

beckstead-085-Edit_WEB_katrin_press

beckstead-085-Edit_WEB_katrin_press

beckstead-081-Edit-2_WEB_katrin_press

beckstead-081-Edit-2_WEB_katrin_press

beckstead-110-Edit_WEB_katrin_press

beckstead-110-Edit_WEB_katrin_press

beckstead-188-Edit_WEB

beckstead-188-Edit_WEB

Üleõlavaade > looking back

CAL2013_katrinpress For the past 3 months or so I've been trying to figure something out. I was rather confused after a very busy spring and summer, finishing the summer's projects through the autumn and trying to find a peace of mind. This being the main reason for not blogging. I didn't know what to say or in which language.

Language choice in this blog has been a question for me for at least a year. (Or more. For example I didn't change the menus into Estonian from the very beginning.) I've written a couple of drafts in english, but never posted. This scares me out of my pants (or skin)! (See how helpless I am.) So from now on I'm officially going to look stupid. A tough choice. But if you bother to read further you'll notice that being brave is one of my New Year's resolutions together with reaching out, meaning being more open, communicating my thoughts and feelings e.t.c.

The English voice has always been in my head when blogging. I had to silence it in order to write in Estonian or translate my thoughts back into Estonian sometimes. Unfortunately the voice knows very little about English grammar and syntax. So be it. I'm tired fighting it. Main argument against English was being real and talking to my potential clients - Estonians - rather than to god knows who. Doing this I constantly felt cut off and kind of lonely. Most blogs I follow and people who's work I admire speak English irrespective of their mother tongue. Even my web stats backs up this change: more than one third of my page views come from other countries, most of them probably understanding Estonian, though.

I'm old enough to know that all those questions: what, why, how and for who keep coming back from time to time. They mark change. Knowing the pattern makes you less anxious, but rarely helps to get any answers. So you just wait until it settles. Today, ironically, it finally felt right. So, in order to be even more cliché, her are my New Year's resolutions:

- Be brave, reach out.

- Blog more, Facebook less.

- Cook more, eat less.

- Shoot personal projects.

- Keep fit, but don't waste your energy.

This said, it's time to analyze the year gone by. For those curious and fluent in Estonian, here is the overview of 2012 with some hopes and expectations. Had to scroll it over myself as well to recall and compare.

2012 was a year for lots of firsts: first wedding, first newborn session, first months of being entrepreneur e.t.c. Expectations for 2013 were actually higher than I dared to say in my blog post - energy level was high and everything looked promising. 2012 was a year hard to beat. Therefore maybe I'm not so overwhelmingly happy with the year 2013. It was a year of stabilization.

My main hope was to establish the photography business and to shoot a couple of weddings. Those goals I achieved. Second half-year got so busy that I recall buying a memory card for every new shoot, because I had no time to download and backup the files. This led me to some other workflow related issues: slow computer (had to buy a new one), trouble to meet the deadlines, silence in blog e.t.c.

Another aspect I recall is a large variety of photography jobs I took, some of what I had no previous experience with (corporate portraits, fashion). It meant uncertainty and learning new things as you go. It was a necessary step in order to gain experience, but this also led to hesitation and lack of energy towards the end of the year. The lesson I take with me to the upcoming year is to choose my jobs more carefully, be even more self-conscious and specialize. There is no particular goal, financial or other, that I aim to achieve. I'd rather be kinder, less cynical and true to myself. Let's see where that takes me...

Most important gift of the bygone year for me is knowing myself a little better and knowing that photography still makes me happy. It's a nice, solid feeling to go on with.

Happy New Year my dear friends! Thank you for stopping by! Now that I'm healed and not yet overloaded with new projects, there will be more posts soon.

 

Koolitus: lillede pildistamine

Eile andsin kodukandis oma esimese fotokoolituse. Rääkisin Karla küla aiandustalude korraldatud Lillerallil lillede pildistamisest.Kuna aiahuviliste seltskond oli kirju ja erineva tasemega alustasin A-st ja B-st ning katsusin teha nii, et jutt sobiks ka kompaktkaamera omanikele. Et kohapeal näitliku materjali kasutamise võimalust ei olnud, panen koolituse slaidid (Klikka linki, lae alla ja paki lahti. Slaidid on pdf-failina.) ja näitliku materjali koos kommentaaridega sellesse postitusse. Mainisin koolitusel ja kordan ka siin üle, et lilled ei ole minu spetsiifiline huviala. Kuna elan maal ja mulle vahel lihtsalt meeldib kaamera jalutama viia, siis on ka mõned lilled kaadrisse sattunud. Lisaks kõpitsen vähehaaval majaümbrust ja dokumenteerin vahel, mis peenardes toimub. Kolmandaks põhjuseks lilli pildistada on naisteajakirja Mari aiarubriik, mida ma toimetan ja kuhu lugude tarvis pilte teen. Nii et see, mida ma jagan on lihtsalt vähene elu jooksul kogunenud üldine fototarkus. 20130623-_DSC1880_WEB_katrin_pressDSC_7524_ed_WEB_Katrin_press Selle pildivalik sai siia illustreerimaks mõtet, et enne nupule vajutamist võiks teadvustada, kas meid huvitab üldplaan - maastik, taimede grupp või üksik õis. Samuti leiab siit rõhutatult staatilist, tsentraalset kompositsiooni. Ja kui meil mõlgub meeles mõni pildilugu, siis tasuks pildistades hoolitseda selle eest, et leiduks nii detaile, keskplaani kui üldisi kaadreid. Kompositsiooni teemas oli juttu kuldlõikest, mille olemuse avamisega ma toime ei tule, kuid praktikas on mu meelest piisav ka teadmine, et selline asi on olemas. Fotograafias kasutatakse laialdaselt kuldlõike printsiibist tuletatud kolmandiku reeglit, mis lihtsustatult soovitab mitte paigutada foto peamist objekti/subjekti pildi keskele, vaid kuhugi kolmandiku peale. Pildi komponeerimisel on abiks ka geomeetriliste kujundite, korduste ja mustrite tähelepanemine. Lisaks sai mainitud, et diagonaalid tekitavad liikumise muljet ning et staatilisel kompositsioonil ei ole iseenesest ju ka midagi viga, kui see on taotluslik. DSC_7667_WEB_katrin_press_DSC2721-2013-07-03 Kaevandi-KatrinPress_WEB _DSC6857 copy_WEB_Katrin_press Lühidalt puudutasin pildi tekitamise peamisi muutujaid: ava, säri ja ISO. Rääkisime "õigest" säritusest: millistel juhtudel seda on tarvis. Näiteks pildipaar, mis on tehtud mõnekümnesekundise vahega, kaameras erinevalt säritades ja pisut muutes kaamera nurka (valgusallika suhtes). _DSC7099 copy_WEB_katrin_press Ava puhul tuli jutuks teravussügavus - kuidas ava kinni või lahti keeramine pilti muudab ja kuidas lahtist ava kasutades objekti taustast eraldada. _DSC8584-Edit copy_WEB_katrin_press Et head näited said otsa, leiab ülejäänud märksõnad slaididest.

Tänan kõiki koolitusel osalejaid ja ka teisi, kes viitsisid selle postituse läbi lugeda!

Fotograaf Katrin Press | Harilik Pliiats | Fotolavastus | Pulmafotograaf | Toidufoto

Ööbiku talu sõprade õhtusöök

Möödunud esmaspäeval pakkus Ööbiku gastronoomiatalu sõpradel õhtusööki, et enne tänast pop-up restorani ametlikku avamist oma valmisolekut testida. Kiirkorras söögisaaliks kohandatud kõrvalhoones pakuti metssiga, linaskit, värsket kartulit, kukeseenekastet, pisikesi pannkooke metsamarjade ja omatehtud kohupiimajäätisega ning muraka-šokolaadimakroone. Katusealune istumine õigustas end tujuka ilmaga suveõhtus igati, sest vaheldumis tuli nii päikest kui vihma.

Pikemalt polegi vist mõtet kirjutada, sest piltidelt on kogu see ehedus ja mõnus atmosfäär, mille pärast Kuimetsa sõita tasub, hästi näha. Soovin pererahvale edu ja palju häid kliente!

Lisainfo ja laudade broneerimine www.oobiku.ee _DSC2100-Edit-2_DSC1996-Edit_DSC2270-Edit66biku21_DSC2027-Edit66biku26_DSC2076-Edit_DSC2072-Edit_DSC2090-Edit66biku22_DSC2054-Edit_DSC2240-Edit_DSC2282-Edit_DSC2254-Edit-2_DSC1986-Edit_DSC2107-Edit_DSC2111-Edit_DSC2114-Edit_DSC2292-Edit_DSC2294-Edit66biku2366biku25_DSC2290-Edit_DSC2297-Edit66biku24_DSC2301-Edit_DSC2316_DSC2248-Edit-266biku27

Workshop: Location Lighting with Joe McNally

Käimas on suur fotofestival ja sellega seoses külastab Eestit mitmeid maailmakuulsaid fotograafe. Nad annavad ka koolitusi ja ühel sellisel täna käisingi. Joe McNally'l on 30 aastat töökogemust fotograafina ja ta on teinud kaastööd ajakirjadele National Geographic, Time, Newsweek, Fortune jpt. Koolituse eesmärk oli õpetada kasutama valgust võttekohal. See 4-tunnine workshop oli nii tihe, et pärast ajud lausa suitsesid, kuid iga minut sellest oli kvaliteetaeg.

Alltoodud piltidel on minu osalus sisuliselt vaid kaamerat hoida ja nupule vajutada ning tulemus pärast arvutis üle käia, kuna võttekoha valis ja valguse pani püsti juhendaja. Iga koolitusel osaleja sai lõpuks teha oma paar-kolm klõpsu. Sellegipoolest, olen hämmingus, sest nii fantastiliselt valgustatud piltide puhul on järeltöötlus arvutis sisuliselt olematu!

_DSC3392 copy_DSC3391_detail_DSC3391 copy_DSC3395 copy

Kui ma ühel hetkel ringi vaatasin ja märkasin, kui vahvasti aknast langev valgus õhus oleva tolmu sädelema lõi, siis tormasin seda haldjatolmu pildistama. Aga muus osas on need pildid ülemiste korralikult paika sätitutega nagu öö ja päev. Aga las olla. Siis on näha, milleks neid välkusid ja peegeldeid tarvis on :) _DSC3377 copy 3_DSC3382 copykoolitusSAMSUNG

Talvenauding

Minu karvamütsi olete juba näinud, aga selgub, et karvamütsigäng on tegelikult suurem. Meil on isekeskis üks põnev asi ajada, mille kaassaadusena valmisid need pildid. Köögipealik: Kertu Lukas Stilist: Kristi Jalakas Modellid: Kertu Lukas, Kristi Jalakas ja tundmatuks jääda soovinud koer Riided ja aksessuaarid: erakogu talve2talve32_DSC0866 copy2_DSC0832 copy_DSC0897 copy_DSC0870 copy2

Head uut ja tagasivaade aastale 2012

_DSC0557 copy_tekstMa ei ole varem eriti hoolas kokkuvõtete tegija ega sihtide seadja olnud. Sain selle idee teisi blogisid lugedes ja mul on hea meel, et see tagasivaade tehtud sai. Endal on mõnus meenutada, mis oli läinud aastas head ja olulist.

Liiati veel, kuna aasta on alanud veidi tühja tundega. Mõte kipub juba eksistentsiaalsetele radadele ja see on kindel märk, et pühad on olnud liiga pikad ja tükk aega ei ole saanud tööd teha :) Kavatsesin ühtlasi lõpetuseks kirjutada ka sellest, mida ma alanud aastast ootan, aga kõik laused, mis ma kirja panin, laulsid sama refrääni: töö, töö, töö. Mis parata, ma armastan oma tööd.

On ainult üks asi, mis sellega konkureerib ja valiku hetkel esikohale asetub - see on minu pere. Möödunud aasta saavutuste eest pean tänama neid: oma meest ja poega. Liiga sageli, nagu praegugi, istun ma näoga ekraani ja seljaga nende poole. Pole lihtne, kui üks küpses eas koduperenaine töösse armub :) Kummardan maani ka oma ämma-äia ees, kes on meie vankumatu tugiüksus kõikidel rasketel hetkedel ja kelle juurde minu pisipõnn alati rõõmuga läheb. 2012_talv_web

TALV

Läinud aasta algas Austria lumistel nõlvadel ning koju jõudes oli kindlasti tarvis ära teha austerlaste rahvulslik magusroog Kaisershmarrn. Loodus oli lume all lookas ka läinud talvel. Jõuludeks kinkisin endale Wacomi digilaua ja pliiatsi, mida fototöötlusele lisaks on vahva kasutada ka joonistamiseks. Pidasin plaani veidi rohkem ka illustratsiooniga tegelda, kuid ajanappusel jäi see mannal kelgutajate pilt aasta ainsaks taieseks. Idee on aga endiselt jõus. See on just sedasorti plaan, mida rahulikult võib aastast aastasse kuni pensionipõlveni edasi lükata :) Esimest korda elus käisin öösel kaameraga õues - ja veel sellise käreda külmaga. Elamus oli võimas ja tulemust on veel ka täna hea meel vaadata. Õnneks oli mahti jäädvustada ka teisi enda kõrval, näiteks koer Baruto kasukakeerutamist. Käisime toidublogijatega Soomemaad avastamas. Millegipärast satun üle lahe alati siis, kui on jube vastik ilm :) Kõik muu oli seevastu põnev ja maitsev. Aasta alguses võtsin ette Oma Maitse lastetoitude rubriigi SuPraMag. Lisaks retseptidele püüdsin loovalt läheneda ka visuaalsele poolele. See sundis kokkamise kõrvalt ka joonistama ja meisterdama - mõlemad on mulle ülimalt meeltmööda. Sammhaaval sai selgemaks, et just visuaalne külg paelub mind selle töö juures kõige enam. Tuleb tunnistada, et kui pead ise kõik otsast lõpuni valmis tegema ja üles pildistama, siis on su põhiline mure, et kõik näeks hea välja. Peale pildistamist külmaks läinud toitu ei naudi keegi. Kokkamine on vahva ja loominguline tegevus, aga siis tuleb see toit ka kohe ära süüa, mitte sellega enam veiderdada! Läinud aasta alguse emotsionaalselt enim laetud postitus oli kindlasti see härmas aknaklaas. Tegelikult olen ikka veel jube rahul ka mõne interjööripildiga, mille tegin ühele kohalikule külalistemajale. Valguse mõttes on talv alati kõige raskem aeg. Mida aasta edasi, seda kärsitumalt ootan, et päevad vähehaaval pikemaks muutuksid.

2012_kevad_web KEVAD

Kevadel pildistasin raudselt kõige rohkem muffineid ja sparglit. Tänu ühele Oma Maitse loole õppisin kookide martsipaniga katmist ja kaunistamist. Tegin hulgaliselt lilli ja liblikaid ning elu esimese martsipanikattega tordi. Ah jaa - maapähklivõid proovisin ka elus esimest korda. Maitses. Käisin Martin Vuksi juhendataval stuudiofoto koolitusel ja puutusin esimest korda elus kokku valgusmaalinguga, mida sai testitud apelsinide ja riisi peal. Samuti võtsin esmakordselt ette beebiootuse pildistamise. Kaks kuud mässasin ROCCA kliendiajakirja kokkupanemise ja fotodega: tellisin, korraldasin ja pildistasin ise nii palju kui suutsin. Sain teada, mis tunne on, statiiv ja fotokott üle õla, mööda toidukohti käia. Kodus pildistasin kreemipurke ja šampoonipudeleid. Suurim väljakutse toiduvallas oli valmistada ja pildile seada koolilõpulaua toidud ja lauakate Oma Maitsele - vidinad-pudinad, nõud ja 6-7 rooga. Kõik laual koos ja pärast veel eraldi piltidel. Õnneks tuli kohe pärast lapse 2 aasta sünnipäev, milleks ükski pingutus ei ole ju liiga suur :) Et üks foto sellest seeriast valiti ka ajakirja kaanele, oli kirsiks tordil. Tõsi küll, originaalis oli pildi servadel liiga vähe vaba ruumi ja need siniste lehvidega marjašarlotid tuli mul nullist uuesti valmis teha ja pildistada. Vähehaaval olin inimeste pildistamiseks julgust kogunud ja kui läksin külla sõpradele Ööbiku talusse, otsustasin fotograafi mitte kaasa võtta. Maikuu lõpetas Oma Maitse kotletipäev Sadama Turul, kus panin end proovile toidukoolitajana. Ei olnudki väga hirmus. Kevadel hankisin endale ka objektiivi, mis on tänaseni mu hea sõber ja suurim tööloom: Nikkor 50 mm F1.4G.

2012_suvi_web

SUVI

Juuni alguses käisime toidublogijatega Rootsis ja ilm oli kuulu järgi hullem kui sama aasta jõulude ajal, kõik muu aga väga maitsev ja inspireeriv. Kuivi jalanõusid otsides läksin veidi hoogu ja jõudsin koju 4 paari uute kingadega. Umbes vaarikaajal saabus mu ammu igatsetud uus kaamera Nikon D700. Esimene suurem testimine toimus Lennusadamas jahil Blue Sirius koos äärmiselt fotogeeniliste mereröövliplikadega. Süüa ja toidupilti tegin suvekuudel vaid õige natuke. See-eest oli lausa kaks beebiootajat, üks vastsündinu, üks tüdrukuteõhtu ja ühed pulmad. Minu esimesed pulmad fotograafina! Olen seda pulmade pildistamise kogemust nüüd veidi seedinud ja otsustanud, et olen nõus selle tralli uuesti ette võtma. Mitte romantika ei pane mind kaamera järele haarama, vaid kogu see ilu ja toredus, mis selleks päevaks kokku sätitakse. Mind panevad ahhetama kõik need väikesed detailid: meik, soeng, riietus, ehted, lauakatted, lilleseaded jne jne. Muul ajal seda lihtsalt ei juhtu, et kõik, mis kaamera ette jääb, on nii ilus ja viimistletud.

2012_sygis_web

SÜGIS

Sügis on muidugi seened, aga ka šokolaad! Sügis tõi ka otsuse Ajakirjade Kirjastusest ära tulla. Kahjuks seega ka Oma Maitsest. Rõõmustav on aga see, et üht-teist olen ajakirja teinud ka hiljem. Loodus tühja kohta ei salli ja nii avastasin end sujuvalt naisteajakirjale Mari kaastööd tegemas. Hakkan vaikselt harjuma, et pildistan päris inimesi ja nende jaoks olen mina päris fotograaf. Aiad ja taimed on veel uus ja harjumatu valdkond, aga õnneks nad püsivad kenasti paigal nagu toitki. See töö on mulle pakkunud juba küllaga silmailu, väärtuslikke teadmisi ja kohtumisi eriti kenade ja südikate inimestega. Pühade-eelses ostupalavikus soetasin Sigma 28mm F2.8 lainurga, mis on mind paar korda kitsastes oludes välja aidanud, kuid tema täit potentsiaali, mis peaks minu ettekujutuses avalduma just interjöörides, pole ma veel kasutanud.  Vaevlesin kõvasti pika ja laia vahel valides, kuid õnneks või kahjuks on teleobjektiivid nii kallid, et need peab enne välja teenima. Uue nähtusena on tekkinud mõned kliendid - toitlustusasutused, kelle roogasid olen pildistanud. Koostöö päris kokkadega on asi, millest ammu puudust tundsin ja see on tõesti väga nauditav. Ikka veel tahaks kergendustundest ohata. Hilissügisel sain ka teist korda tädiks ning taas oli mul võimalus pisikeste inimeste pildistamist harjutada. Kuna aga väike Elsa ei ole veel blogisse jõudnud, jäi ta välja ka sellest kokkuvõttest. Omad inimesed peavad paraku pilte kõige kauem ootama. Sügis-talvest on veel nii mõnigi tähtajata töö kõvakettal kannatlikult ootel.

***

Tagasi vaadates tundub pilt üsna kena, nii et kui käesolev tuleks kasvõi veidi läinud aasta moodi, oleksin täitsa rahul.

***

Wordpressi nobedate näppudega ahvid rehkendasid kokku ka minu lehe ametliku statistika. Arvestades, et käivitasin selle lehekülje alles oktoobris ja et midagi kasulikku antakse siin haruharva, olen hästi rõõmus, et mind ikka nii palju vaadatakse.

 

Stuudio test

Iga oluline üritus vajab peaproovi ja seda me täna tegimegi. Meie pop-up stuudio, nagu moodsal ajal öeldakse, on suurepärane. Pühapäevaks on veel mõned vabad ajad. Tulge pildistama!

Lisaks valgele taustale on meil lahedalt käes ka imekauni talvemaastikuga aknapinda, mis valgel ajal sobib hästi portree pildistamiseks. Mul oleks kedagi teist oluliselt lihtsam pildistada kui ennast.

Tähtis number aja broneerimiseks on +372 5070 801.

Pühadehõnguline perepäev minu kodukohas

Lugu sellest, kuidas üks asi viis teiseni ja nüüd on mul üheks päevaks fotostuudio. 9. detsembril panen oma kola kohaliku pubi tagatoas püsti ja kõikidel soovijatel on võimalus lasta endast pilti teha. Kirjutan veidi pikemalt, kuidas see juhtus ning mismoodi ma seda ette kujutan. Kuidas päriselt välja tuleb, saab näha kohapeal! :)

Unistuste pind

Ühel hetkel jõuavad kõik tõsisemad fotohuvilised selleni, et hakkavad unistama, et neil oleks üks omaette tuba, tühjalt seisev garaaž või mingi muu pind, mida saaks vajadusel kasutada stuudiona. Oma tuba sai korra proovitud. Siin tegime isadepäevaks neid pilte.

Aga põrandale laotatud voodilina ei näe just eriti professionaalne välja. See pole mõistagi ainus kitsaskoht. Kodu, kui see pole just spetsiaalselt fotohobi silmas pidades ehitatud, ei sobi ikkagi pidevaks sisse-välja voorimiseks. Garaaži varianti olin mõistagi juba ammu kaalunud, aga see lihtsalt ei kõlba kohe üldse.

Kui ühel päeval, kui mu käest taas küsiti, kas mul on mingi pind, kus perepilti saaks teha, haarasin härjal sarvist. Ei, ma ei reserveerinud aega mõnes Tallinna fotostuudios nagu sel puhul tavaliselt tehakse. Tõsi, Tallinnas on täiesti piisavalt rendistuudioid ja mul ei oleks mingi probleem mõnes sellises üks pildistamispäev korraldada. Aga ma ei taha.

Võib-olla ma eksin, aga mulle tundub, et need, kes tahavad pealinna fotograafi juurde minna, on seda juba teinud. Ja kui mitte, siis pole neil selleks mingit takistust kasvõi homme päev. Mulle isiklikult aga ei meeldi Tallinna vahet kärutada, kui selleks ei ole tõsist vajadust. Kui oleksin tahtnud Tallinnas elada ja kellast kellani kusagil kontoris istuda, siis ei elaks ma praegu Orus.

Niisiis, asusin otsima ruumi siit lähedalt. Sain tuttavaks mitmete toredate inimestega, keda seni ei olnud au tunda. Vaatasin üle mõned ruumid, kuid esimese hooga midagi sobivat ei leidnud. Rääkisin sellest muu seas ka pubi peremehega. Tema siis küsiski, kas nende valge seinaga ruum mulle ei kõlbaks. Vaatasin, et noh, põhimõtteliselt ju kõlbab ka.  Aga kuna mõttes oli ikkagi midagi püsivamat leida, siis sinnapaika see jäi. Idee, et seda võiks ajutise lahendusena proovida, tekkis alles õhtul kodus. Õnneks oli pubi rahvas mu mõtetega päri ja nii me kibekähku kõik kokku leppisimegi.

Idee

Minu ettekujutuses on see päev hea võimalus saada oma perest ja lähedastest ilus mälestus ning veeta ühiselt mõnusalt aega. Ma ei pea silmas ainult ema-isa lastega. Kujutan ette, et ka vanavanemad oleksid parema meelega nõus pildistamisele ilmuma, kui selleks ei pea kaugele sõitma. Igal juhul on portree või perepilt ilus lahendus pühadesoovide edastamiseks.

Stuudios saab olema paar tooli nii suurte kui väikeste mõõdus ja üks väike kiikhobu. Võtan kaasa ka mõned mänguasjad laste tähelepanu köitmiseks. Igaühe enda ideed ja kaasavõetud nodi (päkapikumütsid, põrdasarved, labakindad, piparkoogisüdamed jne) idee teostamiseks on väga teretulnud. Hea oleks neist ideedest samuti ette teada, kui aja reserveerite.

Kuigi mõtlen eelkõige koduvalla rahvale, ei tähenda see muidugi, et kaugemalt ei võiks tulla. Naabruses asub näiteks Polli Loomaaed (1 km), kus meile küll meeldib aeg-ajalt loomi vaatamas käia. Maa on meil muidu üldiselt lauge, aga kelgumägi asub Hiie poe taga ;) Pubi Bo:Ka teeb omalt poolt kõikidele lastega peredele 20% allahindlust ja süüa tehakse siin sööjate peale mõeldes, mitte muu seas.

Hinnapoliitika

Kuna ma sellise ürituse juba korraldasin, siis ei taha ma, et kellelgi jääks pildistama tulek raha taha. Kuna on pühade-eelne aeg, siis olgu see minu jõulukink oma koduvalla rahvale.

Portreefoto 15 € tähendab seda, et pildistama võib tulla ka üksinda. Hea võimalus saada endast mõned värsked kaadrid kasvõi Facebooki profiilipildi uuendamiseks :) Arvestan selle tegemiseks u 15 min ja kätte saab 3-5 töödeldud faili CD-plaadil. (Kui tuleb rohkem imeilusaid kaadreid, siis endale ma neid ei hoia.)

Perepilt 25 € tähendab seda, et pildile võib tulla 2 kuni mitu inimest. Nii mitu kui tuppa ja kaadrisse ära mahub. Ei pea olema omavahel sugulased. Võib tulla pildistama ka koos sõbra või kallimaga, laulukoori või rahvatantsuansambliga. Arvestan selle tegemiseks u 30 min ja kätte saab samuti 3-5 töödeldud faili CD-plaadil. (Kui tuleb rohkem imeilusaid kaadreid, siis endale ma neid ei hoia.)

Eelregistreerimine

Selleks, et ei peaks pool päeva elavas järjekorras ootama, on mõistlik kellaaeg ette kokku leppida. Seda saab teha kas telefonil 5070801, e-posti teel katrin@harilik.ee või siin veebilehel kontaktivormi kasutades (menüüs "contact" all).

Stuudio on avatud kl 12-18.  Kui saadad meili, paku välja endale sobiv aeg. Kui see on juba broneeritud, teavitan saadaolevatest vabadest aegadest. Kui sa ei ole mingil põhjusel aega broneerinud, tule ikka vaatama, kas on ehk veel mõni aeg saadaval või konutan üldse nukra näoga nurgas, kohvitass näpus :)

Kättetoimetamine

Kuna fototöötlus arvutis on tänapäeval sama, mis vanasti ilmutamine pimikus, siis kohe kaasa midagi ei saa. Plaadid teen valmis ja toimetan Kose valla piires kätte nädala jooksul ehk hiljemalt 16. detsembriks. Kiireim võimalus on pildid minu serverist endale alla laadida. Igal juhul vajan ma piltide kättetoimetamiseks teie kontaktandmeid. Sellest räägime kohapeal.

Küsi julgesti lisainfot ja tule kohale!

 

Parimad söögikohad reas ja varsti tegemas superpakkumisi

Programmi Eesti Maitsed korraldatud Eesti parimate söögikohtade konkursil tunnistati kolmandat aastat järjest parimaks Pädaste mõisa restoran Alexander, teise koha paremusjärjestuses pälvis Tchaikovsky restoran ning kolmandaks jäi OKO. Esikümnesse mahtusid veel Chedi (4), Põhjaka (5), Leib (6), Moon (7), Neh (8),  Bordoo (9) ning esikümne lõpetas Ribe (10).

Täieliku nimekirjaga saab tutvutada programmi Eesti Maitsed koduleheküljel: www.eestimaitsed.com Parima söögikoha valisid välja restoranide töötajad ja toiduajakirjanikud, samuti toidublogijad nii Eestist kui ka välismaalt.  Iga valija sai nimetada seitse talle kõige rohkem meeldinud söögikohta paremusjärjestuses. Iga nimetamine annab söögikohale punkte ja punktide summa poolest 50 paremat pääsevadki tabelisse. Hindamisse olid kaasatud ka Soome, Rootsi ja Venemaa nimekad oma ala asjatundjad.

Nüüd, kui uus pingerida on üle vaadatud, pakub 1.-7. novembrini toimuv Tallinna Restoraninädal võimalust vähemalt pealinna omad soodsalt üle vaadata.  Nädalal osaleb 33 suurepärast Tallinna restorani, mis pakuvad 2-käigulist lõunasöök hinnaga 10 eurot ja 3-käigulist õhtusööki 20 euro eest. Söögikorrad pakutakse välja komplektmenüüdena, mis pärinevad restoranide tavapärasest à la carte menüüst ning esindavad iga restorani olemust parimal moel. Tallinna Restoranide Nädalal osalemiseks saab kohti reserveerida läbi kõnekeskuse numbri +372 630 4050. Restoranist otse pakkumist osta ei saa, pakkumine kehtib ainult vähemalt üks päev ette broneerides.

Stockholm II: fotostuudio + restoran Matbaren*

Uskumatu, et on alles meie Rootsi reisi esimese päeva pärastlõuna. Meenutades tundub, nagu oleksime vähemalt nädala ära olnud - nii tihedad olid need päevad. Fotostuudiosse Svensson & Svensson & Svensson minek oli tõeline katsumus. Ilmast pole kuidagi võimalik mitte kõnelda. Kohale jõudnud, oli mul tõsine hirm, et ei sulagi üles ega suuda midagi teha ega kellegagi suhelda.

Võõrustajad - kokk ja toiduajakiranik Jens Linder ning fotograaf Stefan Wettainen olid õnneks nii muhedad ja nende tööd (pildiseeriad ajakirjades ja raamatutes) sedavõrd muljetavaldavad, et jää hakkas tasapisi sulama.

Käsilolev pildiseeria pidi illustreerima lugu erinevatest sojakastmetest. Jäänud oli viimane pilt - kergelt praetud kammkarbid rohelise sibulaga. Üpris lihtne ja minimalistlik pilt, kuid tulemus, mis kaamerast (töötlemta) arvutiekraanile jõudis, oli minu jaoks siiski pisut üllatav. Ma ei hakka loetlema kõike põnevat, mis mul enda jaoks õnnestus kõrva taha panna. Polnud seal mingit raketiteadust ega ka tehnika viimast sõna. Isegi stuudio kohta ütlesid mehed naljaga pooleks, et rentisid selle, meile mulje avaldamiseks - tavaliselt pildistavad emma-kumma juures kodus. Taas tundus, et hoiakud ja isegi töövahendid on meiega sarnased, kuigi elatustaset arvestades ootaks midagi muud. Toidustilistid ja -fotograafid kondavad samamoodi mööda vanakraamipoode ja "prügihunnikuid" ning meisterdavad ise endale vajalikke abivahendeid. Ood kasinusele ja leidlikkusele!

Stefani töid vaadates ja temaga vesteldes võis rõõmuga tõdeda, et tuleb teha seda, mis meeldib ja nii nagu endale meeldib. Oma stiil ja käekiri on see, mis üht autorit teisest eristab ja pikemas perspektiivis (loodetavasti) ka leiva lauale toob.

Vasakpoolsel pildil on küsimus, kes keda nõiub: ruuged kiharad kuuluvad meie Marju Randmerile (Tassike.ee); keskmes on rootslaste koostöös valminud raamat; paremal... - igav ei olnud!

Ta-daa...! Õhtusöök!

Siin võib selle nüüd küll trummipõrina saatel välja hõigata, kuid tegelikult kahtlesin kuni viimase hetkeni, kas see koht on ikka minu jaoks. Luksuslikus Grand Hotelis asuv Mathias Dahlgreni juhitav toidukohtade duo - Matsalen (2 Michelini tärni) ja Matbaren (1 tärn) - kuulub vaieldamatult Rootsi paremikku. No ja Rootsi paremik on maailmas ka juba päris tegija.

Rahast sellisel juhul eriti ei räägita (kodulehel ega kuskil), nii et minu eelistus kippus kalduma mõne uue fotovidina suunas. Otsustavaks sai tegelikult hirm, et Stockholmi kesklinnas mõnda suvalisse (mittekiirtoidukasse) sisse astudes, tuleb keskpärase elamuse eest ehk vaat et sama suur kopikas välja käia. Seda ma juba endaga teha ei luba!

Istutasimegi end koos samuti kõhkleva Marjuga teistele saba peale ning lohisesime alandliku näoga sisse. Restorani personal oli õnneks vastutulelik ja suhtus meie ootamatult suurenenud seltskonda mõistvalt.

Lugemisvara oli huvitav ja õnneks mitte väga pikk. (Tutvuvad Kätrin ja Pille.) Kohe meie laua vastas, klaasseina taga käis usin askeldmine. Toidud olid võrdselt head ja põnevad. Selle tasemega kohalt sa ju tegelikult ei oota mitte ainult maitsvat toitu, vaid ka meelelahutust. Esimesena valitud roas tekitasid uudseid maitsekooslusi röstitud punapeet ja maapirn. Olen muidu ikka üpris lihamaias, kuid seda rooga süües hõiskasin - nii võiks vabalt nädalaks taimetoidule jääda! Paraku peaks sel juhul analoogseid toidukohti mööda käima ;)

Süües kasvab isu ja nii ma olin teist käiku valides juba kindel, et ka dessert ei jää tulemata. Portsjonid on Matbarenis keskmise suurusega, mis tähendab, et ühest roast ei saa kõhutäit, kuid pole ka päris "täpitoit".

Teisena maandusid minu ette aasiapärased "burgerid". Menüüs seisis nende kohta: steamed beef bun. Aurutatud saia vahele oli pandud ampsuke vürtsist ja pehmet veiseliha, värsket kurki, koriandrit, magusat tšillikastet.

Vahepeal oli vahva kokkade koreograafiat piiluda. Nende koordineeritud tegevus meenutas kohati tõepoolest tantsuetendust. Kui vajalkud eeltööd köögi sügavuses olid tehtud, kogunesid hetkeks kõik serveerimisalale, kus kiirete liigutustega anti roogadele viimane lihv, enne kui mööda tuiskav teenindaja taldrikud sujuvalt laiali kandis.  Ja korraga oli plats puhas.

Desserti valides sai aplus minust võitu ja otsustasin šokolaadikoogi ja jäätise kasuks, mis oli ootuspärane. Samal ajal mekkis Marju kõrval põnevat magustoitu tonkaubadest (pildil). Kokkuvõttes oli rahulolu muidugi garanteeritud ning ka lõputoimingud ei suutnud tuju rikkuda. Minu kokkupuuted Michelini restoranidega on olnud põgusad, kuid pettuda ei ole tulnud seni veel kordagi. Samas, olen mõnel korral reisides olnud õhtusöögi sisu ja hinna suhtest nutma puhkemise äärel. Okei, olen lahinal nutnudki. Nii et minu senisele kogemusele tuginedes teevad tuntud restoranide hindamisasutused siiski tänuväärset tööd.

Paraku ei jõua ma ka seekord üllitada kogu reisikirja. Nii et tuleb ka osa III.

Marju on juba jõudnud kõik päevad kokku võtta ja kirjutab oma reisimuljetest siin.

Stockholm I: ajakiri Gourmet ja restoran Gastrologik

Põhjus, miks suur hulk toidublogisid äkki Rootsist kirjutama hakkab on lihtne - me käsisme kümnekesi Stockholmis sealset toiduelu uudistamas. Kõik nähtu ja kogetu ei mahu kindlasti ühte postitusse ja aegagi pole nii palju, et kõik ühe jutiga üles kihutada. Sellepärast siis jupikaupa ja see on jupp üks. Saabume, majutume, külastame toiduajakirja Gourmet toimetust ja läheme lõunale.

Kuna vaatasin kõike läbi kaamera ja vahel pidin õige mitu sammu eemale astuma sellest kohast, kus parajasti midagi tarka räägiti, siis pikemat juttu siit ei tule. Lingin parem teiste lugusid kohe, kui ülejäänutel midagi valmis saab. Seniks aga mõned pildid lühikeste kommentaaridega.

Kuna on reede ja nädala viimane tööpäev, pole meil aega pikalt jorutada, vaid tormame kohe metroo peale ja toiduajakirja Gourmet toimetusse. Toimetaja Pia Bendel tutvustas lühidalt ajakirja ja vastas meie küsimustele. Minu jaoks oli kõige huvitavam näha toiduajakirju 1980. ja 1990. aastatest ning seda, kuidas pildikeel on arenenud. Samuti kuulda, mis on toimetaja arvates praegu Rootsis toidupildistamise trendid, sest eks need ju jõuavad varsti meile ka. Kõik toimetuse töökorraldust puudutav oli ka põnev. Erinevalt meist töötavad kõik palgalised toimetajad kontoris. Gourmet toimetuses on 3 täiskohaga ja 1 poole kohaga inimene, kõik muu teevad ära freelancerid, kellest suurel osal on oma kindel rubriik. Fotograafid on samuti vabakutselised. Üllatav oli ka see, et kirjastus ei sea kaasautoritele reeglina konkurentsikeeldu ja nii võib üks fotograaf või toimetaja teha kaastööd mitmele toiduajakirjale, seda hoolimata Rootsi turu suurusest.

Kuna käisime hiljuti ka Soome ajakirja Maku toimetuses, tekkis hea võrdlusmoment. Uskumatu, aga Rootsis näivad asjad olevat rohkem meie moodi. Hirmus kokkuhoid, töökohtade kärpimine, (suhteliselt) väiksemad eelarved ja kehvemad töötingimused.

Lõuna ajal võtab meid vastu Rootsi turismi edendamisega tegeleva organisatsiooni Visit Sweden toiduspets Ami Hovstadius. Saame kokku söögikohas nimega Gastrologik. Õigupoolest on restoraniosa päeval kinni ja lõunat serveeritakse kõrval asuvas paari lauaga delis (Speceriet). Nende kontseptsiooni aluseks on omamaine tooraine ja selle hankimiseks tehakse koostööd mitmete väiketootjatega. Menüü kujuneb vastavalt sellele, mida head, värsket ja hooajalist on õnnestunud hankida. Lõunapakkumine koosneb kolmest roast. Meid kostitatakse suure ja mahlase kana-peekonivõileivaga.

Pildil on (ülalt vasakult) Gastrologiku üliminimalistlik restoraniosa; ilusad värsked sibulad deli letilt; ja kaks hakkajat omanikku-peakokka Jakob Holmström ja Anton Bjuhr. Õhtusöögi puhul on lahe veel see, et võimalikult suur osa toidu valmistamisest võetakse ette klientide silme all. Köök on söögisaali osa ja serveerimiseks on veel eraldi tööpind, mis asub vaat et laudade vahel.

Joogiks valati uhkelt välja naturaalset õunamahla, millel vist isegi oli õunasort ära toodud. Tegelikult pole ju mingit põhjust, miks ei võiks õuntest pressitud joogist teha samasugust teadust ja rituaali kui on seotud viinamarjaveiniga.

Ami (keskel) rääkis, kuidas Rootsis püütakse arendada toiduturismi, mida selleks on juba tehtud ja millised on kavatsused. Üllatav oli kuulda, et välismaal läbiviidud uuringute kohaselt ei teata Rootsi toidust suurt midagi. Seda hoolimata sellest, et rahvusvahelistel kokkade võistlustel on rootslased juba mitmeid aastaid kõrgeid kohti noppinud ning siin on mitmeid Michelini tärniga restorane. Uuringutest selgus, et lähinaabrite juures, Taanis ja Saksamaal, ei peetud Rootsi toitu millekski, seevastu Hispaaniast tuli üllatavalt positiivset tagasisidet.

Ühe kitsaskohana Rootsi toidu turundamisel tõi Ami välja, et tootjate ja otsustajate meelest peaks kõik riigis toodetav olema võrdse tähelepanu all ning seda ka väljapoole suunatud kommunikatsioonis. Sel viisil on aga üpris võimatu sihtgruppide teadvusse endast mingit märki jätta.

Lõpetuseks veel ilmast, mis oli k-o-h-u-t-a-v - vihma kallas lakkamatult ja tuul ähvardas õhku tõsta. Keegi meist ei olnud ilmaennustust väga tõsiselt võtnud, nii et esimesel võimalusel tormasid kõik poodi vihmavarjusid, mantleid, kuivi sokke ja jalanõusid ostma. Enne aga kandis raju meid fotostuudiosse, kus kokkas Jens Linder ja pildistas Stefan Wettainen. Selle kohta tuleb uus jutt.