Minu Põhjaka

Igal eesti toiduhuvilisel käib ühes kohas Tartu maanteel jõnks südame alt läbi ja rool hakkab kõrvalteele kiskuma. Minu järjekordne Põhjaka külastus oli enne jaanipäeva koos Oma Maitsega (juuli 2014). Loe ajakirjast, mis mulje Tiiu Suvil jäi. Minu poolt väike pildirida lisaks neile paarile, mis ajakirja mahtusid. * * * Põhjaka has a special place in all Estonian foodies' hearts. It's rather difficult to stay on the highway between the two main cities Tallinn and Tartu without a little (3 course) coffee break in Põhjaka. I was commissioned by magazine Oma Maitse to visit this lovely restaurant again this June. Here are the vibes.

_DSC5590-Edit_WEB_DSC5533_WEB_DSC5535_WEB_DSC5574_WEB-pohjaka-mois-katrin-press_DSC5551_WEB-pohjaka-mois-katrin-press_DSC5616_WEB_DSC5561_WEB_pohjaka_katrinpress

Köögijutud Anne&Stiilis

Ühel toredal päeval saabus minu meilikasti kiri "Anne&Stiili pildistamine". Kõlab päris seksikalt, mõtlesin endamisi. Tegu pole muidugi mitte moeseeria ega kaanelooga, vaid paari toidupildiga, kuid alguseks asi seegi :) Kõnealune töö oleks mul peaaegu tegemata jäänud, kuna pidin just neil päevadel Tartus olema. Õnneks aga saatus halastas mu peale ja pani ajad klappima. Läks nii, et osa pilte, sh nähtava tulpidega avapildi tegi Maiken Staak ja kaks kokka ja rooga siis mina. Kõik 5 naiskokka ja nende 5 värskusest pakatavat rooga maikuu Anne&Stiilis! annestiil_mai Panen mõned suuremad pildid siia ka, sest portreedest ei jäänud ajakirjas suurt midagi järele. Aitäh Tiiu Oga, Angelica Udeküll ja Inga Paenurm! Ingalt lisaks üks võluv dessert, mille Anne&Stiil äkki ka kunagi oma Facebooki lehel avaldab. angelica2_katrin_pressinga2

 

 

Fotograaf Katrin Press | Harilik Pliiats | Fotolavastus | Pulmafotograaf | Toidufoto

Käi läbi roosipõõsaste...

Kes aias, kes aiasMesilane aias Mis nimi, mis nimi Merilen ta nimi...

Merilen on kaunis ja andekas naine, kes jäi minu kaamera ette tänu uuele naisteajakirjale Mari. Tema põneavast elukäigust ja julgetest valikutest kirjutab Lea Larin ajakirja Mari novembrinumbris. Etteruttavalt võin öelda, et aed ja roosipõõsad on selles loos kesksel kohal :)

Pildistamist kokku leppides seisime silmitsi tujuka sügisilmaga. Veel hommikul enne Merileni juurde minekut kallas nagu oavarrest ja tumehall vaheldus vaid veel tumedama halli taevaga. Kuid nagu tellimise peale jäi sadu keskäeva paiku hõredamaks ja kohati piilus isegi päike pilve tagant välja.

Kõik pildid mõistagi ajakirja ei mahu, sestap näitan siin mõningaid oma lemmikuid.

Mari jõudis minuni igati sobilikul ajal, kui olin just otsustanud omal käel edasi tegutseda ja palgatööle Ajakirjade Kirjastuses joone alla tõmmata. Oktoobrist olen niisiis iseenda kubjas ja peremees.

Esimese hooga pakuti mulle muidugi kirjutamist, mida olen pikemalt harjutanud. Aianduse teema, mis välja pakuti, pani esialgu pisut kõhklema.  Aianduspisikut jätkub mul tavaliselt vaid selleks, et seemnepakid või istikud aiaärist koju tuua.  Suure surmaga saab midagi maha ka ja kui kasvama hakkab, siis ürgsest kasvamise tungist, mitte minu käe puudutusest.

Võib-olla ma liialdan pisut, sest enne lapse sündi ma siiski ostsin ka mõned aiaraamatud, rajasin labida ja kondijõu abil uudismaad, käisin isegi permakultuuri loengus jne. Kuid selleks, et end mitte liialt tagant piitsutada, otsustasin, et kõigepealt kasvatan last ja alles siis, kui sellest võhma üle jääb, kõike muud. Tänavu suveks oli poiss kasvanud nii suureks, et ei olnud mul enam püksisääres kinni.  Aeg-ajalt tuli teda mööda õue taga otsida ja vaadata, et ta mingit jama kokku ei keeraks. Niisiis, väike lootus jääb, et tuleval suvel on mu lillepeenras juba veidi vähem naati ja rohkem õisi.

Minu suureks rõõmuks lubas Mari toimetus mul kirjutamisele lisaks esineda ka fotograafina. Veel suurem on mu heameel, et kõik ka tulemusega rahule jäid.  Otsast lõpuni enda tehtud aialoo ja pildid panen järgmisse postitusse.

 

Soome kolleegidel külas

Möödunud nädala keskel viis laev kümneliikmelise seltskonna toidust kirjutajaid üle lahe Helsingisse, eesmärgiga heita pilk, kuidas sünnib meediakontserni A-Lehdet väljaantav toiduajakiri Maku. Võõrustajad olid meie tulekuks hästi valmistunud. Õnnestus kohtuda poolte toimetuseliikmetega, piiluda fotostuudiosse, kööki(desse) ja saada üsna põhjalik ülevaade ajakirja tööpõhimõtetest. Tutvumine algas peatoimetaja Marita Joutjärvi tervituse, marjasmuuti ja puuviljadega.

Marita rääkis A-Lehdet kontsernist üldisemalt, seejärel jagunesime kahte gruppi. Üks läks ringkäigule stuudiosse ja teine kuulas tegevtoimetaja Helena Saine-Laitineni ettekannet ajakirjast.

Maku ilmub 6 korda aastas. Ajakirja sisu peamisteks lähtekohtadeks on 1) hooaeg, 2) pühad ja tähtpäevad, 3) kokkamine kui harrastus, oma kätega tegemine, 4) pere ja inimesed meie ümber. Lugejad ootavad ajakirjast uuringu kohaselt eelkõige argiroogade retsepte (80%), aga ka argisemaid küpsetisi (71%), küpsetisi tähtpäevadeks (62%) ja toite pidulikeks puhkudeks. Niisiis, põhirõhk on retseptidel.

Töökorraldusse puutuv kõlas kui unelm. Loovjuht e AD koostab terveks aastaks ette visuaalse stiili lähtekohad sh iga ajakirjanumbri värvikaardi. Sellest tulenevalt teab toimetus juba praegu järmiste jõulude värve. Isegi osa miljööfotosid jõuludeks ja jaanipäevaks tehakse õige ilmaga aasta aega ette. Samuti on terve vihik juhiseid keelekasutuse, stiili jms kirjalikku väljendusse puutuva kohta, mida lahkelt tutvustatakse freelanceritele, kellel õnnestub ajakirjale kaastööd teha. Suuremas osas saadakse siiski hakkama oma toimetuse või kontserni jõududega, vaid veinirubriigi toimetaja on väljastpoolt. Toimetuses on 7 palgalist töötajat, kelle hulka ei kuulu fotograafid. Kirjastuse 7 fotograafist on 3 väga head toidupildistajad ja nendega tehakse suurem osa tööst. Kasutatakse ka 3 freelancerit.

Ringkäigule minnes näidati meile kõigepealt kirjastuse suurt stuudiot, kuhu võib vabalt autoga sisse sõita või mitmetoalise näidiskorteri ehitada. Stuudis töötab perenaine, kes alati teab, kes, mis, kus ja millal ning veel ka ehitusmees, kes vajadusel püstitab rekvisiite. Valguspargist ma parem ei räägigi - softboksid olid ikka muljetava suurusega. Kööke, kus valmistatakse ja pildistatakse toitusid, on kaks. Rohkem kui köögisisustus jäi mulle silma rekvisiitide rohkus. Nõud ja linikud, mis ei olnud üheks korraks laenatud, vaid riiulite kaupa igasugust aegade jooksul kogunenud träni. Võrdluseks, Ajakirjade Kirjastuse köögis on üks serviis. Kõik pildistatav laenatakse ja viiakse uuesti poodi tagasi ning enamik toidustiliste töötab üldse kodus oma isiklike varudega.

Pilti teevad köögitoimetaja ja fotograaf kahekesi. Tavalisemate ülesannete juures eraldi stilisti ei ole. Kõik pildistatavad toidud on söödavad.

Meie külastuse ajal oli lauale valmis sätitud moussaka. Veel jäi silma, et köök oli ikkagi planeeritud nii, et lõviosa ruumist võttis enda alla pildistamisala, kuhu sai püstitada sobiva suurusega laua ükskõik millise katteplaadiga, mitte aga mingi mööblit täis tuubitud pugerik. Kui meil aetakse enamasti läbi 2-3 valgusallikaga, siis antud pildi juures oli neid 4-5. Pole ime, et põhjanaabrite ajakirjafotod on kirkamad ja ruumilisemad.

Kirjastuse hoone on vaatamisväärsus omaette - fuajees köeb kamin, akna taga loksuvad lained või laiub otsatu jääväli. Istud mugavas, kergelt karuse riidega tugitoolis ja suunad pilgu kaugusse...

Enamik meist oleks olnud kohe nõus sinna tööle jääma. Töötasu poleks samuti probleemiks. Khm-khm :)

Suurimad tänud vastuvõtjatele ja korralduskomiteele.

SuPraMag ja ahjuõunad mandli-iirisekattega

Ise ka imestan, et polegi veel siin jõudnud kellata oma uuest rubriigist. Niisiis alates jaanuarist teen Oma Maitses iga kuu kõige pisematele veidi süüa. Et mitte hakata topelt vaeva nägema sõnastamisega, siis ajakirja jaoks sõnastasin oma eesmärgid nii: SuPraMag on rubriik, kus mõtleme eelkõige lastele. Et nende toidulaud oleks eakohane, tervislik, isuäratav ja põnev. Aga mitte ainult. Püüame abistada ka toiduvalmistajat, kelle jaoks eri vanuses pereliikmete toitmine pole kergete killast ülesanne. Nii pole ime, kui kodune kokk tunneb end vahel nagu Kessu ja Tripi kuulus imemasin, mis vahetpidamata suppe, praade ja magustoite väljastab. Selle rubriigi eesmärk on anda ideid, kuidas ühildada erinevad soovid väiksema aja- ja energiakuluga. Beebitoitude retseptides järgime Eesti arstide poolt antud toitumissoovitusi.

Võib öelda, et olen juba saanud elavat vastukaja nii rubriigi nimele kui sisule. Kommentaarid ja ettepanekud on endiselt teretulnud. Kõige rohkem haistan poleemikat teemadel, mida ja kuidas ikkagi beebid peaksid sööma. Olen ühes pereportaalis juba selleteemalistes tulistes vestlustes osalenud ja ega need kuhugi viinud. Sestap üritan vältida igasugu soovitusi ja nõuandeid, mis puudutavad tervislikkust, kuna need ei kuulu otseselt minu kompetentsi. Jälgin hoolsalt üldtunnustatud printsiipe, mis puudutab toitude eakohasust.  Lühidalt öeldes, panen kokku retseptid, kuid ei ütle, et nii on õige. See jäägu iga ema enda otsustada.

Üks asi, mida ma tahaks küll rõhutada, ja mida ma ise emana olen kogenud, eri vanuses pereliikmetele kokkamine on üpris keeruline ülesanne. Seetõttu proovin leida ja välja pakkuda lahendusi, mille puhul siiski saaks korraga süüa terve pere. Sest olgem ausad, väikeste lastega peres pole emal lihtsalt aega köögis passida.

Isiklikus plaanis olen muidugi üliõnnelik, et saan seda rubriiki koostada. Ma olen ikka aastaid sihtinud retseptilehekülgi lisaks lugude kirjutamisele, aga sinna on alati olnud üsna kõva tung. Nipet-näpet olen varemgi teinud, aga see on ikkagi nagu päris oma väike maailm. Võib vist küll öelda, et selle töö juures meeldib mulle kõik - nii ettevalmistus ja ideede kogumine, stilistika väljamõtlemine ja vajamineva hankimine, kokkamine kui pildistamine. Viimane vist ikka kõige rohkem, sest siis hakkavad ideed materialiseeruma. Eeltöö on vahel lihtsalt unelemine ja piltide vaatamine, mida kõrvalt on raske üldse tööks pidada. Kokkamine pole ka sedavõrd nauditav, kuna pildistamise tõttu on graafik üsna tihe. Aga olen kindel, et kui oleks võimalus end mõnest tööst taandada, nagu see välismaal "suures" toiduajakirjanduses käib, tunneksin mõne aja pärast sellest puudust.

Andke mulle siis teada, mis te uuest rubriigist arvate ja vahepeal tehke endale mõnusalt kleepuvaid mandli-iirisekattega ahjuõunu (mida Karupoeg Puhhki meelsasti pistaks). Nüüd veel vabandused puritaanidele, et nii magus asi laste rubriigis. Luban, et kõik teised retseptid (umbes kümmekond) on tervislikumad. Emad peavad ju ka end millegagi turgutama, eks ;) Retsepti eest kniks Nami-namile.

Ahjuõunad mandli-iirisekattega Pese (soovi korral koori) ja poolita 6 suurt õuna, eemalda südamik. Laota õunapoolikud võitatud ahjuvormi, lõikepind allpool. Sega potis 50 g mandlilaaste, 50 g magedat võid, 2 dl fariinsuhkrut, 1 sl kartulitärklist, 2 dl 35% rõõska koort, kuumuta keemiseni ning vala õuntele. Küpseta 200-kraadise ahju keskosas umbes 20 minutit, kuni õunad on pehmed. Lase enne serveerimist veidi jahtuda, kõrvale paku pehmet vanillijäätist.