Everyday Magic

It's a story of transformation in 8 frames and in 3 minutes 30 seconds. I was waiting for a wedding ceremony to start at Tallinn Town Hall when I saw what was happening in front of the building. There was this guy making soap bubbles, speaking Italian and smiling. He took me to travel in time and space. For a short while I felt like I was in Italy. Everybody looked so happy around me chasing bubbles. The moment was fragile like a soap bubble - now it's here and now it's gone! Still makes me smile.

magic_KatrinPress-0156magico_KatrinPress-0162magic_KatrinPress-0177magico_KatrinPress-0164RMwedding_KatrinPress-0176bubble_KatrinPress-0180magic_KatrinPress-0181magic_KatrinPress-0182

Üleõlavaade > looking back

CAL2013_katrinpress For the past 3 months or so I've been trying to figure something out. I was rather confused after a very busy spring and summer, finishing the summer's projects through the autumn and trying to find a peace of mind. This being the main reason for not blogging. I didn't know what to say or in which language.

Language choice in this blog has been a question for me for at least a year. (Or more. For example I didn't change the menus into Estonian from the very beginning.) I've written a couple of drafts in english, but never posted. This scares me out of my pants (or skin)! (See how helpless I am.) So from now on I'm officially going to look stupid. A tough choice. But if you bother to read further you'll notice that being brave is one of my New Year's resolutions together with reaching out, meaning being more open, communicating my thoughts and feelings e.t.c.

The English voice has always been in my head when blogging. I had to silence it in order to write in Estonian or translate my thoughts back into Estonian sometimes. Unfortunately the voice knows very little about English grammar and syntax. So be it. I'm tired fighting it. Main argument against English was being real and talking to my potential clients - Estonians - rather than to god knows who. Doing this I constantly felt cut off and kind of lonely. Most blogs I follow and people who's work I admire speak English irrespective of their mother tongue. Even my web stats backs up this change: more than one third of my page views come from other countries, most of them probably understanding Estonian, though.

I'm old enough to know that all those questions: what, why, how and for who keep coming back from time to time. They mark change. Knowing the pattern makes you less anxious, but rarely helps to get any answers. So you just wait until it settles. Today, ironically, it finally felt right. So, in order to be even more cliché, her are my New Year's resolutions:

- Be brave, reach out.

- Blog more, Facebook less.

- Cook more, eat less.

- Shoot personal projects.

- Keep fit, but don't waste your energy.

This said, it's time to analyze the year gone by. For those curious and fluent in Estonian, here is the overview of 2012 with some hopes and expectations. Had to scroll it over myself as well to recall and compare.

2012 was a year for lots of firsts: first wedding, first newborn session, first months of being entrepreneur e.t.c. Expectations for 2013 were actually higher than I dared to say in my blog post - energy level was high and everything looked promising. 2012 was a year hard to beat. Therefore maybe I'm not so overwhelmingly happy with the year 2013. It was a year of stabilization.

My main hope was to establish the photography business and to shoot a couple of weddings. Those goals I achieved. Second half-year got so busy that I recall buying a memory card for every new shoot, because I had no time to download and backup the files. This led me to some other workflow related issues: slow computer (had to buy a new one), trouble to meet the deadlines, silence in blog e.t.c.

Another aspect I recall is a large variety of photography jobs I took, some of what I had no previous experience with (corporate portraits, fashion). It meant uncertainty and learning new things as you go. It was a necessary step in order to gain experience, but this also led to hesitation and lack of energy towards the end of the year. The lesson I take with me to the upcoming year is to choose my jobs more carefully, be even more self-conscious and specialize. There is no particular goal, financial or other, that I aim to achieve. I'd rather be kinder, less cynical and true to myself. Let's see where that takes me...

Most important gift of the bygone year for me is knowing myself a little better and knowing that photography still makes me happy. It's a nice, solid feeling to go on with.

Happy New Year my dear friends! Thank you for stopping by! Now that I'm healed and not yet overloaded with new projects, there will be more posts soon.

 

Kirev Sri Lanka

Selleks, et reis kenasti kokku võtta, tuleb küsida varsti 3-aastaseks saava reisumehe käest, mis talle kõige rohkem meeldis. Elevandid ja tuk-tuk. Veidi kaasa aidates meenuvad meri ja banaanipannkoogid. Kui väike vandersell pikale reisile kaasa võtta, keerleb kõik tema ümber ja mulle tundub, et see on pigem pluss kui miinus. Mõned tähelepanekud koos lapsega Sri Lanka avastamisest.DSC_0271 copy

Ettevalmistused Vaktsineerimine tuleks ette võtta mõni nädal enne lendu. Kuna meie 2 a. 9 kuud vanal kutil on kõik kohustuslikud vaktsiinid tehtud, pääses tema vaid ühe süstiga - A hepatiit. Täiskasvanud said A+B hepatiidi ja difteeria-teetanuse vastased süstid. Reisiapteeki soovitati  osta kõhuhädade vastast kraami: Enterol ja Rehydron (vedelikukaotuse vastu). Meil oli igasugu Smectad ja söetabletid ka kaasas. Samuti desinfitseerisime me alguses usinalt käsi ja kõike muud. See veidrus ununes õnneks üpris ruttu ja need pudelikesed vedasime sama targalt tagasi. Suur dilemma oli, kas võtta kaasa kergkäru või mitte. Otsustavaks sai ihnsus, sest selle kaasavedamine oleks maksnud rohkem kui käru ise. Seda otsust ei olnud vaja kahetseda. Meie marsruudi puhul ei olnud kärutatavaid teid ja vajadust pikalt jalutada just ülearu palju. Igale poole, kuhu jalgsi minna ei jaksa, ja 30-kraadises kuumuses on selleks kõik distantsid üle 500 meetri, viib tuk-tuk: kolmerattaline kabiiniga motikas. Tasu ei ole märkimisväärne. Kindlasti on abiks kõiksugu ajaviitekraam lapsele. Kuna meie ajasime läbi käsipagasiga (ujukad ja suveriided ju ei kaalu ega võta ruumi), pidid ka lõbustused olema kerged ja kompaktsed. Tahvelarvutist oli abi nii lendude eel kui ajal ning ka restoranides toitu oodates. Söögiga seal ei kiirustata. Võimalusel tasub lapsele ette või vähemalt esimesena ära tellida. Mul on reisides alati eluküsimus, kas ja milline fotovarustus kaasa võtta. On selge, et koos lapsega (ja isegi mehega) ei saa pildistamisele keskenduda. Ja kui käsipagasi lubatud kaal on 7-8 kg, siis on ligikaudu 1,5 kg kaaluv kaamera + objektiiv kõige raskem asi kohvris üldse. Pole mingit vahet kui palju kleite või aluspükse kaasa võtta või maha jätta, kui selline jurakas kaasa tahab tulla. Seekord olid mul ligi ammused tuttavad - Nikon D80 ja Sigma 18-50mm F2.8. Taustajõuks taskus Samsung Galaxy ja "assistendil" Sony Xperia telefon. Ma ei ole nii paadunud, et iga kord randa minnes peegelkaamera üle õla visata, küll aga piisavalt haige, et pildistamisvõimalusest puudust tunda, kui üldse mingit karpi käepärast ei ole. Pildid on siin nüüd ka läbisegi. Kahjuks esimest korda pidin D80 suutlikkuses veidi pettuma, kuid seda saab panna vaid parema tehnikaga harjumise süüks.

Colombo-Unawatuna Lend maandub pealinnast Colombost veidi põhja pool ja turistide meka, rannaparadiis asub lääne ja lõunarannikul, nii et sõita tuleb piki rannikut allapoole. Valisime esimeseks peatuskohaks Unawatuna küla (või linna - raske öelda), kus turismindus õitseb ja kõik puhkuseks vajalik on hästi sissetöötatud. Kuna meie lendamised kestsid reipalt üle 36 tunni, siis oli kõigepealt tarvis end koguda. Konditsioneeritud lennujaamast tänavale astudes lõik kuumus vaat et jalust maha selle 2 minutiga, mis kulus takso peale istumiseks. Kui on tarvis raha vahetada, siis ka seda on kasulik teha lennujaamas. Sularahaautomaate leidub suuremates asulates, aga kaardimakse ei ole väga levinud (isegi hotellides arveldasime sulas) ja seda ei peeta siit Euroopast vaadates ka eriti turvaliseks. Kohaliku rahaga saab end päris rikkurina tunda, kuna hinnasildid on kõik sadades ja tuhandetes ning paari päeva eelarve on üpris paks patakas. Taksosõit Colombost Unawatunasse võtab aega 2,5 tundi, millest suurem osa kulub teisele poole Colombo linna jõudmiseks. Edasi läheb juba kiirtee. Linna vahel sõitmine meenutab lõbustuspargi autodroomi, kus gaasipedaali vajutusele järgneb kohe pidurdus, et vältida kokkupõrget. Pidev signaalitamine on selle jõnksutamise kõrval ebaoluline nagu sääse pirin. See sõidumaneer tekitas iiveldust reisi lõpuni välja. Õhulisema seedimisega reisijatele ja lastele soovitaks varuda oksekoti. Meil kuulus selline peale esimest taksosõitu standardvarustusse.  On odavam, kui taksojuhile puhastusteenust maksta.

beach3

Unawatuna Enam vähem kõik Sri Lanka lääne- ja lõunaranniku rannad näevad välja nagu unistuste postkaardilt, kuid lähemalt vaatlusel on tingimused puhkamiseks veidi erinevad. Paljudes randades tekivad suured lained, mis on ohtlikud isegi täiskasvanutele, lastest rääkimata. Mõnedes kohtades on põhi kivine või tuleb korallsaarekeste vahel ukerdada, metsikumates randades ei pruugi olla ühtegi (puu)varju, kuhu kõrvetava päikese eest roomata. Nii et lapsega peatuspaika valides tuleb teha veidi eeltööd. Unawatuna tundus eelinfo põhjal sobivat ja tagantjärele julgen seda mööndusteta soovitada. Sealkandis on mitmeid randasid, kus pisipõnnid saavad madalas vees sulistada. Meie hotellist (Kingfisher - Lonely Planet (LP) soovitab sealset restorani ja õigusega.) soovitati paar kilomeetrit lõuna pool asuvat Wijaya Beach'i, mis kujunes lemmikuks, kuna saadaval olid ka (tasuta) lamamistoolid ja sealsamas kohvik, kust karastusjooke osta. Populaarne turismimagnet Jungle Beach, kuhu või läbi džungli (mägi)matkata, kuid ka tuk-tukiga mööda mäekülge üles-alla turnida, sobis noorhärrale samuti ülihästi. Ujumis- ja mänguvahendeid müüakse samuti võileivahinnaga, nii et pole kahju neid pärast puhkust maha jätta.

Galle Unawatuna külje all, kuhu hõlpsasti saab sõita tuk-tukiga, asub riigi lõunaosa tähtsaim linn Galle, mida ilmestab 17. sajandil hollandlaste poolt rajatud merekindlus. Gallega tutvumine mahub kenasti ühte pärastlõunasse, kui nahk on mere ääres juba liiga tuliseks köetud. DSC_0294 copy

DSC_0306 copyDSC_0286 copyDSC_0325 copy

Kohalikud Üks hea põhjus, miks Sri Lankasse minna ja eriti veel koos lapsega on kohalike sõbralikkus. Väikese kahvatu lapse suhtes on nad kohe ülevoolavalt südamlikud ja see annab ka väikese printsiga koos reisivatele täiskasvanutele positiivse laengu. Lapse soovide ja kapriisidega arvestatakse ilma sellest numbrit tegemata. Tõsi, seda väikest kahvanägu tahetakse lausa näpuga katsuda - neil olla mingi ebausk, et see toob head õnne - niisiis lapsel tuleb leppida lisaks varjamatule jõllitamisele ka silituste ja patsutustega. Meie oma harjus oma "kuningliku" staatusega kiiresti ja lubas armulikult end ümmardada. Teine hea põhjus on keeleoskus. Sri Lankas on 3 riigikeelt: singali, tamili ja inglise keel. Näiteks too allpool poseeriv provva kõnetas mind ja palus, et ma aitaksin tal puu otsast neid kollaseid õisi korjata, mis tal kausis on. Ma laksasin kohe vastu, et tema mul pilti teha lubaks. Olime rahul mõlemad. DSC_0331 copy Mis väikest reisumeest puudutab, siis Galles oleks käru olnud omal kohal. Kuid 15-16 kilo väikest ahvipoega ei ole kahele täiskasvanule ka mingi ületamatu raskus. Kui teda jäätisekokteili ja muffiniga vahepeal veidi turgutada, tuleb päeva lõpuks päris õnnelik nägu ette :) DSC_0346 copy Pimedus saabub seal varakult ja äkki umbes 19 paiku, nii et jalutuskäigult hotelli naasime juba pimedas. Eredalt jääb meelde ka see, kuidas meie tuk-tukil rehv keset ringteed purunes. Kui see poleks juhtunud nii väikese hoo pealt, siis poleks see sekeldus meid nii väga naerma ja fotokaga vehkima ajanud. DSC_0391 copy

Hill Country Kolm päeva lebotatud, võtsime ette väikese reisi sisemaale. Saareriigi kõrgem keskosa on legendaarne teeistanduste piirkond. Kliimagi on seal täiesti erinev - sooja 20-25 kraadi ringis, suur õhuniiskus ja sagedased vihmahood. Kuna liiklus on sealmaal üpris pöörane ja valepidine ka veel, tuleb palgata autojuht. Juht on ühtlasi ka giid, kes soovitab, kus süüa, kus magada ja milliseid vaatamisväärsusi tee peale jääb. Nende paari päeva jooksul, mis me Unawatunas ringi käisime, saime 3-4 pakkumist, peamiselt tuk-tuki juhtidelt. Lõpuks otsustasime siiski hotellist soovitatud juhi kasuks. Varavalges, banaanipannkoogid kaasa pakitud, alustasime teekonda mägedesse. Kuna kiirteid rohkem ei ole ja osad kaardil märgitud otseteed on kohalike sõnul läbimatud, kulgeb reis viiekümnega nõksutades pikalt mööda rannikut alla, enne kui sisemaa poole üles keerab. Autoaknast õnnestus näha ka teisi populaarseid rannapiirkondi, millest kõige sümpaatsem tundus Mirissa. Teel külastasime kilpkonnade varjupaika, kus putitatakse üles kalavõrkudesse kinni jäänud kilpkonni ja hautakse välja kilpkonnamunasid, mis mingil põhjusel on algsest asukohast välja kaevatud. Seal saavad pisikesed kilpkonnatitad veidi kosuda, enne kui nad uuesti ookeanivoogudesse päästetakse. Teele jäi samuti mingi pisike (turistidele mõeldud) botaanikaaed, kus tehti väike ringkäik ühe põõsa juurest teise juurde: näidati, kuidas kasvab vanill, pipar, kaneel, sidrunhein, ingver, aaloe ja muud aromaatsed taimed. Juurde aeti hingliskeelset ajurveedat, kuidas "kaks korda päevas, viis nädalat mingi juurika närimist või salvi määrimist, teeb kõhnaks, võtab ära karvad sealt, kus pole vaja ja paneb sinna, kus puudu on". Pärast sai neid leotisi muidugi kaasa osta. Tõenduseks karvaeemalduskreemi efektiivsuse kohta olid võidunud väljatrükid Svetlanade ja Johnide hotmaili aadressidelt saadetud kirjadest, kus nood määret taevani kiitsid. Giidi silmavalged välkusid ähvardavalt, kui ma asitõendeid millekski ei pidanud ja tema imesalvi ei soovinud. Aga fotosilmale oli seal kena. DSC_0394 copytaime3 Tee viis läbi Matara linna, kus põikasime sisse Weherahena templisse, mille põhiline vaatamisväärsus oli 39 meetrit kõrge budakuju, "eelmisel aastal üle värvitud", nagu giid uhkusega teatas. DSC_0443 copytempli3tempelkids1 Paljaste taldadega puudutada põrandaid, mille tuhanded teised paljad jalad on siledaks lihvinud ning giidi järel mööda kitsaid ja pimedaid maalingutega kaetud käikusid seigelda, oli müstiline elamus. Ent pikkamööda sai selgeks, et tegelikult pole seal miskit vanemat kui 100 aastat ning hoone ise on ehitatud aastal 1990. Keskaegsete kirikutega harjunud eurooplasele oli see pisike pettumus.

Ella Ella on väike külake kõrgel mägedes. Turistid põikavad sinna tavaliselt päevaks-paariks, et näha teistmoodi Sri Lankat. Erinev see tõepoolest on. Meie autojuht teadis hästi, mida lääne inimesed sellisest kohast saada tahavad. Hotellist (Tea Garden), mille ta välja valis, avanesid miljoni dollari vaated, nii et ainuüksi aknast välja vaatamine või rõdul istumine oli nauding. DSC_0571 copyDSC_0477 copy Tunne oli selline, et hingaks sügavalt sisse, sirutaks end välja, tõukaks varvastega õige pisut maast lahti - ja liugleks. DSC_0612 copy Inimesi on sellises mõõtkavas päris raske märgata. inimesed2 Oli armas külakene, mida iseloomustas suur kogus vertikaalset vett. Parempoolsel pildil lähedalasuv kosk Ravana Ella. Ella ümbrus sobib hästi matkamiseks-jalutamiseks, aga see on küll üks asi, mis meil lapse ja vihma tõttu tegemata jäi. ella2DSC_0527 copy Ärasõidul, järgmisel hommikul, lehvitas meile paljulapseline ahvipere. DSC_0618 copy

Udawalawe rahvuspark Paar tundi autosõitu ja oleme Udawalawe rahvuspargi väravas. Lapsele on ju juba kuu aega päris elevantidest räägitud ja lõpuks on see päev käes. Kuskilt tekkisid meie agendasse ka "sinised linnud, kes lõunamaal puhkamas käivad" (vt Lotte "Reis lõunamaale"), nii et pöidlad peos, et ka Pipo meie nägemisulatusse satuks. Kellaosuti hakkab lähenema südapäevale ja enne kaheksat ärganud vapper reisikaaslane muutub silmnähtavalt uniseks. Suured lahtiste džiibiromude peale, millega külastajaid ringi veetakse, lähevad silmad küll korraks särama, kuid edasi on ainult aja küsimus, kumb jõuab enne, kas elevandid või uni. DSC_0630 copy Elevandid jõudsid õnneks siiski enne. DSC_0641 copyDSC_0652 copyDSC_0648 copy Ja paabulinnud ja vesipühvlid. paabu2DSC_0730 copypühvli1 Kuid siis oli ka kõik. Ülejäänud tunnikese üritasime auklikel teedel rappuvas autos magavat last balansseerida. Õnneks ei jäänud kõik kaunid vaated siiski nägemata. Isegi väike vandersell tegi vahetult enne safari lõppu silmad lahti. DSC_0701 copyDSC_0718 copy Meie reis oli jõudnud kahe kolmandiku peale ja kui autojuht (pildil) tegi ettepaneku peatuda, et teeäärsest müügiletist banaane osta, ei tulnud kellelgi mõttesse enne söömist midagi desinfitseerida. Väga maitsvad pisikesed banaanid olid. DSC_0049 copy

Tangalle Reisi viimased päevad olime taas planeerinud rannapuhkuseks. Kuna olime oma tuuriga nihkunud lennujaamast juba 5-6 tunni kaugusele lõunasse, ei tahtnud enam kaugemale minna. Küll aga oli soov peatuda mõnes teises kohas peale Unawatuna. Kuna meil midagi ette broneeritud ei olnud, siis otsustasime käigu pealt rannakirjelduse ja saada olevate hotellide põhjal. Lasime end viia Tangalle'i, kus olime välja valinud Suwaya Villa nime kandva majutusasutuse. Selle asukoht linnasüdamest eemal meid niivõrd ei häirinud. Küll aga oli pettumus, et tervel rannikul umbes 5-6 kilomeetri raadiuses tekkisid kõrged lained, mis muutsid lapsega vette mineku võimatuks. Kohalikele polnud see muidugi mingi uudis, sest suur osa hotelle, ka meie oma, oli varustatud basseiniga. Siit moraal - kui mere ääres asuv hotell reklaamib end basseiniga, tasub olla veidi kahtlustav. Inspekteerisime rannajoont 6 km raadiuses ja leidsime ainult ühe sopi, kus sai lapsega vette minna. See oli nn kohalike rand hollandlaste rajatud kindluse lähedal, kuid seal puudusid elementaarsed mugavused - päikesevarjud. Nii kasutasime ujumiseks hotelli basseini ja ookeanimüha nautisime külmade jookide ja õhtusöögi kõrvale rannabaarides. Kuna üks neist võitis lapse poolehoiu kotitäie liivakastimänguasjadega, oli see kaheks õhtuks peaaegu paradiis. DSC_0054 copy

Järeldused Põhjused, miks meile meeldis koos lapsega reisida: - siirad emotsioonid, võimalus olla osaline maailma avastamises; - lapse kohanemisvõime arendamine, võime toime tulla ebaharilikes situatsioonides: nt. oma poti puudumine, kõik lendamisega seonduv; - rahulik tempo. Meie reisid on muidu kurikuulsad meeletu läbiratsutamise poolest, et lühikese ajaga võimalikult palju ära teha ja näha; - lapse areng, silmaringi avardumine: tagasi kodus olles on märgata, et vahepeal on taas mingi arenguhüpe toimunud.

Lapsest tulenevad valikud Mis seal salata, lapsest tulenevalt tegime ikka mõnevõrra turvalisemaid valikuid. Näiteks: - mõnevõrra mugavamad/kallimad ööbimiskohad. Eraldi voodi vajadust küll ei tekkinud, sest hotellivoodid on ju tavalisest hulga laiemad, s.t. ööbimise hind lapsest ei sõltu; - riskivabad ja euroopalikku toitu pakkuvad söögikohad; - toidu tellimine lapse eelistusi arvestades; - rahuliku veega rannad, kuhu pidi eraldi sõitma; - päevarežiim - lõunaune ajaks tulime tagasi hotelli (v.a. sõidupäevad, kui sai magada autos), õhtusöögid ei läinud sujuvalt üle südaööni vältavateks kokteilideks.

Toidust Meil, täiskasvanutel, ei möödunud päevagi rice & curry-ta. Ükskõik millal menüüd lapates tekkis lõpuks tunne, et mahedaid maitsekombinatsioone saab ju kodus ka. Poiss meie karrivaimustust ei jaganud, vaid jäi kindlaks oma väljakujunenud eelistustele. See tähendab - makaronidele. Sekka sattus pitsat, friikartuleid, pannkooke, omletti, kurki-tomatit, röstsaia või, juustu või moosiga, hommikusöögihelbeid, banaani ja jogurtit. Võib-olla natuke paljast riisi ka. Ükskord, kui ma talle oma taldrikust koos riisiga õige vähe kastet sokutasin, maigutas ta ja teatas asjatundlikult, et seal on "natuke palju pipart". Värsked mahlad olid samuti peamiselt suurte meelelahutus, sest meie kutt teatas, et tema "ei ole nende mahladega harjunud", kus on "sodi sees". Küsis pidevalt tulutult õunamahla ja lürpis suurema osa ajast lihtsalt pudelivett. DSC_0037 copy Sellised krevetikesed, nagu pildil näha, pakkusid lapsele küll huvi ja mängulusti, kuid suhu ei läinud mitte üht ampsu. Üldiselt aga pole Sri Lankasse minnes lapse toidulaua pärast muretseda tarvis. Seis on pigem vastupidine - turistipiirkondade restoranides on ülekaalus euroopa toidud ja midagi autentset ja head on hoopis keerulisem leida. Kõige eredam toiduelamus, kui need hiidkrevetid kõrvale jätta, oli üks teeäärne söökla, kuhu autojuht meid viis. Minu esmamulje oli, et siin me küll ei söö! Tegemist oli karridest koosneva lõunabufeega, kus einestas suur hulk kohalikke. Riisi kõrvale sai valida pea kümne kastme ja lisandi vahel. Toekama poole pealt kana-, kala-, sealihakarri ja daal (läätsekarri), lisaks mitu aedviljatoitu ja kohustuslikud papadumid (krõbeleivad). Kuna söögikoht oli suunatud kohalikele, olid toidud julgemalt maitsestatud kui hotellirestoranide omad. Liharoogades oli ära kasutatud kõik, mis looma küljes võtta andis - palju paksu pekki ja konte, mille ümber vaevu mõni lihakübe. Taldrikud olid (tõenäoliselt hügieeni mõttes) toidukilesse pakitud ja virna laotud. Kui ma taldrikut võtma hakkasin, haaras abivalmis teenindaja selle oma kätte, eemaldas toidukile ja tõmbas taldriku igaks juhuks (juba kasutatud) köögipaberi nutsakaga üle. Ma pisut kõhklesin seda taldrikut vastu võttes, kuid head kombed jäid siiski peale. Teine probleem oli, et peale riisi ja papadumide ei olnud seal mitte üht asja, mis lapsel oleks alla läinud. Palju ei puudunud, et oleksin nutma puhkenud. Õnneks avastasime külmkapi, kus olid pisikesed (pühvlipiimast) topsijogurtid, mida meie reisisell rahulolevalt kaks tükki sisse vitsutas. Tagantjärele ei jõudnud ükski toidukohta autentsuses ja toidu teravuses ligilähedalegi. Kui koos juhiga teisel päeval ühes viisakamas restoranis sõime, jagasime lauale toodud toitu omavahel. Selgus, et see karri, mis autojuhile toodi, oli hoopis vürtsikam kui meie oma. Juht kinnitas, et nii tehaksegi - valgetele valmistatakse vähem vürtsikad toidud. On inimesi, kes sellise tähelepanelikkuse üle rõõmu tunneksid, aga mina olin pisut solvunud, et keegi minu eest ära otsustab. Teel lennujaama tegime peatuse ühes Colombo pagariäris ja vitsutasime autos kana- ja köögiviljatäidisega pirukaid samosa-sid. Tainased servad said lapsele. Lisaks valis ta ise endale rummipalli meenutava, suhkrus veeretatud pruuni koogi, mis maitses veidi nagu kookosega kamapall. Seda, et toidus pettuda ei tulnud kusagil, pole vist tarvis lisada. Ühtegi märkimisväärset seedehäiret samuti ei esinenud.

Loomulikult tahaks iga kell Sri Lankasse tagasi, kui see veidi lihtsam oleks. Kuid maailm on nõnda lai, et alati leiab mõne koha, kus veel käinud ei ole ja tõenäosus sinna taas sattuda on väga väike. Kõigile teistele aga soovitan võimaluse korral see soe seiklus ette võtta.

Kellel huvi reisi üksikasjade vastu või tekib mõni küsimus, kirjutage kommentaaridesse või saatke mulle meil!

DSC_0062 copyDSC_0743 copyDSC_0760 copy

Puhkan ja mängin!

DSC_0224 copy Nii vahva on kaamerat kaasa pakkides mälukaardilt eelmise reisi pilte avastada. Seda muidugi vaid juhul, kui on mitu kaamerat ja kaarti. Siin on sissejuhatuseks siis Hispaania kuldsed rannad.

Stockholm II: fotostuudio + restoran Matbaren*

Uskumatu, et on alles meie Rootsi reisi esimese päeva pärastlõuna. Meenutades tundub, nagu oleksime vähemalt nädala ära olnud - nii tihedad olid need päevad. Fotostuudiosse Svensson & Svensson & Svensson minek oli tõeline katsumus. Ilmast pole kuidagi võimalik mitte kõnelda. Kohale jõudnud, oli mul tõsine hirm, et ei sulagi üles ega suuda midagi teha ega kellegagi suhelda.

Võõrustajad - kokk ja toiduajakiranik Jens Linder ning fotograaf Stefan Wettainen olid õnneks nii muhedad ja nende tööd (pildiseeriad ajakirjades ja raamatutes) sedavõrd muljetavaldavad, et jää hakkas tasapisi sulama.

Käsilolev pildiseeria pidi illustreerima lugu erinevatest sojakastmetest. Jäänud oli viimane pilt - kergelt praetud kammkarbid rohelise sibulaga. Üpris lihtne ja minimalistlik pilt, kuid tulemus, mis kaamerast (töötlemta) arvutiekraanile jõudis, oli minu jaoks siiski pisut üllatav. Ma ei hakka loetlema kõike põnevat, mis mul enda jaoks õnnestus kõrva taha panna. Polnud seal mingit raketiteadust ega ka tehnika viimast sõna. Isegi stuudio kohta ütlesid mehed naljaga pooleks, et rentisid selle, meile mulje avaldamiseks - tavaliselt pildistavad emma-kumma juures kodus. Taas tundus, et hoiakud ja isegi töövahendid on meiega sarnased, kuigi elatustaset arvestades ootaks midagi muud. Toidustilistid ja -fotograafid kondavad samamoodi mööda vanakraamipoode ja "prügihunnikuid" ning meisterdavad ise endale vajalikke abivahendeid. Ood kasinusele ja leidlikkusele!

Stefani töid vaadates ja temaga vesteldes võis rõõmuga tõdeda, et tuleb teha seda, mis meeldib ja nii nagu endale meeldib. Oma stiil ja käekiri on see, mis üht autorit teisest eristab ja pikemas perspektiivis (loodetavasti) ka leiva lauale toob.

Vasakpoolsel pildil on küsimus, kes keda nõiub: ruuged kiharad kuuluvad meie Marju Randmerile (Tassike.ee); keskmes on rootslaste koostöös valminud raamat; paremal... - igav ei olnud!

Ta-daa...! Õhtusöök!

Siin võib selle nüüd küll trummipõrina saatel välja hõigata, kuid tegelikult kahtlesin kuni viimase hetkeni, kas see koht on ikka minu jaoks. Luksuslikus Grand Hotelis asuv Mathias Dahlgreni juhitav toidukohtade duo - Matsalen (2 Michelini tärni) ja Matbaren (1 tärn) - kuulub vaieldamatult Rootsi paremikku. No ja Rootsi paremik on maailmas ka juba päris tegija.

Rahast sellisel juhul eriti ei räägita (kodulehel ega kuskil), nii et minu eelistus kippus kalduma mõne uue fotovidina suunas. Otsustavaks sai tegelikult hirm, et Stockholmi kesklinnas mõnda suvalisse (mittekiirtoidukasse) sisse astudes, tuleb keskpärase elamuse eest ehk vaat et sama suur kopikas välja käia. Seda ma juba endaga teha ei luba!

Istutasimegi end koos samuti kõhkleva Marjuga teistele saba peale ning lohisesime alandliku näoga sisse. Restorani personal oli õnneks vastutulelik ja suhtus meie ootamatult suurenenud seltskonda mõistvalt.

Lugemisvara oli huvitav ja õnneks mitte väga pikk. (Tutvuvad Kätrin ja Pille.) Kohe meie laua vastas, klaasseina taga käis usin askeldmine. Toidud olid võrdselt head ja põnevad. Selle tasemega kohalt sa ju tegelikult ei oota mitte ainult maitsvat toitu, vaid ka meelelahutust. Esimesena valitud roas tekitasid uudseid maitsekooslusi röstitud punapeet ja maapirn. Olen muidu ikka üpris lihamaias, kuid seda rooga süües hõiskasin - nii võiks vabalt nädalaks taimetoidule jääda! Paraku peaks sel juhul analoogseid toidukohti mööda käima ;)

Süües kasvab isu ja nii ma olin teist käiku valides juba kindel, et ka dessert ei jää tulemata. Portsjonid on Matbarenis keskmise suurusega, mis tähendab, et ühest roast ei saa kõhutäit, kuid pole ka päris "täpitoit".

Teisena maandusid minu ette aasiapärased "burgerid". Menüüs seisis nende kohta: steamed beef bun. Aurutatud saia vahele oli pandud ampsuke vürtsist ja pehmet veiseliha, värsket kurki, koriandrit, magusat tšillikastet.

Vahepeal oli vahva kokkade koreograafiat piiluda. Nende koordineeritud tegevus meenutas kohati tõepoolest tantsuetendust. Kui vajalkud eeltööd köögi sügavuses olid tehtud, kogunesid hetkeks kõik serveerimisalale, kus kiirete liigutustega anti roogadele viimane lihv, enne kui mööda tuiskav teenindaja taldrikud sujuvalt laiali kandis.  Ja korraga oli plats puhas.

Desserti valides sai aplus minust võitu ja otsustasin šokolaadikoogi ja jäätise kasuks, mis oli ootuspärane. Samal ajal mekkis Marju kõrval põnevat magustoitu tonkaubadest (pildil). Kokkuvõttes oli rahulolu muidugi garanteeritud ning ka lõputoimingud ei suutnud tuju rikkuda. Minu kokkupuuted Michelini restoranidega on olnud põgusad, kuid pettuda ei ole tulnud seni veel kordagi. Samas, olen mõnel korral reisides olnud õhtusöögi sisu ja hinna suhtest nutma puhkemise äärel. Okei, olen lahinal nutnudki. Nii et minu senisele kogemusele tuginedes teevad tuntud restoranide hindamisasutused siiski tänuväärset tööd.

Paraku ei jõua ma ka seekord üllitada kogu reisikirja. Nii et tuleb ka osa III.

Marju on juba jõudnud kõik päevad kokku võtta ja kirjutab oma reisimuljetest siin.

Stockholm I: ajakiri Gourmet ja restoran Gastrologik

Põhjus, miks suur hulk toidublogisid äkki Rootsist kirjutama hakkab on lihtne - me käsisme kümnekesi Stockholmis sealset toiduelu uudistamas. Kõik nähtu ja kogetu ei mahu kindlasti ühte postitusse ja aegagi pole nii palju, et kõik ühe jutiga üles kihutada. Sellepärast siis jupikaupa ja see on jupp üks. Saabume, majutume, külastame toiduajakirja Gourmet toimetust ja läheme lõunale.

Kuna vaatasin kõike läbi kaamera ja vahel pidin õige mitu sammu eemale astuma sellest kohast, kus parajasti midagi tarka räägiti, siis pikemat juttu siit ei tule. Lingin parem teiste lugusid kohe, kui ülejäänutel midagi valmis saab. Seniks aga mõned pildid lühikeste kommentaaridega.

Kuna on reede ja nädala viimane tööpäev, pole meil aega pikalt jorutada, vaid tormame kohe metroo peale ja toiduajakirja Gourmet toimetusse. Toimetaja Pia Bendel tutvustas lühidalt ajakirja ja vastas meie küsimustele. Minu jaoks oli kõige huvitavam näha toiduajakirju 1980. ja 1990. aastatest ning seda, kuidas pildikeel on arenenud. Samuti kuulda, mis on toimetaja arvates praegu Rootsis toidupildistamise trendid, sest eks need ju jõuavad varsti meile ka. Kõik toimetuse töökorraldust puudutav oli ka põnev. Erinevalt meist töötavad kõik palgalised toimetajad kontoris. Gourmet toimetuses on 3 täiskohaga ja 1 poole kohaga inimene, kõik muu teevad ära freelancerid, kellest suurel osal on oma kindel rubriik. Fotograafid on samuti vabakutselised. Üllatav oli ka see, et kirjastus ei sea kaasautoritele reeglina konkurentsikeeldu ja nii võib üks fotograaf või toimetaja teha kaastööd mitmele toiduajakirjale, seda hoolimata Rootsi turu suurusest.

Kuna käisime hiljuti ka Soome ajakirja Maku toimetuses, tekkis hea võrdlusmoment. Uskumatu, aga Rootsis näivad asjad olevat rohkem meie moodi. Hirmus kokkuhoid, töökohtade kärpimine, (suhteliselt) väiksemad eelarved ja kehvemad töötingimused.

Lõuna ajal võtab meid vastu Rootsi turismi edendamisega tegeleva organisatsiooni Visit Sweden toiduspets Ami Hovstadius. Saame kokku söögikohas nimega Gastrologik. Õigupoolest on restoraniosa päeval kinni ja lõunat serveeritakse kõrval asuvas paari lauaga delis (Speceriet). Nende kontseptsiooni aluseks on omamaine tooraine ja selle hankimiseks tehakse koostööd mitmete väiketootjatega. Menüü kujuneb vastavalt sellele, mida head, värsket ja hooajalist on õnnestunud hankida. Lõunapakkumine koosneb kolmest roast. Meid kostitatakse suure ja mahlase kana-peekonivõileivaga.

Pildil on (ülalt vasakult) Gastrologiku üliminimalistlik restoraniosa; ilusad värsked sibulad deli letilt; ja kaks hakkajat omanikku-peakokka Jakob Holmström ja Anton Bjuhr. Õhtusöögi puhul on lahe veel see, et võimalikult suur osa toidu valmistamisest võetakse ette klientide silme all. Köök on söögisaali osa ja serveerimiseks on veel eraldi tööpind, mis asub vaat et laudade vahel.

Joogiks valati uhkelt välja naturaalset õunamahla, millel vist isegi oli õunasort ära toodud. Tegelikult pole ju mingit põhjust, miks ei võiks õuntest pressitud joogist teha samasugust teadust ja rituaali kui on seotud viinamarjaveiniga.

Ami (keskel) rääkis, kuidas Rootsis püütakse arendada toiduturismi, mida selleks on juba tehtud ja millised on kavatsused. Üllatav oli kuulda, et välismaal läbiviidud uuringute kohaselt ei teata Rootsi toidust suurt midagi. Seda hoolimata sellest, et rahvusvahelistel kokkade võistlustel on rootslased juba mitmeid aastaid kõrgeid kohti noppinud ning siin on mitmeid Michelini tärniga restorane. Uuringutest selgus, et lähinaabrite juures, Taanis ja Saksamaal, ei peetud Rootsi toitu millekski, seevastu Hispaaniast tuli üllatavalt positiivset tagasisidet.

Ühe kitsaskohana Rootsi toidu turundamisel tõi Ami välja, et tootjate ja otsustajate meelest peaks kõik riigis toodetav olema võrdse tähelepanu all ning seda ka väljapoole suunatud kommunikatsioonis. Sel viisil on aga üpris võimatu sihtgruppide teadvusse endast mingit märki jätta.

Lõpetuseks veel ilmast, mis oli k-o-h-u-t-a-v - vihma kallas lakkamatult ja tuul ähvardas õhku tõsta. Keegi meist ei olnud ilmaennustust väga tõsiselt võtnud, nii et esimesel võimalusel tormasid kõik poodi vihmavarjusid, mantleid, kuivi sokke ja jalanõusid ostma. Enne aga kandis raju meid fotostuudiosse, kus kokkas Jens Linder ja pildistas Stefan Wettainen. Selle kohta tuleb uus jutt.

 

Puhkus - see on lumi ja Kaiserschmarrn!

Võtsin nädalaks aja maha ja tõepoolest ei teinud ühtegi toidupilti. Isegi ei mõelnud kordagi blogimise peale ja see oli paganama värskendav! Tõsi paar korda käis ikka mõte peast läbi, et peaks taldrikul olevat pildistama, aga õnneks ei olnud fotokat käepärast. Selle asemel tegin hoopis süüa neljale suurele ja ühele väikesele mehele - selline juhtus olema meie reisiseltskond, kõik puha püksikandjad. Zillertali suusakuurort Austria Alpides võttis meid vastu lumesaju ja libeda teega, nii et paari autot nägime ka kraavis ja oli tükk tegemist, et mäkke oma majakese juurde jõuda. Sadu jätkus ka järgmisel päeval ning suusatajad-laudurid pidid pingutama, et ninaotsast kaugemale näha. See-eest milline pehme ja kohev lumi!

Esimesel päeval olin koduperenaiseks ja keerasin kokku nii nigela bolognese, et ise oleks ka tahtnud ketšupit lisada. Juhtus see paljude pahade asjade koostoimel: ürdid ja õli ei olnud veel poest tulnud, kui üüratu kogus pennesid juba valmis sai. Olin makaronide kogust kõvasti üle hinnanud - tavaliselt ei ole 5 meest toita, eks - ja need sunnikud, mingi 7-liitrine potitäis, mitte ei jahtunud pärast nõrutamist, vaid järelvalmisid omaenda kuumuses. Al dente my a**! Nii palju söögist.

Päeval käisin väikese mägilasega jalutamas ja lumememme tegemas.

Järgmisel päeval sain juba ise mäge nühkida ja eriti isuäratavaid rajakõrvaseid värske lumega servasid nillida. Päris off-piste-sse ikka ei julgenud, sest korra pikali kukkudes on ikka kõvasti tegemist uuesti jalule saamisega - hanged on põhjatud!

Ühel päikeselisel päeval otsustasin, maksku, mis maksab, (peegel)kaamera mäkke kaasa  võtta. Lühidalt öeldes maksis see ühe sõidupäeva, sest nii jänes püksis pole veel kunagi olnud. Nii õnnestuski mul tõusta ühte juhuslikku vahejaama, seal veidi ringi jalutada, teha u 20 klõpsu ja siis värisevate jalgadega ja peamiselt (lumelaua) tagumise kandi peal alla suusalaenutusse lohiseda. Seal pistsin koti kappi luku taha, aga päeva see ei päästnud. Oleksin ma rummikakao varem avastanud, oleks ehk aidanud :)

Pastacas, Öötähtedena (Snatsit Some Si Si, 2008)

Lõunaks tarbis meie mehine seltskond nõlvapubis valdavalt viini šnitslit friikatega ja muidugi õlut. Ei saanud ise ka kehvem olla ja päeva lõpuks nullis toit ja jook alati ära ükskõik kui suure sportliku pingutuse ja kalorikaotuse. Viimasel päeval nägin, kuidas neid šnitslilahmakaid masinlikult fritüüri loobiti ja teisest friikaid kõrvale kallati. Ei tea, mis ma arvasin, aga seda oma silmaga näha oli päris vastik - järgmine kord tellin midagi muud.

Lapsega mäel käies maiustasime õunastruudliga, mis oli muidu igati hea, aga ma ei saa aru, mis taaskasutatud plastikust seda vaniljekastet tehakse! Minu meelest oli see lisaks plastmassimaitsele ka kergelt rohekat värvi. Ju on odav kraam, sest kokku nad seal sellega ei hoia.

Suveniiridest sai kaasa ostetud mõistagi kohalik toiduajakiri Gusto. Ajakirja lapates tundsin ühtaegu rõõmu kui pisukest kurbust. Rõõmu sellepärast, et Oma Maitsel pole vaja häbeneda ei sisu ega paberi kvaliteedi pärast. No ja samal põhjusel oli veidi kurb ka, et tahaks ikka eriti šeffi vällamaa-ajakirja. Kaanehind 3.20 eur ka meiega täitsa sama masti, aga võib arvata, mis kasum sellest omanikele jääb.

Näidisleheküljeks valisin meelega sellise rubriigi, kus iga toidu sisse üritatakse Wurst ära peita. See on lihtsalt veidi koomiline, et ostad täiesti juhusliku ajakirjanumbri ja seal on ikka mõni klišeelik Wurst sees. No ja ega need kaanel ilutsevad moosipallid ka just kännust kaugele kuku. Seda enam olen ostuga rahul, sest neid spetzialitäte on päris põnev ajaviiteks ise katsetada.

Lugeja kostitamiseks valisin välja Kaiserschmarrni mitmel põhjusel. Esiteks, see jäi kohapeal proovimata. Teiseks, olen seda kunagi ammu teinud ja tean, et suht kiire ja lollikindel magustoit, kuid samavõrd sõltuvust tekitav. Kolmandaks, kõik vajaminev on igaühel kodus olemas. Retsepti võtsin meelega nii originaalsest allikast kui võimalik ehk siis Austria toiduportaalist GuteKueche, mitte mõnest ingliskeelsest kõiketeadjate omast ;) Retsept on eestindatud vabas vormis, mitte sõna-sõnalt tõlgitud. Kes ei usalda ja oskab, tõlgib ise.

Kogus 4-le (seda on ikka võimsalt. Ma tegin pooleks, lapsega mõlemad veeresime ringi ja jäi veel ülegi.)

4 muna 250 g jahu 30 g suhkrut 1 tl vanillisuhkrut ½ l piima 30 g rosinaid näputäis soola 40 g võid tuhksuhkrut

Alustuseks kohe väike extra: ühes teises retseptis soovitati rosinaid rummis leotada ja ega see paha tee :P

1 Eralda munakollased valgetest. Hõõru kollased suurema osa suhkruga ja vanillisuhkruga veidi vahule.

2 Lisa jahu ja piim ning klopi tainas ühtlaseks. Teate küll, selle pannkooginipiga, et enne paksem tainas ja tükid välja, siis alles kogu piim sisse.

3 Munavalgetele lisa suts soola ja vahusta, kuni tipud on teravad, seejärel lisa allesjäänud veidike suhkrut ja vahusta veel.

4 Aja pann keskmiselt kuumaks, pane või (ja sortsuke õli kärssamise vastu) sulama.

5 Ühenda tainas ja vaht õrnalt segades.

6 Olenevalt taina kogusest ja panni suurusest tuleb tõenäoliselt küpsetada mitu korda. Vala u 0,5 cm kiht tainast kuumale pannile. Nõruta rosinad ja puista tainasse.

6 Küpseta ühelt pool ilusti pruuniks, seejärel keera ringi ja tükelda ebakorrapärasteks palakesteks. Küpseta, kuni ei ole enam kuskilt vedel. Korda tegevust, kuni tainast jätkub.

7 Söö soojalt, raputa peale tuhksuhkrut (millesse on segatud veidi vanillisuhkrut, sest nii on veel parem), kõrvale paku moosi, kompotti, vaniljekastet või -jäätist.

***

Kuna ma vaatasin teise retsepti ka enne tegemist välja, siis panen samuti kirja, et kunagi ära proovida. See õuntega variant oli kohapeal ka väga popp. Valmistamine sarnaselt eelmisele retseptile või järgi pealkirjas toodud linki.

Apfelschmarren

2-le

1 sl võid 1 muna 2 ½ sl suhkrut 60 g jahu 100 ml koort (kohalikus keeles Obers, protsendi jään hetkel võlgu, aga lähtudes semantikast soovitab sõna justkui seda "ülemist", mis piima pealt riisutakse ja % sõltub siis sellest, mida lehmale süüa anda :) Naljast saavad paremini aru need, kes kohapeal kõigis mõeldavates ja mõeldamatutes kohtades laudahõngu on tundnud.) 2 tükeldatud õuna soola tuhksuhkrut 1 sl sidrunimahla (õunatükkidele, et ei läheks pruuniks)

Soome II: Eat & Joy talukaup

Toidurahva möödunud nädala Helsingis käigu teiseks sihtkohaks oli Eat & Joy Maatilatori ehk eesti keeles võiks öelda: talukaup. Tegemist on poega Kluuvi kaubanduskeskuse keldrikorrusel, kus müüakse kõike, mis Soome väiketootjad on valmistanud ehedalt ja mahedalt.

Lisaks poele tegutseb samas ka kohvik ja piimabaar. Idee on kohviku kaudu anda inimestele proovida tooteid, mida poest osta saab, samuti kasutada ära kõik jäägid - väga mõistlik säästlik mõtteviis. Seega ongi menüü peamiselt üles ehitatud päevapakkumistele. Näiteks lõunaks oli üks supp (kapsasupp lambalihaga) ja kaks salatit (ahjulõhega ja Brie juustuga). Mina sain ca 10 eur maksnud lõhesalatist ja leivaviilust igatahes kõhu täis. Kuid selge on ka see, et soomlased saavad/oskavad meist rohkem hinnata ausat ja omamaist toidukaupa.

Miljöö on põhjanaabritele omaselt hele ja hoogsalt eklektiline. Söömas märkasin valdavalt nooremat rahvast, kuid kauplust külastasid võrdselt igas eas inimesed. Allpool üks pilt ka selle tõestuseks :)

Veetsime seesinatses asutises ikka mitu tundi. Pealik Aki Arjola rääkis Soome väiketootmise argipäevast, mis on meile nii sarnane - ranged nõuded, väikese kasumid ja järjest nukramaks muutuv statistika. Lohutav, ent samas hirmutav oli seda kuulda, sest kui kolm korda suuremas riigis pole olukord parem, ei jäta see meilegi palju lootust.

See aga, mis poelettidelt paistis, jättis mulje, et kõik on kõige paremas korras. Erilise õhinaga rääkis Aki soome metsikutest lehmadest (kyytö),  kes on pisikesed, toituvad metsakarjamaadel ja annavad hoopis teise maitsega piima. Teine tõmbenumber oli väikene teraviljaveski, milles saad ise endale sobivat jahu jahvatada. Väidetavalt on värskelt jahvatatud jahu hoopis parema maitsega. (Seda saame vasti teada, sest osa toidublogijaid jahvatas endale kotikese kaasa.) Teatud juhtudel on värske jahu leebem ka neile, kellele kauaseisnud püül seedimisprobleeme tekitab. Seetõttu on inimesed neid miniveskeid (valdavalt Austria päritolu) ka endale koju ostma hakanud.

Piimabaar Muuuu pakub toorpiimast jooke, värske piimaga kohvi ja omavalmistatud jäätist.

Esimesed kaks pilti ei vaja vist pikemat selgitust. Kolmandal on jook nimega Boris, mis on valmistatud hapendatud Soome köögiviljadest (ka punapeedist, kui värvi vaadata), marjadest ja ürtidest, sisaldab piimhappebaktereid ja muid kasulikke ühendeid. Soovitatakse juua klaasitäis enne hommikusööki.

Köögiviljasahvris leidus väga nunnusid mõhnlikke ja pahklikke juurikaid, millest vaieldamatuks hitiks kujunes siiruviiruline peet.

Last but not least, saime kokku Soome toidublogijate julge ainuesindaja Jenniga. Jenni Häyrinen peab blogi Liemessä ning pürib lisaks toidust kirjutamisele ka fotograafiks, mis oli mulle kohe eriti südamelähedane.

Soome toidublogindusest saime teada, et nagu meilgi blogib enamik oma tarbeks ja muu töö kõrvalt. Teenistust annab blogiga seonduv (toidust kirjutamine, stilistika, pildistamine) kolmele soomlasele. Tuleneb see meie blogijate aktiivsusest või igapäevatöö paremast tasustamisest Soomes, aga Eestis kipub see number juba pea poole suurem olema. Igatahes sai räägitud, et Soome blogijate igasuvine ühispiknik võiks sel aastal toimuda Eestis.

P.S. Soomlased kirjutavad meist siin.

Soome kolleegidel külas

Möödunud nädala keskel viis laev kümneliikmelise seltskonna toidust kirjutajaid üle lahe Helsingisse, eesmärgiga heita pilk, kuidas sünnib meediakontserni A-Lehdet väljaantav toiduajakiri Maku. Võõrustajad olid meie tulekuks hästi valmistunud. Õnnestus kohtuda poolte toimetuseliikmetega, piiluda fotostuudiosse, kööki(desse) ja saada üsna põhjalik ülevaade ajakirja tööpõhimõtetest. Tutvumine algas peatoimetaja Marita Joutjärvi tervituse, marjasmuuti ja puuviljadega.

Marita rääkis A-Lehdet kontsernist üldisemalt, seejärel jagunesime kahte gruppi. Üks läks ringkäigule stuudiosse ja teine kuulas tegevtoimetaja Helena Saine-Laitineni ettekannet ajakirjast.

Maku ilmub 6 korda aastas. Ajakirja sisu peamisteks lähtekohtadeks on 1) hooaeg, 2) pühad ja tähtpäevad, 3) kokkamine kui harrastus, oma kätega tegemine, 4) pere ja inimesed meie ümber. Lugejad ootavad ajakirjast uuringu kohaselt eelkõige argiroogade retsepte (80%), aga ka argisemaid küpsetisi (71%), küpsetisi tähtpäevadeks (62%) ja toite pidulikeks puhkudeks. Niisiis, põhirõhk on retseptidel.

Töökorraldusse puutuv kõlas kui unelm. Loovjuht e AD koostab terveks aastaks ette visuaalse stiili lähtekohad sh iga ajakirjanumbri värvikaardi. Sellest tulenevalt teab toimetus juba praegu järmiste jõulude värve. Isegi osa miljööfotosid jõuludeks ja jaanipäevaks tehakse õige ilmaga aasta aega ette. Samuti on terve vihik juhiseid keelekasutuse, stiili jms kirjalikku väljendusse puutuva kohta, mida lahkelt tutvustatakse freelanceritele, kellel õnnestub ajakirjale kaastööd teha. Suuremas osas saadakse siiski hakkama oma toimetuse või kontserni jõududega, vaid veinirubriigi toimetaja on väljastpoolt. Toimetuses on 7 palgalist töötajat, kelle hulka ei kuulu fotograafid. Kirjastuse 7 fotograafist on 3 väga head toidupildistajad ja nendega tehakse suurem osa tööst. Kasutatakse ka 3 freelancerit.

Ringkäigule minnes näidati meile kõigepealt kirjastuse suurt stuudiot, kuhu võib vabalt autoga sisse sõita või mitmetoalise näidiskorteri ehitada. Stuudis töötab perenaine, kes alati teab, kes, mis, kus ja millal ning veel ka ehitusmees, kes vajadusel püstitab rekvisiite. Valguspargist ma parem ei räägigi - softboksid olid ikka muljetava suurusega. Kööke, kus valmistatakse ja pildistatakse toitusid, on kaks. Rohkem kui köögisisustus jäi mulle silma rekvisiitide rohkus. Nõud ja linikud, mis ei olnud üheks korraks laenatud, vaid riiulite kaupa igasugust aegade jooksul kogunenud träni. Võrdluseks, Ajakirjade Kirjastuse köögis on üks serviis. Kõik pildistatav laenatakse ja viiakse uuesti poodi tagasi ning enamik toidustiliste töötab üldse kodus oma isiklike varudega.

Pilti teevad köögitoimetaja ja fotograaf kahekesi. Tavalisemate ülesannete juures eraldi stilisti ei ole. Kõik pildistatavad toidud on söödavad.

Meie külastuse ajal oli lauale valmis sätitud moussaka. Veel jäi silma, et köök oli ikkagi planeeritud nii, et lõviosa ruumist võttis enda alla pildistamisala, kuhu sai püstitada sobiva suurusega laua ükskõik millise katteplaadiga, mitte aga mingi mööblit täis tuubitud pugerik. Kui meil aetakse enamasti läbi 2-3 valgusallikaga, siis antud pildi juures oli neid 4-5. Pole ime, et põhjanaabrite ajakirjafotod on kirkamad ja ruumilisemad.

Kirjastuse hoone on vaatamisväärsus omaette - fuajees köeb kamin, akna taga loksuvad lained või laiub otsatu jääväli. Istud mugavas, kergelt karuse riidega tugitoolis ja suunad pilgu kaugusse...

Enamik meist oleks olnud kohe nõus sinna tööle jääma. Töötasu poleks samuti probleemiks. Khm-khm :)

Suurimad tänud vastuvõtjatele ja korralduskomiteele.