Kuidas ma oma sparglit suretasin

Sparglihooaeg on jälle käes! Selleks piisab mul kasvõi oma kodulehe statistikat vaadata - spargli kasvatamise ja retseptide vastu on huvi jätkuvalt väga suur. Kuna olen sellel teemal iga aasta kirjutanud ja minult on lausa otse nõu küsitud, siis otsustasin oma järjejuttu jätkata. Eelmiste osade ja retseptidega saab tutvuda piltidele klikates. ***

Short summary: I'm lucky to have an asparagus in my garden. I had to move it and I almost killed it. Fortunately it still has a couple of green sprouts.

Niisiis oleme järjega eelmises suves, kui minu aknaalune asparaagus oli maja fassaaditööde tõttu sunnitud kolima. Kõige viimasemal võimalikul hetkel asusin põõsast teisaldama. Teadupärast kasvatab see suveks endale umbes minupikkused oksad ja õrnadest võrsetest saavad sõrmejämedused puitunud varred. Selleks, et juurtele ligi pääseda, tuli kõigepealt pealsed maha lõigata. Järgnes kesksuvises tuhkkuivas mullas labidaga abitute liigutuste tegemine. See päädis sellega, et ilmnesid juurepalli mõõtmed - umbes 1 kuupmeeter tihedat juuremassi, mille kondijõul teisaldamine näis selgelt üle jõu käivat.

Kuna kopp pidi niikuinii vundamendi lahti kaevama, siis tõstis see välja ka minu asparaaguse ja asetas veidi eemale murule. Nüüd järgneb see osa jutust, mis mitte kellelegi au ei tee ja mis annab aimu sellest, milline aiapidaja ma tegelikult olen. See juurepundar jäi sinna vedelema terveks suveks ja sügiseks ja talveks ja kevadeks. Nii kauaks, kui oli tarvis uuesti muru niita ja mees küsis, kuhu see hunnik viia. Ma võin küll rääkida, et see pundar oli õudselt suur ja raske ning et mul ei olnud mahti talle uut kohta ettevalmistada jne, aga see pole mingi õigustus.

Alguses ma ignoreerisin teda, sest selle õnnetusehunniku vaatamine kriipis hinge. Aga kui ümberringi hakkas taas roheliseks minema, käisin teda siiski togimas ja vaatamas, kas ehk annab ime läbi elumärki. Tundus surnd mis surnd.

Eile, kui hakkasin peenrakasti porgandit ja salatikraami külvama, jäi ta mulle sõna otseses mõttes uuesti jalgu. Kuna pikast kuivamisest ja edasi-tagasi solgutamisest oli pusa pea poole väiksemaks jäänud, hakkasin teda otsast harutama. Ja leidsin keskelt rohelised ninakesed!!! Muidu ma ju sellest ei kirjutaks, eksju.

Peale kõiki neid vintsutusi sai ta endale kõige pehmema ja rammusama kodukese sealsamas porgandite ja salatite kõrval, tuulevarjus ja lõunaküljes. Eraldatud suuremale pahmakale andsin samuti teise võimaluse veidi lihtsama eluaseme näol kompostihunniku vahetus naabruses. Nüüd pöidlad pihus, et hakkaks kosuma!

Ehk siis sellest loost võime järeldada, et kui kellelgi on kusagil mõni vana ja suur asparaagus, siis sellele võib suht julgelt labida ja kirvega kallale minna. Pole teda nii kerge välja suretada ühti!

Rannarootsi grill ja veidi toidupildistamise köögipoolest

Möödunud nädalal pildistasin Rannarootsi lihatööstuse uusi grilltooteid pressilõunal Eesti Vabaõhumuuseumis. Vihma tõttu toimus loodetud vabas õhus grillimise asemel tubane tegevus ning loodetud loomuliku valguse ja metsameeleolu asemel läks käiku plaan B ehk mobiilne stuudio. Kaasavõetud taust ja rekvisiidid kulusid samuti marjaks ära. Muuseumitöötajates tekitas eriti suurt uudishimu lauaplaadina kasutatud vanadest lauajuppidest kokku löödud plank. Vaatasid mind kahtlustavalt ja tulid isegi uurima ega ma mõnd nende eksponaati kuritarvita.

Toidud sobitas kokku Rannarootsi grillmeister Erlis Schönberg ja suurema osa lisanditest valmistasid EVM Kolu Kõrtsi kokad. Tellija: Idea PR.

* * *

Last week I shot some media images for Estonian meat packer Rannarootsi at the atmospheric Estonian Open Air Museum. Due to rainy weather the event took place indoors and I had to unpack my mobile studio and use some of my own props.

Toidupildistamise köögipoolest

Kui inimesed saavad teada, et ma olen toidufotograaf, tekib sageli hetkeline vaikus, sest see info ei seostu vestluskaaslase peas mitte millegagi. See on täiesti arusaadav reaktsioon, sest kõik küll pildistavad, aga fotograafia kui selline pole siiski igapäevane kõneaine. See nišš aga tundub nii väike, et näib täiesti ebaloogiline, et keegi (peamiselt) sellega tegeleb. Otsustasin oma tööst veidi pikemalt kirjutada, sest pildid ise telgitagustest ei räägi ja need inimesed, kes sellest võiksid kõnelda, pole ka üleliia palju rääkinud.

Teine põhjus, miks ma otsustasin kirjutada, peitub selles, et pole äriklientide töödest eriti postitusi teinud. Olen pilte aeg-ajalt ilma igasuguste kommentaarideta susanud alajaotusse commercial, kust neid on keeruline leida ja kuhu need enam hästi ära ei mahu. Kuna sedasorti tööd kipub viimasel olema rohkem kui eraisikute pildistamist, siis vääriks see rubriik ka mõningast kohendamist. Esimene kohendamine ongi see, et tulevad postitused ja neid pilte on võimalik ka kategooriate alt ja arhiivist leida.

Niisiis esiteks, kuhu on tarvis toidupilte? Hästi üldiselt:

- kirjastamine: kokaraamatud, retseptikalendrid jms; - meedia: toiduajakirjad, retseptiportaalid, toidublogid jms; - pildipangad; - toidutootjate turundus ja reklaam: pakendid, reklaamtrükised, veeb jms; - toidu jae- ja hulgimüüjate turundus ja reklaam; - HoReCa e hotellide, restoranide ja cateringfirmade turundus ja reklaam; - muud teenused: toitumisnõustamine; - riik: toidu ja tervishoiuga seotud programmid; - kolmas sektor: toitumisega tegelevad kodanikuühendused.

Midagi läks kindlasti meelest, kuid sellest hoolimata on tööpõld piisavalt lai. Usun, et tänapäeva globaalses maailmas võib ära elada toidufotograafina, kes pildistab näiteks ainult pildipankadesse.

Mis puutub toidu pildistamisse, siis olen seda teinud kõikmõeldavatest kohtades, nt: - toidupoe müügisaali püsti pandud stuudioboksis, - toidupoe laoruumis, - toidutootja ruumides, - kokaraamatu autorite juures kodus, - restoranisaalis, -köögis, -õues, -trepil jne, - fotostuudios, - spetsiaalselt pildistamiseks valitud interjööris, - üritustel, presentatsioonidel, - looduses, - enda kodus, - saunas jne. Eesmärk pühendab abinõud ja koos kliendiga jõuame lahenduseni, mis talle kõige paremini sobib. Ülesandest lähtuvalt valin koha ja vahendid.

Kliendid küsivad sageli: "Mida sul meie poolt tarvis on?" Enamasti on see laud, mis võiks olla paarkümmend sentimeetrit laiem kui taldrik (või toode), aga mida suurem, seda parem. Aga nagu juba mainisin, olen pildistanud ka trepil, põrandal, murul, lumes jne. Sõltub asjast. Ideaalis võiks läheduses olla ka pistik, sest mugav, kuid mitte hädavajalik, on pildistada sülearvutisse ja tulemus suurelt ekraanilt kohe üle vaadata. Jällegi oleneb: kui tahta taldrikuga mööda õue ringi joosta ja vahvat tausta otsida, ei saa juhtmega läpaka küljes kinni olla. (Selle probleemi lahendab lähitulevikus wifi.) Vahel tahaks pistikusse torgata stuudiovälgu, aku- või moblalaadija. Elekter on hea, aga pilti saab teha ka päevavalguse või akudel töötavate väikeste välkudega. Tehnikast pole rohkem mõtet rääkida, sest kui mul on ülesanne selge, on kõik vajalik kaasas. Reeglina mahub väikese auto pakiruumi.

Toidustilistika

Ma pole varem pidanud vajalikuks eraldi välja tuua, et lisaks pildistamisele või koos pildistamisega teen ka toidustilistikat, aga tegelikult see ei ole enesestmõistetav ega käi vaikimisi fotograafitöö juurde. Selle loogika kohaselt peaks moefotograaf otsima modellile riided, kuid seda ta enamasti ei tee. Suurtel turgudel ja vastutusrikaste tööde puhul võib ka toidupildiga töötav tiim olla viieliikmeline või suurem: kokk, toidustilist (food stylist), rekvisiitor (prop stylist), fotograaf ja fotograafi assistent. Meil on enam levinud koka ja fotograafi koostöö, aga ka nn toidublogija lähenemine, kus üks inimene teeb kõik algusest lõpuni valmis.

Kuna ka mina olen olnud nii blogija kui toiduajakirja retseptitoimetaja, pole mulle ükski töö etapp võõras. Teisalt pole ma kunagi tundnud soovi ja vajadust omandada kulinaarseid peensusi, nii et mulle sobib väga hästi koostöö päris kokkadega. Valdkond, mida ma aga pidevalt suure huviga jälgin, on toidufotograafia ja -stilistika. Nii nagu igal alal, on siingi oma (kirjutamata) reeglid ja trendid.

Põhimõtteliselt on toidustilisti ülesanne tuua roa parimad küljed esile, luua selle ümber teemaga haakuv meeleolu ning muretseda selleks tarvilikud asjad. Näiteks restorani roogade pildistamisel võivadki stilisti ülesanded koka ja fotograafi vahel ära jaguneda. Kasutatakse restorani lauanõusid ja juurdekuuluvat, kokk ja fotograaf lepivad kokku toidu asetuse taldrikul, kokk serveerib, fotograaf sätib paika kompositsiooni ja pildistab.

Stilisti peale peaks mõtlema juhul, kui: a) kokk ei ole toidu väljapanekul väga osav, kompositsioonitunnetus jätab soovida ja puudub kogemus toidupildistamisega ehk kui tavapärased toiduportsjonid ei tundu pildi jaoks piisavalt kaunid; b) kui pildil soovitakse näha mingeid rekvisiite, mida endal ei ole; c) kui pilt peab edasi andma mingit sõnumit või meeleolu, kuid endal puudub ettekujutus, milliste vahenditega seda saavutada.

Kuna toitlustus on väga mitmekesine valdkond, siis iga toiduvalmistaja ei peagi looma kunsti taldrikul. Sageli on vaja pilte valmistoidust või pakendatud toodetest, kuid ka need ettevõtted vajavad isuäratavaid pilte ja siin on stlisti ülesanne need "ellu äratada". Seevastu gurmeerestoranides on väljapaneku vaatemängulisus sama oluline kui maitse ning tippkokkadel on enamasti ka selge ettekujutus, millised nende road pildil peavad välja nägema ja stilist on liigne. Suurem osa toidupildistamisi jääb kuhugi vahepeale ja pilt sünnib minu ja koka koostöös. Enne pildistamist uurin, millest roog koosneb, kui kiiresti see värskuse kaotab, milline on selle ülesehitus ja vorm taldrikul, millisel taldrikul see serveeritakse, mida ja kuidas pakutakse lisaks jne. Kui tundub vajalik, annan mõned üldised soovitused.

Antud juhul lähtusin Rannarootsi uute pakendite stiilist. Kuna ma ei soovinud taldriku alust lauda juhuse hooleks jätta, võtsin kaasa sobiva tausta, mille mõlema külje mõõdud on alla meetri ja seega pole seda üleliia tülikas transportida. Tausta mõõdud olenevad muidugi pildistatava objekti mõõtudest ja kasutatavast objektiivist. Teadsin, et road serveeritakse samadel väikestel taldrikutel jooksvalt nii pildistamiseks kui külalistele. Vahelduseks kasutasin kaasavõetud tekstiili, alustaldrikut, pipraveskit ja grilli juurde sobivaid nuge-kahvleid ning kohapealt hangitud savist õllekappa. Kaadritaguste abivahendite hulka kuulusid ka näpud, kahvel-nuga, toiduõli, peamiselt ikka näpud ja hunnik pabersalvrätte.

Selline sai sissejuhatus. Eks võtan mõni teine kord jälle vile üles :)

Fotograaf Katrin Press | Harilik Pliiats

Sweet Valentine's!

Kes ütles, et täna ei võiks piparkooke küpsetada?! Ühe 3-aastase kuti jaoks oli juba liiga palju aega jõuludest möödas. Nii palju, et kogu külmkappi varutud piparkoogitainas oli otsa saanud… Üks sai oma piparkoogid, mina vastutasuks mõned pildid tehtud… Vähemalt tulid kõik piparkoogid täna südamekujulised. Retsepti leiab siit.

Magusat sõbrapäeva!

***

My 3-year-old son asked me today to bake some gingerbread cookies. All the leftover dough had long ago vanished from our fridge. Why not start from scratch. It was surprisingly fast and effortless for me today. Don't know why it always makes me sweat (and swear) before Xmas :)

Sweet Valentine's!

First Encounters with Raw Food / Esmatutvus toortoiduga

Today I saw a layout of a book about raw food to be published shortly with my pics in it. Feeling very exited and can't wait to show you some more.

No, I'm not a raw vegan. Just a food photographer with a (quite often not so) healthy appetite. Will write more about this experience when the book will be published in a month or two. Here is just a sneak peek.

***

Nägin täna ühe peatselt ilmuva raamatu kujundusmaketti, kus minu pildid sees. Tõotab tulla mitte ainult kena, vaid ka sisukas raamat toortoidust, autoriks nimekas toitumisnõustaja Sille Poola.

Ei, ma ei ole toortoitlane, kaugel sellest. Aga toidufotograafina meeldib mulle toit igasugusel kujul ning uudishimuliku inimesena proovin kõik järele, mis lausa hamba all ei karju. Oma kogemustest selle raamatu valmimise ajal kirjutan pikemalt siis, kui raamat paari kuu pärast ilmub. Praegu aga Sille lahkel loal väike huvitekitaja koos retseptiga.

Lehtkapsakrõpsud

Lehtkapsas (ingl k kale) on ka meil saanud populaarseks aiaasukaks. Neid on palju erinevaid – lillaka tooniga käharast lehest kuni hiiglaslike suurte tumeroheliste siledate lehtedeni välja. Maitselt nagu kapsas ikka.

Krõpsude valmistamiseks vajad suurt kausitäit lehtkapsalehti. Selleks tuleb eemaldada varreosa ja rebida kapsas suupärasteks tükkideks. Konkreetset retsepti on raske anda – 12 lehe kohta kulub 1 sl oliiviõli, sidrunimahla, soola-pipart.

Kõigepealt raputa lehtedele soola ja masseeri lehti kätega. Siis pigista peale sidrunimahla ja masseeri jälle. Lisa õli ja masseeri uuesti läbi.

Pane kuivatiplaadile ja kuivata 6–8 tundi. Nooremad lehed kuivavad krõpsuks 4–5 tunniga.

On võimalik valmistada kas õlita ja vähese soolaga variant või soolata ja vähese õliga variant. Vali see, mis rohkem maitseb.

Puraviku-peekonirisoto

Aitäh, mu seenesõpradest sõbrad! Raamatu loosimine Facebookis on läinud tormiliselt. Seoses sellega teen 2 vastuteenet: et parandada teie võiduvõimalusi, panen loosi veel 1 raamatu ning avaldan siin ühe mõnusa retsepti.

Hoolikalt valvatud ja õigel hetkel pliidilt võetud risoto viib keele alla! Klassikaline Itaalia retsept on mugandatud kohalikele toorainetele. Üleüldse võib risoto sisse panna enam vähem kõike, nii et seda valmistusjuhist järgides ja komponente veidi muutes saab teha toeka kõhutäie mitte ainult kõikmõeldavatest seentest, vaid ka erinevate köögiviljade või mereandidega. Need tuleb vaid lisada õigel hetkel, arvestades nende valmimise aega.

Puraviku-peekonirisoto neljale Valmistamisaeg 45 minutit

150 g risotoriisi 1 väiksem sibul 3–4 küüslauguküünt 1 tl (kuivatatud) tüümiani 1–2 tl puravikupulbrit 4 sl võid oliiviõli 60–100 g toorsuitsupeekonit 1 l seene- või köögiviljapuljongit suur peotäis riivitud Parmesani tüüpi juustu soola ja pipart kaunistamiseks tükeldatud ja praetud puravikke ning maitserohelist

Valmista ise puljong või lahusta kuubik keevas vees. Hoia puljong kuumana. Riivi juust. Haki sibul ja küüslauk. Lõika peekon pisikesteks kuubikuteks. Kuumuta peekonit koos sibula ja küüslauguga poole võikoguse ja õli segus, kuni sibul muutub klaasjaks. Lisa riis ja puravikupulber ning prae keskmisel kuumusel mõned minutid, aeg-ajalt segades. Kalla peale osa kuumast puljongist, et riis oleks kaetud. Keeda pidevalt segades ja puljongit lisades, et riis ei jääks kordagi kuivaks. Kui oled kindel, et risoto on kohe-kohe valmis (al dente), sega sisse allesjäänud 2 sl võid ja riivitud juust. Kaunista praetud puravikutükkide ja maitserohelisega ning serveeri kohe.

Spargel: selle aasta saak + retseptid

Jah, jälle on esimesed varred peenrast nopitud! Minu jaoks on spargel, kes ikka veel mu akna all lillepeenras elab, vaieldamatu kevadekuulutaja. Koondasin sedapuhku lisaks värsketele ideedele ka varasemad sparglijutud ühte kohta kokku, sest sellest lühikesest perioodist tuleb igal juhul viimast võtta!

Sellised nad siis on, minu selle aasta esimesed 3 vart :) Panin need kokku kodus leiduva keedumunaga, sest spargel ja muna on teadupärast lahutamatud. Ja tegelikult saab nendest komponentidest päriselt süüa ka. Piret on ära proovinud ja mul on ka selline plaan.

MUNAVINEGRETT Sobib lisaks sparglile ka näiteks türgi ubade ja brokoli juurde.

2 keedetud muna peotäis siledalehelist peterselli peotäis murulauguvarsi 1 sl Dijoni sinepit sidruni mahl 1 dl oliiviõli 1 tl mett 1 sl (karulaugu)majoneesi musta pipart soola

Tükelda munad ja haki maitseroheline. Sega kausis sidrunimahl, sinep, majonees, maitseroheline ja õli. Sega juurde hakitud munad, maitsesta soola ja pipraga. Serveeri ahjus röstitud spargliga.

Onju nad väga fotogeenilised?

SPARGLI JA HALLOUMI JUUSTU SALAT OLIIVI-SIDRUNISALSAGA

Kergelt blanšeeritud sparglid võib ka grilli pealt üle lasta.

SPARGLI-SUITSUPEEKONIPIRUKAS 28 cm läbimõõduga vormi

Põhi 3 dl nisujahu 150 g võid 1 tl soola sorts e u 2 sl külma vett

Kate 200 g sulajuustu Merevaik 200 ml kohvikoort 4 muna soola, pipart 100 g suitsupeekonit suur peotäis sparglit

1 Näpi jahu, sool ja või puruseks, lisa vesi ja mätsi ühtlaseks tainaks. Keera tainas kilesse ja aseta vähemalt 30 min külmkappi. 2 Tõsta sparglid 2 minutiks soolaga maitsestatud keevasse vette. Seejärel jahuta külmas vees ja nõruta. 3 Ribasta peekoniviilud ja prae pannil krõbedaks. Nõruta majapidamispaberil rasvast. 4 Lisa Merevaigule esiteks 1/3 koort ja sega vispliga ühtlaseks, seejärel lisa vahepeal segades kahes jaos ülejäänud koor. 5 Lisa ükshaaval munad ja sega ühtlaseks. Maitsesta soola ja (valge) pipraga. 6 Rulli tainas lahti ja vooderda võiga määritud vorm. Torka tainasse mõned augud ja eelküpseta 250 kraadi juures 7-10 min. 7 Vahetult enne põhjale valamist sega täidisesse peekoniribad. Viimaks kaunista sparglivartega. Küpseta 200-kraadises ahjus veel ligikaudu 30 min.

SPARGLI KASVATAMISEST (Ilmunud 2012/05 Oma Maitses)

Spargel on kevadekuulutaja, köögiviljade kuningas, gurmaanide ihalusobjekt. Objektiivseks põhjuseks pehme konsistentsi ja mahe maitse, kuid teist nii palju maagiat lisab sellele taimele lühike saagiaeg ja üpris krõbe hind. Nimetatud põhjustel on kogu Euroopa toidusõbrad aprillis-mais justkui arust ära ja püüavad seda tarvitada nii palju ja nii erinevates kombinatsioonides kui võimalik. Kuna värske kodumaine spargel on Eestis kuum kaup ja neelatakse lettidelt tundidega, on usinamad rohenäpud ise taimed aiamulda pistnud. Paaril viimasel aastal on aiapoodides sparglitaimi näha olnud, aga mitte kauaks. Lahedamalt on saada seemneid. Töömahukas, kuid pikaealine Uus-Kongo talu Harjumaal on teadaolevalt Eesti ainus sparglikasvataja, kelle toodang ka poelettidele jõuab. Varasemalt Keskturul kaubelnud talu on ümber kolinud Sadama turule. Oma jao saavad ka NOP ja võib-olla Stockmann. Osa läheb otse restoranidele ja ka eraklientidele, kes on varakult tellimuse sisse andnud, räägib talu peremees Jaano Kriisa. Uus-Kongo rajas oma spargliistanduse umbes 1000 ruutmeetrile 2004. aastal. Sparglitaime tootlikuks elueaks peetakse umbes 15 aastat. Sparglikasvatust laiendada ei ole peremehel plaanis, kuna ärilises mõttes on tasuvamaid kultuure. „Kui saak tuleb, siis valvad nagu imikut,“ muigab mees. Sooja ilmaga on kaks lõikust päevas. Õiget momenti ei tohi maha magada, siis on kaup kohe raisus – vars venib välja ja õisik läheb lahti. Kuumalaine maikuus, spargli kõrgajal, on aga pigem reegel kui erand ja siis on kõigil käed tööd täis. Pärast koristamist tuleb saak kiiresti sorteerida, pakkida, jahutada ja turustada. Armastab päikest ja kastmist Harilik aspar (köögiviljana spargel; Asparagus officinalis) on aspariliste sugukonda aspari perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Jah, see sama, mis vanaemal lillepeenras kasvas ja kust kimpudesse sulgjaid oksi murti. Tõsi, süüakse paarkümmet sparglisorti kolmesajast. Spargel on valgusenõudlik kultuur – pärineb ta ju Vahemeremaadest. Seepärast soovitataksegi teda istutada kõige valgusküllasemale kohale, vastasel juhul on ta vähesaagikas, moodustades peenikesi võrseid. Parimaks peetakse hästi soojenevat, avatud, tasast või kerge lõunakallakuga ala. Spargli juurestik talub talviseid külmi hästi, kuigi tegu on soojanõudliku kultuuriga. Spargli võrsed alustavad kasvu juba küllaltki madalatel temperatuuridel (keskvööndis 30. apr. –15. mai). Kuna noored võrsed on külma suhtes tundlikud, siis öökülmad ohustavad sparglit. Noori võrseid kaitseb neile kuhjatud muld. Spargel kuulub põuakindlate kultuuride hulka, kuid rikkalik veega varustatus on talle väga oluline. Kevadine põud aeglustab võrsete kasvu, vähendab saaki ja kvaliteeti, mistõttu tuleb sparglit hoolega kasta. Pinnasevett ja lühiajalist üleujutust talub spargel hästi, kuid on tundlik seisva põhjavee suhtes. Kobestada sügavalt Maa ettevalmistamist alustatakse aasta enne istutamist. Sügaval kündmisel ja kobestamisel võib saagikus suureneda kuni 10%. Koos mullaharimisega antakse ka põhiväetisi. Happelistel muldadel kasutatakse lupja sisaldavaid väetisi, leeliselistel muldadel aga happelise reaktsiooniga väetisi. Huumusvarude suurendamiseks kasutatakse sõnnikut. Sparglit võib istutada nii sügisel peale vegetatsiooni lõppu kui kevadel enne kasvu algust. Aga konteinermeetodil kasvatatud istikuid võib istutada kogu kasvuperioodi. Taimede istutuskaugus sõltub mulla viljakusest ja kastmise võimalikkusest. Skeemiga 140 x 40 cm istutatud spargel kasvab ja annab võrseid ka üsna viletsates tingimustes. Istutussügavus sõltub taimede kasvuajast ja mulla mehhaanilisest koostisest. Pinnapealsema istutusega spargli juurestik hakkab varem arenema. Kuid sel on ka omad puudused. Kuna uued juureosad hakkavad kasvama vanade peal, siis iga aastaga tõuseb juur rohkem mulla pinnale ja kevadiste mullaharimistööde käigus võib juuri vigastada. Liivmuldadel soovitatakse istutada 18 cm sügavusele, raskematel muldadel kuni 16 cm. Pärast istutamist kastetakse tugevasti, hoidudes juuri välja uhtumast. Võitlus umbrohuga 1. aastal pärast istutamist on taimed väiksed ega varja eriti, seepärast arenevad kiiresti hoopis umbrohud. Sügisese istutuse taimi rohitakse juba varakevadel enne kui umbrohud jõuavad suureks kasvada. Kogu kasvuperioodil tuleb rohida 3–5 korda. Et kiirendada noorte taimede kasvu, väetatakse juuni lõpul ja juuli algul. Kastetakse sellise arvestusega, et muld oleks 40–50 cm sügavuselt niisutatud. Põuaperioodil või liivastel muldadel on soovitav kasta kaks korda päevas. Viimane töö istandikus enne külmade tulekut on varte eemaldamine. Varred lõigatakse maha otse mullapinna lähedalt, tüükaid jätmata. Mahalõigatud varred kogutakse kokku ja põletatakse, et kahjurid ei paljuneks. Sügiseks võivad noored sparglivarred kasvada 80–120 cm kõrguseks, hästi arenenud taimed moodustavad 6–8 vart. Teisel aastal on hooldus põhiliselt sama, mis esimesel aastal. Hästi arenenud taimed moodustavad juba 10-12 vart, mille kõrgus on 140-160 cm. Saaki saab koristama hakata kolmandal aastal. Saakiandvat istandust väetatakse sõnnikuga 1 kord 3 aasta jooksul. Põuasel suvel kastetakse rikkalikult ka juulis ja augustis. Kolmandal aastal saab ühelt taimelt 3-8 võrset. Sparglit koristatakse mai algusest juuni keskpaigani, suuremad kogumised on mai keskelt juuni alguseni. Juuni keskpaigast alates lõpetatakse saagikoristus, kuna uued võrsed arenevad ainult uinuvatest pungadest, see aga nõrgestab juurestikku ja kui kogumist ei lõpetata, siis juurestik hävib. Keskmine päevase saagi suurus hooajal on 6-8 kg/1000 m2. Koristus on käsitöö Pleekinud sparglivõrseid koristatakse kas vara hommikul või siis õhtutundidel. Võrseid soovitatakse murda käsitsi, et hoiduda võrseid vigastamast. Vigastatud võrse kuivab või läheb mädanema, mädanik võib levida ja kahjustada ka kogu juurestikku. Võrsed, mis ilmuvad mullapinnale, peavad saama lähima 1-2 tunni jooksul koristatud – vaid nii säilib kvaliteet. Kogutud võrsed pannakse korvi, milles on niiske kangas ja varjatakse valguse eest, et vältida närbumist, kaalukadu ja värvuse muutmist. Sorteerimist ja pakkimist tehakse pimendatud ruumis, seejärel viiakse saak mõneks tunniks jahutuskambrisse. Rohelist sparglit koristatakse, kui võrsed on 15-20 cm pikkused või veidi lühemad, kuid piisavalt arenenud. 1–2 cm allpool mullapinda võrsed kas murtakse või lõigatakse (aga ettevaatlikult, et noori võrseid mitte kahjustada). Vajalik on koguda kokku kõik võrsed, ka need, mida realiseerida ei saa (haiged, kahjustatud, liiga peenikesed). Kui seda ei tee, hakkavad levima kahjurid. Optimaalsetes tingimustes kasvab roheline spargel väga intensiivselt. Koristusega ei tohi hilineda, sest võrsed puhkevad ruttu ja nende hind langeb. Madalal temperatuuril (0,2 – 3°С) ja suures õhuniiskuses (90–95%) säilib spargel 20-28 ööpäeva. Maitsvaim oma lihtsuses Spargli ostmisel jälgi, et spargli lõigatud otsad on värsked, siledad ja heledad, spargel ise on mahlane ja mitte kortsus või pragunenud. Kõige paremini säilib spargel külmkapis niiskesse rätikusse mähitult. Rohelist sparglit koorima ei pea. Valget sparglit seevastu peab tublisti koorima ja puine osa tuleb ära murda, sest valge spargli puised kiud on mõrudad. Spargel murdub surve all ise just sealt, kus puine osa lõpeb. Spargel sisaldab rikkalikult valke, mineraalaineid (fosfor, kaalium, naatrium ja raud), C-vitamiini, A- ja B-vitamiine. Eriti vitamiinirikas on roheline spargel. Keeda kiirelt, pistes esmalt alumise osa keevasse vette, kuhu on ka pisut soola, oliiviõli ja suhkrut lisatud. Hauta 15-20 minutit, või prae pannil 5-10 minutit, olenevalt spargli jämedusest. Spargel on valmis, kui selle jämedam osa katsudes pehme tundub. Spargel on kõige maitsvam, kui ta on värske, lihtsalt valmistatud ja serveeritud kas külmalt või kuumalt.

• Tänapäeval kasvatakse lõviosa sparglist Hiinas. Maailma suuruselt teine sparglitootja on Peruu, kes on ka maailma suurim sparglieksportija. Suurim spargliimportija on USA, kes on ise tootmise poolest koos Mehhiko ja Saksamaaga maailma neljas kuni kuues riik. • Spargli mõju sööja uriinile on täheldatud juba ammu. Marcel Proust kirjutas: "Asparaagus muudab minu pissipoti lõhnaõlipudeliks." Enamik inimesi seda lõhna siiski ei tunne. Kahtlustati, et osa inimesi seedib sparglit kuidagi teistmoodi, nii et nende uriin ei lõhna pärast spargli söömist. Alates 1950. aastatest on seda teaduslikult uuritud, kuid alles 1989 selgitati välja, et kõigi sparglit söönud inimeste uriin on ühtemoodi lõhnav, kuid kõigest 22% inimestest on geen, mis võimaldab seda lõhna tajuda. • Rahvameditsiinis kasutatakse asparit südamepuudulikkuse, maksa- ja neeruhaiguste ning podagra korral.

Aasiapärane kana kinoalisandiga

Kõige andekam olen ma kapikoristussöökide alal. Siin on köögiviljatükkidega kinoa ja kleepuv-vürtsikad kanafileeribad. Ise kühveldasin hoolega, aga ladyfinger-küpsistele ligi pääsenud mürsik proovis ja ütles, et kana on liiga hapu* või mis iganes.

* Hapu võib vabalt tähendada ka piprane, paha, "brrruuuh", "ei-ole-isu" jne. Hapu ta igatahes ei ole, sest ühtegi haput asja pole talle lisatud, ütleb ema näppu viibutades.

Retsepti ei ole.

2 dl kuuma veega läbi uhutud kinoad panin 4 dl keevasse vette koos 1/2 kanapuljongi kuubikuga. Paki peal oli nii kirjas (ilma kuubikuta). Keetsin 15 minutit.

Kanafilee lõikasin peenikesteks ribadeks. Panin pannile seesamiõli, praadisin. Lisasin hakitud sibulat (umbes poole väikese jagu), hakitud küüslauguküüne. Seejärel piserdasin peale sojakastet, sekka läks ka (u 0,5 tl) sinepiseemneid, sama palju heledaid ja musti seesamiseemneid, mõned apteegitilliseemned jäid ka näppu - neid panin õige vähe. Kui tundus, et on küps, valasin üle magusa tšillikastmega, lasin sellel kenasti kanaribade külge nakkuda (nii 5 minutit) ja tõstsin kõrvale.

Selleks ajaks hakkas kinoa vesi otsa saama. Lõikasin tomati küljest ära tahkema osa - seemnetega südamiku viskasin minema. Lõikasin tomati väikesteks kuubikuteks. Hakkisin murulauku, enda portsule ka rohelist sibulat. Kui kinoa sai valmis, lisasin 1 sl võid, veidi soola ja segasin läbi. Umbes poolele sellest kogusest segasin sisse maitserohelise, tomati ja 2-3 sl konservmaisi. Teine pool jääb ootama mingi salati sisse panemist.

Köögiviljadega kinoa alla, kanatükid peale, kahvel sisse! Juhtumisi oli kaamera juba statiivil ja seetõttu said Sina ka teada, mis me lõunaks sõime. Või ei söönud. Kuidas keegi.

Selline oli meie kodu esmakordne tutvus kinoaga. Nagu meil tervislike asjadega kipub olema - mulle maitseb. Mis ülejäänud kaadrit puudutab, siis nagu Jänku Jussil on kombeks vale valiku korral öelda: "Proovi uuesti!"

Kinoa

Kinoa ehk Tšiili hanemalts on üheaastane taim, mida Lõuna-Ameerikas Boliivias, Tšiilis ja Peruu Andides on kasvatatud juba 5000 aastat. Kunagi oli kinoa Andides elavate rahvaste peatoiduks koos kartuli, tomati, ubade ja maisiga. Tšiili hanemaltsa taim võib kasvada 1-3 m kõrguseks ja annab arvukalt väikseid seemneid (läbimõõduga 2 mm), mis välimuselt meenutavad hirsi- ja seesamiseemneid. Olenevalt sordist võib seemnete väliskest olla läbipaistev või roosa, oranž, punane, punakaslilla või must. Kinoa on karmidele ilmastikuoludele vastupidavam kui paljud teised teraviljad, talub kuiva ja liivast pinnast, külma, põuda ja mägist kasvukohta. Kuigi kinoad peetakse teraviljaks, kuulub see samasse perekonda peedi ja spinatiga. Kinoad müüakse enamasti tervisekaubana. Tavaliselt helekollast värvi (on ka punakaid) seemnetel on suured idud. Idu on kinoa kõige toiteväärtuslikum osa. Kinoa on võrreldes enamiku teraviljadega valgurikkam. Oluline on selle valgu kõrge kvaliteet. Kinoas sisalduvad aminohapped on väärtuslikumad ja paremini tasakaalustatud. Kinoa sisaldab 5,2 g valku, 2,3 g rasvu, 27,6 g süsivesikuid ja annab 368 kcal 100 g kohta. Kinoa seemneid tuleb enne keetmist pesta, kuni pesuvesi enam ei vahuta, lasta taheneda. Keetmine: 1 osa seemneid ja 2 osa vett. Kinoa pehmeneb keetmisel kiiresti, umbes 15 minutiga. Keedetud kinoa jääb teraline ega kleepu, tekstuurilt meenutab kaaviari ja maitselt sarapuupähklit. Jahvatatud kinoad kasutatakse leibade ja teiste küpsetiste ning pastataigna valmistamisel. Gluteeni sisldavad kinoaseemned hästi vähe. Seega vajab kinoajahust küpsetist nisujahu lisamist. Kinoaseemeid saab idandada. Kinoa lehti süüakse nagu spinatit. Lõuna-Ameerikas tuntakse kinoast valmistatud alkohoolset jooki- chicha, mida pruugitakse meelsasti juba üle tuhande aasta. Kinoa sobib kõikidesse retseptidesse riisi asendajana. Kinoast võib keeta putru, lisada suppidele, hautistele, pirukatele, kotlettidele.

Fotograaf Katrin Press | Harilik Pliiats | Ilusam kui elu! Stiliseeritud fotolavastus, toidufoto, reklaamfoto, pulmad.