This morning my son came to me with a ragged carrot in his hand and said, “We should hold a funeral for the snowman.” Seconds later he started crying like we all have cried once over a melted snowman or a sand sculpture washed away by the ocean or a broken toy. As a parent would instinctively do, I started making up a tale.

“Snowmen don't die,” I said, obviously. “Look at the snowflakes. The soul of a snowman lives in those snowflakes.”

“They are too tiny,” he said poutingly. “That's not enough!”

Hey guys! I'm finally back on track and planning to show you more of my recent work. This is an editorial for Oma Maitse magazine in January. I played with the concept of paper, shadows and edges. 

"Siin on minu saladus. See on väga lihtne: ainult südamega näed hästi. Kõige tähtsam on silmale nähtamatu."

Plan A depended on weather so it was a very unreliable plan to start with, but unfortunately plan B failed as well leaving us with bags full of clothes and a bunch of kids to find a new location. Fast.

So we invited ourselves to a friends place mainly because they have a tent in the back yard. Believe it or not, but most photos are made with models being covered and me running around in rain.

As always when you're determined to get what you want, rain will eventually stop and everybody is happy.

In September 2015 Estonian Ministry for Agriculture organized Estonian Food Month in order to advertise fresh local produce during the main harvest season. The programme was full of food related events. 35 Estonian restaurants offered special dishes using their favourite local ingredients.

Before that I had a busy week of 6-7 restaurant visits per day to capture the chefs creations. It was literally a adaptation marathon, because as my colleagues probably know, getting set up and shooting the first dish is the most difficult. But if you have only the first dish... See for yourself.

Nädalavahetusel käisin vaatamas, kuidas tähistatakse Eesti toidu kuud Lõuna-Eesti toidukohtades. Laupäeval pressisin end sisse Ööbikuoru Villasse ja pühapäeval põikasin Mr Jakobisse.

ÖÖBIKUORU VILLA

Tuleb tunnistada, et Rõuges asuvasse Ööbikuoru Villasse sadasin tõepoolest sisse sama hästi kui etteteatamata. Mul jäi laupäeval Tartus üks pildistamine ära ja kuna niikuinii pidin õhtuks Võrumaale sõitma, lõin telefonis lahti Eesti Toidutee kaardi, panin näpu sinna, kuhu ei olnud ööbimiskohast liiga pikk maa ning näpu alla jäigi Ööbikuoru Villa. Helistasin ja küsisin, kas süüa saab. Kui selgus, et saab, avaldasin oma kõne tegelikud tagamaad. Peremees ei võtnud pikka mõtlemisaega ja vähem kui tunni aja pärast tuli juba uksele vastu.

Käimas on Eesti Toidu Kuu ja selleks sai värskendust ka eestitoit.ee veebileht. Pildistasime üles 10 Eesti toidu klassikut. Retseptid  - ülaserva menüüst valida 10 klassikut. Kui mahti saan, avaldan oma lehel samuti.

Tellija: Maaeluministeerium

Retseptide koostamine ja teostus: Kertu Lukas (Suhkruingel kondiiter)

Stilistika ja foto: Katrin Press

Stuudio ja rekvisiidid: Nõudepeatus

Vabaõhumuuseumis toimunud leivapäeval anti välja tiitlid „Parim mahetootja 2015“ ja „Parim mahetoode 2015“. Eesti parim mahetootja 2015 on Kopra Karjamõis OÜ Valgamaalt, mis tegeleb nii mahelooma- kui taimekasvatusega. Parim mahetoode 2015 on MTÜ Liivimaa Lihaveise toodetud eelküpsetatud mahe rohumaaveise ribi „Agnes“. Toimus ka meeleolukas sügislaat ja muuseumipere oli samuti hoos.

Selle loo kangelased ootavad juba oma pulmapilte, kuid siin tegime väikese jalutuskäigu Rotermanni kvartalist mere äärde, et omavahel paremini tuttavaks saada. Pole vist tarvis kedagi veenda, et pulmaeelne pildistamine aitab tähtsal päeval pingeid maha võtta ja fotograafi kohalolekuga harjuda.

19.-21. augustini toimus Ruhnu saarel Eesti väikseim festival RuhnuRahu. Tänan kõiki.

1-2-aastasi lapsi on peaaegu võimatu panna täiskasvanute moodi käituma ja käsu peale otse kaamerasse vaatama. Sellepärast kasutan alati mängulisemaid lähenemisi ja suure ponnistuse peale me tavaliselt saame ikka selle "korraliku" pildi ka tehtud.Aga mina olen õppinud aru saama, et iga asi omal ajal. See aeg, kui vaimustus, rõõm, kiindumus, viha, väsimus, nälg ja veel sada muud tugevat tunnet mahuvad loetud minutite sisse, on tagantjärele vaadates nii lühike. Väikelapsed on imelised, sest suudavad lühikese ajaga end nii mitmest küljest kaamerale avada. Ehk peaksid täiskasvanud hoopis neist eeskuju võtma?!

Täna testisin, mitu kaamerat ja objektiivi mahub fotokotti ja kus on inimvõimete piirid erineva tehnika kasutamisel. Viimatises küsimuses jään vastuse võlgu. Küll aga saad üksikasjalikult teada, mis ma täna sõin (ja mida ei söönud). Viimase teema toon nalja pärast sisse, sest sageli küsitakse: "Kas sa saad kõiki neid asju maitsta ka, mida pildistad?" Arvatakse, et toidufotograafi amet pole muud kui üks restoranides logelemine, mille eest veel pealegi makstakse. See on täpselt sama palju tõsi kui et stjuardessid saavad palju reisida :)