Mereannid restoranis City Marina. Seafood restaurant City Marina.

City Marina is one of the few seafood restaurants in Tallinn, Estonia. It's located near the passenger port and is open only in summer.

Read More

Joo kraanivett! Kokteilide pildistamine.

Minu ülesandeks oli pildistada selle kampaania kokteilid. Agentuuri soovil pildistasime Butterfly Lounge'is kohapeal, mis oli paras väljakutse, kuna klaasidele kippusid tekkima peegeldused. Uutele klientidele soovitan sedasorti tööd teha stuudios. 

Klient: Tallinna Vesi 

Agentuur: La Ecwador 

Kokteilid: Butterfly Lounge

Read More

Emadepäev Polli loomaaias

Tere! Mina olen Luise ja need on minu ema ja isa. Me käisime emadepäeval Polli loomaaias. Mulle meeldis kõige rohkem väikestele jänkudele süüa anda. Siin pildil olen ma just autost välja tulnud ja issi paneb mulle kummikuid jalga.

DSC_3249_WEB-katrin-press-pere
DSC_3249_WEB-katrin-press-pere

Pärast ronisin suurest redelist ja hüppasin issile opasse - mauh! Tädi tõi jänku, kes väga kartis. Ma kartsin ka, aga kõik tahtsid, et ma teda katsuksin. Natuke katsusin. Ta oli pehme ja värises. Seal olid veel lambad, kes tegid kõva häälega: "Määää!". Üks poiss võttis valge tuvi puurist välja ja andis issi kätte. Issi julges teda hoida, aga emme kartis. Emme kardab kanasid ka, aga hobuseid ja teisi suuri loomi küll ei kartnud. Andsime neile peo pealt süüa. See tegi kõdi! Siis me veel kiikusime emmega ja issiga. Ja siis tõstis issi mind kõrgele istuma ja tädi ütles, et ma teeks naerunägu, aga ise ei teinud üldse nalja. Mis siin naerda, kui naljakas ei ole! Issi oskab mind alati naerma ajada. Emmet ka. Mängisime peitust ja ronisime igale poole. Emme sai palju musisid.

DSC_3277_WEB-polli-katrin-press-pere
DSC_3277_WEB-polli-katrin-press-pere
DSC_3287_WEB-pere-tuvi-katrin-press
DSC_3287_WEB-pere-tuvi-katrin-press
DSC_3362_WEB
DSC_3362_WEB
DSC_3434_WEB
DSC_3434_WEB
DSC_3441_WEB
DSC_3441_WEB
DSC_3452_WEB-polli-loomaaed-katrin-press
DSC_3452_WEB-polli-loomaaed-katrin-press
DSC_3455_WEB
DSC_3455_WEB
DSC_3635_WEB-polli-loomaaed-perepilt-katrin-press
DSC_3635_WEB-polli-loomaaed-perepilt-katrin-press
DSC_3593-Edit_WEB
DSC_3593-Edit_WEB
DSC_3611_WEB
DSC_3611_WEB
DSC_3686_WEB-emadepäev-katrin-press
DSC_3686_WEB-emadepäev-katrin-press
DSC_3676_WEB
DSC_3676_WEB

Kuidas perepildistamiseks valmis olla?

Kevad toob uue õues pildistamise hooaja. Üle pika aja fotograafi juurde tulles on kõik ärevil. Ma pole kohanud ühtki peret, kes ütleks sessiooni kokkuleppides, et neile on kõik selge ja nad millegi pärast ei pabista. Aga tead mis - mina pabistan ka! Loomulikult püüan ma seda mitte välja näidata, sest muidu läheksid ju sina veel rohkem pabinasse ja hakkaksid mõtlema, et äkki see fotograaf ei oskagi pilti teha ja üleüldse see kõik on täielik katastroof! Selleks, et peataolekut vältida, on mulle tähtis, et mu enda mõtted oleksid selged ja rahulikud. Julgen öelda, et 80% minu ettevalmistusest fotosessiooniks toimub peas ega vaja muid abivahendeid. Kuna on hooaja algus, siis võib-olla tuleb mõelda veidi rohkem ja veidi üldisemate asjade üle kui keset suve. On ju möödunud terve talv ja eelmisel suvel kogetu on jõudnud settida.

Olen aru saanud, et on vaja kirjutada, "kuidas see pildistamine ikkagi käib ja mida peab tegema?" - seda küsitakse alatasa või siis jäetakse küsimata, sest kardetakse rumalana näida. Asjata. Ma ei arvagi, et normaalne inimene, kes kord 5 aasta jooksul - hästi, kui sagedamini - fotograafi juures käib, peab sellest üleüldse midagi teadma. Kirjutan nii sellest, mida mina pildistamiseks ettevalmistades teen, kui ka õige vähe praktilisi nõuandeid peredele.

Mida rohkem ma pildistan, seda rohkem mõistan, et need asjad, mille pärast inimesed enamasti muretsevad, pole üldse olulised. See jutt sobib selle sessiooni alla, kuna mulle tundub, et meil õnnestus eile koos selle perega keskenduda olulistele ja ajatutele väärtustele. Loomulikult on erinevate aspektide tähtsustamine subjektiivne ja selleks ma kirjutangi, et sul tekiksid pildistama tulles adekvaatsed ootused.

Niisiis, kui saaksin oma klientidele öelda vaid ühe lause, siis see oleks: "Sa oled perfektne!" Sa ei pea olema üheski nüansis parem, et luua iseenda mälestusi. Sest mis see fotograafi töö siis õigupoolest on - aidata salvestada mälestusi. Küsimus ei ole selles, kuidas parem välja näha, vaid selles, mida sa tahad aastate pärast mäletada. Kas sa tahad mäletada pabistamist, tülisid ja kraaklemist, mis paratamatult kaasnevad sellega, kui üritad nahast välja pugeda ja seda ka oma lähedastele peale suruda? Või tahad sa mäletada perega koos veedetud aega, naeru, kallistusi, hellasid pilke?

Kuidas seda teha? Fotosessioon on enamasti helgete hetkede konstrueerimine, mitte pelk salvestamine. Kui ma oma pere fotosessiooni peale mõtlema hakkasin, siis püüdsin leida asju, mis on meile iseloomulikud - parimad hetked argipäevast. Sellised hetked, mil mõtlesin - küll on kahju, et keegi neid praegu ei salvesta. Nii et kui lõpuks jõudsin selleni, et leppisin fotograafiga aja kokku, teadsin täpselt, mida ma saada tahan. Minu jaoks oli see tolmune külatee, mida mööda ma sadu kordi olen jalutanud. Lapsega, koeraga, vahel ka kass tähtsalt, saba püsti, järel tippimas. Õhtupäike. Põllud, silmapiir.

Igaüks läheneb teemale mõistagi erinevalt, aga pooldan seestpoolt väljapoole loogikat, sest see annab meile rohkem detailset infot ja käitumisjuhiseid. Sellise visiooni puhul ei teki küsimust: mida me teeme; kuhu peab vaatama või kuhu käsi panema. See ongi kogu mõttetöö eesmärk - et tulemus oleks loomulik. Sageli kiputakse tegema vastupidi - nähakse kuskil kellegi pilte ja tahetakse kopeerida olustikku. Sel juhul võib tekkida küsimus: mida see meie kohta räägib? Millised on meie rollid selles keskkonnas? Sel juhul tuleb rohkem improviseerida, toetuda stampidele või mängulistele võtetele, et suhted inimeste vahel ja keskkonnaga lahti rulluma hakkaksid.

Erinevad fotograafid töötavad erinevalt. Mulle on hakanud meeldima päris asjad, mitte need, mida tehakse pildistamise jaoks. (Valetaksin, kui ütleksin, et mulle läbinisti stiliseeritud ja lavastatud pildistamised ei meeldi. Meeldivad ka. Aga ma ei arva, et seda peaks tegema oma perega ja oma albumi jaoks.) Nii et soovitan oma klientidel mõelda tegevustele ja kohtadele, mis on nendele iseloomulikud. Põhimõtteliselt võib välja pakkuda kõike või üldse mitte midagi. Osad pered on hirmus aktiivsed - matkavad, purjetavad, spordivad, sõidavad rallit, käivad kalal, teevad teatrit, laulavad-tantsivad jne. Teisele tundub, et nende elu on vist küll nii igav, et häbi on rääkida, liiati veel näidata - aga endal on nii ka mõnus. Mõlemal on õigus ja üks ei ole fotode jaoks huvitavam kui teine. Mina olen fotograafina valmis ennast teie pere rütmi häälestama. Mida rohkem ma teist ette tean, seda paremini adun, mis toimub.

Mõnel on suur maja hoolitsetud aiaga, teisel ainult ühetoaline korter - mõlemas elab armastav pere ja ainult see loebki. Pidevalt kuulen: "Oi, meil kodus küll pildistada ei saa - seal ei ole piisavalt ilus!" Mis mõttes? Milline koht siis veel teie mälestustesse jäädvustamist väärib kui mitte kodu? Olgu, talvel on tõesti paljudes korterites pime ja avaramas ruumis on mugavam toimetada, aga oma unikaalsust ei maksa häbeneda. Ma jäädvustaksin suurima rõõmuga mõne pere argiseid tegemisi terve päeva jooksul, sest see on sedasorti materjal, mida ma ise hinnata oskaksin. Mõtle, kuidas valgus ja meeleolud päeva jooksul muutuvad, kuidas kõnelevad näiliselt tühised žestid ja esemed! (Kes soovib, võib küsida - eks ma siis mõtlen tingimused ka välja. Kunagi kirjutan sellest kindlasti ka pikemalt.)

Veel üsna hiljuti lasin end väga palju häirida sellest, mis inimestel seljas on, kui nad pildistama tulevad. Riietus on väga isiklik asi ja juhiseid andes, kui selleks on soovi ja vajadust, peab olema väga delikaatne. Kogemusega olen hakanud taipama, et ükski kleit või särk ei riku tegelikult pilti ära. Tõsi, kirjud riided tõmbavad pildil liigselt tähelepanu ja üldmulje on parem, kui rõivad on leebes gammas ning sobivad kokku, kuid see ei kaalu üles emotsiooni. Küll aga rikub pildi see, kui inimesed on ebamugavates riietes puised ja kardavad istuda-astuda, et end mitte määrida. Nii et see on puhtalt igaühe isiklik asi, milline ta soovib välja näha. Kui tunned, et soovid riietuse üle nõu pidada, siis küsi fotograafi käest julgesti, mida tema soovitab. Ja kui väljanägemine on sulle väga oluline, siis saab appi kutsuda ka stilisti ja jumestaja. Aga kõik algab ikkagi sellest, mis on SULLE oluline.

Naised on figuuri suhtes väga tundlikud. Soov pildil vähemalt sama hea välja näha kui kodus peegli ees on täiesti mõistetav. Ometi, niipea kui mängu tulevad väikesed lapsed ja aktiivsem tegevus, ei ole kerge säilitada täpselt seda poosi ja ilmet, mida vannitoapeegli ees oleme harjutanud. Seda tuleb arvestada riietuse või siis fotograafi valikul. Mina ei ole sedasorti fotograaf, kes sätib inimesi staatilistesse poosidesse. Ma julgustan pereliikmeid koos midagi lõbusat tegema ja selle käigus võivad nihkuda dekolteed, kerkida seelikusabad ja paljastuda kõhupekid. Minul on üks ja sinul teine asi, aga igaühel on midagi, mille üle me väga uhked ei ole. Kindluse mõttes võiks riietudes peegli ees veidi üles-alla hüpata ja tõsta käed üles (nagu väikelast hüpitades), selle asemel, et oma valimisplakatinaeratust harjutada. See on mu enda nipp, sest töö tõttu pean samuti võtma igasuguseid joogapoose ja eelistan seejuures olla sündsalt kaetud.

Pildistades ma loomulikult püüan leida parimaid nurki ja vajadusel ka midagi varjata, hädavajadusel hiljem järeltöötluses kohendada, aga 100 pildi peal ma kedagi kaanestaariks ei šoppa. Mõistlik korrektsioon on hinna sees, suuremad tööd lisatasu eest ja ebamõistlikult aeganõudvat järeltöötlust ma ette ei võta.

Selleks ajaks, kui kokku saadakse, on nii fotograaf kui pere teinud omajagu eeltööd. Vanemad on hommikust saati taevasse kiiganud, et ega ometi sadama ei hakka, kõik on pestud ja kammitud, lastele on sõnad peale loetud - ma ei alahinda klientide pingutusi. Minu ülesanne on katsuda ette näha, mis on antud olukorra nõrgim lüli. Kas see on võimalik vihm, tugev tuul, lauspäike ilma varjuta, ebaharilik pildistamiskoht, tujukas imik, hüperaktiivne väikelaps, kõikevihkav teismeline, kontrollimatu lemmikloom, hüsteeriline ema, apaatne isa - kõike korraga pole mul veel õnnestunud kogeda. Ei tea, kuidas teistel, aga mina olen siis valmis, kui teadvustan, et need asjad võivad juhtuda - ja see on okei, kui ma olen selleks valmis. Fotograafi asi ei ole anda hinnanguid, tal pole selleks õieti mahtigi, sest nii palju on praktilisi ja ajakriitilisi asju, mida tuleb koos hoida. Fotograafi kõige suurem soov on sama, mis sinul - saada ilusaid pilte, sest nendest sõltub tema elu.

Suur osa fotograafi tööst on oskus teha kompromisse ja käigu pealt uusi ideid genereerida. Olen proovinud mitmesuguseid töövõtteid. Alates sellest, et kujutada ette situatsiooni kuni võimaliku dialoogini välja. See ei tööta. Hetkel, mil ütled: "Tere!" oma tänasele perele, võid eeltöö sama hästi kui unustada. Kõik eelnev peab muutuma automaatseks ja toimima refleksina, sest sina pead olema hetkes kohal, sest mitte miski ei lähe nii, nagu plaanitud. Toon näiteks, et eilse perega oli mul plaan panna kõik istuma tumeda seina taustale ja siis anda neile sülle ka jänes. Süllevõetav jänes oli personaliga kokkulepitud. Kohapeal selgus, et jänes on nii sapsu täis, et paneks hea meelega kohe lõikama. Mingist tausta peale sättimisest ei saanud juttugi olla. Lapsi ja jäneseid ei saa tausta külge kinni teipida :)

Kuna keegi ei suuda täpselt ennustada, kuidas läheb, ongi põhiline jääda rahulikuks. Pere ei peagi midagi muud tegema kui kohale tulema ja olema nemad ise. Kui ma midagi ei ütle, siis on kõik hästi. Kui ma tahan, et keegi midagi teeks, siis ma ütlen.

Lapsed on kõik erinevad. Nad on ju ikkagi väikesed inimesed. Täiskasvanutena me püüame elimineerida ilmselged segavad tegurid: uni, nälg ja siis see kolmas asi :) Panen vanematele südamele, et lapsed oleksid pildistama tulles puhanud, potitatud ja neil oleks kõht täis. Pisikeste päevarežiimist lähtuvalt soovitan valida ka pildistamisaega. Järgmine asi, mida lapsed meilt ootavad, on rahu ja sõbralikkus. Vanem sisendab oma rahuliku käitumise ja hääletooniga lapsesse turvatunnet. Vastupidiselt käitudes hakkavad juhtuma ettenägematud asjad. Samamoodi püüan ka mina luua sõbralikku atmosfääri. Oma osa on sellelgi, et minu sessioonil ei ole ajapiirangut. Tegelikult ma muidugi tean, et enamasti jõuame 2 tunniga teha kõik, mis vaja, isegi siis, kui võtame kohtudes sisseelamisaega. Kohanemisaega ei vaja mitte ainult lapsed, vaid ka sina ja mina.

Mida väiksem on laps, seda rohkem käib kogu trall tema järgi ja tema tempos. Vanem olgu valmis pühendama see aeg lapsele. Emad-isad ei tohi jonnida! :) Mina omalt poolt püüan saavutada olukordasid, kus soovitav arv inimesi on korraga kaadris. (Ettevaatust! :) See hõlmab suurel määral lähedust. Ma pildistan ka käsi, jalgu, kuklaid ja kõrvu, kuid enamasti soovitakse pildile ka pereliikmete nägusid. Selleks annan ma (vahel ka mängulisi) juhiseid, kuidas saada suurte ja väikeste inimeste näod enam-vähem samale kõrgusele. Väiksemaid tuleb vahel upitada ja suurematel tarvis käputada. Üldiselt on nii, et mida rohkem oled nõus võimlema, seda vahetuma emotsiooniga pildi saad.

Selle 2 tunni jooksul me reeglina ei liigu väga pikki vahemaid. Tempo määrab nõrgim lüli - s.t. kõige väetim pereliige. Algajana mõtlesin, et hästi oluline on leida mingi hurmav taust. Samast loogikast lähtuvalt soovivad paljud, maksku mis maksab, pildistada Kadrioru pargis. Tegelikkuses ei jää see park sellisena, nagu me teda kõigi meeltega tajume, kunagi pildile. Õigupoolest on portree taustaks olenevalt detailsuse astmest ja objektiivi vaatenurgast üks üpris kitsas sektor. Kui põhitähelepanu peab jääma inimese näole, siis võib taust olla võrdlemisi udune. Nii et see, mis selja taha jääb, ei pruugi olla klassikalises mõttes imekaunis - parem ongi, kui see on midagi nii silmatorkamatut ja üldist kui roheline puudemassiiv, mingi sein või pinnas. Teine kurb tõsiasi on see, et üliväga ägedad kohad ei asu kõrvuti. Kui tuleb iga hinna eest võidelda laste tähelepanu ja koostöövalmiduse säilimise eest, siis igasugused tempomuutused, nagu käru- või autosõit ei tule kasuks.

Sessiooni jooksul tuleb mul ära teha enam-vähem kindel nimekiri pilte. Enamasti tullakse fotograafi juurde selleks, et jäädvustada kõik pereliikmed koos, et kumbki vanem ei peaks olema fotograafi rollis, nagu koduse pildistamise puhul. Mida suurem pere, seda rohkem omavahelisi kombinatsioone, lisaks mõned detailid keskkonnast. Kui on kindlaid soove, kes kellega koos peaks pildil olema, tasub see fotograafiga eelnevalt läbi rääkida. Kuna emad on sageli idee algatajad, siis püüan paar hetke pühendada ka neile, aga kas see ka õnnestub, sõltub abikaasa ja laste kannatlikusest või ka ema valmisolekust end välja lülitada ja ilus olla. Sätitud portreede jaoks tuleb paraku leida eraldi aeg, kui lapsed kaelas ei ripu.

Fotode järeltöötlus on hea võimalus tulemust analüüsida ja kogemusest õppida. Sellel, et kõik ei käi plaani järgi, on ka oma võlu - mängu tuleb õnnelik juhus, mis kingib sulle rohkem rõõmu, kui oleksid oodata osanud!

Kohtumiseni!

Maailm ei ole valmis. Mina ei ole valmis.

Inspireeritud Jonas Petersoni sõnavõtust Baltikumi fotofestivalil

Alustan seda juttu tegelikult lõpust. Võtan ette kõige suurema üldistuse, milleni mu ekslevad mõtted viisid: maailm ei ole valmis; mina ei ole valmis. Valmis nagu lõpetatud või lõplik. Sellest eeldusest lähtuvalt on elamine suhe kahe objekti vahel, mis on teatud osas pidevas muutumises. Miks see on oluline?

Olgu ääremärkusena öeldud, et kõik see, millest juttu tuleb, on teatud mõttes hiljutise fotofestivali kokkuvõte. Mõte, et ma pean mingi kokkuvõtte tegema näris juba kuklas, kui üks sõber, fotograaf, küsis:

Sa oled seal neid ettekandeid mitmeid aastaid kuulanud, on seal siis nii palju põnevat ja kasulikku infot?“

Kõige lihtsam on juhtumeid analüüsida tagantjärele, kui on käes mingi resultaat, pulbitsemine on lõppenud, kõik on tardunud. Inimese seisukohalt – postuumselt. On asjad, mis said tehtud ja asjad, mis jäid tegemata. Enda analüüsiks on sellest teadmisest vähe kasu.

Milles üldse peab ennast analüüsima? See on meetodi valiku küsimus. Igaüks leiab ise viisid, kuidas ta toimib. Mina kirjutan oma olemise viisist, mis viib teatud asjade, olgu kasvõi piltide, ärategemiseni.

Eneseväljendus

Olen veendunud, et protsessi ei saa lõpptulemusest lahutada. See on suhteliselt kulunud ja universaalne tõde, mille alusel kunstiteoorias igasugust loomingut ja loojat koos vaadeldakse. Loomingu sünonüümina kasutatakse eesti keeles vahel ka väljendit eneseväljendus. See on liitsõna – enese + väljendus. Mitte kliendiväljendus, ülesandeväljendus ega eelarveväljendus. (Kuigi, olles need mõisted paberile pannud, tekib mul tõenäoliselt kiusatus neid tulevikus teatud olukordede kirjeldamiseks kasutama hakata.)

Praktilisel tasandil tähendab see minu jaoks seda, et ma ei saa midagi teha, kui ei ole enda jaoks asju selgeks mõelnud. See on ka põhjus, miks tegelen täna tähemärkide ritta seadmisega, mitte pakilisemate asjadega. Sest kogu värk käib seestpoolt väljapoole. Siin tuleb vist mängu tehnilise ja loova töö erinevus. Tehnilist tööd tehes ei ole vaja pidevalt jalgratast leiutada.

Connection – side, kontakt

Festivalil esinenud maailma kümne parima pulmafotograafi hulka kuuluv Jonas Peterson manifesteerib oma kirjutistes mõistet connection ja rääkis sellest ka oma ettekandes. Ma ei hakka praegu leiutama, kuidas seda oleks kõige täpsem eesti keelde tõlkida. Piisab sellest, et saame tema väidetest aru. Tema sõnul on oluline enda kohta infot välja anda, antud juhul siis kirjalikus vormis, veebis ja sotsiaalmeedias, et inimestel tekiks sinuga side. Et neil oleks infot, mille põhjal otsustada, kas nad soovivad sinuga tegemist teha või mitte. Eeldusel, et looja paratamatult väljendab ennast ka kliendile töötades, peab klient teadma, millise maailmaga ta kohtub. Kõlab loogiliselt ja selle idee ellurakendamine ongi Petersoni edu alustalasid ning sellest jutlustamine pildistamise kõrval tema peamine leib.

Minu jaoks ei ole see esimene kord Petersonist kirjutada ja tema peale mõelda. Olin tema kommunikatsioonist siiras vaimustuses nagu sajad tuhanded teised fännid üle maailma. Ütlen meelega kommunikatsioonist, sest kui aus olla, meeldivad mulle tema sõnad rohkem kui pildid. (Andestage mulle mu lapsesuu, kui võite.)

Ta räägib just nendest asjadest, mis iga loovisikut üle maailma kõnetavad – tunnetest. Erinevatest segastest tunnetest, isiklikest asjadest ja seikadest elus, mis võimaldavad paljudel end temaga samastada. I want them to like me! deklareerib Peterson, sest kui ma neile meeldin, ei küsi nad esimese asjana: „Kui palju see maksab?“ Ja maksab mitte vähe. Jonase pulmapaketid algavad 5000 Austraalia dollarist. Nii et kuigi ma olen endiselt suuremast osast tema sõnavõttusest pisarateni liigutatud, ei saa ma jätta tähelepanuta tõsiasja, et see just ongi tema eesmärk.

Mina ei läinud seda ettekannet kuulama sooviga saada 10 nippi oma äri eduks. Ma tahtsin mõista inimest, kelle sõnad mulle korda lähevad. Tahtsin aru saada, kas on connection või ei ole ja – miks? Kui ma ei suuda ära seletada – miks? siis see jääbki mind painama.

Põhjused, miks ma Petersoni vastu huvi tunnen, tulenevad samuti otseselt tema nn meetodist ehk infost, mida ta on avalikustanud oma tausta kohta. Tal on meedia- ja reklaamitaust, ta on leiba teeninud reklaamtekstide kirjutamisega. Ironic. Ta justkui hüppas teise paati nagu minagi ja enam ei kirjuta, aga tegelikult – ta pole kunagi pastakat käest pannud. Nüüd ta teeb seda sama asja endale – ja ta on selles nii kuradi hea, et tõesti, ajab lausa vanduma.

Kuigi tema on superstaar ja mina lihtsalt mingi Ida-Euroopa koduperenaine, arvan ma ometi mõistvat, kuidas kõik alguse sai. Kujutlegem korraks tundelist ja omajagu kompleksides meest, kes oli just teinud lõpparve okseleajavalt pealiskaudse reklaamimaailmaga, kellel oli harjumus toota teksti ning kes avastas endas oskuse pildistada pulmasid. Ta lihtsalt oli edasi tema ise: pildistas, kirjutas ja turundas. Temast sai internetiajastu ikoon – blogija. Siinkirjutaja läks toiduajakirjast lapsepuhkusele ja sai aru, et ei suuda samuti vait olla ning alustas toidublogi. Ülejäänu on tegelikult puhas mastaabivahe.

Üks kirjutas kirglikult, sageli, inglise keeles ja kindlasti ka väga hästi ning sai endale kõigepealt miljon laiki ja siis miljon dollarit. See omakorda motiveeris kõike veel rohkem ja veel paremini tegema.

Minu küsimus Jonasele oli:

Kas pole mitte isekas nii palju iseendast kirjutada?

Ma ei saa edasi anda, mis ta vastas, sest küsimine pani mu südame nii kõvasti vasardama, et adusin ainult vastaja miimikat ja žeste, aga mitte jutu sisu. (Keegi hea inimene, kes kohal oli ja mäletab, võib mulle vastuse kommentaaridesse panna.) Ma pakun, et vastus oli midagi sellist, et kõik tahavad infot, mille põhjal sinu üle otsustada.

- F*ck, they don't! They don't know who you are and they don't care!

Mina arvan, et on küll isekas. Selle mitte tunnistamine ei tee kellelegi au. Keegi, kes ei pea ennast huvitavaks inimeseks, ei hakka mina-vormis kirjutama. Samas, ma ei kujuta ka ette inimest, keda tema enda sisemaailm ei huvita. Niisiis sõltub ego suurusest, kui huvitavaks inimeseks keegi end peab. Ja sõltub ka sellest, kuhu keegi tõmbab piiri isikliku ja avaliku info vahele. Nii et pole vaja teeselda, nagu teeksid kellelegi teene endast kirjutades.

Mis meid välja vabandab?

Olles Jonasega samas paadis ei ole mu eesmärk kedagi hukka mõista. Ikka ainult mõista. Mina ei kirjuta niivõrd selleks, et kellelegi teisele midagi selgitada või küüniliselt võttes – maha müüa, vaid selleks, et oma mõtteid struktureerida. Mõtted ei tule ju kindlas järjekorras ega selgelt sõnastatud lausetena, vaid mingi tulva või pistetena näiteks autoga sõites, kõndides või duši all. Sellised korrastamata mõtted aga ei ole praktiliselt kuigi kasulikud. Niisiis vahel lihtsalt tuleb võtta aega ja hakata maniakaalselt klahve toksima. Nii et üks asi, mida ma õppisin Jonaselt, on iseenda regulaarne süstemaatiline analüüs kirjalikus vormis. Iseendast arusaamiseks - hindamatu.

Siis äkki on sinu ees mitu lehekülge teksti ja mitu oma parimate oskuste kohaselt lihvitud mõtet, mille tekitamiseks on kulunud, oletame, pool päeva. Olenemata sellest, kui vilunud grafomaan oled, on see suur töö. Kuidagi ei raatsi seda enda teada jätta. Ei taha ka, sest sisimas igatsed, et keegi sind mõistaks. Mitte sedapidi, et sina pakud kellelegi lahendusi. Mäletad, nad ei tea, kes sa oled...

Mommy, I've created a monster

Muidugi, ühel hetkel, kui saad sadu fännikirju päevas ja pead avama uusi pangaarveid, et raha ära mahuks, nagu Jonas, hakkab koletis kusagil kuklas kuju võtma. Võib olla päris painav muutuda iseenda jutustuse elavaks peategelaseks. Sõnad, mis kunagi tulid südamest, on ammu oma siiruse kaotanud – aga neid loetakse ühe uuesti ja uuesti, sest need on mustvalgel kirjas ning iga tähemärk on väärt hunnikut raha.

Tegelane, kelle sa endast lõid on pisut säravam ja vaimukam kui sa ise, sest sa oled hea kirjutaja, aga mitte superkangelane. Igaühel on õigus samastada end ükskõik millise mõtte või lausega – fantaseerida, rebida neid kontekstist välja ja ka valesti aru saada. Sadade inimeste ootused sinu suhtes on rajatud nende fantaasiatele, mis läksid lendu sinu kunagisi sõnu lugedes. Sa ei ole enam see värisevate kätega tundeline reklaaminohik, kellega alustavad fotograafid end samastavad, aga sa ei saa seda neile näkku öelda. Sul on uued probleemid ja sa jätkad kirjutamist, sest see on sinu eneseväljendus. Selle koletise nimi turunduse keeles on personal brand – ka sellest oli ettekandes möödaminnes juttu.

Kui ma oleksin valmis...

Katsun nüüd otsad kokku võtta. Kui ma oleksin valmis toode, siis oleks vaatluse ja katsetega võimalik välja selgitada, milleks ma kõlban. Kui ma oleksin valmis inimene, siis kõik need väited, millega esinen täna, peaksid paika ka homme. Aeg on näidanud, et see nii ei ole. Andke mulle andeks.

Kui maailm oleks valmis...

Kui maailm oleks olnud valmis enne, kui Jonas Peterson hakkas pulmablogijaks, ei oleks seal tema jaoks kohta olnud. Kui maailm oleks valmis täna, peaksin mina otsima kohta, kuhu sobituda. Õnneks ei ole mitte midagi muutunud. Maailm ei ole ikka veel valmis saanud. See on ikka veel pehme ja amorfne ning reageerib inimestele ja ideedele. Küsimus on, kui meeleheitlikult sa tahad selle maailmaga sidet luua.

Nii et, miks ma käin koolitustel? Võib-olla selleks, et tunda, kuidas maailmas on ruumi hulludele ideedele. See mõjub nii mõnusalt ajuvereringele.

P.S. Mu teine küsimus Jonasele oli: "Kas Baltikumi fotograafid, kes tahavad saada laiemat tuntust, peaksid blogima inglise keeles?" Vastus oli lühidalt: jah. Siin ma nüüd siis olen, tõmblen pidevalt kahe keele vahel ja just seekord, nagu kiuste, otsustasin esmalt eesti keeles kirjutada. Ma ei ole veel valmis :)

Mayoral kids fashion. Mayoral lastemood

Ühel kenal laupäeval, kui lapsed tegid modellitööd. Kohapeal valitses paras möll ja kaos, aga pilte vaadates tundub, justkui käisid kõik nööri mööda. Klient: KidZone Modellid: Elsa (3), Taaniel (4), Hannes (peaaegu 5) ja Sonja (5) Stiil: Kairit Järvekald Set: Katrin Press Rekvisiidid: The Pier

DSC_0511-Edit_WEB
DSC_0511-Edit_WEB
DSC_0580_WEB
DSC_0580_WEB
DSC_0599-Edit-3_WEB
DSC_0599-Edit-3_WEB
DSC_0612_WEB
DSC_0612_WEB
DSC_0688_WEB
DSC_0688_WEB
DSC_0631_WEB
DSC_0631_WEB
DSC_0775_WEB
DSC_0775_WEB
DSC_0783-Edit
DSC_0783-Edit