Midagi hingele. Ja kõhtu ka.

Täna oli üle pika aja mõnus hommik iseendaga ja võib vist isegi öelda, et endale :) Nautisin seda eelmisel õhtul külmkapis leiduvast kokku segatud riisi-kohupiimavormiga, kus heade lisanditega pole kokku hoitud. Ootasin seda harvaesinevat, lühikest pilvitut "akent" meie sombuses sügisilmas, et üks soolane pirukas loomuliku valgusega ära pildistada. Täna laabus kõik suurepäraselt - laps oli üle pika aja taas lasteaias, ümberringi rahu ja vaikus. Tegin tiiru aias ja noppisin viimaseid allesjäänud õisi - mõned nõgesed, kolm kannikest ja paar floksi, lisaks särtsakaid metsviinapuuvääte. Terve suve (kui seda oligi) olen elanud nina vastu ekraani ja maal elamise võlusid vaevu märganud. Ei tea, kuhu see suvi kadus... Kola üles sättides süvenes tunne, et pean pilti tegema ka sellest lihtsast magusast vormiroast, mida eelmisel õhtul perele  olin teinud.  Ammu ei ole pildistanud midagi lihtsalt oma rõõmuks. Nüüd oli selleks ometi võimalus.

Kõik sai alguse ühest keedetud riisi kotikesest, mis nukralt külmkapis oma aega ootas. See jäi ühes toidukorrast nii üle, et ma ei viitsinud isegi kotist välja valada. Praeahi oli seenepiruka küpsetamisest juba soe ja järgnev on tõesti ainult kokkusegamise vaev.

Riisi-kohupiimavorm porgandi ja kõiksugu heaga

riisi (keetmata kujul) 125 g e 1 keedukotike 400 g torukohupiima 2 dl suhkrut 1 tl vanillisuhkrut või -essentsi 3 muna 1/2 sidruni mahl ja riivitud koor 2-3 keskmist porgandit peotäis rosinaid peotäis kuivatatud jõhvikaid kuivatatud aprikoose 70 g valget šokolaadi võid

Kui riis on keetmata, siis ma vist üldse ei viitsiks seda magustoitu tegema hakata. Lihtsalt peaksin meeles, et järgmine kord, kui vaja riisi keeta, paneksin varuga keema. Keedetud riisi saab nii mitmeti ära kasutada, et seda pole patt liiaga keeta. Riisile lisa suhkur ja sega ühtlaseks, seejärel pigista juurde kohupiim, maitsesta vanilliga. Saadud massile lisa ükshaaval segades munad. Riivi sisse sidrunikoor ja pigista mahl. Kui tundub, et suhkrut on vähe, pane juurde, ma täpselt ei mõõtnud. Segu võiks olla pigem veidi liiga magus, sest küpsedes maitse maheneb. Liiga magedana pole see vorm ikka päris see. Seejärel riivi jämeda riiviga porgand ja sega tainasse. Edasine on vaid fantaasia küsimus: rosinad, hakitud aprikoosid, kuivatatud jõhvikad, hakitud valge šokolaad - mul lihtsalt olid mingid jäägid käepärast. Määri küpsetusvorm (26-28 cm või levinud kandiline a la Pyrex) võiga, kalla segu vormi ja küpseta 180-kraadises ahjus 30-45 min. Lõhnast saad aru, kui on valmis. Pealt on kena kuldne, servad pruunikad ja ei vetru ega võdise. Võib kohe lusika sisse lüüa ja jäätist või hapukoort kõrvale tarvitada. Järgmiseks hommikuks on kenasti tahenenud, maitsed veel paremini välja tulnud ja kõlbab isegi koogi asemel pakkuda.

See pole tegelikult ju mingi avastus. Sellest ajast, kui meie peres väike laps, tegelen pidevalt mingite pudrujääkide ja sarnase ollusega. Mõtlen, kuidas magusasse ka midagi kasulikku sisse segada - nt porgandit. See sobib kindlasti ka kõrvitsaga nii riivitud kui püree kujul, riivõunaga. Suvikõrvits läheks ehk ka, kuna seda koogi sissegi pannakse  - tasub proovimist.

Minu mõte oli see, et need lihtsad toidud, mida kokkuhoidliku meelega vanaema kunagi tegi (vähemalt mulle küll), kipuvad ehk mõnikord sisefilee ja kreembrülee varju jääma ja meelest ära minema. Nüüd olen väikese panuse mineviku pärandi edasikandmisse jälle andnud.

Meie lapse teine hitt on kakaopuder. Teete ikka seda, kui mannaputru hommikust üle jääb? Puder tilga piimaga potis uuesti kuumaks ja ühtlaseks, suhkrut ja kakaod sisse. Kui kohe ära ei sööda, siis kuumana vormi või tassikesse, jahtunult saab veel kenasti taldrikule kummutada ja kõiksugu lisandeid - piima, vahukoort, hapukoort või marju juurde lisada.

Kuna oli juba selline mõnus sissepoole päev, siis vaatasin korra otsa ka sellele tüdrukule, kes vanaemalt hommikusöögiks 3 päeva järjest pannkooke tellis. Ja sai. Neljandal enam ei tahtnud.

Kisselli ja komforti

Kevad tuleb ükskord niikuinii, isegi kui seda järjest kasvavate lumevallide varjus (vähemalt siin Põhja-Eesti pool) raske aimata on. Kes valmistub end kodumaa sünnipäeva puhul kandiliseks sööma, kes paneb ürdiseemned potti idanema, mina alustasin sügavkülma kogutud varude revideerimist. Välja tuli kissell.

Ausalt, see sotsiaalmeedia, millesse ka ise pidevalt panustan, hakkab oluliste söömapühade lähenedes veits ajudele käima. Retsepte ja peolaua ideid pressib uksest ja aknast sisse. Minusugusel tekib siis trots ja tahaks ütelda: ärge võimelge, minge parem ämma juurde sööma! Nüüd sai välja elatud ka. Asjast.

Ma ei arva, et peaksin õpetama kisselli tegemist. Aga seda usun küll, et minusuguseid, kes suure sügavkülma igast manti täis on kandnud ja seda hardalt tulevastele põlvedele hoiavad, on teisi veel. Seepärast tuletan endale ja omasugustele meelde, et sügavkülm on koht, kust aeg-ajalt ka võetakse midagi, mitte ei lisata aina juurde. Ja kuigi nii ei paista, on varsti käes aeg, kui juba üht-teist värsket on potti pista.

Kisselli sisse läheb marju, suhkrut, vett ja tärklist. Mida erinevamaid marju, seda põnevam. Mul olid maasikad ja kahte värvi tikrid. Marjad potti, vett peale nii palju, et need seal mõnusasti ujuksid, aga mitte liiga palju, sest siis võib maitse ära kaduda. Kui on mingid magedad marjad, võib veidi mahla ka panna. Keema. Kui keeb, siis maitse järgi suhkrut. See tähendab, panna suhkrut, lasta sel ilusti ära sulada ja siis maitsta. Kui tarvis, panna juurde. Tärklis - alustada võib 1 sl-ga - lahustada sortsu külma veega. Vett olgu nii vähe kui võimalik, aga nii palju kui vaja, et tärklis ühtlaseks segada. Seejärel valada tärkliselahus kuuma kisselli sisse, segada ja lasta keema tõusta. Kui keeb, siis on paksenenud ja näha, kas tarvis juurde panna. Kui jah, siis korrata. Valmis.

Kisselliga on aint see jama, et vajab "mütsikest" :) Muidugi sobib lihtsalt kohupiimakreem, külm manna- või riisipuder, bubert, vahukoor, jäätis... Järgnevas on seda ja teist.

Kohupiimamütsike

Minu mütsikesse on kokku segatud enam-vähem võrdses koguses hommikust allesjäänud riisimannaputru, ricotta kohupiimakreemi ja maitsestamata toorjuustu. Maitseks on pandud sidrunimahla (sest ricottal on muidu minu jaoks eemaletõukav imal maitse), suhkrut ja vanillisuhkrut. Nämm-nämm.

Sarnases kombinatsioonis saab kasutada igasugu erinevaid pudrujääke, mis lasevad end lusikaga ühtlaseks hõõruda. Maitsev, kokkuhoidlik ja ühtlasi kasulik. Pudrupõlgurid petab täiega ära! :)

SuPraMag ja ahjuõunad mandli-iirisekattega

Ise ka imestan, et polegi veel siin jõudnud kellata oma uuest rubriigist. Niisiis alates jaanuarist teen Oma Maitses iga kuu kõige pisematele veidi süüa. Et mitte hakata topelt vaeva nägema sõnastamisega, siis ajakirja jaoks sõnastasin oma eesmärgid nii: SuPraMag on rubriik, kus mõtleme eelkõige lastele. Et nende toidulaud oleks eakohane, tervislik, isuäratav ja põnev. Aga mitte ainult. Püüame abistada ka toiduvalmistajat, kelle jaoks eri vanuses pereliikmete toitmine pole kergete killast ülesanne. Nii pole ime, kui kodune kokk tunneb end vahel nagu Kessu ja Tripi kuulus imemasin, mis vahetpidamata suppe, praade ja magustoite väljastab. Selle rubriigi eesmärk on anda ideid, kuidas ühildada erinevad soovid väiksema aja- ja energiakuluga. Beebitoitude retseptides järgime Eesti arstide poolt antud toitumissoovitusi.

Võib öelda, et olen juba saanud elavat vastukaja nii rubriigi nimele kui sisule. Kommentaarid ja ettepanekud on endiselt teretulnud. Kõige rohkem haistan poleemikat teemadel, mida ja kuidas ikkagi beebid peaksid sööma. Olen ühes pereportaalis juba selleteemalistes tulistes vestlustes osalenud ja ega need kuhugi viinud. Sestap üritan vältida igasugu soovitusi ja nõuandeid, mis puudutavad tervislikkust, kuna need ei kuulu otseselt minu kompetentsi. Jälgin hoolsalt üldtunnustatud printsiipe, mis puudutab toitude eakohasust.  Lühidalt öeldes, panen kokku retseptid, kuid ei ütle, et nii on õige. See jäägu iga ema enda otsustada.

Üks asi, mida ma tahaks küll rõhutada, ja mida ma ise emana olen kogenud, eri vanuses pereliikmetele kokkamine on üpris keeruline ülesanne. Seetõttu proovin leida ja välja pakkuda lahendusi, mille puhul siiski saaks korraga süüa terve pere. Sest olgem ausad, väikeste lastega peres pole emal lihtsalt aega köögis passida.

Isiklikus plaanis olen muidugi üliõnnelik, et saan seda rubriiki koostada. Ma olen ikka aastaid sihtinud retseptilehekülgi lisaks lugude kirjutamisele, aga sinna on alati olnud üsna kõva tung. Nipet-näpet olen varemgi teinud, aga see on ikkagi nagu päris oma väike maailm. Võib vist küll öelda, et selle töö juures meeldib mulle kõik - nii ettevalmistus ja ideede kogumine, stilistika väljamõtlemine ja vajamineva hankimine, kokkamine kui pildistamine. Viimane vist ikka kõige rohkem, sest siis hakkavad ideed materialiseeruma. Eeltöö on vahel lihtsalt unelemine ja piltide vaatamine, mida kõrvalt on raske üldse tööks pidada. Kokkamine pole ka sedavõrd nauditav, kuna pildistamise tõttu on graafik üsna tihe. Aga olen kindel, et kui oleks võimalus end mõnest tööst taandada, nagu see välismaal "suures" toiduajakirjanduses käib, tunneksin mõne aja pärast sellest puudust.

Andke mulle siis teada, mis te uuest rubriigist arvate ja vahepeal tehke endale mõnusalt kleepuvaid mandli-iirisekattega ahjuõunu (mida Karupoeg Puhhki meelsasti pistaks). Nüüd veel vabandused puritaanidele, et nii magus asi laste rubriigis. Luban, et kõik teised retseptid (umbes kümmekond) on tervislikumad. Emad peavad ju ka end millegagi turgutama, eks ;) Retsepti eest kniks Nami-namile.

Ahjuõunad mandli-iirisekattega Pese (soovi korral koori) ja poolita 6 suurt õuna, eemalda südamik. Laota õunapoolikud võitatud ahjuvormi, lõikepind allpool. Sega potis 50 g mandlilaaste, 50 g magedat võid, 2 dl fariinsuhkrut, 1 sl kartulitärklist, 2 dl 35% rõõska koort, kuumuta keemiseni ning vala õuntele. Küpseta 200-kraadise ahju keskosas umbes 20 minutit, kuni õunad on pehmed. Lase enne serveerimist veidi jahtuda, kõrvale paku pehmet vanillijäätist.

Ahjuõunad kookoshelvestega

Kõvematel korilastel on keldris veel kodumaiseid õunu. Kõik, mis ahjus valmib, täidab toa mõnusa soojuse ja heade lõhnadega. Kogu filosoofia. Tegin Nami-nami järgi. Kõrvetasin veits ära, aga muidu olid head.

Tegelt ma ei suutnud end lihtsalt tagasi hoida, sest olen hirmsasti kokanud ja pildistanud, aga näidata ei saa midagi. Jaanuari Oma Maitses tulevad.

Tatraveski ja teisi jutte

Hannes sööb nüüdsel ajal hommikuks tatraputru õunapüreega. Vaevalt, et selles midagi erilist on, aga kuna tutvusringis on mõned esmakordsed püreetajad, siis võib-olla pole kõik veel tatrani jõudnud. Ja kui kellelegi üldse tänapäeval kallist tatart sööta, siis neile kõige pisematele, eksju. No üritasin mina kohviveski puudumist korvata sauseguri purustustopsis tatart jahvatades, kuid edutult. Kui on üks kodumasin, mida Hannes kardab ka peale korduvat demonstratsiooni, siis on see nimetet pragistev jahvataja. Muide, vähemalt pooltel kordadel käin jahvatamas õues, trepi peal -- tänud meespere nutikusele, et sinna pistik on tehtud. Panin siis selle pisut poleeritud tatra sealt jahvatajast keema. Keetsin nagu tavaliselt pehmeks ja siis veel pehmemaks. Päris mitu korda tuli vett juurde valada. Järgmine etapp on siis saumikserdamine, mistõttu pole vaja oodata, et vesi pudrust täiesti välja keeks, vastupidi, seda (kuuma keedetud vett) tuleb püreestades lisaks kallata, et oleks ikka sedamoodi nagu köögiviljapüreed.

Väikesest peotäiest tatrast saab kõva pool liitrit tatrapüreed, mida laps sööb õige mitu päeva. Ma naksasin selle läbi ja ei pannud enne mingeid lisandeid vaid pakkisin suurema osa karpi ja külmkappi (tavalisse). Järgmine kord proovin sügavasse ka panna. Meie hommikusöök näeb siis välja nii, et sügavkülmast võtan muhvinivormitäie õunapüreed, panen klaasiga kuuma vette sulama. Karbist tõstan välja umbes sama palju tatraputru. Üllatus, üllatus -- puder on läinud klimpi, mis segades jääb ikka tükiline. Ajan tatraplönni läbi sõela ja lisan uuesti kuuma keedetud vett. Segan ning nüüd on mul taas korralik beebipuder. Kui õun on sulanud, panen kaks kokku.

Õunaga segatud putru jääb tõenäoliselt üle. Selle salvestan kaanega purki ja uuesti külma. Koos õunaga puder enam klimpi ei lähe. Järgmisel päeval soojaks ja kärab küll. Pole ükski kõhutõbi meid sellepärast tabanud. Kolmas päev samast purgist on juba omal riisikol.

Magustoit emmele

Nüüd läheb põnevamaks. Loomulikult võib lapsest järele jäänud pudru niisama nahka pista. Mina sedasi ei saa, hakkan kohe kapiustega kolistama: mida millega kokku segada, et maitsvam oleks. Täiesti lollikindel ja ülimaitsev on juurde segada magusat kohupiimakreemi. Mõtled küll, et mis seal ikka, aga proovi! Magustoit muutub mõnusalt kergeks ja kreemjaks. Pakud pokaalist külalistelegi ja palud mõistatada, millest tehtud. :P

Lisaks on ju tatral kõik need head omadused. Tatras on palju kiudaineid ning vähe kaloreid ja rasva. Tatratoitude söömine soodustab seedimist ning võib ära hoida mitmesuguseid vähkkasvajaid. See teravili tõstab organismi võimet suhkrut muundada, mis võib aidata ära hoida suhkruhaigust. Tatar varustab organismi täiuslikuma valgu vormiga kui paljud teised teraviljad ja on seepärast eriti hea taimetoitlastele.

Lillkapsast ka

Lillkapsast nii palju lisaks, et ka beebitoidu puhul on kasu püreesupi tarkustest. Lillkapsas üksinda on hästi vesise maitsega. Selleks, et seda saaks püreestada, tuleb veel suht palju vett juurde panna. Tulemuseks on vesine vesi. Kartul maitsestamata püreena on minu meelest ka labane ja mõttetu ollus. Oluliselt paremini maitsevad need kaks asja koos. Kartulit siis mitte sausegurdada, vaid soojalt läbi sõela ajada, muidu läheb kliistriks. Kui kartulite läbi sõela ajamine meeldima hakkas, võib teha gnocchisid. :) Ma teen mõni teine kord.

Šokolaadi-ploomi clafoutis

Nämm... tundub, et sain eilse eest revanši. Clafoutis pole küll päris kook, aga oi kui hea! Lihtsamat desserti on ka raske välja mõelda. Kõigile, kes pannkoogitainaga hakkama saavad, on see jõukohane. Šokohoolikuna ei saa ma muidu, kui annan võidu sellele maiusele. Tume šokolaad on just see lisanüanss, millest ma eelnevate kookide puhul puudust tundsin. 

Mõned saatesõnad retseptile. Tegin ilma köögikombainita. Kuivad ained segasin lihtsalt kausis vispliga ühtlaseks, seejärel vispeldasin sisse munad ja lõpuks kahes jaos piima. Tainas jääb nii vedel -- krepitaina paksune --, et tekib lausa hirm, et midagi on valesti läinud. Vormid määrisin võiga, üle ei puistanud, sest süüakse niikuinii sealt seest. Šokolaaditükkide lisamine on minu meelest lausa kohustuslik! Annab nii maitsele kui tekstuurile palju juurde. Just tänu šokolaaditükkidele jätab mulje nagu fondant, mille tainas kasutatakse sulašokolaadi ja mida on seetõttu veidi tülikam valmistada. Kogu see hunnik, mis pildil näha, tuli retseptis toodud kogusest. Täitsin vormid poolenisti, sest kartsin, et muidu upuvad ploomid sisse ära. Järgmine kord katsetan, kas äkki tõusevad hoopis pinnale, sest tainas on piisavalt vedel.

Retsept

500 g ploome

120 ml nisujahu

60 ml kakaopulbrit

näputäis soola

160 ml suhkrut

1 tl vanillisuhkrut

3 dl piima

3 muna

peotäis jämedalt hakitud tumedat šokolaadi

1 Eelsoojenda ahi 180 kraadini. Valmista ette kas üks 26 sentimeetrise läbimõõduga küpsetusvorm või 6-8 väikest.

2 Eemalda ploomidelt kivid ja poolita ploomid. Lao vormi(desse) kumer pool allpool. Võib lisada ka veidi jämedalt hakitud tumedat šokolaadi.

3 Pane jahu, suhkur, vaniljesuhkur, kakaopulber ja sool köögikombaini ja käivita mõneks sekundiks, et need seguneks. Siis lisa munad ja piim ning töötle, kuni tainas on hästi segunenud (u 30 sek).

4 Vala tainas ettevaatlikult ploomidele. Raputa vormi(de)le pisut suhkrut ja küpseta väikeseid vorme u 20-25 min ja suurt u tund. Serveeri vahukoore või vaniljejäätisega.

Kihiline magustoit

Seda magustoitu ma tegin esimest korda, kui olime jõulude ajal Austrias suusareisil. Sealiha küpsetasin ja kapsaid hautasin, aga koogi küpsetamine from scratch võõras kohas ja tundmatute riistadega oleks olnud liiga tülikas. Samas, hing ihkas ikka midagi erilisemat kui lihtsalt jäätis või pakiküpsised. 

Vaja läheb:

1 poekeeks (kes söandab, kasutagu kauasäilivat keemiakeeksi)

1 purk pirnikompotti

rummi

vanilje- ja šokolaadijäätist

Leia magustoidu serveerimiseks sobivad nõud. Mõtle välja, mis moodi sa selle vormistad. Sega kompotivedeliku hulka paras sorts rummi. Lõika keeks 0,5--1 sentimeetristeks viiludeks ja vajadusel ka serveerimisnõu järgi kujunditeks. Pirnid valmista samuti ette pokaali ladumiseks. Laota kiht keeksi nõusse ja niisuta rummise vedelikuga, seejärel tõsta juurde pirnitükid. Kui tahtmist on, siis lao nii mitu kihti. Kõige peale tõsta jäätisepallid ja kaunista pirniviilakaga. Kes ütles, et sa ei ole desserdi kallal vaeva näinud!?